TANEL MÄND, AINUS SAARLANE, KELLEL ONGI KODUS HIIDLASE TOPIS*

TANEL MÄND, AINUS SAARLANE, KELLEL ONGI KODUS HIIDLASE TOPIS*

Kohtusime vestluseks Tanel Männiga Triigi sadamas mõni hetk pärast Hiiumaale suunduva praami väljumist. Ta on 2022. aasta novembrist alates selle sadama järelevaataja. Tanelile meeldib käia jahil, kalastada ning võtta vabas õhus ette igasuguseid muidki tegevusi.

Tekst: PIRET PAOMEES , vabatahtlik autor

Kuid sel korral ei plaaninud me rääkida mitte niiväga Kaitseliidu-välisest tegevusest, vaid ikka Taneli tegemistest organisatsioonis.

Tanel Mändi võib pidada üheks Saaremaa maleva raudvaraks. Ta on organisatsiooni kuulunud kogu võimaliku aja, kasvades noorkotkast Kaitseliidu tegevliikmeks. Ta on osalenud viiel missioonil ja jagab oma kogemuste pagasit Kaitseliidu õppustel.

Tanel on Kaitseliidu esikütt ning teda on aastatel 2013, 2022 ja 2023 tunnustatud maleva parima laskuri tiitliga. Nüüd on tal täita ka rühmaülema roll ning kirjutajalgi on au sellesse üksusesse kuuluda.

PILET NR 010

Kuid alustame ikka algusest. Tanel meenutab, et kotkaks sai ta vist aastal 1995 ning on kotkapileti nr 010 omanik. Nende juhendaja oli toona Meelis Kahju, kes õpetas noortele kõiki sõjamehetarkusi, kalastamist ning loomulikult ka poisse alati kõnetavat tegevust ehk laskmist.

Meelisest peeti väga lugu, tema arvamusega arvestati ja kui keegi tegi pahandust, siis manitseti ning lahendati asjad omakeskis. Esimese laskmiskogemuse kohta meenutab Tanel: „Kui jüriööl tõotust andsime, siis sellele järgnes ka laskmine, kus automaatidest ning KP-st sai 100 m pealt õhupalle lasta. Minu esimene lask tabas, Kahju märkas seda ning järgmisi sooritusi ja viis mind Martin Kosemetsa juurde lasketrenni.“

Kõik tolleaegsed noorkotkad tahtsid Taneli mäletamist mööda kohe suureks saada – ikka selleks, et saaks Kaitseliitu astuda. „Me lammutasime ja panime kokku erinevaid relvi, mille vastu kõigil oli suur huvi, teisel nädalal jällegi õppisime topograafiat, liikumisviise, käemärke ja tutvusime lahingutehnikaga,“ toob Tanel näiteid väljaõppest.

Kuna enamik noorkotkaid huvitus sõjandusest, hakati otsima võimalusi osaleda kaitseliitlaste õppustel. Selleks aga pidi olema parim ning kõik eelnevalt õpitu selge. Vahel ei piisanud sellestki, sest ka koolitükid pidid tehtud olema ja poisid andsid endast parima, et Kaitseliit ja kool püsiksid tasakaalus. „Kaitseliidu õppuste kord oli karm ja see oli suur vedamine, kui sai koos vanemate meestega metsa õppustele kaasa minna. Saime meiegi automaadid kätte koos tosina paukpadruniga ja nii olimegi vanemate meestega õlg õla kõrval „lahingus“ − kord metsas, kord linnalahingus,“ mäletab Tanel.

Kuna ka sõjas saab nalja, ei unustatud seda õppustelgi ja vanemad mehed olid varmad noortele „õppetunde“ korraldama. Näiteks kasvatas keegi mees Karujärvel hobuseid, mistõttu vedeles kõikjal hobuste väljaheiteid. Niisiis sättisid ühes hoones kaitsepositsioone hoidnud vanemad olijad nii maja aknalaudadele kui ka kõikvõimalike muude sissepääsude ette väljaheiteid − niimoodi poisse narrides, et tulge-tulge.

Ega noored sõjamehedki võlgu jäänud. Noorsõdurid otsustasid „veteranid“ suitsupommidega majast välja suitsetada. Vanemad mehed olid aga poistele vimkat visates unustanud, et hiljem peavad nad ise selle maja tagasi vallutama …

Jah, nagu Tanel kinnitab, oli vanemate meestega alati vahva üritustel kaasas käia, sai nalja ja oli põnev.

Kotkaste aega jäävad ka esimesed suuremad võidud laskmises. Aastatel 1996–1998 toimunud Noorte Kotkaste laskevõistlustelt toodi järjest ära kolm võitu. Sellega tuli rändkarikas jäädavalt Saaremaale. Võistkonda kuulusid lisaks loo peategelasele ka Fred Vendel, Andres Medri, Tarmo Kull, Margus Metshein ja juhendaja lipnik Meelis Kahju.

SÕJAMEHE TEE

17aastasena astus Tanel vabatahtlikult ajateenistusse ning sealt viis tee teda Paldiskisse. Tema sooviks oli pääseda luurerühma, mis tundus kõige parema väljaõppega üksus Eestis. See tugev soov, mis, olgu öeldud, ka täitus, tekkis Tanelil juba enne ajateenistust, Kurkse õnnetuse aegu. Luurerühmas loodud sõprussidemed kestavad tänaseni. Kuid kaitseväeteenistuse ajal ei jäänud ka Kaitseliit kõrvale. Tööpäevad kuulusid teenistusülesannetele ning nädalavahetused vabatahtlikule tegevusele.

Alguse said ka missioonidel käimised. Tanel on olnud kaks korda Kosovos (2002–2003 ja 2006), kaks korda Iraagis (2003–2004 ja 2021) ning korra Afganistanis (2013–2014). Oma viimasele, Bagdadi missioonile ta just väga ei kiirustanud, kuid läks siiski, sest midagi jäi justkui poolikuks.

Sealsest kogemusest räägib ta nii: „Kui ma pärast iga missiooni lubasin endale, et siia ma küll tagasi ei tule, siis ESTPLA-8 missiooni kohta mõtlesin seda päriselt. Olukord, mis seal 2003–2004 valitses, oli väga keeruline. Ma isegi ei mäleta, mitu korda me IED otsa sõitsime, kui palju meil lihtsalt vedas, kui palju uksi me maha jooksime jne. Alguses püüdsime viisakalt asju ajada, aga saime üsna kiirelt aru, kuhu olime sattunud. Kaks nädalat enne kojusõitu hakati meile rääkima ROE-st (Rules Of Engagement). Hea, et see asi jäi missiooni lõppu.

Kahjuks ei olnud sõduriõnne nooremseersant Andres Nuiamäel. Ta langes minu selja taga ja see oli valus kaotus meile kõigile. Vaatamata kõigele sellele, mida me seal läbi elasime, ka väga raskelt välja teenitud plekktopsile missiooni eest, olin siiski õnnelik, et sealt terve nahaga koju pääsesin.“

18 aastat on Tanel enda sõnul rusikas kätt sügaval taskus hoidnud, kuni sai tuusiku seda imedemaad uuesti külastada. „Tahan tänada hiidlast ja teisi asjapulki, tänu kellele sain süüdata küünla Andrese ja Arre hukkumiskohas. Pärast seda on südames rahu sees,“ märgib Tanel.

Võrreldes kahte Iraagi kogemust toob Tanel välja, et ajaga on muutunud varustus, relvastus, teadmised, meditsiin ja on ka justkui rahu maa peal, ühtegi pauku ei pidanud seekord tegema (mõni droon ja rakett ikka lendas, aga ei midagi märkimisväärset).

Ta toob näiteid, et toona vaadati ise, kuidas saab kõige paremini ülesandeid täita. Näiteks ostis ta poest Maglite’i taskulambi ja pani selle relva külge, kasutades Browningu lindi juppe. Relvakabale teibiti juudisideme pakk, mis töötas põsetoena. Praegu on aga relvadel kõikvõimalikud tuled ja viled küljes, pole vaja ise leiutada.

SÕPRUS KOGU ELUKS

Kindlasti tuleb välja tuua tõsiasi, et esimesel Iraagi missioonil oli Taneli jaoülem hiidlane ja teisel oli hiidlane rühmaülemaks. Ning kuna aasimine käib kahe saare vahel pidevalt, on ta võimalusel alati rõhutanud, et hiidlastel on üks asi parem ja selleks on naabrid.

Oma esimese Iraagi missiooni (ESTPLA-8) kaaslastega suhtleb Tanel senini. Neil on traditsioon, et saadakse kokku kaks korda aastas. Üks kokkusaamine on langenud võitluskaaslase haual ja tema pere juures. Teine kord on suvel vähe vabamas vormis, iga aasta kellegi kodus. Sellel üritusel on pidevalt silmad märjad, ikka naerust, sest hea huumor on neil ka rasketel hetkedel alati au sees olnud.

Viimase traditsiooni algatajaks võib ka pidada Tanelit, kes esimesena sõbrad endale Saaremaale külla kutsus. Praeguseks on neil lausa oma kokkutuleku lipp, mille külge igal aastal lisandub lint kogunemiskoha maakonna ja talu nimega. Need kellel kalapüük veres, satuvad siia suurema saare peale tihedamini ja muidugi tulevad ka jahimehed ikka mitu korda hooaja jooksul hirve vaatama.

SAAB HAKKAMA. HÄSTI!

Nüüdseks on Tanelist olude sunnil saanud rühmaülem. Eelmine pealik läks tegevteenistusse ning teadagi ei saa sama isik täita kahte kohta. Kuid et Tanelil liiga lihtne ei oleks, toimuvad pidevad muudatused ka organisatsioonis sees. Muutunud on meie rühma ülesanne ning muudatused tuleb viia iga liikmeni nii, et kõik endiselt meiega oleksid. Seega sai Tanel päris suured kingad, kuhu astuda. Kiitusena võin ütelda, et ta saab selle rolliga juba päris hästi hakkama.

Kõrvaltvaatajana näen, kuidas rühm on arenenud. Õnneks on rühmaülema eeskuju nakkav. Ta ei lase üksuse liikmetel jääda vana rasva peale puhkama, vaid utsitab osalema väljaõpetel ja õppustel, ajas kõiki langevarjuhüpetele ja laskevõistlustele ning on võimalusel ka ise alati kohal.

Näitena tema eeskujust võib tuua õppuse Kevadtorm 2024, mille ajal oli Tanel taas isaks saamas. Ta oli kuni viimase hetkeni meie juures. Selle aja jooksul tegeles ta jooksvalt õppuse olukordadega ning tegi selgeks kõik „juhul, kui’d“, kui tal on vaja plaanitust varem lahkuda.

Tanel ise räägib, et esialgu oli tal rühmaülema rollis veidi keeruline, sest ta tahtis ise igale poole oma nina toppida ja kõigele kätt külge panna. „Aga kui oma tööriistadega ära harjud ja neid usaldad, siis see vanker veereb päris kenasti,“ kiidab ta.

Kokkuvõtvalt tõdeb Tanel, et väike punt – väiksed mured ja suur punt –suured mured ning bürokraatiat on ka omajagu. Et kõik sujuks, on palju rühma õlgadel. Sellest on Tanel aru saanud, et üksi ei tee midagi, mistõttu on ta tänulik, et tal on sellised hakkajad võitlejad. „Võiks öelda, et motivatsioon on paljudel kaitseliitlastel suurem kui tegevväelastel,“ kiidab ta.

Lõpetuseks tuleb kindlasti mainida ka tõsiasja, et Taneli peres on kõik, kel vanus lubab, organisatsiooni liikmed. Elukaaslane panustab kaitseliitlasena evakuatsioonirühma ning kaks poega kuuluvad juba Noorte Kotkaste ridadesse. 2024. aasta Kevadtormi ajal sündinud poeg peab küll veel veidi ootama, et ametlikult kuhugi kuuluda, kuid küllap hakkab ta juba enne seda organisatsioonis väärikaid tegusid tegema.

Usutavasti võin rühma nimel väita, et Taneliga võib julgelt raskustele vastu minna! Üheskoos saame jagu kõikidest väljakutsetest.

* Tõenäoliselt kasutu, kuid siiski tõene fakt. Tuleb rõhutada, et ükski hiidlane pole seeläbi kahju kannatanud, kuid täpsema info saamiseks tasub huvilistel Taneliga veidi lähemalt tutvuda.