VÕISTLUS NAGU MÄRULIFILM - EUROOPA PARIMATE SNAIPRITE MõõDUVõTT SAKSAMAAL

Artiklis kirjeldatud võistlusel näitasid ameeriklased, kuidas on võimalik rikkal riigil suurel polügoonil kahesaja tuhande euro ja täiendatud jalaväerühma suuruse läbiviijate armeega korraldada väga hea võistlus, mis oli osalejatele huvitav ja kasulik. Näiteks ainuüksi liikuvate sihtmärkide komplekti üürimine üheks nädalaks maksis kaheksakümmend tuhat eurot, aga oli vajalik.

Võrdluseks, Eesti pikamaalaskmise karikavõistluste osavõistluse eelarve on paar tuhat eurot ja võistluse läbiviimiseks teeb tasuta supitaldriku eest tööd üks jagu inimesi. Vaja oleks kaks jagu, sest siis saaks asja paremini teha. Seega suur tänu Indrekutele, Margustele, Raulidele ja teistele nimetutele kangelastele, kelle vaeva najal Eestis üldse pikalaskmise võistlusi korraldatakse. Head tervist ja pikka iga!

Heikki Kirotar, Snaiprigild

VÕISTLUS NAGU MÄRULIFILM - EUROOPA PARIMATE SNAIPRITE MõõDUVõTT SAKSAMAAL

Mullu sügisel sai ajakirja Kaitse Kodu! veergudelt ülevaate Kirde maakaitseringkonna snaiprirühma Jahipistrik tegemistest rahvusvahelisel snaiprivõistlusel Saksamaal. Nüüd avaneb lugejatel võimalus tutvuda lähemalt selle kõrgetasemelise jõukatsumise sisulise poolega.

Tekst: major MATTI FINNILÄ , Soome kaitsejõud

European Best Sniper Team Competition’it ehk Euroopa parima snaiprimeeskonna võistlust korraldab Ameerika Ühendriikide Euroopa ja Aafrika väejuhatus alates 2016. aastast Saksamaal. Võistlus on suunatud eelkõige NATO riikidele, kuid sinna kutsutakse võistkondi ka teistest riikidest, kellega tehakse sõjalist koostööd. Seekord osales 36 võistkonda 19 riigist.

Võistkonnad koosnevad maksimaalselt kahest täpsuslaskurite paarist iga osaleva riigi kohta. Kuigi enamik osalejaid on tegevteenistuses, on Eesti mitme aasta jooksul saatnud võistlusele reservistide võistkondi. Soome aga on osalenud tegevväelaste võistkondadega aastatel 2018, 2019, 2022, 2023 ja 2024. Mullu küll ei saanud soomlased tegevväelastest täpsuslaskurite paari kokku, mistõttu tuli osaleda rahvusvahelise võistkonnana koos Ameerika Ühendriikide sõduriga.

Ameerika maaväe vanemseersant John Poitras oli läbinud merejalaväe täpsuslaskurite erialakursuse ja teeninud mõned aastad täpsuslaskurite jaoülemana. Ta ise ei olnud enne võistluse algust rohkem kui aasta täpsuslaskmist treeninud. Võistkonna täpsusrelvad olid Sako TRG 42 kaliibrites 338 Lapua Magnum ja 300 Winchester Magnum ning kohustuslike lähikaitserelvadena püstolid Glock 17 ja SIG 320. Võistlus kestis ühe nädala ja iga päev oli üks kuni kaks harjutust, millest räägin lähemalt järgemööda.

RELVADE SISSELASKMINE JA 1917

Võistlejatel oli kümme minutit aega kontrollida, kas relvad on sisse lastud, tulistades saja meetri kaugusel vineerist sihtmärke, millele oli kleebitud väikesi punkte. Laskuri relv oli sisse lastud ja tabas täpselt, kuid vaatleja pidi rohkem vaeva nägema, sest ta ei olnud varem selle relvaga lasknud. Olukord oli ideaalsest kaugel, sest võistkonna laskeharjutuse ajaks oli sihtmärgis juba palju auke ja oma tabamusi keeruline näha. Relv lasti lõpuks sisse liivast teed tulistades. Kuulide algkiirused mõõdeti Garmin Xero Proga, mis on suurepärane abivahend. Ballistilise tabeli paikapidavuse kontrollimiseks tulistasime umbes poole kilomeetri kaugusel olevaid kive.

Kohe pärast relvade sisselaskmist tuli kogu võistluse tõenäoliselt kõige toredam harjutus, kus oli püütud järele aimata esimese maailmasõja positsioonisõda. Harjutus algas „maskeeringu pesemisega“. Võistlejad pidid ujuma mõne meetri umbes saja seitsmekümne sentimeetri sügavuses basseinis ja puutuma käega lauda. Seejärel lasid mõlemad võistlejad viit umbes kolmesaja viiekümne meetri kaugusel asuvat ruutu küljepikkustega viis, kümme, viisteist, kakskümmend ja nelikümmend sentimeetrit. Laskmist pidi alustama kõige suuremast sihtmärgist ja kui sinna oli saadud kaks tabamust, võis lasta väiksemat. Kui ei tabanud, pidi alustama algusest. Punkte sai vastavalt sellele, kui väikest sihtmärki suudeti tabada. Võistkonna harjutus algas hästi, esimese laskuri tabamused olid ruutude keskel, kuid kümnesentimeetrisest ruudust lendas kuul mööda ja pidi alustama algusest. Optilise sihiku suurendust sättides sai laskur aru, et sihiku kinnitusrõnga kruvid olid ilmselt lennutransiidi ajal lahti loksunud ja sihik liikus. Selle relvaga lasti veel korra kõige suuremat ruutu. Õnneks läks teisel laskuril paremini ja ta lasi hästi kuni viieteistsentimeetrise ruuduni.

Harjutuse teises osas lasti seistes püstoliga kümne meetri kaugusel olevaid ühe- kuni kuuetolliseid ringe samal põhimõttel. Kasutada oli viis padrunit ja möödalask nullis jälle tulemuse. Esimene laskur otsustas mitte riskida, lasi esimese lasu kõige suuremasse sihtmärki ja ülejäänud neli järgmisesse. Teine laskur läks täiesti kindla peale välja ja lasi kõik viis padrunit kõige suuremasse sihtmärki.

Harjutuse kolmandas osas pandi pähe gaasimaskid ja ülesandeks oli FX-relvadega rullida kahekesi nelikümmend meetrit kaevikut, mis oli täis pisargaasi ja värvilist suitsu. Pisargaasigranaate visati igale paarile veel mõned juurde, nii et ärritava aine kogus kaevikus oli märkimisväärselt kõrge. Kuna nähtavus kaevikus oli täpselt null, siis tuli sihtmärgiks olnud õhupallid sõna otseses mõttes käsitsi kobades üles leida. Sellest osast saime maksimaalsed punktid.

Harjutuse neljandas osas pidi gaasimaski kandes tabama neljakümnesentimeetrist ruutu kuuesaja meetri kauguselt ühe lasuga. Laskur tuli teatada enne harjutuse algust ja loomulikult oli laskurina kirjas see võistleja, kelle relva sihik oli lahti, mistõttu lask kahjuks ei tabanud sihtmärki. Probleemidest hoolimata olid võistkonna punktid oma grupi parimad. Võistkonnal lubati pärast harjutuse lõppu veel erandkorras kahe lasuga maastikul olevate sihtmärkide suunas kontrollida sihiku normaaljooksu.

KADUNUD 60 SEKUNDIGA

Harjutus oli oma nime saanud ilmselt aastal 2000 linastunud seiklusfilmi järgi, mille peaosas oli Nicholas Cage, kuid harjutuses ei olnud midagi tegemist autovargustega, vaid maastikul liikuvate Marathon-sihtmärgirobotitega, mida oli näha ainult piiratud aja jooksul.

Harjutuse esimene ülesanne oli lasta ühekorruselise maja katuselt samaaegselt umbes kaheksasaja meetri kaugusel asuvat terasest sihtmärki. Lask sooritati, lugedes numbreid nullini, kusjuures kahte viimast numbrit ei öeldud välja. Kahjuks ei olnud tuuleparandused õiged, mistõttu lasti mööda, sama juhtus enamikul võistkondadel.

Pärast kogupauku pidi katuselt alla tulema ja jooksma kogu varustusega umbes pool kilomeetrit püstolilaskmise harjutusele, kus mõlemad võistlejad lasid viieteistkümne kuni neljakümne meetri kaugusel asuvaid metallsiluette. Ülesandeks oli kasutada kuni kümme padrunit ning me tabasime kõik sihtmärgid, kusjuures ameeriklane lasi lähemad ja soomlane kaugemad sihtmärgid.

Püstolilaskmise kohast tuli joosta kogu varustusega edasi umbes seitsesada meetrit. Seal pidi laskma istudes kolmjalalt umbes kolme- kuni viiesaja meetri kaugusel asuvaid liikuvaid sihtmärke, mis olid korraga nähtavad kümme kuni kolmkümmend sekundit ja liikusid eri suundades kiirusega kaks kuni kolm meetrit sekundis. Enamik sihtmärke olid poolfiguuri suurused ja lahingusihiku sisselaskmise sobiva kauguse tõttu piisas tabamiseks õigesti arvatud ennakust sihtmärgi ette. Mõned välja arvatud, õnnestus enamik sihtmärke tabada esimese lasuga, millest sai loomulikult rohkem punkte kui teise lasu tabamuse eest.

Kogu harjutus oli suhteliselt higine, sest igale võistkonnale oli ette nähtud maksimaalselt kakskümmend viis minutit, kaasa arvatud liikumised ühest kohast teise. Harjutust oli ka suhteliselt kallis korraldada, sest liikuvate sihtmärkide rent maksis korraldajatele kaheksakümmend tuhat eurot. Varasematel aastatel on seda harjutust tehtud pimedas, kuid nüüd mitte, millest on isegi kahju, sest liikuvate sihtmärkide laskmine pimedas on päris keeruline ja seda oleks olnud hea harjutada. Harjutus õnnestus meie võistkonnal hästi, saime oma rühmast kõige paremad punktid.

MOGADISHU

Selle harjutuse eeskujuks oli aastal 1993 toimunud lahing Somaalia pealinnas Mogadishus Ameerika Ühendriikide eriüksuste ja kohalike mässuliste vahel. Sama hästi oleks võinud harjutuse nimi olla Black Hawk Down.

Harjutuse esimeses osas läks võistkond Lakota UH 72 kergehelikopteri pardale ja laskuri ülesanne oli lasta hõljuvast helikopterist umbes kahesaja viiekümne meetri kaugusel autos asuvaid sihtmärke. Sihtmärkideks olid kolm kahekümnesentimeetrist pabertaldrikut. Seejärel keeras helikopter ringi ja teiselt küljelt lasi võistkonna teine liige liikuvast helikopterist umbes kolmesaja viiekümne meetri kaugusel asuvaid terasest siluette. Meil õnnestus selleks hetkeks võistluse esimese paarina tabada ühte pabertaldrikut, kuid liikuvast helikopterist me ei tabanud. Iga tabamus andis kümme punkti.

Helikopteri maandumise järel suunduti laskma püstolist viieteistkümne ja kahekümne viie meetri kaugusel olevaid sihtmärke, mille tabamuste ala oli keegli suurune. Mõlemalt kauguselt said mõlemad laskurid teha iga sihtmärgi suunas kaks lasku, millest vähemalt teine pidi tabama, et teenida kümme punkti sihtmärgi kohta. Meie võistkond sai sellest harjutusest kokku seitsekümmend punkti.

Kolmandas osas pidi jooksma helikopteri vraki juurde ja laskma väikseid terasest LaRue-sihtmärke saja seitsmekümne kuni kuuesaja viiekümne meetri kaugusele vastavalt harjutuse läbiviija korraldustele (nimetatud sihtmärgid on tabamusest kukkuvad ja uuesti kerkivad kaugjuhitavad metallsiluetid). Tohtis lasta kuni kümme lasku. Sihtmärke oli kuus ning igast tabamusest sai kümme punkti. Lasime iga

sihtmärgi pihta ühe tabamuse ja kiirustasime edasi järgmist harjutust tegema. Hiljem selgus, et helikopteri vraki juurest oleks võinud ära lasta kõik kasutada olnud kümme padrunit ja saada lisapunkte. See jäi kummitama põhjusel, millest kirjutan hiljem. Helikopterist laskmise kohta võib kokkuvõtteks öelda, et sobivam relvasüsteem kõikuvast ja õõtsuvast kopterist laskmiseks oleks kuulipilduja, sest tabamuse saavutamiseks on vaja vajutada päästikule täpselt õigel hetkel.

Pärast laskmist tuli liigutada umbes sada kilo kaaluvat nukku kanderaamil umbes kaheksasada meetrit. Kõikide kirjeldatud harjutuse osade läbimiseks oli maksimaalse ajana ette nähtud kakskümmend minutit. Kui selle aja piires lõpuni ei jõudnud, sai kogu harjutuse eest null punkti. Meie kandsime kanderaami õlgadel, samal ajal kui enamik teisi võistkondi lohistas seda mööda maad. Selle tehnika tõttu jäi meil üle kahe minuti aega ülegi.

TUNDMATUTELE KAUGUSTELE ERI ASENDITEST

Inglise keeles oli järgmise harjutuse nimi Unknown Distance Advanced Positions ehk, nagu nimigi ütleb, lasti erinevatest asenditest tundmatutele kaugustele. Harjutuse alguseks läksid võistlejad FX-relvadega maa-alusesse kanalisatsioonitorusse ning pidid leidma ja hävitama vaenulikud õhupallid.

See oli lõbus harjutus, kuid võistluse tulemuste jaoks ebaoluline, sest vaenulikud õhupallid olid kergesti leitavad, seega olid ka võistkondade tulemused sarnased ja paremusjärjestus ei muutunud.

Harjutuse teises osas hõivas võistkond kaks laskepositsiooni hoone kahel eri korrusel. Relvatoena sai tarvitada mööblit või enda relvatuge ja varustust. Sihtmärkideks olid umbes kahesaja kuni viiesaja viiekümne meetri kaugusel asuvad väikesed metallist siluetid. Võistkond pidi alustuseks hävitama kogupauguga kaks eriti olulist sihtmärki, kes olid teistest sihtmärkidest erinevat värvi. Teine oluline sihtmärk oli põõsa taga peidus ja selle värv erines harjutuse infost. Seetõttu lasi meie võistkond sama sihtmärki. Järgnevalt lasti tavalisi tõusvaid plekist märklehti, mille tabamisel esimese lasuga sai viis ja teise lasuga kolm punkti.

Harjutuse kolmandas osas liiguti järgmisesse hoonesse, kus tulistati seinas olevast suurest avausest umbes neljasaja viiekümne kuni viiesaja viiekümne meetri kaugusel olevaid sihtmärke, mis jälle andsid esimese lasuga tabamisel viis ja teisega kolm punkti.

Kokkuvõttes oli see harjutus üks võistluse nõrgematest, sest esimene osa oli päris ebavajalik ja hoonetest tulistamine ei innustanud kasutama õiget täpsuslaskuri positsiooni, vaid võimaldas tüüpilist „torkan relva aknaaugust välja ja tulistan“ lahendust. Välja arvatud põõsa taha sokutatud erivärviline eriti tähtis sihtmärk, ei olnud selle harjutuse sihtmärkide leidmine ja tabamine keeruline. Sedagi harjutust lasti ainult päeval.

AINULT KOTKAD JULGEVAD

Alistair MacLeani seiklusromaanilt „Where Eagles Dare“ laenatud harjutuse nimi viitab selle teemale, milleks oli kõrgus ja laskmine järsu nurga alt. Ülesanne viidi läbi Hohenburgi lossi varemetes, mis tõusevad ümbritsevast maastikust kuuekümne meetri kõrgusele. Lasti kahest erinevast kohast kahte erinevasse laskesektorisse. Esimesest kohast lasti kolme liikuvat Marathon-sihtmärki, millest kaks asusid umbes kilomeetri kuni tuhande kahesaja meetri ja kolmas neljasaja meetri kaugusel. Kaugemad sihtmärgid liikusid kiirusega kaks ja lähem neli meetrit sekundis. Iga liikuva sihtmärgi tabamise eest sai kümme punkti ja miinus kolmkümmend punkti, kui ei õnnestunud ühtegi tabada. Tabamus pähe andis kümme boonuspunkti. Lasti seistes, toetades relva kõikuvale autorataste hunnikule. Meie võistkond tabas ühte kaugemat sihtmärki pähe ja lähemal olevat ka, teenides sellest osast kokku kolmkümmend punkti.

Teises laskekohas tuli lasta eri suurusega terasest sihtmärke, mis asusid kahesaja kuni tuhande meetri kaugusel. Ülesande muutis keerulisemaks küngaste vahel keerutav tuul, harjutuse piiratud aeg ja ka see, et relva tuli toetada kõikuvale autorataste hunnikule. Tabamused esimese padruniga andsid kümme ja teisega viis punkti. Meie otsustasime aja kokkuhoiuks lasta vaheldumisi ja see õnnestus päris hästi, sest kuulsime kiidusõnu nii tabavuse kui ka omavahelise infovahetuse kohta. Sama harjutus lasti ka pimedas ja vastupidises järjekorras ehk kõigepealt pidi laskma liikumatuid ja alles seejärel liikuvaid sihtmärke. Meie kasutasime esimeste sihtmärkide laskmiseks optilise sihiku ette kinnitatavat valgusvõimendit, samal ajal kui vaatlejal oli kiivrile kinnitatud valgusvõimendi sihtiva silma ees. Liikuvate sihtmärkide tabamiseks vahetasime relva peale kiirkinnitusega soojuskaameraga sihiku, sest arvasime, et sellega on lihtsam maastikku vaadelda ja sihtmärke leida. Liikumatutest sihtmärkidest, mis asusid kolmesaja kuni kaheksasaja meetri kaugusel, olid valgusvõimendiga näha ainult sihtmärkide peal olevad pimedas helendavad pulgad. Tegime sellise tööjaotuse, et vaatleja lasi lähemal ja laskur kaugemal asuvaid sihtmärke. Pärast seda lasi laskur veel üle mõned lähemal asuvad sihtmärgid, mida vaatleja ei olnud tabanud. Liikuvate sihtmärkide laskmine ei läinud sama hästi kui päeval ja kõik sihtmärgid jäid tabamata. Kiirkinnitusega soojuskaamera oli selleks harjutuseks siiski õige valik.

Võistluse viimane kõikidele ühine harjutus oli traditsiooniline lähenemisharjutus, mille käigus tuli teha maastikuluuret. Start anti umbes kolme kilomeetri kaugusel sihtmärgist ja lähenemine oli piiratud umbes seitsmesaja meetri laiuse sektoriga. Anti neli tundi aega lähenemiseks ja laskepositsiooni sisseseadmiseks, millest pidi sihtmärki nägema ja suutma see hävitada. Lähenemise ajal sai lisapunkte, kui leiti maastikult üles kolm rullikeeratud okastraadist tõket ja ühe miinitõkke. Iga leitud objekti eest sai kakskümmend viis lisapunkti.

LÄHENEMISHARJUTUS

Lähenemisharjutus oli üles ehitatud tavapäraselt ehk maastikul oli sihtmärk ja selle vahetus läheduses pikksilmaga vaatlejad. Maastikul liikusid lippude ja erksavärviliste vestidega kõndijad. Kui vaatleja arvas nägevat lähenevat laskurit, peatati tegevus helisignaaliga. Võistlejad pidid jääma täiesti liikumatuks ja kui läbiviijad märkasid, et võistleja hakkas ära sulama ehk vaikselt paremini peitu pugema, siis oli see harjutus läbi kukkunud. Vaatlejad pidid juhatama kõndijad praktiliselt võistlejale otsa ja kirjeldama, mis paljastas võistleja tegevuse. Kui see ei õnnestunud, siis harjutus jätkus. Sihtmärgi hävitamisest oli vaja kõndijale teada anda, mispeale kõndija tuli laskurist viie meetri kaugusele ja vaatlejad püüdsid näha võistlejaid, kes tohtisid koos varustusega paikneda üksteisest maksimaalselt pooleteise meetri kaugusel. Lähenemisharjutusest saadi punkte järgmiselt: sada punkti, kui suudeti laskepositsioonile jõuda nii, et vaatlejad võistlejaid ei näinud. Järgmised viiskümmend punkti teeniti, kui pärast „lasku“ ei suutnud vaatlejad võistlejaid leida. Viimased viiskümmend punkti saadi, kui kaugus sihtmärgini oli mõõdetud alla viieprotsendilise veaga. Sihtmärgi ees näidati nii laskurile kui vaatlejale viie sekundi jooksul erinevat tähte, mille pidid ära tundma mõlemad võistlejad. Kui tähte ei õnnestunud ära tunda, ei saanud lähenemisharjutuse eest ühtegi punkti. Kui võistkond korra avastati, siis harjutuse punktisumma poolitati. Meie võtsime maastikuluuret natukene liiga tõsiselt ja otsisime hoolikalt läbi ka lähenemissektori kaugema osa ja mõlemad küljed, kuigi otsitavad objektid olid tegelikult sektori keskel vähem kui kolmesaja meetri sees. Kõik objektid peale ühe leidsime üles, aga ühe asukoha märkisime kaardile kahe millimeetri võrra valesti. Kaart oli pleekinud koopia õigest maastikukaardist. Laskepositsiooni otsisime kiirustades, sest hoolika maastikuluure tõttu jäi meil selleks ainult paarkümmend minutit aega. Hea laskepositsiooni leidsime sihtmärgist umbes viiesaja kahekümne meetri kauguselt, seda varjasid kaks kivi umbes viiskümmend meetrit positsiooni ees. Vaatleja oli sunnitud olema natuke enam nähtaval. Olime hästi peidus, tundsime sihtmärgi ees näidatud tähed ära ja andsime õige laskekauguse sihtmärgini. Kokku selle harjutuse eest kakssada viiskümmend punkti. Erilise tähelepanekuna märgin veel ära, et periskoop on väga kasulik maastiku vaatlemiseks varje tagant.

VIIMANE LASKEHARJUTUS

Seniste tulemuste põhjal said kümme parimat võistkonda osaleda viimasel laskeharjutusel, kus saadud punktid olid piisavad, muutmaks täielikult võistkondade järjestust. Võistlejad viidi liisuga määratud järjekorras paarikaupa veoautoga harjutuse algusesse ja anti ülesanne.

Alustuseks joosti määramata aja piires umbes viis kilomeetrit mööda teid ja järske künkaid lasketiiru, kus mõlemad võistlejad pidid laskma ühe lasu oma sihtmärki – tundmatul kaugusel asuva A4 paberi peale kleebitud kümnesendise mündi suuruse täpi sisse nii, et serv jääb terveks. Selle eest võis teenida sada viiskümmend punkti.

Meie paar läks rajale viimasena ja kui marsruut muutus järsuks mäeküljeks, hakkasime jooksmise asemel kõndima ja sörkisime ainult allamäge. Arvates, et ajapiirangut pole, ei hakanud liiga palju kiirustama. Lasketiirus anti laskmiseks aega kaks minutit. Sihtmärgi kauguse hindasime A4 paberi alumisest servast tuhandike meetodiga ja saime kauguseks poolsada meetrit. Vaatasime kõrgusparanduste tabelist vajaliku kauguse ja see oli päris täpne. Minu sihtmärgi tabamus oli kaks millimeetrit liiga kõrgel ja täpi serv oli katki, teise laskuri tabamus veel natuke kõrgemal. Korraldajate tagasisidest selgus, et teised võistkonnad lasid oluliselt rohkem mööda ja sellest harjutusest ei saanud punkte keegi.

Kokkuvõttes jäime võistlusel kolmandale kohale, ainult seitsme punkti või poole protsendi kaugusele võitnud türklastest, mistõttu võistluse käigus tehtud väikesed vead tulevad mind unenägudes kummitama ilmselt elu lõpuni.

Soome keelest tõlkinud Heikki Kirotar

EBAHARILIK(ULT EDUKAS) MEESKOND

Major Matti Finnilä on Soome kaitsejõudude täpsuslaskmise peakoolitaja. Ta on teeninud kokku 22 aastat kergejalaväes ja soomusjalaväes jalaväe lahingumasinatel CV9030. Olnud taktika ja laskeväljaõppe õpetaja. Teeninud Afganistanis kaks korda, aastatel 2008–2009 ja uuesti 2011–2012.

Major Finnilä moodustas ühe meeskonna koos Saksamaal paikneva USA armee seitsmenda ratsarügemendi vanemseersandi John Poitrasega. Varem merejalaväes täpsuslaskurina teeninud allohvitser ei olnud mõnda aega ise täpsuslaskmist treeninud ja lasi endale tundmatu relvaga, kuid sellest hoolimata saavutati väga tugevas konkurentsis lugupidamist vääriv kolmas koht.

Tulemus oli nii eriline, et Ameerika Ühendriikide relvajõudude ajaleht kirjutas neist isegi artikli, mille võib leida siit https://www.stripes.com/ branches/army/2024-08-12/us-finland-compete-best-sniper-14839430.html