Kaitse Kodu! nr 2 2025. a

TRUMP ON MÄNGUS. AGA MIS MÄNGUS?

Donald Trumpi taasasumine maailma esiriigi etteotsa mõjus – nagu oli oodata/ karta – kui suur pauk ehk viisakamalt öeldes kui uue lehekülje avamine inimkonna ajaloos. Liberalismi asendamine konservatismiga tehti juhtriigis ära ühe päevaga.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Mitte kunagi varem pole päevapealt nullitud nii palju senise valitsuse tehtut ja kehtestatud nii palju uut, kui seda tehti USAs 20. jaanuaril 2025. Seejuures kohal viibivat eelkäijat ja tema poliitikat sarjates ning teatud välisriikidele tooreid hoiatusi jagades.

Mis teha, pidevalt süvenenud korruptsiooni ja otsustamatuse juures oli tegijatest ärimeeste ilmumine kenasti kasvatatud poliitikute pärusmaale vaid aja küsimus. Et selleks osutub säärane tahumatus ja Suur Ego, nagu seda on Trump, oli mõistagi juhus. Seda esimesel korral (2017–2021), nüüd tuleb seda juba võtta kui paratamatust. Esialgu veel ka eksperimendina, kui arvestada IT-gigantide juhtide kamba arvamist USA poliitika kujundajate ja elluviijate kitsasse ringi.

HIINA TURAKAS?

Trumpi sõnul jõudis ameeriklastele tema võiduga kätte kuldaeg (golden age) ja muud maailma lubas ta aidata rahutegijana (peacemaker). Sõdadestkonfliktidest trimmis maailmas kõlab viimane eriti lootustandvalt. Tegelikkus aga tuletab meelde, et Trump on küll kõva lubaja, ent kehv tegija. Probleem on siiski ka selles, et mainitud üleminekuajal käivad paljud erinevad protsessid korraga ja kunagi pole välistatud, et leidub veel mõni agar otsustaja, kes teise algatatu kihva keerab. Nagu läks Trumpi 2020. aasta rahulepinguga Talibaniga Afganistanis – võimule pääsenud Joe Biden ruttas seda muutma ja tulemuseks sai katastroof.

Sama saatus tabas ka Trumpi teist rahuplaani – Abrahami kokkuleppeid ehk Iisraeli ja Araabia riikide lepitamist. Algus sujus, kuniks päevakorda tõusetus suhete loomine Iisraeli ja Saudi Araabia vahel, mille 7. oktoobril 2023 ootamatult vastustas Hamas ja tema seljatagused. Uus sõda seljatas kiiresti kõik teised.

Nende kahe rahu sobitamise tulemusi arvestades peab lootma, et Trumpil jätkub nüüd oidu arvestada ka USAHiina-Venemaa-India-Jaapani tasemest madalamal käivate geopoliitiliste mängude tegijatega.

Saab väita, et tõelise mängurina ta juba arvestabki rohkem – ametisse astumise kõnes ähvardas Trump üksnes Panamat, ehkki nii enne kui pärast seda lubas ta kaaperdada ka Kanada ja Gröönimaa.

Panama osav sidumine Hiina kamandamisega selle kanalis tõi samas kenasti esile Trumpi käekirja suhtumises pearivaalidesse. Esikülalisena kohal olnud Hiina asepresidendil jäi üle vaid süüdistused alla neelata, sest oli juba teada, et Trump läheb külla Xi Jinpingile vastusena viimase võõrustamisele aprillis 2017 Mar-a-Lagos, mille ajal andis USA raketilöögi Venemaa baasile Süürias.

Igal juhul saab öelda, et Trump kiidab ja karistab Hiinat tollega samas ruumis olles, Kreml aga pannakse esmalt eemalt paika ja siis suheldakse temaga n-ö eraldi. Fakt on see, et 20. jaanuaril Valges Majas Venemaa esindajat polnud.

MUST NOTSU?

2025. aasta poliitiline maiuspala ehk see, kuidas Trump aitab lõpetada Venemaa agressiooni Ukrainas, kujuneb tegelikkuses märksa keerukamaks, kui seda Euroopa pealinnades ja ka Washingtonis on siiani tahetud tunnistada.

Pole juhus, et Trumpi kuulus säuts oma teise ametiaja teisel päeval sellest, et Putinil on valida kas kerge või raske lahendustee (easy way or hard way) algas tõdemusest, et Venemaa kaotas teises maailmasõjas 60 miljonit inimest.

Venemaa käpa all olnud rahvad teavad hästi, et see arv on tegelikust üle kahe korra suurem, teavad sedagi, miks idarindel hukkunute arv oli nii suur võrreldes teiste rinnetega, ent Lääne kodanikel ja isegi riigijuhtidel on sootuks teised teadmised, mille kinnistumise eest on hoolitsenud Kreml ja tema juttude edastajad Läänes. Venemaa sõdib ja oskab samas kannatajat mängida!

Nagu teada, toimus külma sõja käigus sakslaste ajalooline leppimine prantslaste, inglaste ja ameeriklastega ning külma sõja lõppedes 1995. ja 2000. aastal Moskvas võidupüha tähistamas käinuile võis tunduda, et nüüd elab üks suur ja julm protsess edasi vaid regulaarsetes mälestustseremooniates. Pealegi on Venemaa impeerium suuresti laiali jooksnud.

Paraku seadis 2000. aastal Venemaal võimule pääsenud jõustruktuuride esindus endale eesmärgiks impeeriumi taastamise, mis nägi ette ka uutes põlvkondades vastava meelsuse kasvatamist. 2003. aastal moodustatud Pobeda (võit) komisjoni eestvedamisel läksid lahti Nõukogude/Vene vägede Suures isamaasõjas saavutatud võitude ümmarguste aastapäevade tähistamise kolmaastakud (2003–2005, 2008–2010, 2013–2015, 2018–2020, 2023–2025), mis algasid Stalingradi lahingu võitmise ja Berliini vallutamise 60., 65., 70.,75. ja 80. aastapäeva tähistamisega ning kulmineerusid võiduparaadiga 9. mail Punasel väljakul.

Rabav mainida, et suur osa maailma riigi-ja valitsusjuhtidest tegid selle reavenelastele kahtlemata hinge läinud mängu – maailm hindab meie kangelastegu! – kaasa. Juba 2010. aastal, kui neil tuli tribüüni jagada äsja vallutatud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia liidritega.

2014. aastal läks „meie võidu“ propaganda sootuks hulluks, sest Saksa fašistide kõrval ja asemel hakati taunima Ukraina fašiste! Tribüünile tulid vaid mõned eurooplased, ent kohal oli Xi Jinping, India, Ladina-Ameerika ja Aafrika juhid. Sealtpeale sai tavaks ka Venemaa ja Hiina ühisvõidu tähistamine teises maailmasõjas, mis on sellekski aastaks juba välja kuulutatud. (Pobeda komisjon kinnitas plaani 13. jaanuaril).

VÕI LINNADE PÕLETAMINE?

Seda sõdimist saatvat propagandasõda ei saa alahinnata ja meenutaks, et kantsler Angela Merkel ikkagi käis Moskvas päev hiljem, 10. mail 2015, tundmatu sõduri hauale pärga panemas ja kantsler Olaf Scholz tegi sama 15. veebruaril 2022.

Sakslastel on südametunnistus, mida Kremli meestel pole, ent kes oskavad teisi hästi töödelda. Tuletaks nüüd meelde, et 2020. aastal algas ootamatult Suure isamaasõja lõpus ja järel sakslastest vabastatud aladel peetud kohtuprotsesside läbivaatamine, mis lõppes sakslaste ja nende abiliste tegevuse tunnustamisega sõjakuriteo asemel genotsiidiks. Psühholoogiline töötlemine missugune! Just säärased signaalid Venemaalt on kõvasti mõjutanud Berliini viimase aja toimetamisi Ukraina ja ka Iisraeli abistamisel.

Tasub teada sedagi, et veel kristlike demokraatide võimul olles, täpsemalt veebruaris 2021, tegi Berliin esimese radikaalse oma süü ümberhindamise Stalini-Hitleri koostööajast. Nimelt nõustuti maksma kompensatsiooni Leningradi blokaadi üle elanud juutidele, kes olid rahvusena mõlema türanni ohvrid, kuid mitte teiste rahvaste esindajatele, kes olid teise sõja vallandaja alamad.

Võib kindel olla, et Trumpi poolt juba kokkupandud Ukrainas lahendust otsiv meeskond teab kõiki siintoodud fakte ja vihjeid.

Reaalsus on selles, et Berliini ja Pariisi veetud Euroopa Liit lihtsalt eelistas Gruusia sõjast alates agressori tegevust oma varasema impeeriumi taastamiseks vaid pealt vaadata, selmet minna appi agressori ohvritele, mis eeldab ka enda kaitsevõimet.

Paraku ei tegelenud sellega tõsiselt peaaegu ükski NATO Euroopa riik, mis mõistagi ajas endast välja mitteprofessionaalse poliitiku, kuid normaalse mõtlemise säilitanud Donald Trumpi. Kõik loodavad Ameerikale, ise lillegi liigutamata.

Sedapuhku on Trumpil lihtsam, sest Putini režiim on end ise sõdimisega täis teinud ja põhjakorealaste Euroopasse kahurilihaks toomine on euroladvikule ikka liig mis liig. Sestap on vaid üks võimalus – jätkata ukrainlaste toetamist tulemuseni, mis on Ukrainale vastuvõetav. Samuti ei saa USA ühiselt lahinguväljalt lahkuda, kui meenutada, milleni viisid kokkulepitud plaani ümbertegemised Afganistanis.

Kuna kõiges toimuvas on kõvasti propagandat ja vajadust vastaspoolele koht kätte näidata, siis viskan õhku küsimuse: kas lahendus Ukrainas sünnib enne või pärast 9. maid? Ja pakun aasta propagandasõja esisõnaks genotsiid.