LINNALAHING SIIS JA PRAEGU

LINNALAHING SIIS JA PRAEGU

1926. aasta Kaitse Kodu! 10. numbris ilmus artikkel „Üksikute relvliikide ja tehniliste võitlusvahendite kasutamine tänavvõitlustes“. Värskelt oli meeles Vabadussõda ja veel värskemalt 1924. aasta detsembrimäss – vastane on meil täna sama ja ega ta meetodidki ole palju muutnud.

Tekst: veebel REIMO REITSNIK , Tallinna malev, maakaitsepataljon, instruktor

Kasutan noppeid 1926. aasta artiklist ja lisan tänaseid mõtteid – sest vana asja tasub meeles pidada ja täiendada, kus kohane.

Kuivõrra demoraliseerivalt mõjub mõne tehnilise võitlusvahendi ootamatu ilmumine nõrga moraaliga vastase peäle, tekitas temas kabuhirmu, seda tõendab piltlikult järgmine näide: enamlaste riigipöörde ajal Moskva Suševsky-Mariinsky sõjarevolutsiooniline nõukogu asus „01ympia“ teaatris. Liikusid kuuldused junkrute pealetungist. Õhtu pimeduses sõitsid mõned oma „seltsimehed“ kergesõidu-autoga „0lympia“ ette. Neid peeti junkruteks ja autot tingimata soomusautoks. Avati tuli. Tagajärg: omadest 2 haavatut ja 1 vang.

Omade tuvastamine. Jätkuvalt on kõige lollikindlam värviline märgistus vormil ja varustusel, samuti kindlaksmääratud markeering sõidukitel. Märgistusi vahetatakse korrapäraselt – vastane hakkab hiljemalt kuu aja pärast samu märgistusi kasutama, et sind eksitada.

Eeltööna enne lahingut – proovi hankida kõige värskem ja täpsem info oma „mänguväljakust“ ja vastaspoolest ning tolle rutiinidest-drillidest, sellest saad juba kogemuse, kõhutunde või missioonianalüüsi pealt aimata vastase tegevust. Kui info on napp, kasuta oma vaatlejaid-vaatlusposte-vastuvõtugruppe ja vaatlusvõrgustikku.

Loo side oma naabritega ja lepi kokku, kuidas te omavahel suhelda saate.

Tänavvõitluste pearelvaks niihästi pealetungil kui ka kaitsel osutub püss ühes täägiga ja igasugused automaat tulirelvad. Püssidel peavad olema täägid küljes, lahingtegevuse algusest lõpuni. Tääke võib võtta ära ainult juhustel, kui tuld avatakse redust, millal küljesolevad täägid võivad äratada vastase tähelepanu ja seega anda välja laskurite asukoha.

Tunne oma relva ja oma üksuse relvi. Hoolitse, et relvade hooldus oleks korrapärane ja kõik üksuse liikmed oskavad oma relva eest hoolt kanda, nii et see töötaks lahingu ajal. Kõik üksuse liikmed peavad oskama kasutada kõiki üksuse erialarelvi – kuulipilduja, tankitõrjerelv, granaadiheitja, käsigranaat, erinevad miinid ja laengud.

Tänapäeval lähivõitluses tääke relvale kinnitatult väga ei hoita, aga vähemalt tööriistana võiks igal sõduril oma korralik nuga küll käepärast alati olla. Kõige kehvemal juhul läheb seda vaja haavatu varustusest vabastamiseks.

Hoolikas tuleks olla aga erinevate aktiivselt kiirgavate tehniliste vidinatega, mis relva külge kinnituvad – taskulambid ja laserid. Mõtle, kas sel ülesandel on üldse vaja näiteks laserit või taskulampi just relva küljes – muudab see ju relva raskemaks ja igasugusel tehnikal on komme kõige ebasobivamal ajal end näpu alla sättida, et sa ta märkamatult sisse lülitaks.

KÄSIGRANAADID

Mingit kindlat reeglit nende kandmise ja tarvitamise kohta anda on kaunis raske. Paljudel juhustel osutuvad nad hädatarvilisteks, näit. vastase väljalöömiseks keldritest, peidikutest jne. Kuid teiseks tuleb pidada meeles, et nende pildumisel läbi rünnatavate majade akende ja uste võivad nad märgist mööduda ja sattudes mingi takistuse vastu, tagasipõrgates saada endale hädaohtlikuks. Loomulikult oleneb see viskekaugusest; mida lähemalt see sünnib, seda suurema eduga võib neid kasutada.

Küsimuse peäle, kas suudavad harilikud käsigranaadid sissekäike üksi purustada, tuleb vastata eitavalt. Inglased toonitavad, et harilik Mills'i käsigranaat ukse alla pandult lõhkedes viimast seevõrra ei purusta, et sealt ei võiks läbi pääseda. Selleks otstarbeks peavad olema eriti konstrueeritud suurema fugaastegevusega granaadid. Suure fugaastegevusega granaadid peale lõhkejõu mõjuvad veel moraalselt.

Granaate kulub palju. Ka kaitses, kui sul on enda lahinguplaan läbi mõeldud ja vastase kanaliseerimine töötab. Rünnakul punkreid, kaevikuid, hooneid või varemeid puhastades kulub käsigranaate alati tahes-tahtmata rohkem, kui neid kaasas on. Mõtle hoolikalt enne granaadi kasutamist, kas saaks et nad „pommitavad segi“ kõik hooned, kus nad arvavad meid peitunud olevat.

Hooned kaitsevad küll, kui nad on eelnevalt seestpoolt toestatud ja liikumisteede ning positsioonidega ette valmistatud. Keskmine viiekordne maja muudetakse rusuhunnikuks, sest see lihtsalt on venelase taktika.

Uusarenduste majakarpe võiks kaitses kindlasti vältida, sest nende kaitsetegur kaud- või otsetule vastu on nullilähedane, vaatluse eest vast varjavad. Paari-kolmekorruseline kivimaja, võimalusel keldriga, on hoonena kaitsepositsiooniks parim, kuigi ka kindlustatult ei pea ta lõputult vastase kaudtulele vastu.

Eemaldumisteed peavad hoonesse pääsemiseks olema varjatud, kasvõi jooksukraavidena. Väldi hoonete vahel liikumist maapinnal – vastase miinipildujad ja automaatgranaadiheitjad muudavad selle liiga ohtlikuks.

SOOMUSAUTOD, TANKID JA SOOMUSRONGID

Soomusautod ja tankid kui edasiliikuva jalgväe vahetud saatjad omavad suure tähtsuse tänawõitlustes. Soomusautod oma kiire liikumise ja tule mõjuga võivad edukalt tegutseda seal, kus neid kõige vähem oodatakse, ja vapustada vastast moraalselt. Soomusautode puudumisel võib neid ise improviseeritult valmistada lihtsatest veoautodest, vooderdades neid terasplaatidega või liivakottidega.

Tanke linnatänavatele esimese asjana ei saadeta, pigem annavad nad tuletoetust kaugemalt ja suruvad maha kaitsjaid, et kergemad soomusmasinad ja ründav jalavägi jõuaks hooneteni.

Kui olukord lubab, siis tasub võimalikud vastase soomustehnika liikumisteed eelnevalt mineerida. Enda tankitõrjerelvastus tuleb alati paigutada arvestusega, et neil oleks mitu head laskepositsiooni – pärast TT-relva lasku peab meeskond selle positsiooni vähemalt mõneks ajaks maha jätma ja liikuma järgmisele positsioonile.

C-90 ja CG kasutamisel on vahemaad väikesed, nii et nende relvade kasutamine võiks toimuda võimalikult efektiivselt. Javelini ja Spike SRi olemasolul kasuta neid maksimaalselt, aga mitte enda üksuse positsioonilt.

KEEMILISTE JA MÜRGILISTE AINETE TARVITAMINE TÄNAVA VÕITLUSTES

1. dets. sündmused tõestasid meile, et III internatsionaali palgalised agendid ei vali abinõusid oma eesmärgi saavutamiseks. Neid ei seo mingisugune moraal ega ei kohuta neid mingisugune julmus. Püütakse alati mõjuda moraalselt üllatavalt.

1. dets. tarvitati nende poolt, nagu eelpool tähendatud, eriti selleks otstarbeks konstrueeritud käsigranaate, mis olid valmistatud sõdurite veepudelitest ja suure fugaastegevusega. Samuti tehti katseid bensiinipudelite pildumisega eluasemetesse ja meie ei või kindlad olla, et tulevikus mingit muud üllatust ei pakuta, sest haiglane kommunistlik aju armastab haududa, sepitseda. Kuid meie peame olema valmis kõige vastu ja isegi kõige halvema vastu. Millised oleksid keemiliste ainete tarvitamise võimalused kodusõjas?

Lühike vastus – jah, venelane kasutab gaasi. Enamjaolt meile tundmatut segu, nii et „lahjast“ pisargaasist ei ole juttu. Gaasimaski olemasolu, kiire kasutamise oskus ja korralikud filtrid on kohustuslik. Kui võimalik, siis kasuta ise samuti gaasi vastase vastu – ründajal on gaasimaskiga rünnates väga palju raskem, kui nad üleüldse jätkavad gaasipilvest läbitungimist.

Suitsugranaat on sinu sõber. Kasuta seda enda liikumise varjamiseks, vastase pimestamiseks hoones, petteks.

RAKMED

Mingisugust kandamit endaga tänavvõitluses kaasas kanda ei või. Seda mitte üksi liigse raskuse suhtes, vaid peaasjalikult tema kuju ja suuruse pärast, mis takistab liikumist, läbipääsu kitsastest kohtadest, ustest, akendest.

Veega varustamine linnas raskusi ei tee ja seega veepudeli kandmine on asjata. Kuid selle juures on tarvis pidada meeles kaevurriistade tähtsust, mida tuleb kanda kaasas. Kui just labidas iga kord tarvilik pole, siis kirves on riistaks, mis alati asestamatu.

Rakmed, vestid, plaadikandjad, vahet ei ole – kasutad seda, mida kasutad, aga oska seda kasutada. Tunne oma varustust ja selle paigutust. Üleliigset kraami enda külge riputada ei ole samuti mõtet – suureneb kaal ja kohmakus. Meditsiinivarustus paiguta vähemalt jaosiseselt nii, et kõik teavad, kus teiste žgutid-sidemed jm asuvad.

Meditsiinivarustusest – igal sõduril peab olema enda esmaabikomplekt, milles on vähemalt side ja žgutt. Žguttide koguse soovitus on tänapäeval 5 – üks igale jäsemele ja üks varuks.

Vesi – alati vajalik ja kui kasutadki veepõit (camelbacki), siis hoolitse, et kaasas oleks ka täidetud veepudel. Kasvõi silmade loputamiseks, seda põiest ei tee.

Kiiver – pigem klassikaline, mitte kõrge lõikega „high-cut“. Väga praktilisel põhjusel – enamik vigastusi tuleb kildudest, olgu mürsukillud või kivikillud, ning madala lõikega kiiver katab ära väga õrna kukla- ja kõrvade piirkonna. Pähe kukub linnalahingus kive samuti kogu aeg, lisaks lööd igasugustest avaustest läbi roomates kindlasti kiivriga vastu kivinukki.

Kuuli- või killuvest – kindlasti võimalikult palju ülakeha pehmeid kudesid kattev, aga ennast üle koormata ka ei tasu. Kilde lendab palju, nii et ainult plaadikandjast jääb väheks – kombineeri see kerge killu- või kuulivestiga.

Salved-granaadid-nuga – ole kogu aeg kursis, kus on sul järgmine laetud salv, kus on sul lahtine moon, kus on granaadid, kus on nuga, ja ole valmis neid igal hetkel haarama.

Kõik vesti küljes versus patrullkott –kogu vajalikku varustust enda vesti külge riputades muutud suureks ja aeglaseks ka siis, kui oled vaid 50kilone nääpsuke. Pigem mõtle, kas lahtine moon, vesi jms võiks paikneda patrullkotis, mille saad iga hetk maha visata ja kasvõi relvatoena kasutada. Enda külge võib olla kõige mõistlikum kinnitada meditsiinivarustus, laskemoon, granaadid.

Video: https://youtube.com/shorts/axD4xjJ6_wo