SNAIPRIPÜSS: TÄPPISTÖÖRIIST, KUS IGA DETAIL LOEB

SNAIPRIPÜSS: TÄPPISTÖÖRIIST, KUS IGA DETAIL LOEB

Kui eelmises ajakirjanumbris tutvustasin lähemalt meie uut snaipripüssi Sako M10, siis sedakorda vaatame laiemalt Eesti kaitseväes kasutuses olnud täpsuspüsse, moona ning snaipri tööd hõlbustavaid lisavahendeid.

Tekst: RISTO PÄRTEL , vabatahtlik autor

Kui mitte mainida väheseid Hiina ja Vene päritolu 7,62 x 54R SVD eksemplare, siis võib taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kaitsejõudude esimesteks snaipripüssiks lugeda Soome päritolu 7,62 x 54R kaliibriga kasutatud, kuid heas korras relva Sako M/28-30. Rahvasuus on see relv tänu oma iseloomuliku kujuga kirbukaitsele saanud soomlastelt hüüdnime Kikk-kõrv (soome k pystykorva). Meie Eestis oleme ristinud selle SkY vindiks, sest selline markeering on relval, mis tuleneb soomekeelsest lühendist Suojeluskuntien Yleisesikunta ja tähendab tõlkes kaitseliidu ülemjuhatust.

Samasugust relva kasutas Talvesõjas snaiper Simo Häyhä hüüdnimega Valge Surm, kes ilma optikata, lahtiste sihikutega püssi abil saatis looja karja sadu vastaseid. Ühtedel andmetel 200 ringis, teistel aga koguni 542. Nii või teisiti on tegemist väga täpse ja töökindla relvaga, mis esindab oma ajastu tipptoodet.

Alles iseseisvunud Eestit toetasid ka prantslased kaliibriga 7,62 x 51 FR F2 püssidega koos kaheksakordse fikseeritud suurendusega Scrome J8 sihikuga. Tegemist oli juba tollal innovaatilise lahendusega, kus püssiraud oli suures osas termiliselt varjestatud polümeerkattega. Neid relvi oli siiski vähe ega jagunud kõigile.

Koos teiste Iisraeli hankes soetatud relvadega tulid 7,62 x 51 kaliibriga poolautomaatsed Galil snaipripüssid koos 6 x 40 optilise sihikuga Nimrod. Relvad olid uued, täpsed ja teenisid meid auga pikka aega. Ent tänu oma massiivsele rauale ning freesitud raamile kaalus laetud relv koos sihikuga 8,3 kg, mis tegi kasutajatele meelehärmi.

KODUMAINE TOOTEARENDUS

Kaitsevägi ja Kaitseliit kosusid ajapikku jõudsalt ja otsiti uute täppisrelvade hankimise võimalusi. Ameerika valitsus oli vahepeal otsustanud toetada meid 7,62 x 51 kaliibriga iselaadivate püssidega M14.

Kodumaise arenduse tulemusena ilmusid kasutusse täpsuspüssid M14  TP1 (TP tähendas täpsuspüssi), millel olid uued rohelised reguleeritava põsetoega vineerist pärad, harkjalad ja optilised sihikud.

Sellel relvamudelil esines probleeme sihikute normaaljooksul püsimisega ning versioonil M14  TP2 jäeti kõrvale kõik üleliigne ja panustati korralikele sihtimisseadmetele, milleks said spetsiaalselt selleks valmistatud Brügger & Thometi sihikujalg ning Schmidt & Benderi PM II 3–12 x 50 sihik. Sama tüüpi sihik oli äsja võitnud USA merejalaväe sihikute hanke.

Kaitsestruktuurid jätkasid kasvamist ja 2000. aastate alguses, kui Rootsi riik kinkis meile suure koguse oma relvastust, varustati parimad 7,62 x 51 kaliibriga AK-4 automaadid Hensoldt Fero Z 4 x 24 optiliste sihikutega ja tugijalgadega ning uueks koodnimeks sai AK4TP.

Lisaks oli Saksamaalt kingitud Kaitseliidule samalaadsed 7,62 x 51 G3A3ZF täpsuspüssid. Kui hiljem neistki ei piisanud, moderniseeriti viimases hädas Norrast soetatud automaadid, uue nimega AG-3TP, Magpuli reguleeritavate kabadega, harkjalgadega ja Kaitseväe varudes leidunud erinevat tüüpi optiliste sihikutega.

OLUKORD NÕUDIS

Eesti osales juba aktiivselt missioonidel konfliktikolletes ja lahingukogemused näitasid, et eelmainitud relvad ei ole tõsisemaks snaipritegevuseks piisavad.

Lühikese aja jooksul algatati kaks snaipripüssi hanget, mis tõid relvastusse 8,6 x 70 mm kaliibriga Sako TRG-42 ja 12,7 x 99 mm kaliibriga Hecate II, mõlemad varustatud 6–24 x 72 Zeissi optiliste ja NSV 80 öösihikutega.

Snaipriõpe arenes jõudsalt ja laskurid janunesid tõsisemate püsside järele, kuid riigil nappis selleks raha. Meie õnneks vahetasid norrakad 2012. aastal välja oma vanu snaipripüsse, milleks olid kohaliku ettevõtte Våpensmia välja töötanud 7,62 x 51 kaliibriga snaipripüssid NM149.

Relv põhines töökindlal Mauser M98 platvormil ja oli varustatud Schmidt & Bender 6 x 42 sihikutega, mis on tsiviilversioonis siiamaani populaarne püss ja Våpensmia tagab neid tänini varuosade ja tehnilise toega.

Eestil õnnestus need endale saada ja kasutusele võtta ning need, mis olid liiga kulunud, muudeti varuosadeks. Meie snaiprid olid püssiga rahul, kuid neile ei mahtunud pähe, et nendel, kes peavad kaugemale nägema ja laskma, on relvadel vanemat tüüpi 6 x 42 sihik, samal ajal kui M14 täpsuspüssidel on tehnika viimane sõna 3–12 x 50.

Olukorra lahendamiseks võeti osadelt M14 TP2-delt sihikud maha ja paigutati Norra relvadele, lisades ka harkjalad ja suudmekompensaatorid, nii oli tekkinud relvamodifikatsioon NM149S (S tähendas snaiprit).

Kuigi uued snaipripüssid on soetatud, jätkub Kaitseliidus NM149 kasutamine väljaõpperelvadena. Neid on isegi täiendavalt moderniseeritud USA välisabina saadud Steiner M5Xi 5–25 x 56 sihikutega, et tagada sarnane väljaõpe käesolevate Sako M10 sihikutega.

VEE-, ENT MITTE KÜLMAKINDLAD

Vanad täpsuspüssid on praeguseks enamasti asendanud 7,62 x 51 kaliibriga LMT Defense R20, mis ei läinud küll valutult, sest osadel püssidel deformeerusid laskmisel gaasikojad. Õnneks ilmnes see varases faasis ja tootja asendas garantii korras kõikidel püssidel kõnealuse osa tugevamaga. Laskurite usaldust ei lisanud ka täppismoona nappus ja kasutajad kurtsid tavamoonaga lastes suure hajuvuse üle. Nüüdseks on see olukord lahenenud ning täpsuslaskurid suudavad head laskemoona kasutades püsida tabamustega hõlpsasti ühe nurgaminuti sees.

Snaipripaari ülemate R20 täpsuspüssid varustati väljaõppe ühtlustamiseks juba teada-tuntud PM II 3–12 x 50 sihikutega. Esimesena saabunud väike kogus RAHE täpsuspüsse oli varustatud Vortexi optiliste sihikutega, sest algselt planeeritud Trijicon VCOG 1–8 x 28 tarne viibis. Kui Trijiconid lõpuks kohale jõudsid, siis selgus, et suurte külmakraadidega muutuvad sihiku seadistamise trumlite klõpsud kuuldamatuks. Täpsemal uurimisel selgus, et tegemist on samasuguse sihiku modifikatsiooniga, nagu USA merejalavägi oli soetanud varem, kui nõuetes oli 20 meetrit veekindlust.

Iseenesest ei ole selles midagi halba, aga sellepärast on sihikuristi reguleerimise trumlid veekindlate tihendite ja määrdega, mis meie külmas talves hangub. Kuna sihik toimib muidu laitmatult, siis lahendati olukord trumlikleebistega, millele on tuhandikjaotused peale märgitud, et võimaldada ka külmaga täpset reguleerimist.

TULEJÕUDU SUUREMAKS

On arutusel, kas on otstarbekas minna sama teed nagu Briti kuninglikud merejalaväelased, kes võtsid eelmisel aastal oma 7,62 x 51 kaliibriga LMT täpsuspüssi L129A1 järel kasutusele kaliibriga 6,5 x 48 Creedmoori modifikatsiooni L129A2.

Ameerika erioperatsioonide juhatus testis 6,5 x 48 laskemoona võrreldes praeguse 7,62 x 51 M118LR snaiprimoonaga ning Creedmoor kahekordistas tabamuse tõenäosust 1000 meetri kaugusel, suurendades efektiivset laskekaugust peaaegu poole võrra ja vähendades kolmandiku võrra tuuletriivi, ning oli samas väiksema tagasilöögiga kui 7,62 × 51 mm NATO padrun. Mainitud lahendus oleks ka soodsaim võimalik valik, sest olemasolevatel R20-tel peaks ära vahetama ainult lukuraami ja vintraua, kõik muud püssi osad, kaasa arvatud padrunisalved, sobivad mõlemale kaliibrile.

Selline vahetus on laskurile jõukohane ja kiire ning 7,62 mm komplektid võivad väljaõppes jääda paralleelselt kasutusse. Suures osas jääks samaks ka relvade remondi- ja hooldussüsteem ning enamik varuosi.

RKIKi hankeplaanides on kirjas ka suurekaliibriline snaipripüss, mis oleks suurepärane tööriist lahingutehnika kahjustamiseks või hävitamiseks, kasutades sama tüüpi 12,7 x 99 laskemoona nagu raskekuulipilduja Browning.

Raufoss Mk 211 12,7 mm mitmeotstarbelise lõhkekuuli volframsüdamik läbistab 1000 meetri pealt isegi 30kraadise nurga all oleva 10,6 mm soomusplaadi või soomustamata sõidukite ja ehitiste puhul läbib seina, plahvatades viitega objekti sees. Sellel on 20 mm mürsuga samaväärne toime, et kahjustada selliseid sihtmärke nagu helikopterid, lennukid, kerged soomusmasinad, laevad ja kerged kindlustused, ning see võib süüdata kütuse.

UUE SNAIPRIPÜSSI VALIK

Ajapikku hakkasid 15 aastat tihedat kasutust saanud relvad Sako TRG-42 väsima, vahetati küll välja kulunud vintraudu, parandati sihikuid ja kõrvaldati pärade lokse, kuid teada oli, et see ei ole väga jätkusuutlik.

Edasi oli läinud ka aeg ning sellega koos relvade ja lisaseadmete areng. Tuli plaanida uute püsside soetust. Hankima ei mindud ainult püssi, vaid tervet süsteemi, mis pidi olema kasutatav ööpäevaringselt, seega olid komplektis nõutavad nii päevased kui öised sihtimisseadmed.

Lisaks suurele lasketäpsusele pidid relvad samal ajal olema ka vastupidavad ning võimalikult kompaktsed ja kerged.

Hankes saidki hindamiskriteeriumiteks relva ja lisaseadmete hind, kaal ja pikkus, ülalpidamiskulu ehk relvaraua eluiga ning varuosade komplekti maksumus. Hankes osalesid ettevõtted järgmiste tootjate püssidega: Sako, Haenel, Unique Alpine ja Desert Tech. Tihedas konkurentsis võitis Sako oma M10 mudeliga.

Üks oli hankes kindel, jäädakse sama vana hea kaliibri 8,6 x 70 ehk 338 Lapua Magnumi juurde. Selle laskemoona arendus sai alguse 1983. aastal USA merejalaväe projektina, et luua padrun, mille abil on võimalik sooritada äärmuslikult kaugeid laske nii isikkooseisu pihta kui ka materjalide purustamiseks.

Lisaks laskekaugusele soovisid sõjaväelased kuuli, mis omaks surmavat jõudu ka pärast soomuse läbistamist. See padrun oli mõeldud eelkõige jalaväe tõrjeks, kuid seda on kasutatud ka näiteks sõidukite, elektroonika ja sideseadmete vastu. Kuul on piisavalt võimas, et tungida läbi betooni ja telliste ning teha nende taga kahjutuks vaenlase võitlejad. 338 Lapua Magnumi padruni arenduse pidev jätkamine on teinud sellest maailma levinuima snaipripadruni, mis on ennast lahingutegevuses tõestanud.

Snaiprite käsutuses olev laskemoona Lapua Scenar Open-Tip Match kuul (OTM) kaalub 19,4 g, väljub vintrauast kiirusega 807 m/s ning säilitab tavapäraselt efektiivse tuleulatuse 1500 meetrini ja tänapäevaseid elektroonilisi vahendeid kasutades veelgi kaugemale.

Sama raske soomustläbiva kuuliga volframkarbiidsüdamikuga soomustläbivale kuulile garanteerib tootja 600 m kaugusel 12 mm kõrgkvaliteetse 500 HB tugevusega soomusplaadi perforeerimise.

KOGENUD SÕJASEPAD

Sako kogemus ulatab saja aasta taha. Pärast Soome iseseisvuse väljakuulutamist 1919. aastal avati endises Helsingi õlletehases püssiremonditöökoda, mida kutsuti kodanikukaitse kõrgema staabi relvatehaseks (Suojeluskuntain Yliesikunnan Asepaja). Ettevõte kolis 1927. aastal Helsingist Riihimäki laskemoonavabrikusse ja nimetati 1930. aastal ümber Sakoks. Sellest ajast saadik on Sako valmistanud relvi ja laskemoona, ka eelpool mainitud kuulsa Soome snaipri Simo Häyhä püss M/28-30 pärines nendelt.

1983. aastal ühines Sako teise Soome relvatootjaga Tikkakoski, mis esindab tänini Tikka brändi, ja 1986. aastal Valmetiga (Valtion Kivääritehdas), mille tulemusena ühinesid mitme ettevõtte inseneride relvavalmistusoskused ja kogemused. Uue nimega Sako-Valmet on olnud tänapäevani edukas Soome kaitsejõudude relvastuse tootja ja aktiivne tsiviilturul. Nende toodangust pärinevad näiteks Soome kaitseväe automaadid RK 62, RK71 ja ka uued automaattulirelvad nagu AK24 ja M23, samuti snaipripüssi TRG seeria mudelid 21, 22, 41 ja 42 kaliibritega vastavalt .308 Winchester, 6.5 Creedmoor, .300 Winchester Magnum ja .338 Lapua Magnum.

Snaiperrelvasüsteemi TRG M10 esitles Sako juba 2011. aastal. See süsteem loodi kasutaja käes konfigureeritavaks, võimaldades erinevatele kaliibritele üle minna luku, salve ja vintraua vahetusega.

Iga kindla kaliibriga seotud vahetatav relvaosa on spetsiaalselt märgistatud, et kasutaja tunneks selle ära nii visuaalselt kui ka puudutades. Näiteks .308 Winchesteri (7,62 × 51 mm NATO) relvaraud ja lukk on tähistatud ühe randiga, .300 Winchester Magnumi puhul on rante kaks ja .338 Lapua Magnumi puhul kolm.

Sama markeerimistehnikat kasutatakse ka padrunisalvedel, kus salve alaserva plastikkattel on vastavalt kaliibrile kas üks, kaks või kolm eenduvat ringi.

BALLISTIKA, PEEN TEADUS

Ballistika jaguneb sise-, vahe-, välis- ja pihtamisballistikaks. Siseballistika käsitleb kuuli liikumist rauaõõnes. Vaheballistika uurib vintrauast väljunud kuuli, millele avaldavad ikka veel mõju kuulile järgnevad püssirohugaasid, näiteks leegija helisummutite tõttu. Välisballistika valdkonnaks on relva rauast väljunud kuuli lend aegruumis, kus seda mõjutavad paljud välised jõud. Pihtamisballistika, mida elusorganismi puhul kutsutakse ka haavaballistikaks, algab sealt, kus kuul tabab sihtmärki, ja lõpeb kuuli lõpliku peatumisega.

Relvarauast välja lennanud kuul hakkab kohe mitmete tegurite, nagu gravitatsiooni, õhutakistuse ja tuule mõjul langema. Selle kompenseerimiseks suunatakse relvaraud ülespoole, et kuul suudaks kaarjalt lennates õigel kaugusel sihtmärki tabada.

Kuuli alguses laugjamat, kaugemal järsemat lennuteed nimetatakse trajektooriks. Kuuli lennu teravik eespool tagab vintsoonte suunatud pöörlemine, ilma selleta keeraks kuul ettepoole oma raskema tagaosa ning kaotaks lennul kiiresti stabiilsuse. Kuuli pöörlemisel on aga trajektoorile ka negatiivne mõju, nimelt kaldub see pöörlemise suunas sirgest lennuteest kõrvale – nähtus, mida nimetatakse derivatsiooniks.

Tegur, mis hakkab laskekaugust kohe oluliselt piirama, on õhutakistus. Läbi õhu lendav kuul kaotab hõõrdumise, kuuli järele tekkiva õhuhõrenduse ja -keeriste tõttu pidevalt energiat, aeglustub kogu lennu vältel ning hakkab seetõttu ka kauguse suurenedes järjest rohkem kukkuma.

Madalad temperatuurid ja ka suurem kõrgus merepinnast põhjustavad hõredamat õhku, mille tulemusena on kuuli takistus väiksem ja tabamispunkt seetõttu kõrgemal. Õhuniiskus võib muuta õhu tihedamaks, sel juhul kipub kuul kiiremini alla langema.

Kuna Maa pöörleb edasi pärast seda, kui kuul on relvast lahkunud, peavad snaiprid arvestama ka maa ja sihtmärgi vahelise erinevusega, mis on tuntud kui Coriolisi efekt. Pikematel kaugustel hakkab tabamispunkt muutuma ka olenevalt laskesuunast, näiteks lääne suunas tulistatud kuulidele mõjub väiksem tsentrifugaaljõud kui ida suunas tulistatud kuulidele, sest Maa pöörleb läänest itta, seda nimetatakse Eötvösi efektiks.

Tabamispunktile avaldab samuti mõju see, kas lastakse madalamast asukohast kõrgemale või kõrgemalt madalamale, näiteks katuselt tänavale, ülipikkadel kaugustel tuleb arvestada maakera kumerust, mida nimetatakse maastikunurgaks.

Et kõiki vajaminevaid tingimusi registreerida ja kõigi teguritega arvestada, peaks snaiper olema väga tugev matemaatikas ja füüsikas või siis peavad tema käsituses olema eeltäidetud tabelid, mis arvestavad järgmist: kuulitüüp, laskuri asukoha koordinaadid, laskesuund ja -kaugus, maastikunurk, derivatsioon, temperatuur, õhurõhk, õhuniiskus, kuuli algkiirus, tuulesuund ja -kiirus. Tavaliselt ei anna sihtmärk oodata, millal kalkulatsioonid tehtud saavad, vahepeal võivad muutuda ka atmosfääritingimused. Kõik muutujad, mis saja meetri peal lisavad ainult mõnemillimeetrise kõrvalekalde, kumuleeruvad sadadel meetritel sentimeetriteks ja tuhandetel meetritel meetriteks ning nendega arvestamata jätmine viib möödalasuni.

TARGAD ABILISED

Õnneks on meie snaipritel elektroonilised abilised. Atmosfäärsed tingimused mõõdetakse käsiilmajaamaga Kestrel 5700. Snaiprid kasutavad laskmisel ka Kanada firma Apexo ballistilist arvestit AFS, mis on võimeline juhtmevabalt käsiilmajaama andmed seadmesse tõmbama ja koheselt lennutrajektoori parandama.

Samamoodi saabub AFSi info laserkaugusmõõdikust, milleks on Safran Vectronixi PLRF25C. Selle järgi tuvastatakse laskekaugus, suund ja maastikunurk. Ballistiline arvesti määrab ise GPSi järgi laskuri asukoha, kasutaja sisestada jääb ainult tuule kiirus ja suund ning hetkega näitab aparaat ekraanil, milline seadistus tuleb sihikutrumlitel teha, et tabada sihtmärki täpselt.

Relvaprofiili on laskur AFSi seadmesse sisestanud juba varem. Kui ta valib menüüst teise laskemoona tüübi, nagu näiteks soomustläbistava kuuli tavalise asemel, või kinnitab relvale leegisummuti asemel helisummuti või vahetab vintraua teise pikkuse vastu, siis arvestatakse lisaseadmete mõju põhjal automaatselt kogu trajektoor ümber.

Osa laskureid pistab padrunikarpi ka anduriga varustatud termomeetri, mis mõõdab laskemoona temperatuuri, mille muutused mõjutavad püssirohu põlemise intensiivsust ja seeläbi kuuli algkiirust. Seade aitab ka kaasa pihtamisballistikas, näidates kuuli tabamisnurka ja jääkenergiat, mis on tähtis soomuse läbistamiseks.

Mis aga ehk kõige tähtsam – tänu kasutatavatele algoritmidele võimaldab see seade täpselt arvestada trajektoori ka pärast seda, kui kuul on jõudnud alla helikiiruse tsooni, sest siis algavad selle lennus suured kõrvalekalded. Ebastabiilsus tekib siis, kui lendkehale mõjuvate jõudude tasakaal ei ole piisav ja kuuli teravik hakkab pööreldes järjest suuremaid ringe tegema. Sako M10 tehnilistes andmetes on märgitud efektiivseks laskekauguseks 1500 m, mis ongi distants, kus kuuli kiirus langeb alla helikiiruse ja enamik lihtsamaid ballistikaarvesteid jäävad jänni. AFS pikendab seda vabalt näiteks 2500 meetri peale või kaugemalegi, kuni kuulil on oma tööks piisavalt energiat.

Seni pikimaks kinnitatud lasuks loetakse Ukraina snaipri Viacheslav Kovalskyi tabamust 3800 meetri pealt 2023. aastal. Varem hoidis seda tiitlit pikka aega Kanada erioperatsioonide väejuhatuse liige, kes 2017. aastal tabas Iraagis edukalt sihtmärki 3540 meetri kauguselt. Enne teda kuulus maailmarekord Briti snaiprile Craig Harrisonile, kes 2009. aastal tulistas 338 Lapua Magnum kaliibriga vintpüssist Talibani laskurit 2475 meetri kauguselt. Veel varem oli Kanada kapral Rob Furlong 2002. aastal püstitanud rekordi 2430 meetriga ja natuke enne teda tabas teine Kanada kapral Arron Perryle mässulist 2310 meetri pealt.

MOON MÄÄRAB

Laskemoon on väga tähtis osa kogu snaiprisüsteemist. Esiteks peab see sobima püssiga kokku, et saavutada kogu siseballistikaga seonduv harmoonia. Õhutakistuse vähendamiseks on kuulid valmistatud võimalikult voolujoonelise kuju ja sileda pinnaga. Kasutatakse spetsiaalseid püssirohu liike, mis ei ole nii temperatuuritundlikud. Materjali valides arvestatakse, et kuul peab säilitama toime ka pärast seinte ja sõidukisoomuse läbimist. Kuid kõige tähtsam on tootmise juures ühtlus, et kõigi komponentide mõõdud, kaalud ja kujud oleksid samasugused. See tagab ka tabamise stabiilsuse. Tänapäeval toimub laskemoonatehastes täppismoona valmistamisel pidev kvaliteedikontroll, tootmise eri faasides kaaluvad ja mõõdavad elektroonilised seadmed kõiki koostekomponente.

Laskemoona valmistamise tehnoloogia on aga senisest veelgi edasi arenenud. Traditsiooniliste täismantelkuulide valmistamisel, kus messingust kuuli korpusesse surutakse pliist südamik, võib materjalides esineda ebaühtlust. Näiteks on kuuli mantel mõnest kohast õhem või paksem, mis mõõtmisel ja kaalumisel ei avaldu, kuid selline ebatäius nihutab paigast kuuli raskuskeskme ja muudab seeläbi lennuomadusi. Suure tõenäosusega pliisüdamikuga kuulid deformeeruvad ja purunevad läbi objektide lastes kergemini, säilitades vähem jääkenergiat.

Eriti pikkadel laskekaugustel kasutatakse CNC masinatega messingust treitud kuule, nagu näiteks Ühendkuningriigi militaarlaskemoona tootja EPA Manufacturing toodang. See tehnoloogia võimaldab toota kuule täiusliku sümmeetrilise kuju, kaalu ja mõõtudega. Kasutades kuulide ehituses teisi metallmaterjale, nagu titaan või volframkarbiid, saavutatakse nii süüte- kui läbistusefekt ilma täpsuse kaota.

Musternäidis on Ameerika Ühendriikide laskemoona arendus, kus näiteks 5,56 x 45 M855A1 pliivaba padruni kuuli juures täiustati kõiki omadusi, mis on laskemoonale vajalikud. Selle disain ei ole mitte ainult suurepärase aerodünaamikaga, vaid ka tunduvalt parema läbistusvõime ja haavaballistikaga teiste senikasutatud laskemoonatüüpidega võrreldes, kus nimetatud võimetest on esiplaanil ainult üks mainitud omadus. Sama saab ka öelda ameeriklaste uue 6,8 x 51 (.277 Fury) laskemoona ja käsirelva arenduse kohta, kus hankes esitati kaitsetööstusele esmalt ideaalse kujuga kuul, mille ümber tuli disainida padrun ja alles siis ehitada valmis seda kasutav relvasüsteem.

MIS TEEB PÜSSIST SNAIPRIPÜSSI?

Hea snaipripüssi teevad disain, tootmiskvaliteet ja kogemus. Disain määratleb, kus ja kuidas seda kasutatakse, kui mugav on seda kaasas kanda, kuidas toimivad relvaosad, kuidas laad ühildub laskuri kehaga, kuidas on võimalik kinnitada sihtimis- ja lisaseadmeid, kui lihtne on relva hooldada. Nimekiri on pikk, relva kasutamist mõjutavad sajad väikesed nüansid. Kuid ka kõige parema disainiga püss ei ole midagi väärt, kui sellel puuduvad kõrgeimad kvaliteedistandardid. Tegemist on tootega, kus loeb iga väike asi: kas relva detailid sobituvad kokku ilma suuremate lõtkudeta, mis lasketäpsust mõjutaksid, kas päästiku tõmbetugevus on sujuv, kas vintraud on valmistatud geomeetriliselt ühtlane ning ilma pingeteta, et laskmise käigus kuumenemisel ei esineks paindeid.

Sõjarelvade juures on tähtis veel vastupidavus nii karmile kohtlemisele kui ka ilmastikule. Eelnev jutt ei käi ainult püssi, vaid terve snaiprisüsteemi kohta, milleks on püss koos kõikide lisaseadmetega: optiline sihik, helisummuti, harkjalad, öösihik, padrunid, laserkaugusmõõdik ja teised nüüdisaegsed tehnilised vahendid, mis teevad koostööd või aitavad kaasa täpse lasu sooritamisele.

Kui üks element veab alt, näiteks laskemoon on ebatäpsem, võib see kaasa tuua terve süsteemi võimelanguse.

Video: https://youtu.be/2tEnZAVRAVs