Kaitse Kodu! nr 7 2024. a

HEA VÕIMALUS ÜHENDADA SÕJANDUSLIK HUVI RIIGIKAITSE

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40­leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus

Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

KAITSELIIDU AJAKIRI 7/2024

Kaanefoto: MIKK OTSAR WWW.KAITSELIIT.EE

6 SÜNDMUS

Orkaan lõi turvatunde

8 INIMENE

Kristjan Laubholts – meedik nagu Rambo

14 KAITSELIIT

Värbamise väljakutsed ehk Kuidas kuningas maakaitsesse kippus

18 SÜMBOOLIKA

Tunne kamraadi embleemi

20 VÄLJAÕPE

Reservväelase roll. Põhjanael 2024

22 VÄLJAÕPE

24

Sõdurioskuste kursus nr 16 ehk Sinna ja tagasi

VÄLJAÕPE

Snaiprivõistlus Saksamaal.

Kuidas Kirde maakaitseringkonna jahipistrikud teravust säilitavad

26 KOOSTÖÖ

MREP 2024. Kogemusi USA South Dakota Army National Guardi lahingupioneeridelt

34 KOOSTÖÖ

MILCOMP kui proovikivi, ja mitte ainult osalejatele

38 SÕJASPORT

Admiral Pitka luurevõistlus 2024 Võrumaal: kerge kaotada, raske võita

42 SÕJASPORT

Sõjasport – hea võimalus ühendada sõjanduslik huvi riigikaitse vajadustega

44 SÕJASPORT

Kohtunikuna Põrgupõhjal: hea ettevalmistus ja toimiv meeskond tagavad edu

48 SÕJASPORT

Põrgupõhja retk. Millest see koosneb? Kuidas seda teha? Kas üldse on vaja teha?

52 SÕJASPORT

Peavalutablett militaarspordivõistluse korraldajale

54 MAAILMAPILK

Suurte sõdade aeg

58 SÕJARAUD

Toompea malevkonna SupPraMag

60 SÕJARAUD

62

Spike SR – igamehe tankitõrjerakett!?!

ÜLEELAMINE

Puu pikkupidi pooleks: miks, kuidas ja millega?

„Keeruline on öelda, kas olen jõudnud meditsiini juurde tänu oma isikuomadustele või vastupidi, olen kasvatanud ennast nii, et sellesse maailma sobida.“

Erinevalt Kaitseliidust, kus korraldame laskmisi tavaliselt mitu korda aastas, saavad South Dakota National Guardi liikmed enda laskeoskust lihvida enamasti vaid korra aastas suurõppuse raames. 8 26

64 MEDITSIIN

66

„Appi-appi! Tulge appi!“

NAISKODUKAITSE

Liina Riismaa: laia haarde ja suure südamega liider

68 NAISKODUKAITSE

Naiskodukaitsjad karastusid merevees

70 NOORED

Noored läksid vahetusse

72 AJALUGU

Kohusetundlik Juku ehk kotkajuht Johann Tedersoo 120

77 MILITAARTURISM

Soome Õhuväemuuseum Tikkakoskil –sõjalennukite tiibade hääl saja aasta tagant

80 FILMIARVUSTUS

Mitte ainult igav liiv ja tühi väli

82 RAAMATUARVUSTUS

Mul ei õnnestu hästi tulistada, kuid hästi kirjutada võib isegi õnnestuda

83 IN MEMORIAM

Veebel Kristjan Prii

72

AUTORID

JANEK HAAR

Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Avatud silmade, külma närvi ning suurepärase jutustamisoskusega

Janek haarab oma kirjutistes suurt pilti ja märkab ka tillukesi detaile.

INDREK JURTŠENKO

Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.

TOOMAS ALATALU politoloog

Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

KRISTJAN LAUBHOLTS

Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist

Kristjan teab lahingumeditsiinist kõike. Hea küll, päris kõike ei tea. Keegi ei tea. Alati on võimalik midagi juurde õppida. Ja Kristjan on valmis õpetama. Seda, mida teab. Lugege ja õppige.

MARTIN ANDRELLER ajaloolane

Metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui soomukiga sõites.

JUKKO NOONI

Männiku malevkonna teavituspealik

Jukko teab, mis on tähtis. Tähtis on, et Kaitseliit oleks pildil. Just sellepärast ongi ta valmis näpistama raasikese oma napist ajast ning kirjutama ajakirjale Kaitse Kodu!. Sellest, mis on tähtis.

KARRI KAAS

Kaitse Kodu! peatoimetaja

Arenenud õiglustundega. Oskab väga hästi kaastöölisi valida. Riigi varadega kokkuhoidlik. Kaarte ei mängi. Hästi distsiplineeritud, korralik ja taktitundeline. Võtab tihti osa pidustustest ja seltskondlikest koosviibimistest.

ASSO PUIDET

Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

ORKAAN LÕI TURVATUNDE

Tänavune, juba 18. korda toimunud suurõppus Orkaan rullus

üle Lääne maakaitseringkonna tavatult vara. Külma ja karmi novembrilõpu asemel tõusid võitlejad relvile juba septembri teises pooles.

Tekst: KAITSE KODU!

Sellel on oma põhjus. „Et Orkaanist üksustele võimalikult palju kasu võtta, et nad saaksid võimalikult palju tegevusi harjutada – drille, koostegevust ja nii edasi –, siis oli kõige mõistlikum see läbi viia varasügisel,“ selgitas väljaõppetsüklit analüüsinud Lääne maakaitseringkonna ülem kolonelleitnant Raigo Paimla.

oli osa harjutustest seotud Kaitseliidu partnerorganisatsioonidega, kellega koostöös viidi läbi ühiseid operatsioone kriiside lahendamisel.

See nüüd ei tähenda, et talvisest väljaõppest on loobutud. Ei, Paimla kinnitusel see kindlasti jätkub. Kuid juba teistel harjutustel. Paimla selgitas, et kui talvise väljaõppe eesmärk on harjutada lahingutegevust külmades tingimustes, siis selleks ei pea tegema eraldi suurõppust, vaid seda saab teha väiksemas mahus ja erinevates treeninguolukordades.

Kui rääkida mahtudest ja ulatusest, siis, nagu tavaks, hõlmas Orkaan ka tänavu Pärnumaa, Lääne ja Saaremaa malevaid, mis paiknevad vastavalt neljas maakonnas – Pärnumaal, Läänemaal, Saaremaal ja Hiiumaal.

Tõsi küll, arvestades, et viimase 12 kuu jooksul on ringkonna malevatel olnud palju väga suuri väljaõppeüritusi – eelmise aasta septembris Ussisõnad, kevadel Kevadtorm, lisaks tavapärane väljaõpe –, otsustati Orkaan teha seekord veidi väiksemas mahus. Täpsemalt oli tänavuse Orkaani peamine väljaõppe­eesmärk harjutada oma kodukanti kaitsvate Kaitseliidu üksuste lahinguvalmiduse saavutamist. See tähendab, et mängiti läbi esimesi tegevusi pärast võitlejatele kutsete saatmist. Nagu tavaks,

Kuumemateks kohtadeks olid tänavu KilingiNõmme ümbrus ja Pärnu linnaruum, laskmised toimusid Kikepera harjutusväljal ning Potsepa karjääris.

Lahingumüra jagus mitmeks tunniks ka Vändrasse, kus õppuse stsenaariumi järgi eskaleerus konflikt sedavõrd, et Politsei- ja Piirivalveamet oma jõududega enam vastasest üle ei käinud, mispeale saabusid toetava jõuna Kaitseliidu üksused.

Ühtekokku osales tänavusel Orkaanil üle tuhande inimese. Ja ehkki õppuse aktiivne faas toimus 21. ja 22. septembril, algas see juba nädala keskel, mistõttu oli Lääne­Eestis kogu nädala vältel liikumas tavapärasest enam Kaitseliidu masinaid.

Nagu Paimla märkis, on väga oluline, et saame harjutada õiges keskkonnas. Nii ollaksegi väga tänulikud kõigile kohalikele, kes lubavad õppusi läbi viia oma kinnistutel ja hoonetes.

Aga eks sellise õppuse õnnestumisel olegi väga suur roll kogu elanikkonna ja ühiskonna arusaamisel. „Lõppude lõpuks, milleks me seda üldse teeme – me ei tee lihtsalt selleks, et tahame harjutada, vaid selleks, et Eesti oleks parem ja turvalisem paik,“ toonitas Paimla.

KRISTJAN LAUBHOLTS MEEDIK NAGU RAMBO

Kord juhtunud Kristjan Laubholtsil kodus selline ootamatu olukord, mis vajas kohest kirurgilist sekkumist. Nõel ja niit on ju kodus olemas, seega mõeldud ja tehtud. Paari pistega õmbles Kristjan oma veritseva vasaku käe haava kinni. Umbes täpselt nagu Rambo.

Tekst: LIIS AMBOS , vabatahtlik autor

See pole ka mingi ime. Kristjan, kelle ellukutsutud meditsiiniteemaline koolitussari „Viru veri“ tunnistati Kaitseliidu läinud aasta teo tiitli vääriliseks, töötab igapäevaselt Rakvere haiglas, kuhu ta asus tööle pärast õenduse põhiõppe teise kursuse kirurgiapraktikat. Põhiliselt on Kristjan töötanud erakorralise meditsiini osakonnas, alguses abiõena ning praegu intensiivõendusele spetsialiseerunud õena.

Pärast põhiõppe läbimist olevat Kristjan naljatanud: „Kuigi emal jäi soovitud tütar saamata, sai vähemalt ülejäänud pere endale õe.“ Paar aastat on ta tegutsenud ka operatsiooniosakonna õendusjuhina ning COVIDi kriisi ajal haigla kriisijuhina.

ÕDE, AGA MITTE TÜTAR

Juba lapsepõlves tundis Kristjan, et teda huvitab meditsiin ja kõik, mis sellega seotud. Tema enesearengu valikud, hobid ja tulevikumõtted olid seotud unistusega töötada tulevikus tervishoiu valdkonnas. „Keeruline on öelda, kas olen jõudnud meditsiini juurde tänu oma isikuomadustele või vastupidi, olen kasvatanud ennast nii, et sellesse maailma sobida,“ tõdeb ta.

2023. aasta novembrist töötab Kristjan palgalisena ka Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialistina. Enne seda oli ta umbes viis aastat Viru maleva vabatahtlik meditsiinipealik, kelleks sai eelkäija Heiko Porvali soovitusel.

Vabatahtliku meditsiinipealikuna jagas ta oma eesmärgid kolme suurde valdkonda. Esiteks oli talle oluline, et kui ta ise lahinguväljal viga saab, oleks keegi, kes suudaks teda aidata. Kristjan hakkas otsima ja looma võimalusi koolitada uusi meedikuid ning täiendada olemasolevate oskusi ja teadmisi.

Teiseks eesmärgiks oli hoolitseda maleva meditsiinivarustuse eest. Tänu sellele muutus kontroll ja aina paremate väljaõppevahendite hankimine järjepidevaks. Kolmandaks kavatses ta muuta meditsiini nähtavamaks ja atraktiivsemaks, mis õnnestus tänu maleva ja ringkonna koolitatud vabatahtlikele meedikutele ja uuendatud varustusele. Esialgu ulmelisena tundunud mõtted õnnestusid järjepideva töö ja eesmärkide seadmisega.

IGAMEHE MEDITSIINIÕPE

2023. aastal võis Kristjan enesega rahul olla, et tal on õnnestunud teha meedikutele väljaõpet, pealegi väga spetsiifilistel teemadel. Edasi aga proovis ta leida väljundit, kuidas meditsiiniväljaõpet mitmekesistada ning anda neid teadmisi edasi ka mittemeedikutele. Reeglipäraselt on meditsiiniväljaõpe kättesaadav peamiselt nendele, kes on planeeritud või juba määratud mingil tasemel meediku ametikohale, ja enamasti on see õpe üpris kallis.

Kristjani ellukutsutud „Viru veri“ annab aga kõikidele Kaitseliidu liikmetele võimaluse osaleda meditsiiniväljaõppes väikeste ampsude kaupa, olenemata varasemast kogemusest.

„Viru vere“ meditsiinisarja kohtumised on enamasti nädala sees kord kuus õhtuti, et kõigil huvitatutel oleks võimalik seda oma tegevustesse mahutada. Keskmiselt on ühel paaritunnisel kohtumisel 20–30 osalejat ja kokku on koolitust saanud ligikaudu viissada osalist.

Kokkusaamistel on räägitud hambatraumadest, PPA meditsiinisüsteemist, erakorralisest amputatsioonist, Ukraina sõja õppekohtadest, TCCC uuendustest ja paljust muust. Teemad on olnud väga erinevad ja osalejate seas on nii pidevaid kohalkäijaid kui üksikute teemade kuulajaid.

Haiglas ja Kaitseliidus töötamise kõrvalt on Kristjan pidanud oluliseks harida meditsiiniteemadel ühiskonda

laiemalt. Selleks on ta perega loonud väikeettevõtte Corulus Edendamine OÜ, mille tegevuseks on peaaegu kõik, mida võib seostada meditsiiniga –esmaabikoolitused, töötoad lastele ja täiskasvanutele ning projektipõhised väljaõpped.

NOORED SÜDAMES

Isegi kui Kristjan parajasti meditsiiniga ei tegele, on ta mõttes ja südames ikka kaitseliitlane. Talle meeldib nii maastikul mütata kui ka õppeklassis uusi teadmisi omandada. Väga aktiivse noortejuhina peab ta oluliseks tegeleda järelkasvuga, et oleks, keda soovitada järgmisena näiteks meditsiinivaldkonna juhiks. Meedikuna on tema südameasi, et noored oleksid pädevad esmaabiandjad ning leiaksid väljundeid vastavalt oma oskustele.

2024. aastal oli Kristjan 25­liikmelise meditsiinimeeskonnaga tagamas esmaabi noorte suurlaagris Spekter, kus koos korraldajatega oli ligi 1200 osalist. Ta julgeb väita, et paljud noored on tänu kvaliteetsele ja mitmekesisele väljaõppele väga paljudes valdkondades pädevamad kui keskmine kaitseliitlane või naiskodukaitsja.

Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsiooni liikmetena on tema Kunda Tulikivi rühma noored varakult kindla käega õigele teele suunatud. Kristjan on kindel, et igaüks neist leiab tulevikus just selle teema ja valdkonna, mis paneb tema silmad särama.

Kõige olulisemaks peab Kristjan kvaliteetaega oma perega, mis annab võimaluse ennast laadida ja mõtteid kõigest muust eemale saada. Koos aktiivse abikaasaga leiavad nad oma suure pere tegemistes sageli tasakaalu nõnda, et kolm väikest last on Kaitseliidu ja noorteorganisatsiooni sündmustel kaasas. Tihtipeale on kuskil metsa all naiste ja meeste vahel jooksmas ning „manöövreid“ tegemas pisikesed riigikaitsjad, keda isa naljatledes minikodukotkasteks nimetab ning kes tema jälgedes kasvavad kindlasti sama aktiivseteks ja eesmärgikindlateks kodanikeks.

„VIRU VERI“ MIS, KUS JA KELLELE?

Mis see „Viru veri“ siis täpsemalt on, kas mingi müstiline veregrupp, mis voolab Viru maleva liikmete veresoontes ja raputamise peale ei värise, või midagi käegakatsutavamat?

Tekst: KRISTJAN LAUBHOLTS , Viru maleva meditsiinipealik

Mingis mõttes võiks öelda, et tegu on müstilise väljaõppesarjaga, sest minu teada pole varem kuskil mujal midagi seesugust tehtud. Kuid samal ajal on see käegakatsutav, sest kõikidel organisatsiooni liikmetel on võimalus selles osaleda.

Koolitussarja eesmärk on võimalikult mitmekesiselt käsitleda tervishoiuvaldkonda üleüldiselt ja anda nii esimest korda meditsiinist kuulnud noorele kui ka kogenud meedikule võimalust täiendada oma silmaringi ja oskusi. Vaatame siinkohal ajas tagasi ning teeme kiire ülevaate teemadest, mida on väljaõppes käsitletud alates 2023. aastast, kui väljaõppesari alguse sai.

MITTE AINULT TEOORIA

Esimene kohtumine oli seotud kampaaniaga „Stop the bleed“ ehk „Peata verejooks“. Praeguseks on see kampaania Põhja­Eesti Regionaalhaigla ja

Kaitseväe Akadeemia eestvedamisel hulgaliselt tuntust kogunud, aga siis olid sellest kuulnud vähesed. Tegu on Ameerika kirurgide liidu loodud kiirkursusega, mille eesmärk on anda inimestele praktilised oskused verejooksu peatamiseks. Militaarmaailmas ei ole selles midagi erilist, aga see oli väga hea viis, kuidas värskendada võitlejate MK­1 kasutamise oskust ning populariseerida meditsiinioskuste õppimist.

Kuuli­ ja killuhaavad, purskav kunstveri ning erinevad matkevahendid andsid tõuke, mida oli vaja sarja loomisega tõestada. Osaliste huvi oli nii suur, et samal päeval pidime instruktoreid juurde otsima ning kolima osa õppuritega praktiliste harjutuste ajaks staabi koridori peale.

Veel oleme kiirabi brigaadijuhi ja EST­USAR varingupääste meeskonna liikme Luigi Oolma käe all käsitlenud varingu alla jäänud kannatanu jäseme

erakorralist amputatsiooni sõja­ ja katastroofitingimustes. Esialgu tutvusime päästemeeskonna igapäevatöö telgitagustega ning nende väljaõppe ja õppustega. Värskelt Türgi missioonilt tagasi saabunud koolitajailt saime kuulda, kuidas toimus seal päästemeeskonna töö ja kui karm on tegelik reaalsus. Kohtumine lõppes praktilise harjutusega, kus iga osaleja sai soovi korral proovida amputatsiooni teostamist erakorralises situatsioonis. Olime kohale toonud kõikvõimalikud vahendid ning põhiatraktsioon, täispikkuses seajalg, lühenes sentimeeterhaaval, kuni seda polnud enam võimalik lühemaks amputeerida.

STRESS MAHA

Sama tähtis kui erinevad ekstreemsed võtted ja olukorrad on ka vaimne tervis. Sellest oli lektorina rääkimas 1. jalaväebrigaadi psühholoog leitnant Sander Murumaa. Põhifookuses oli stress – nii kodus kui ka lahinguväljal.

Õpiti, mida üldse tähendab stress, kuidas see väljendub ning kuidas see enda kasuks tööle panna. Samuti seda, kuidas reageerida ning aidata kedagi, kes ei tule enam iseendaga toime. Lõpetuseks õpiti tundma stressi maandamise erinevaid võtteid.

Hea ja lihtne viis on näiteks kastihingamine: hinga 4 sekundi jooksul läbi nina aeglaselt ja sügavalt sisse, hoia 4 sekundi jooksul hinge kinni ning hinga 4 sekundi jooksul läbi suu aeglaselt välja. Tehes mõned minutid sellist hingamist, saab märgatavalt parandada oma toimetulekut stressiolukorras.

Kuid meil on ka traumavaldkondi, mida väga tihti ei käsitleta, olgugi et õnnetusi tuleb samuti sageli ette. Üks selliseid on hambatraumad. Tänu Rakvere haigla ravijuhile ja Rakvere hambapolikliiniku hambaarstile dr Liis Otstavelile saime teada, kuidas tulla toime erinevate hambatraumade ja ­valudega ning mida saame ise, ilma hambaarstita ära teha.

Alustasime kiire kokkuvõttega hammastega seotud anatoomiast ja

füsioloogiast, et paremini mõista käsitletavaid probleeme. Kuulajad tutvusid erinevate haigustega, mis põhjustavad hambavalu, ning enamik oli üllatunud, et hambavalu võib tekkida hoopis muude probleemide tõttu. Lõpuks tutvusime võimalustega, mis meil on siis, kui trauma tekib piiratud ressurssidega sündmuskohal, ja traumahaige käsitlemisega maksimaalselt MK­3 seljakotis olemas oleva varustusega. Siinkohal tahan välja tuua Tervisekassa loodud väga head trükist „Hambatraumad“, soovitan kõikidel lugejatel sellega veebis tutvuda.

ÜHENDAV LÜLI

Et kaitseliitlane ei oleks kaitseväesüsteemis võõrliik ning mõistaks paremini seda, kuhu ta plaanides paigutub, on meid abistanud Tapa sõjaväelinnaku meditsiinikeskuse ja ROLE 2 vanemõde leitnant Kristy Kalmus ning vanemparameedik vanemseersant Martin Mooses, kes tegelevad reservväelaste evakuatsiooniketi väljaõppega ning vastutavad evakuatsioonimasinate eest. Kohtumise teemaks oli 1. jalaväebrigaadi ROLE 2 ehk Kaitseväe välihaigla võimekuse

tutvustamine ning aruteluks evakuatsiooniketi toimine alt üles läbi Kaitseväe silmade. Liikmed, kes puutuvad kogu evakuatsiooniketi planeerimisega vähem kokku, said ülevaate suuremast pildist ning täpsemalt aru, kuhu nad paigutuvad.

Tõenäoliselt kannab see kohtumine tulevikus kõige enam vilja, sest lektoritelt saime tagasisidet, et sellises stiilis kohtumisi ning väljaõpet peaks tegema rohkem, siis suudame üksteist paremini mõista ja toetada.

Kuid et mitte jääda liiga tugevalt kinni Kaitseväe süsteemi, sai „Viru verele“ esinemiskutse ka Kaitseliidu peastaabi meditsiiniohvitser kapten Diana Vänt, kes tutvustas vabatahtlikele kogu Kaitseliidu meditsiinikorraldust.

LÄHEB HOOGA EDASI

Järgmine põnev kohtumine toimus PPA arenduseksperdi vanemkomissar Heiko Porvali eestvedamisel. Tutvusime lähemalt, kuidas on meditsiin organiseeritud PPAs, milliseid vahendeid ja protseduure kasutatakse. Saime võimaluse piiluda nende väljaõppe telgitagustesse ning näha, millisel tasemel oskustega on PPA ametnikud alates patrullpolitseinikust kuni kiirreageerijani.

Kaitseliitlastele pakkus kogu kohtumine meeldiva üllatuse, sest teeme ju pidevalt PPAga koostööd ja saime nüüd kinnitust, et ka nendel on võimalik meid meditsiiniga aidata ning vajadusel mõistame üksteise keelt.

Lisaks eelkirjeldatule oleme „Viru verel“ käsitlenud väljaõppemulaažide kasutamist, meditsiinivahendite ja ­aparaatide kasutamist, NATO meditsiiniabi tasemeid, maakonna meditsiinivõime kaardistamist, veterinaarmeditsiini, MEDEVACi masinate tutvustust, sidumistehnikaid, TCCC uuendusi ja Ukraina sõja õppekohti, samuti teinud mõned üksusespetsiifilised väljaõpped.

Ja alles hiljuti, septembri lõpus toimunud kohtumisel olid põhifookuses haavad. Vaadati lähemalt, kuidas erinevaid haavatüüpe käsitleda ja millised on nende paranemisfaasid. Tutvuti õmblustehnikatega ning prooviti kõik võimalused ise kohapeal mulaažidel järele.

Kindlasti ei jää seegi õppepäev sarja viimaseks. Kes soovib osaleda järgmisel õppepäeval, ükskõik kas kuulajana või, miks ka mitte, mõne teema tutvustajana, andke endast teada e-kirjaga kristjan.laubholts@kaitseliit.ee.

VÄRBAMISE VÄLJAKUTSED EHK KUIDAS KUNINGAS

MAAKAITSESSE KIPPUS

Täiemahulise sõja puhkedes Ukrainas vallandusid Kaitseliidu malevates seninägematud värbamistalgud, mis panid surve alla institutsiooni kõik tasandid palgalistest kuni vabatahtlikeni. Milliseid vastuolusid ja proovikive need protsessid endaga kaasa tõid ja mida olukorrast õpiti?

Tekst: JANEK HAAR , Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

veebruar 2022 on nii Euroopa kui ka kogu maailma ajalukku kirjutatud suurte ja veriste tähtedega. Kui selles kuupäevas üldse midagi positiivset näha, siis on selleks ehk tõdemus, et lõpuks heitis maailm kauaks näkku soonitud roosad prillid eest ning sai kogeda reaalsust. Endise idabloki varasemad heietused said heaoluühiskonna silmis paraku tõsiseltvõetavaks alles mõõtmatute inimkannatuste hinnaga, pärast agressorriigi jõhkrat ja süüdimatut jõudemonstratsiooni Ukraina kõri kallal.

Kulissidetaguste looride langedes saime esimese šoki järel otsa vaadata Euroopa kaitsevõime tõsistele puudujääkidele. Aastakümneid kestnud uinutav heaolu oli viinud selleni, et osa riikide armeed olid kokku kuivanud marginaalsete arvudeni. Nüüd hakati desarmeerimisprotsesse meeleheitlikult peatama ja vältimatu vigade parandusega tegelema.

MALEVAD KUI VÄRBAMISPUNKTID

Ka Eesti reageeris ohunäitajatele resoluutselt ning kohalikud riigikaitsestruktuurid väljusid kiiresti oma tavarutiinist, alustades sõjaliste võimete ülevaatamist ja kiireloomulist täiendamist. Kaitseliit sattus olukorda, kus ühiskonna ootuspärane kaitsetahe jõudis meeletu inimhulgana malevate uste taha ning personaliosakonnad asusid menetlema tohutut hulka uusi liitumisavaldusi.

Mõne aktiivsema piirkonna allüksuse liikmeskond võis kasvada lausa mitmekordseks ning sellest kujunes Kaitseliidu malevatele ja malevkondadele tõsine proovikivi. Värskete liitujate võimete amplituud oli mastaapne. Saabujate hulgas oli inimesi, kes vajasid esmast sõdurioskuste väljaõpet, aga ka neid, kellele tuli leida üksuses sobiv ametikoht vastavalt tema auastmele, spetsialiteedile või sõjaväelisele kvalifikatsioonile.

Muidugi mõjutas uus olukord ka malevkondade, üksikkompaniide või üksikrühmade väljaõppeplaane ning sundis kiiresti rakendama meetmeid plaanitud tegevuste ümberkorraldamiseks. Kui tavaliselt on uue liikmes­

konna värbamine üksusesse üsna visa protsess, siis nüüd järsku oli suur kogus „toormaterjali“ täielikus voolimisvalmiduses oma etteastet nõudmas.

Võib uskuda, et nii malevate kui malevkondade vastuvõtukomisjonid tõdesid kohe, et selline liitumislaviin ei saa kesta kaua ja et nii mõnedki emotsioonidest üle laetud tormlejad loobuvad ilmselt peagi oma võitlusambitsioonist, aga võimalust pidi siiski pakkuma kõigile ja kohe.

MAAILMADE KOKKUPÕRKED Kaitseliit kui läbilõige ühiskonnast tõi kokku väga erinevat kontingenti –noori ja vanu, haritlasi ja spetsialiste, firmajuhte ja lihttöölisi ehk paljude eluvaldkondade või tööalade esindajaid. Uusriigikaitsjate mõttelaad ei olnud aga alati üksuse võitlusmoraali kergitava toimega ning väljendus mõnikord liigagi sotsiaalsel tasandil. Kui tavapärase liitumisintensiivsuse korral integreeruvad uued inimesed Kaitseliidu põhiüksusega suhteliselt valutult, siis nüüd oli kontsentratsioon pöördvõrdeline ning korraga tuli toimetada paljude erinevate arvamuste, maailmavaadete, paraku ka väljaarenenud isiklike egodega.

Leidus neid, kes täpselt teadsid valjult kommenteerida, mida kõike riigikaitses valesti on tehtud või tehakse, aga ka selliseid, kes püüdsid kohe allüksust oma nägemuse järgi ümber korraldama hakata. Õnneks polnud selliseid juhtumeid palju, kuid siiski tekitasid need piisavalt frustratsiooni, vajasid selgitustööd või liigselt domineeriva minapildi mahasurumist. Mõni kuulas, aga ei kuuletunud, teine kuuletus pikemalt kuulamata.

Keerulisemad isiksused, kes tsiviilelus on harjunud juhtivatel või olulistel ametikohtadel korraldusi jagama, võisid hetkega sattuda alluvussuhtesse endast palju nooremate või tsiviilpositsioonilt nõrgematega. Mõned ei suutnudki sellise nende jaoks tagurliku olukorraga toime tulla, näitamata välja ülekohtust kriitikat või pahameelt läbiviijate ja instruktorite vastu.

Mõneti oli näilise positsioonilanguse turbulentne mõju kõrgele enese­

hinnangule mõistetav, sest selline olukorrast tingitud ümberkehastumine nõuabki ilmselt väga head kohanemisvõimet ja enesekontrolli ning on iseloomulik vaid väga tugevatele natuuridele. Võimalik, et osal juhtudel püüti sellise käitumisega peita hoopis sisemist sõjapaanikat või kompenseerida oma oskamatust. Kõik see aga tekitas õigustatud küsimuse, kuidas käituvad sellise eripäraga isikud reaalses kriisis ning kas lõpptulemusena on keerulised ja allumatud natuurid allüksuse toimimisele toeks või hoopis koormaks. Ja kui kriitika või kaebamiste teele asutakse juba esimeste kohtumiste järel, siis millised on üldse edaspidise usaldusväärse koostöö perspektiivid?

Ühe tegusa üksuse vältimatuks eelduseks on eri tasandite hea meeskonnatöö, mis aga nõuab selle liikmetelt väga kindlaid isikuomadusi ja ette seatud kriteeriumite täitmist. Paraku sellised põhimõtted kõikidele ei sobi ega peagi sobima.

Igaühel on mõistlik varakult läbi mõelda oma võimete kohane kriisikäitumine, mille tulem oleks maksimaalselt ratsionaalne nii panustaja lähikondlastele kui ka riigile laiemalt. Piisavalt on peetud arutelusid ja jagatud selgitusi laiapindsusest ning sellest, et see ei pea tingimata väljenduma relvaga maastikul manööverdava võitlejana, vaid riigikaitsesse saab edukalt panustada ka võimaldaja või võimendajana. Juurdunud dogmad tuleks seega igal ühiskonna liikmel enda jaoks põhjalikult läbi analüüsida, arvestades oma isikupära ning kõiki protsessiga kaasnevaid võimalusi ja vastuolusid.

TERAVAD PROOVIKIVID

Instruktorid ja koolitajad sattusid eneselegi ootamatult psühholoogide ja sotsiaaltöötajate rolli. Suure kaootilise inimhulga diferentsiaalsuse tasakaalustamine ja arusaamade ühtlustamine oli improviseeritud saavutus, mida üheltki kursuselt pole võimalik õppida. Eelkõneldule lisaks sattus militaarmaailma noorvõitlejaid, keda tuli juba esimesel kodust eemal oldud korral lohutada, ja neidki, kelle füüsis maastikuharjutuste pingutusele kiiresti alla vandus. Praeguseks on reaalelu sõel

oma õiglase valiku teinud, eksiarvamustes seiklejad on sõjamehe elust taandunud. Siiski püsib suurem osa viimase laine liitujatest kindlalt rivis, on äärmiselt motiveeritud ning tublid.

jäik lähenemine omakorda võinuks valmistada inimestele pettumust või sundida neid Kaitseliiduga liitumisest sootuks loobuma, seetõttu vajasid kõik osapooled hädavajalikku kompromissi.

Kogu allüksuse vaates oli aga tegemist erakordse kogemuse ja praktikaga. Tekkisid järeldused, täiendati tegevusplaane ning jagati omavahel kogemusi. Järgmistel kordadel suudetakse toimetada kindlasti juba targemalt ja tunduvalt efektiivsemalt. Kiirustada tuleb aeglaselt, igasugune õhinapõhine tegutsemine peab olema välistatud ja kiirkorras kokkuklopsitud kooslused võivad viia kogu allüksuse arengu külglibisemisse või tuua kaasa kõige ootamatumaid tagasilööke. Selliseid olukordi tuleb võimalusel tulevikus vältida.

Nüüdseks loodud uus mõiste sõjaaja malevkond võimaldab maakaitsekompanii struktuuri sekkumata kaasata plaanidesse lisarühmi või täiendvõimeid ning võiks saada tulevikus alternatiividest kõige vähem valusaks standardiks isikkoosseisu pealekasvu tagamiseks.

TÖÖ JÄTKUB

Ühiskonnas on kuulda ka rohkelt signaale nendelt, kelle praegune elukorraldus erinevatel põhjustel ei võimalda kuuluda Kaitseliitu või osaleda reservõppekogunemistel, aga kes reaalse sõjaohu tekkides soovivad kindlasti relv käes koos teistega rivvi astuda.

Pealegi tõi isikkoosseisude järsk suurenemine kaasa ka mitmesuguseid tehnilisi, administratiivseid ja bürokraatlikke vastuolusid. Senised ellukutsutud maakaitseüksused olid kindlalt struktureeritud ning varustustabelite järgi vahendite ja relvastusega kaetud, aga liikmete massiline lisandumine nõudis varustamismudeli kiiret ümberhindamist.

Ühele standardüksusele ette antud kvoot oli selgelt piiritletud ja isikkoosseisude nii kiire mitmekordistumisega polnud senistes plaanides keegi arvestanud. Kuna valdav osa uusliikmetest oli oma kodutöö põhjalikult ära teinud ja soovis riigikaitsesse panustada just oma piirkonnas või oma sõpruskonna hulgas, siis langes ära ka lahendusvariant suunata neid mõnda teise malevasse või üksusesse.

LAHENDUSTE OTSINGUD

Ootamatult tekkinud olukord vajas perspektiivis pretsedendi loomist, mis kohe ja ka tulevikus võimaldaks piirkonnapõhiseid liitujaid paigutada nende soovitud üksustesse.

Seda kõike peame suutma hallata põhiüksuste tegutsemise taustal, ilma et omade lahinguvõime langeks või sõjaplaanide täideviimine kannataks. Kuidas hakkab toimuma massiline uusliitujate esmane taustakontroll, kuidas nende formeerimine, varustamine ning väljaõpe, seda mudelit koostööna praegu katsetatakse. Seega kujunes päriselu peaproov kasulikuks õpitoaks ning usume, et oleme nüüd asjadeks oluliselt paremini valmistunud kui enne kurjatoonud 2022. aastat.

Kui suurele värbamislainele lisada juurde veel 2023. aasta suurprojekti Ussisõnad reservväelaste täiendüksused, siis saavutas nii mõnigi varasem üksikkompanii inimhulgalt „pataljon miinusega“ ekvivalendi, mis allüksustelt endilt nõuab nii orgaanilise juhtimiselemendi kui ka käsuliinide olulist täiendamist.

töömahukamaks nii peastaabile kui ka

Erinevad piirkonnapõhised lähenemised võimaldaksid esmapilgul allüksusi küll paremini lahinguruumi sobitada ja nende koduväljaku potentsiaali ära kasutada, aga samas muutuks maakaitse haldamine ja üksustest ülevaate saamine palju keerulisemaks ning töömahukamaks nii peastaabile kui ka kohalikule maakaitseringkonnale. Liiga ja nende koduväljaku potentsiaali ära

Ka selle kõigega aktiivselt juba tegeletakse ning lähitulevik näitab, kas ja millise rolli võiksid uued struktuursed muutused sõjaaja malevkonna baasil riigikaitse arengukavas edaspidi omandada. Kindel on aga see, et vabatahtlikult ei tohi kunagi takerduda pseudoprobleemidesse või olmebürokraatiasse, mis devalveeriks usku ja motivatsiooni riigikaitseliste eesmärkide täitmiseks näiteks Kaitseliidu ridades.

TUNNE KAMRAADI EMBLEEMI

Kas sina tead, mida ja miks on kujutatud sinu üksuse embleemil? Või mõne sinu võitluskaaslase omal? Ei tea? Pole lugu, nüüd saad teada.

Tekst: MARKUS SAKSATAMM, faleristikahuviline

1. PÄRNUMAA MALEVA LINNAKAITSE ÜKSUSE embleemi kesksed detailid on Pärnu vapp ja mõõka hoidev merikotkas, kohalikul rannikul elutsev lind. Mõõk sümboliseerib kaitset ja kaitsetahet. Tähed L ja K viitavad sõnale linnakaitse ja ülaservas olev kiri PÄRNU üksuse asukohale. Embleemi tumehall osa sümboliseerib kivist linnakeskkonda, kus üksus põhiliselt paikneb ja tegutseb.

2. PIIRIKAITSE MALEVKONNA embleemil on kasutatud kolme põhivärvi: sinist, musta ja valget, mis viitavad Eesti riigi- ja rahvusvärvidele. Lisaks tähistab must ohuolukorda ja selle lahendamiseks vajalikku vastupidavust; sinine on usu ja hea tahte tunnusvärv; hõbedane (valge) märgib tarkust, ausust ja ustavust.

Embleemi ülaosas olev sinine kolmnurk sümboliseerib Termopüülide lahingut. Eesmärgiks on luua side Termopüülide lahingu ning Eesti Vabadussõja murdelahingute vahel, sümboliseerimaks võitlusi, kus väikesearvulised väeüksused sõdivad edukalt ülekaaluka vastase vastu. Embleemi südamiku moodustab Eesti Vabariigi piirimärk, mille ülaosas on Sparta kiiver ja keskel vintraudsed püssid, väljendamaks Eesti riigi kaitsmise ideed, piirikaitsjate valvsust ja reageerimist mistahes vaenulikkusele riigipiiril.

3. KIRDE MAAKAITSERINGKONNA LUURERÜHMA embleemil on kujutatud hunti – looma, kes sümboliseerib hästi kaugluure olemust. Vapilooma peas olev Sparta stiilis kiiver viitab vastava kaitseringkonna üldembleemile, millel viidatakse nii Termopüülide kui ka Sinimägede lahingutele ehk ajaloosündmustele, kus väikesed väeüksused on peatanud ülekaaluka vastase.

5. TALLINNA MALEVA MEREDIVISJONI embleem on tuletatud üksuse lipu südamikust. Merendusliku üksuse tugevat liitu tähistava ankruketiga ümbritsetud sõõri külgedest eenduvad kaldakindlustused, millevahelise läbipääsu sulgeb kaitsetahet ja võitlusvõimet sümboliseeriv mõõk. olemust.

4. SAKALA MALEVA LEMBITU ÜKSIKKOMPANII embleemil on kujutatud võitlusvalmis vapsikut. Vapsik ründab looduses üksnes enesekaitseks või siis, kui tema pesa ähvardab oht. Sama võib öelda ka Lembitu üksikkompanii kohta – nad ei tõsta asjata relvi, ent on iga hetk valmis oma maad kaitsma.

RESERVVÄELASE ROLL

PÕHJANAEL 2024

Septembris toimus Tallinna, Harjumaa ja Raplamaa territooriumil esmakordselt Põhja maakaitseringkonna õppus Põhjanael. Õppusele oli kutsutud ligi 500 reservväelast maakaitserühmadest.

Tekst: nooremleitnant KRISTLIN KÕRGESAAR , Põhja maakaitseringkonna CIMIC-ohvitser

Ussisõdalastest osalesid seekord õppusel vaid juhtkonnad – rühmaülemast jaoülemani. Täpselt samas koosseisus nagu 2023. aasta õppusel Ussisõnad. „Rühmi me ei lõhu ja üritame seda koosseisu hoida olenemata erinevatest ettepanekutest. Rühm on see, mis peaks jääma nii, nagu olete treeninud. Sealt peab tekkima ka võrgustik, kes üksteist tunnevad. Nüüd on meil loodud sõjaaja malevkonnad ja teie kuulute nende juurde. Juhtimisstruktuur

on äärmiselt oluline,“ kinnitas õppuse avakõnes Põhja maakaitseringkonna ülem kolonel Tarmo Luhaäär reservväelastele.

Õppuse eesmärk oli tundma õppida oma juhtimisstruktuuri ehk malevkonda, saada täiendav väljaõpe, tutvuda kaitstavate objektidega oma vastutusalas ning koostada koostöös nende objektide omanike ja vastutajatega objektidele väekaitseplaanid.

Koostatud plaanid vaatab ringkond üle ja tutvustab ka objekti omanikele, et ettepanekud saaks ellu viia. Suurem eesmärk on see, et Põhja maakaitseringkonna vastutusalas on julgeolek tagatud!

MEHITATUS 108 PROTSENTI

Lisaks reservväelastele oli Põhja maakaitseringkonnas õppusel väljas 13 sõjaaja malevkonda ligi 200 Kaitseliidu ja Naiskodukaitse vabatahtlikuga, kes vastutasid reservväelaste väljaõppe ja tagalatoetuse eest. Ka võrgustikud kaasati oma rollides.

Malevkondade juhtkondadele algas õppus juba varem – valitud objektide omanikega tuli kokku leppida objekti külastus ja ülevaatamine. Oma reservväelastele ja vabatahtlikele tuli leida oma piirkonda majutus ja õpperuumid ning luua kontakt kohaliku linnaosavalitsuse või siis kohaliku omavalitsusega.

Ühe laua taha pidid õppuse jooksul jõudma sõjaaja malevkonna juhtkond, naiskodukaitsja, kohalik omavalitsus, politsei, pääste, olemasolul kohalik kriisitark ja linnaosades ka munitsipaalpolitsei. Sellega sai enamik malevkondi väga hästi hakkama, kuid tuleb tõdeda, et osades malevkondades toimib koostöö kohaliku omavalitsusega juba aastaid.

Toompea malevkonna reservväelasi, keda juhtis Kaido Tropp, külastasid õppuse raames ka Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm ja kaitseminister Hanno Pevkur koos kantsler Kaimo Kuusega. Kohtumisel paistis silma ussisõdalaste positiivne meelestatus. Üheskoos meenutati

Toompea malevkonna esimest pealikut Otto Tiefi ja kaitseminister luges meenutuseks ette Eesti Vabariigi kaitsejõudude truuduse tõotuse.

Põhja maakaitseringkonna ülem kolonel Tarmo Luhaäär külastas ringkonna tasemel omakorda Tallinna linnavalitsust. Kohtumisel kriisikomisjoni esindajatega anti neile põhjalik ülevaade ringkonna struktuurist ja võimekusest ning õppusest Põhjanael ja selle eesmärkidest, samuti lepiti kokku edasise koostöö tegevused.

Personalijuhi Marianne Rohtla sõnul oli osavõtt õppusest väga hea. Formeerimisel oli näha motiveeritust ja tahtmist täis nägusid. Seda tõestas ka õppusele kohale tulnud reservväelaste arv, mis ületas kõik ootused – personali andmetel oli ette nähtud ametikohtadele vastav mehitatus lausa 108%!

MIS EDASI?

„Kontakt koostööks kohalike omavalitsuste ja linnaosavalitsustega on saavutatud. Seda koostööd tuleb jätkata. Järgmisel aastal tuleb reservväelastele taas õppus Põhjanael 2025, kuid sinna oodatakse erialarühmi. Aastal 2027 peame suurõppusel Kevadtorm olema valmis selleks, et kõigil on oma roll selge,“ selgitab Põhja maakaitseringkonna ülem kolonel Tarmo Luhaäär.

Tsiviil­militaarkoostöö ohvitserina olen väga rahul, et koostöö sai käima lükatud ka malevkondade ja kohalike omavalitsuste või linnaosavalitsuste vahel. Põhja maakaitseringkonna CIMIC­rühma ohvitserid said kohalikega suhelda nii Raplamaal, Harjumaal kui Tallinnas.

SILVER JAANSON

SÕDURIOSKUSTE KURSUS NR 16

EHK SINNA JA TAGASI

Me seisime kaasvõitlejaga duširuumis ja arutasime järgmisel päeval algavat rännakut. Tema arvas, et saab olema raske. Mille peale mina ütlesin: „Kui tundub, et on väga raske, siis mõtle, et Frodol „Sõrmuste isandas“ oli palju hullem! Ja ta sai ikkagi hakkama.“

Tekst: KATRIN VÄLJATAGA , Naiskodukaitse Tallinna ringkonna Põhja jaoskond

See (ilmselt lapsikuna tunduv) ütlemine kirjeldab hästi jõudu, mis minu arvates tõi meie jao (ja ilmselt ka mõne teise jao) läbi 2024. aasta sõdurioskuste intensiivkursuse. See on naer, nali ja üksteise toetamine, mis ka ei juhtuks. Kuldreegel on: riidu ei tohi minna! Siis on läbi.

Minu lugu algab tegelikult kaugemalt – mina läksin SOKi tegema juba teist

ma kolm A4 lehekülge selgitust selle kohta, et telkmantli all on AUSÕNA võimalik magada väljas ka talvel ja keegi ei saa kopsupõletikku, siis kursuse lõpuks sai individuaalmajutuse rajamine nii igapäevaseks asjaks, et seda ei pidanud isegi ütlema. Telkmantlid olid üleval enne, kui ülem vastavaks korralduseks suu jõudis avada. Aga … midagi jäi kripeldama. Tundus, et oleks vaja üle korrata ja juurde õppida.

õhtust pühapäeva õhtuni teises dimensioonis, oma SOKi mullis. Asi muutus 1. augustil, kui bussitäis rohelisi mehi ja naisi suundus metsalaagrisse. Sealt oli ainult üks tagasitee – teenida koht 11. augustil tagasi suunduvas bussis välja trenni, drilli, õppimise ja lõpurännakuga.

korda. Mul oli juba selja taga 2023. aasta SOK14 ehk nn Toompea SOK. See oli väga hea kursus igas mõttes, andis teadmisi ja oskust ja julgust. Kui SOK14 alguses pidi meie kursuse vanem kirjutamul ju juba asi tehtud. Aga et kui kohti

– ai pagan, kuhu ma ennast mässisin, …

seega olin juulikuus

No vat, ja kui tuli teade, et 2024. aasta SOKi intensiivkursus nr 16 alustab, võtsin mina kätte ja panin ennast kirja. N­ö kordusõppustele. Mulle öeldi alguses, et ega ma vist ikka ei saa – sest mul ju juba asi tehtud. Aga et kui kohti üle jääb, no siis vast saab. Ma väga ei lootnud. Kiri kinnitusega vastuvõtmise kohta lõi mind isegi natuke oimetuks – ai pagan, kuhu ma ennast mässisin, äkki vanainime ei peaks siiski nii palju rabelema … Aga ma pole eriti hea allaandja ja seega olin juulikuus täies valmisolekus ja kohal.

Kuigi läbitavad teemad on SOKil ikka samad, on kursused ise kõik erinevad –iga kursus on oma ülema nägu, erinevad on rõhuasetused, erinevad võivad olla õpetamise meetodid ja instruktorid. SOK16 andis mulle just seda, mida ma juurde soovisin – tuli ja liikumine, jaotaktika ja manöövrid. Püssiga üle välu ja läbi padriku jooksmine, kõhuli­põlvelepüsti, kattes ja tulistamist imiteerides, REV3 seljas – seda treeningukava võiks hakata müüma lausa spordiklubides. 11 päeva lõppes meie jao liikmetele 3–6 kilo väiksema kehakaaluga. Ja rohkete sinikatega. Palavas päikesepaistes ja soojas vihmas tundide kaupa ennast kruusateele, loiku või kraavi visata, siis jälle üles ajada ja jänesena lipata tundus alguses pisut võõras, aga me elasime kiiresti ja hästi sisse. Ma usun, et instruktorid nõustuvad.

Algus oli rahulik – õppenädalavahetused klassis ja metsas, toitlustamine ja kenasti ööseks koju. Tundus lausa sanatoorium, võrreldes SOK14ga, kus me algusest peale „laagerdasime“ reede

nasti ööseks koju. Tundus lausa sanavõrreldes peale

Üle sai uue nurga alt korratud ka lahingukannatanu käsitlemine – ikka ja jälle sattusid meie jaod varitsusse ning ikka ja jälle oli meil haavatu. Või kaks. Kui sinust sõltub kellegi elu, siis rebid ja

lükkad sa karjudes ja vandudes ka üle sajakilost kaasvõitlejat, kasvõi sentimeeterhaaval, aga lükkad. Haavatuid tuli siduda, läbi vaadata ja tassida nii heinamaal, kraavis kui metsas. Seejuures jälgisid instruktorid, et sooritused oleksid ka ohutud – relvaohutus oli fookuses kogu aeg. Ka lõpurännaku ülesandepunktides rõhutati seda –kui formatsioon või manööver pole täiuslik, siis see on andestatav. Kui aga keegi eksib relvaohutuse vastu ja suunab toru oma kaaslaste või instruktorite poole – see on lubamatu! Meie jao taktika oli üksteisele korrapäraselt meelde tuletada kaitseriivi ja toruotsa suuna kontrolli. See aitas!

Vahepeal tegime ka vaiksemaid asju –õppisime kaarti ja kompassi ja orienteerusime. Käisime pisargaasikambris katsetamas, kuidas meie gaasimaskid peavad. Saime vastaseõpet. Istusime vahipostil patrull­laagris ja vahtisime pimedusse, lootes ja kartes tabada ligihiilivat vastasmeeskonda (ehk siis meie pingutusi saboteerivaid instruk­

toreid). Tegime pioneerivärki, see tähendab pauku ja miiniotsimist. Õppisime tundma kellaajast kinnipidamist ja järgima korda ja puhtust. Saime teada, et sõdurile ei pea kõike ette ütlema – sõdur võtab pärast relvaga mööda metsa põrkamist kohe relvapuhastuse ette ja alles siis läheb ise pesema.

VÕISTLUS ISEENDAGA

Lõpurännak oli pingutav. Meie jagu sai hakkama 20 tunniga, mille hulgas kaks tundi tukkumist telkmantli all. Me pidime ise suutma otsustada, kas ja kus minna otse läbi padriku või liikuda mööda teid. Mets pakkus üllatusi – kui esialgu selgelt nähtav kraav, metsasiht või jalgrada ära kadus ja ainsaks lootuseks jäi kompass ja kaardilt võetud suund. Toit sai otsa. Vesi sai otsa. Jagasime. Jaks sai otsa – puhkasime. Keegi kukkus – aitasime püsti. Kordasime endile – me võistleme iseendaga. Riidu ei tohi minna. Ja me ei läinudki. Me suutsime naerda olukordade ja iseendi üle lõpuni välja, kuigi vahepeal tekkis häältesse ja sõnadesse ka teravust.

Mis veel meelde jäi? Värvikad instruktorid oma signatuurütlemistega – see rinnahäälega öeldud, rõhutatud „HÄSTIIIII!“ jääb küll elu lõpuni meelde. Mõni instruktor oli käredam ja mõni leebem, aga lõppude lõpuks olid kõik abivalmid ja toetavad. Kui hinnaline ja meeliülendav oli nende kiitus „Perfektne sooritus! Kaitsevägi ei tee ka paremini!“ või „Tubli töö!“. Saunaõhtu, mis pidi kestma kümneni ja lõppema mõnusa unega, aga mis lõppes hoopis patrullis hiilimist harjutades ja no nii umbes kella kahe paiku öösel… Ja muidugi AIN (keda meie jagu õnneks tassima ei pidanud – Ain on nimelt suur poiss ja raske – liiva täis…). Huvitavad vestlused instruktoritega. Lõbusad puhkehetked oma maailma parimate jaokaaslastega. Maitsev toit. Suurepärane korraldus. Uhke tunne rivistusel ja härra koloneli võbelev suunurk, kui ma ähmis peaga vasaku käega au andsin.

VIIES!!!

SNAIPRIVÕISTLUS SAKSAMAAL

KUIDAS KIRDE MAAKAITSERINGKONNA

JAHIPISTRIKUD TERAVUST SÄILITAVAD

Kirde maakaitseringkonna snaiprirühm Jahipistrik tähistas tänavu märtsis oma kolmandat sünnipäeva. Nagu rühmaülem vanemveebel Üllar Käggo rivistusel ütles, ollakse lahinguks valmis. Kuid selleks, et olla veelgi teravam, on vaja väljaõppes treenitud oskused proovile panna. Ühe hea võimaluse selleks annab snaiprite mõõduvõtt maastikul ja maksimaalselt realistlikus olukorras. Näiteks võistlusel Saksamaal.

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

Jahipistriku snaiprid on Saksamaal võistlemas käinud juba kolm aastat järjest. 2022. aasta maikuus tuli USAREUR­AFi juhatuselt Eesti Kaitseväele ametlik kiri „Euroopa parima snaiprimeeskonna võistluse“ kohta.

„Kuna Kaitseväe poole pealt toona minejaid ei olnud, siis pakuti seda suurepärast võimalust Jahipistriku isikkoosseisule. Kokku osales 2022. aastal Saksamaa võistlusel meie ringkonnast kaks snaiprimeeskonda, mõlemas meeskonnas spotter + snaiper,“ ütles Kirde maakaitseringkonna snaiprirühma ülem vanemveebel Üllar Käggo. „Tänaseks oleme osalenud sel võistlusel juba kolm korda, iga kord erinevate meeskondadega. Kahel eelmisel aastal osalesid koos meiega ka Läti Zemessardze vabatahtlikud, tänavu olime 36 meeskonna seas ainukesed vabatahtlikud snaiprid. Kokkuvõttes on see meile olnud väga vajalik võimalus mõõtu võtta oma eriala parimatega nii Euroopas kui ka teistes NATO liikmesriikides. Nii saame teada, mis seisus oleme ja mida vaja veel harjutada.“

Tegemist on platvormiga „Euroopa parima snaiprimeeskonna võistlus“, kus võistlejad saavad 7–8 päeva jooksul end proovile panna väga erinevates snaipridistsipliinides.

„Kui minna detailsemaks, siis üheks oluliseks alaks on snaipri välioskused, sh varjatud lähenemine sihtmärgile ja selle hävitamine „esimese lasuga“. Esimene lask tähendab seda, et snaiper peab tabama sihtmärki „külmaraualasuga“. Kui see jääb tabamata, on teise lasuga parandamisruumi, aga siis dikteerib kontrollija aja, lugedes sekundeid 8st allapoole,“ selgitas rühmaülem Käggo.

Vanemveebel Käggo sõnade kohaselt on võistluse teiseks oluliseks osaks erinevad laskedistsipliinid alates püstolist ja lõpetades kopterilt laskmisega.

„Nendel laskmistel on snaiprid pidanud arvestama sihtmärgi ja tuule liikumise suuna ning kiirusega, sihtmärgi suurusega, reageerima sihtmärkide ilmumise peale ja neid mõjutama. Samuti pidid snaiprid mäenuki pealt laskmiseks tegema vajalikke matemaatilisi arvutusi (Pythagorase teoreemi abil), suutma kiiruse peale evakueerida haavatut, liikuma ja puhastama kaevikut, laskma

Kommentaarid

VÕISTLUSEL OSALENUD JAHIPISTRIK G1A:

„Olen osalenud kahel viimasel aastal, 2023–2024. Eelmisel aastal oli väga meeldiv kutset saada, mõnes mõttes oli see privileeg ja kompliment seni tehtud tööle. Kogemuse mõttes on pakutav väga äge ja ehe. Olen oma mõlema aasta tulemusega väga rahul vaatamata sellele, et tänavu oli mul varustus juba palju parem kui aasta varem. Sportlikus võtmes, kui sul on käega katsuda 6. koht ja seda parimate seas … Kuid eks midagi peab jääma ka tulevikuks.

Üks olulisemaid aspekte võistlemise juures on enda proovilepanek pingeolukorras. Lasketiirus või väljaõppel maastikul, kus kell otseselt kõrval ei tiksu, on rahulikum, kuid võistlusel, kus loetakse sekundeid, pead oma mugavustsoonist välja tulema ja see on väga vajalik. Ülemõtlemisele tasub alati tähelepanu pöörata, sest pingelisel hetkel sul selleks aega ei ole, kriitilised otsused pead tegema väga kiiresti. Kuna olime kõik koos rohkem kui nädala, siis käisid meeskonnatunnetuse hoidmine ja uute suhete loomine käsikäes. Loodame, et lähiajal saame ka väljaõppes teha midagi liitlastega koos ning üksteiselt veelgi enam õppida.“

VÕISTLUSEL OSALENUD JAHIPISTRIK G1:

„Saksamaal toimunud snaiprivõistlus oli organiseerimise ja osavõtjate poolest Euroopa tipp, kus meid pandi proovile sisuliselt snaiprieriala igas detailis. Oli suur au oma oskusi ja teadmisi võrrelda näiteks USA ranger’i taustaga eriväelastega, Prantsuse võõrleegionäridega ja teiste riikide eriüksustega, kes olid oma kodumaad esindamas. Näitena saan veel tuua, et meiega samas grupis oli võistlustules Ameerika Ühendriikides tuntud snaiper, kes on ajaloos ainsana läbinud (Fort Moore’i) snaiprikooli eksamil kõik ülesanded 100% täpsusega. Nii et kohal olidki parimatest parimad.

Võistlus pakkus võistlejatele suurepärast võimalust lisaks oskuste proovilepanekule ka omavahel suhelda ja sõduriasju arutada. Teistele oli alati suureks üllatuseks, et olime (ainsatena) võistlemas vabatahtlikena, sest välja paistsime teistega sarnased nii oma varustuse kui ka oskuste poolest ja tasemelt olime terve võistluse kestel võrdväärsed. Kokkuvõttes saime kinnitust, et meie üksus ajab õiget asja ja liigume õiges suunas. Nägime ka kohti, kus saame areneda, mis tegelikult ongi kõige olulisem, mida sellistelt üritustelt kaasa võtta. Samuti on suure väärtusega rahvusvahelised tutvused oma valdkonnas, mis loovad eeldused edaspidiseks koostööks.“

nagu I maailmasõjas gaasimaskis, laadides relva üks padrun korraga,“ kirjeldas ta.

Vanemveebli sõnul on snaiprirühm Jahipistrik ammutanud neist kolmest aastast väärtuslikke kogemusi ja ennekõike kinnitust, et vabatahtlikkusele tuginevad snaiprimeeskonnad on täiesti võrdsed tegevväelastega ehk n­ö oma eriala täisproffidega, kui neil on sama relvastuse ja varustuse platvorm.

„Lisaks peab olema tagatud piisav kogus laskemoona erinevate distsipliinide harjutamiseks. Siinjuures tuleb teha selge vahe suuremate ja jõukamate riikide ning väikeriikide võimaluste vahel ning olla pragmaatiline. Arvestades vabatahtliku ajalisi piiranguid erialaväljaõppeks, Kaitseliidu panust ja muid võimalusi snaiprivaldkonna arendamiseks tervikuna, on võistlustel seni läinud üllatavalt hästi,“ on rühmaülem Käggo veendunud.

Tema sõnade kohaselt osaleb Jahipistrik võistlusel lihtsal põhjusel.

„Snaiprid saavad oma oskusi proovile panna kahes kohas – vahetult sõjas või omavahel võisteldes,“ selgitab rühmaülem. „Viimane annab esmase tagasiside sinu üksuse väljaõppe taseme, relvade, erialavahendite ja struktuuri ajakohasuse kohta. Kinnitab seda või lükkab ümber. Kui sõda on snaiprirühma väljaõppetaseme mõõtmiseks liiga kallis, siis selle võistluse formaadis saame tulemi sõjaga võrreldes kommiraha eest. Riigid saadavad sinna üldjuhul parimad snaiprid, kes esindavad oma riigi lippu ja üksuse värve parimal võimalikul moel.

Seda on teinud ka Kirde maakaitseringkonna snaiprirühma Jahipistrik snaiprid, esindades Eesti Vabariiki ja oma rügementi rahvusvahelisel snaiprivõistlusel Saksamaa Liitvabariigis aastatel 2022–2024.“

MREP 2024 KOGEMUSI USA SOUTH DAKOTA ARMY NATIONAL GUARDI

LAHINGUPIONEERIDELT

Juuni alguses õnnestus mul tänu vahetusprogrammile MREP osaleda USA South Dakota osariigi Army National Guardi iga-aastasel suurõppusel ning näha ja kogeda, kuidas tegutseb USA Rahvuskaart.

Tekst: MIHKEL ŠORIN , lipnik, Kaitseliidu Pärnumaa malev, lahingukompanii

MREP (Military Reservists Exchange Program) on USA ja teiste NATO riikide vaheline vahetusprogramm, mille eesmärk on saata reservväelasi liitlaste juurde uusi kogemusi saama ning jagama vastu enda teadmisi ja tutvustama oma koduriigi militaarvaldkonda.

Vahetuse tulemusena saavad liikmesriigid üksteisest teadlikumaks, tiheneb koostöö ning areneb liitlasvägede suhe rohujuuretasandil, mis tekitab kaasvõitlejatega vägagi tugeva õlatunde.

NATIONAL GUARD

USA National Guard ehk Rahvuskaart on üldpõhimõtete, struktuuride ja väljaõppe poolest Eesti Kaitseliiduga üsna sarnane. Peamiselt koosneb see vabatahtlikest liikmetest, kes igapäevaelus täidavad tavapäraseid tsiviilameteid ning ühel nädalavahetusel kuus käivad õppustel oma sõjalist taset lihvimas.

Suurimaks erinevuseks Kaitseliidust on asjaolu, et USA Rahvuskaardi liikmesus on tasustatud ning justkui osakoormusega töö. Rahvuskaardiga liitudes võetakse kindla perioodiga lepinguline kohustus osaleda kõikidel väljaõppeüritustel ning õppustel osalemise eest saadakse tasu vastavalt auastmele ja ametikohale. Samuti kehtivad liikmetele mitmed hüvitised, nagu tasuta tervisekindlustus, erinevad soodustused ning mitme ülikooli õppemaksu katmine.

Väljaõppe eest saadav lisatasu ja lisanduvad hüved on paljudele suureks motivaatoriks National Guardiga liitumisel, eelkõige kõnetab see just nooremaid mehi ja naisi.

SOUTH DAKOTA NATIONAL GUARDI ÜKSUSED

South Dakota Army National Guardi üheks peamiseks tegevusvaldkonnaks on pioneerindus. Mind liideti 196. manööverbrigaadi 153. pioneeripataljoni 211. lahingupioneerikompaniiga, kellega koos õnnestus mul kaasa teha nende iga­aastane suurõppus.

211. pioneerikompanii põhifookuseks on tõketest läbipääsu loomine ja

tõkkesõlmede rajamine. Kuna lahingupioneerid peavad olema võimelised tegutsema ka eesliinil vastase tule all, siis on oluline, et nad oleksid ka efektiivsed jalaväelased, kes suudavad vastasega toime tulla ja samal ajal pioneeritegevusi ohutult ellu viia.

Lahinguülesannete ja väljaõppe taseme poolest on 211. pioneerikompanii väga kõrgelt hinnatud ning nende selleaastases väljaõppes osalemine oli mulle suurepäraseks kogemuseks.

LASKETIIR

Suurõppus toimus South Dakota naaberosariigi Wyomingu Camp Guernsey harjutusväljal, kus esimesed kolm päeva keskenduti laskmisele eri relvasüsteemidega alates üksiksõduri relvadest, nagu automaat M4 ja püstol M17, kuni jao­ ja rühmataseme relvadeni, nagu kuulipildujad M249, M240B ja M2 Browning ning granaadiheitjad M320 ja MK19.

RELVASTUS

Pärast Kaitseliidu liikumist R­20 platvormile on meie ja USA armee üksiksõduri relvastused vägagi sarnased. Erinevusi saab välja tuua peamiselt jao tasemel, kus meil on tavapärane näha 7,62 mm kuulipildujaid ning tankitõrjerelvi Carl Gustav. USA üksustes on need relvad kasutada aga alles rühma tasemest, jaosiseselt on kõige tugevamaks relvaks M249 kergekuulipilduja.

Kaitseliiduga võrreldes on märgatavaks erinevuseks ka National Guardi masinapark. Pehmete veokite asemel on igal jaol kasutada M113 soomukid M2 Browningu või MK19 automaatgranaadiheitjaga, tänu millele on üksustel tunduvalt tugevam kaitstus ja suurendatud tulejõud.

LASKMISED

Rahvuskaardi laskmistel oli kaks peamist eesmärki. Esiteks see, et kõik liikmed läbiksid iga paari aasta tagant oma peamiselt kasutatavate relvasüsteemidega kvalifikatsioonitesti, mille eesmärk on kinnistada relva ohutut ja efektiivset käsitlemist. Põhimõttelt ja eesmärgilt on see väga sarnane Eesti Kaitseväe relvatestiga nr 2, kuid laskmiste sisu on mõneti erinev.

Teiseks eesmärgiks on anda uuematele liikmetele võimalus tutvuda neile võõramate relvasüsteemidega, läbida nende kohta kiirkoolitus ning proovida neist ka lasta. Tutvumislaskmiste sooritusi ei hinnatud ja ainsaks eesmärgiks oli, et võimalikult paljud sõdurid saaksid vajaliku kogemuse, kuidas relvi vähemalt baastasemel käsitleda.

Laskmised olid korraldatud samamoodi nagu Kaitseliidus, osa üksusest moodustas korraldusmeeskonna, kuhu kuulusid tiirude läbiviijad, instruktorid, tulekontrollijad ja laskemoona väljastuspunktid, ning ülejäänud sooritasid laskmisi.

Camp Guernsey lasketiirud olid üsna moodsad ja võimaldasid laskmisi läbi viia suhteliselt mugavalt. Iga tiir oli varustatud tõusvate sihtmärkide ja vaatlustornidega, kus pealäbiviija sai anda kõlarite kaudu korraldusi ning jälgida kontrollsüsteemist iga raja sooritust ja tabamusi.

Erinevalt Kaitseliidust, kus korraldame laskmisi tavaliselt mitu korda aastas, saavad South Dakota National Guardi liikmed enda laskeoskust lihvida enamasti vaid korra aastas suurõppuse raames. Kui arvestada, et vaid paari päeva jooksul korraldatakse laskmisi umbes pataljonisuurusele grupile ning käsitlusel on mitu erinevat relvasüsteemi, siis saavad nad relvadega praktiseerida suhteliselt vähe.

Keskmisi sooritusi võrreldes peegeldus ka tulemustest, et Eesti kaitseliitlased saavad oma relvadega tunduvalt rohkem harjutada kui National Guardi liikmed. Kaitseliidu sagedasemad laskmisvõimalused aitavad paremini laskeoskust kasvatada ning väiksem ajasurve võimaldab instruktoritel anda põhjalikumat tagasisidet ja soovitusi, kuidas iga sõdur saaks oma taset parandada.

Sagedasemad laskmised võimaldavad keskenduda klassikaliste tiirulaskmiste asemel rohkem just lahinglaskmisele, mille loomulikuks osaks on erinevad lahingupaari ja jaotaseme harjutused. USA üksusele, kelle juures paiknesin, avaneb selliseid võimalusi harva, sest

kord aastas lastes tuleb neil keskenduda baasoskustele ning lahinglaskmiseni enamasti ei jõuta.

Tihedam laskeõppuste graafik on Kaitseliidus loonud soodsad tingimused selleks, et iga sõdur oleks hea laskeoskusega ning tunneks end teravmoonaga ümber käimisel mugavalt. Lahinglaskmistele seatud fookus võimaldab luua realistlikke lahingusituatsioone, kus iga sõdur peab suurema üksuse sees tegutsema ohutult ja efektiivselt. See on relvakäsitlemise julguse ja enesekindluse kasvatamise aluseks ning distsiplineerib sõdureid võtma relvaohutust ülima tõsidusega. ÕHKIMISED

Kuna tegemist oli lahingupioneeridega, järgnesid laskmistele õhkimised, kus iga rühm sai ülesande teostada erinevaid lõhketöid. Kasutades arvestatavas koguses plastilist lõhkeainet ja detoneerivat nööri, valmistasime ette ja õhkisime mitmeid ring­ ja joonlõhkelaenguid ning rajasime tankikraavi. Lõhkesüsteemide ettevalmistamine toimus väga professionaalselt. Rühmaülema ja ­vanema juhtimisel olid tööd efektiivselt jaotatud ja iga pioneer teadis täpselt, mida tegema peab. Oli näha, et üksuste lõhkeaine käsitlemise oskus ja julgus on kõrgel tasemel,

sest lõhketööd said ette valmistatud ja teostatud kiiresti ning instruktorite abi vajamata.

Viimane tankikraavi rajamine tuli ellu viia loovalt, sest õhkimiseks ei olnud tavaliselt sellisteks töödeks kasutatavat kraatrilaengut. Iga rühm sai ise välja mõelda, kuidas allesolevatest materjalidest vajalik laeng kokku panna. Minu rühm leidis selleks tühja MRE kasti, mis täideti plastilise lõhkeainega. Pioneeride kombe kohaselt kirjutatakse enne õhkimist lõhkelaengule sümboolseid sõnumeid. Seekord rajati tankikraav sõnumiga „Armastusega Eestist!“.

JAO TASE

PAIKNEMINE MAASTIKUL

Pärast laskmisi ja õhkimisi hõivasime rühma taktikalise paiknemisala ning planeerisime lähikaitsepositsioonid. Künklik ja lage Wyomingu maastik võimaldas suurepäraselt ära kasutada nõlvu ja orge, et rajada väga pika ja laia vaateväljaga laskepositsioone ning seejuures paigutada pehmed masinad ja isikkoosseis varjatult.

Vaatluspostidena pandi välja kaks M113 soomukit Browningutega. Üks paigutati nõlvale, kust avanes ideaalne laskesektor ning kus oli võimalik

masin camo­võrguga täielikult varjata. Teise soomuki jaoks lasti buldooseril paiknemisala lähedale lagedale kaevata laskepesa, mis andis soomukile hea laskesektori ning kaitstuse otsetulerelvade eest, kuid õhuvaatluse eest jäi see täielikult varjamata.

Võimalik, et positsiooni rajamise eesmärgiks oli võimaldada buldooserijuhil harjutada laskepesa kaevamist, kuid kui olla Kaitseliidus mitu viimast aastat järjepidevalt õppinud arvestama drooniohuga, jättis selline positsioon veidi kaheldava mulje.

TAKTIKALISED HARJUTUSED

Paiknemisalal algasid ringtreeningu põhimõttel erinevad jaotaseme taktikalised harjutused. Harjutati motoriseeritud patrulli, kontaktile reageerimist ja varitsusevastast tegevust.

Suurepärane oli näha, et kontaktidrillid ja varitsusevastane tegevus sarnanes sisuliselt üksüheselt Eestis tehtavaga. Reageerimine vastase tulele, vastase tuvastamine ja mahasurumine, rünnak või eemaldumine ning jätkutegevused – kõik etapid, käsklused ja tegevused toimusid samamoodi.

Ka instruktorid rõhutasid samu nüansse, millele Eestiski tähelepanu suuname, nagu jaoülema korralduste selgus,

M240B kuulipilduja laskmised

dubleerimine, tuletihedus vastase mahasurumisel, vastase hävitamisel võimalikult kiiresti alalt ära liikumine, et mitte jääda vastase kaudtule alla, langenud vastaste kontroll ja läbiotsimine jne.

Kontaktiharjutuse käigus tekkis ka mänguline haavatu, kellele tuli osutada esmaabi ning ta seejärel evakueerida. Evakueerimine toimus helikopteriga, mis lõi väga omapärase võimaluse, kus jagu sai koordineerida lennujuhiga, kutsuda meditsiinihelikopter evakuatsiooni teostama, julgestada maandumisplatsi ning transportida haavatu kopterile.

Patrulliharjutus oli juba teistsugusem, sest soomustatud ja relvastatud soomukid võimaldavad USA üksustel läheneda patrullile teisiti, kui me seda Kaitseliidus pehmete masinatega või jalastunult teha saame. Samuti lisas harjutusele vürtsi unikaalne patrullimarsruut, mis jooksis läbi järskude ja kurviliste teedega kanjoni, ning lõhkepakette (mänguliselt tennisepalli) kukutavat drooni kasutavad vastased.

Kuna kõrged kanjoniseinad lõid vastasele mitmeid ideaalseid varitsuspaiku ning valitses suur droonioht, pidi terve jagu pingsalt jälgima kogu ümbritsevat ning vaatlema ka õhku.

Kontrollpunktides pidi jagu ala enda kontrolli alla saama ning julgestatult kontrollima käsus antud objekte. Neis punktides tulid välja ka peamised õpimomendid õhuvaatluse olulisusest, vahede hoidmisest ja varjumisest ning soomuki drillidest, kui masin seisab.

Kuna South Dakota Rahvuskaardi üksustel ei ole õnnestunud väga tihti droonidega harjutada, tekkis mitmeid olukordi, kus ebapiisava õhuvaatluse ja teatud ohutaju puudumise tõttu liikus jagu avatud maastikule ning nende pea kohale ilmus märkamatult vastase droon. Kui seda lõpuks märgati, joosti laiali ja prooviti varjuda. Pärast esimest punkti määrati jaosiseselt õhuvaatleja, kelle peamiseks ülesandeks on jälgida õhus toimuvat ning anda drooni lähenedes piisav eelhoiatus.

Et selles harjutuses kasutas vastane lõhkepakette kukutavat drooni, tuli hästi välja, kui oluline on hoida avatud maastikul võimalikult suuri vahesid, et minimeerida kannatanute arvu, ning

masinatega või jalastunult patrullides välja ei tule.

Üllatav oli ka kuulda, et väga rangete õhuruumi piirangute tõttu õnnestub USA üksustel enda väljaõppes droone kasutada väga harva. Kui Kaitseliidus on droonid saanud lahutamatuks osaks sisuliselt igal õppusel, siis South Dakota National Guard puutub droonidega kokku vähe ning kogu droonindus on nende jaoks pigem uus ja võõras

alati teada, kus on lähim varje, kuhu vajadusel varjuda.

Viimases punktis tekkis olukord, kus vastase droon lendas avatud luugiga soomuki kohale ning proovis lõhkepaketti luukidest sisse kukutada. Pakett küll luugist sisse ei kukkunud, kuid tabas siiski soomuki kõrval seisnud sõduri kiivrit. Selline lõpplahendus näitas selgelt, kui oluline on seisva soomuki luuke kinni hoida, ning sedagi, miks soomuki kõrval viibimine kõige targem mõte ei ole.

Soomukitega patrullimine oli väga huvitav kogemus ning tõi välja nüansse ja õpikohti, mida Kaitseliidu pehmete

PATALJONI KÄSK

PATALJONI TAGALAALA

Pärast jaoharjutusi algasid ettevalmistused lõpuharjutuseks. Harjutuse sisu, ülesehituse ja plaani teada saamiseks liikusime kompanii juhtkonnaga pataljoni juhtimispunkti käsule.

Pataljoni tagalaala oli väga meie oma sarnane. Kõik juhtimis­ ja tagalaelemendid olid paigutatud taktikaliselt, hajutatult ja varjatult. Avatud maastikul oli see küll raskendatud, kuid erinevaid lohkusid, üksikuid puid ja camo­võrke kasutades loodi vähemalt minimaalne varjatus.

JUHTIMISPÕHIMÕTTED

Enne pataljoni käsku sain rääkida ka pataljoniülemaga, kes tutvustas enda visiooni praegusest väljaõppest ning kirjeldas, millistel põhimõtetel nad tegutsevad. Üheks peamiseks, suuresti Ukraina sõjast ajendatud muutuseks on fookuse suunamine tagasi konventsionaalse ja võrdväärse vastasega võitlemisele.

Viimased aastakümned on USA armee võidelnud peamiselt mässulistega Lähis­Idas, kes ressursside, võimete ja väljaõppe taseme poolest jäävad USAle selgelt alla. Nii on USA üksused oma paiknemisalades ja sidet pidades harjunud tundma ennast küllaltki mugavalt.

Praeguste sündmuste valguses näeb USA aga, et nad peavad valmis olema sõdimiseks pigem tehnoloogiliselt ja võimekuselt endaga võrdse armeega.

Sellest tulenevalt on nende juhtimispõhimõtted muutunud meie omadega tunduvalt sarnasemaks. Võrdväärse vastasega ei saa end enam mugavalt tunda ja liiga vabalt kõiki oma võimalusi kasutada.

196. manööverbrigaad

153. pioneeripataljon

Pioneerikompanii teema.

Pataljoniülemale oli selle õppuse üheks olulisemaks eesmärgiks harjutada pataljoni tagalaala ja juhtimispunkti paiknemist ja kõikide üksuste elektroonilise jalajälje minimeerimist.

Sellest tulenevalt oli kogu pataljoni tagalaala paigutatud võimalikult hajutatult ning nii pataljoni eesmine kui ka tagumine juhtimispunkt olid üles ehitatud sõidukitele, et need oleksid võimalikult mobiilsed ja kompaktsed.

Elektroonilise jalajälje vähendamiseks viidi sidepidamine miinimumini, kästi lõpuharjutuse ajaks välja lülitada kõik isiklikud seadmed ning keskenduti tugevalt detsentraliseeritud juhtimisele, et võimaldada üksustel tegutseda enda põhieesmärgi nimel, ilma et vajataks pidevat koordineerimist ja sideühendust.

Detsentraliseeritud juhtimise põhimõte, kus ka kõige väiksemate üksuste ülematel on teatud vabadus langetada eesmärkide ellu viimiseks enda otsuseid ise, on nii USAs kui ka Eestis kasutusel olnud juba pikka aega. Lähtudes enda ülema kõrgemast tahtest ning määratud ülesannetest, on üksustel võimalik efektiivselt ja paindlikult tegutseda ilma pideva sideühenduseta ning vältida sellega tuvastamist vastase elektroonilise sõjapidamise vahendite poolt. Mõeldes modernsema vastase peale, on see juhtimispõhimõte muutunud USA üksustes veelgi aktuaalsemaks kui varem.

Lõpuharjutuse ajaks antud korraldus lülitada välja kõik isiklikud seadmed tuletas ka meelde, et kuigi nutiseadmed ja mobiilandmeside loovad erakordseid võimalusi (näiteks koordineerimist ja olukorrateadlikkuse hoidmist lihtsustavad rakendused nagu Signal, ATAK jt), ei tohi nendele liialt tugineda. Lahinguväljal neid võimalusi suure tõenäosusega kasutada ei saa ning ilma läbimõeldud protsesside ja kasutusreegliteta võivad need kiiresti muutuda pigem ohtlikuks kui kasulikuks.

153. pataljoni ülem lisas, et detsentraliseeritud juhtimise abil tahab ta anda uuematele juhtidele rohkem vabadust iseseisvalt koordineerida, langetada oma otsuseid ning teha ja õppida enda vigadest, et kasvatada peale juhtide uus põlvkond. See peegeldus ka pataljoni käsust, kus käsuandjateks olid vastavate valdkondade eest vastu­

tavad isikud pataljoni staabist ning pataljoniülem ise jäi tagaplaanile.

PATALJONI KÄSK

Pataljoni käsk ning ka kõik muud käsud baseerusid täpselt samal NATO viie punkti käsu struktuuril nagu meil Eestis. Olles selle struktuuriga harjunud, oli väga lihtne kogu käsku jälgida ja sellega kaasa mõelda. Kui jätta kõrvale igasugused lühendid ja akronüümid, mis USA­katele väga meeldivad, siis ei ole inglise keelt osates mingit probleemi USA üksuste käskudest aru saamisega.

Kuna nii USA kui Eesti kasutavad juhtimisel väga sarnaseid põhimõtteid ja käsud on üles ehitatud ühtemoodi, siis olen veendunud, et kui võtta Eestist ükskõik millise taseme ülem, kes oskab inglise keelt, ning liita ta koos oma üksusega mõne USA üksusega, on tal võimalik suhteliselt lihtsa vaevaga plaanidest aru saada ning täita neis olulist rolli. Sama kehtib vastupidi –kui integreerida mõni USA üksus Eesti üksusesse ning anda neile samasugune käsk, ainult inglise keeles, siis ei tohiks olla mingit raskust neile plaane selgeks teha ja anda täita olulisi ülesandeid.

EESTI TUTVUSTUS

Pärast pataljoni käsku soovis pataljoniülem, et tutvustaksin nende pataljoni staabile natuke Eesti Kaitseliitu ja üldisi riigikaitse põhimõtteid. Nendele oli suureks positiivseks üllatuseks meie kohustuslik ajateenistus, tugevalt reservväelastel põhinev Kaitsevägi ning vabatahtlik Kaitseliit. Olles kuulnud, et Eesti Kaitseliit toimib puhtalt vabatahtlikkuse alusel ning kaitseliitlased õppustel käimise eest tasu ei saa, ei suutnud nad ära imestada, kui paljud eestlased aktiivselt Kaitseliitu panustavad.

Minuga koos jagas muljeid ka 211. pioneerikompanii üks rühmaülematest, kes MREP programmi raames Eestis käis ning Kevadtormi ajal meie kompanii juures viibis. Ka tema üheks suurimaks üllatuseks oli Eesti kaitseliitlaste vägagi kõrge tase, motiveeritus ja abivalmidus, eriti veel siis, kui ta kuulis, et kaitseliitlased teevad seda kõike vabatahtlikult.

Samuti pälvis imestust tihe tsiviilkoostöö ning kui avatult ja abivalmilt kohalik elanikkond kaitseliitlastesse suhtus. Alustades lihtsalt tervitamisest ja positiivsest suhtumisest ning

lõpetades enda eluaseme andmisega peavarjuna kasutamiseks ja vastase asukohast teavitamisega.

Üks peamine erinevus, mida rühmaülem Eestis täheldas, oli Eesti üksuste keskendumine kaitsetegevusele. Tema jaoks oli väga võõras rajada mitmeid päevi kaitsepositsioone ning seejärel mitmeid päevi positsioonidel püsides vastase pealetungi tõrjuda.

USA on harjunud olema pidevalt ründavas positsioonis ning kaitse on nende jaoks pigem lühiajaline tegevus, et anda aega reorganiseerumiseks ning seejärel taas rünnakuga jätkata. Pikaajalisi kaitseoperatsioone nad sisuliselt ei teegi.

Pärast Eesti ajaloo, geograafilise asukoha ja suuruse ning elanikkonna väiksuse kirjeldamist 153. pataljoni staabile saadi aru, miks Eesti riigikaitsjad nii motiveeritud on, miks Kaitseliit ka vabatahtlikuna toimib ning miks me keskendume just kaitsetegevusele. Kõigest sellest tekkis neil Eesti riigikaitse vastu suur lugupidamine.

LÕPUHARJUTUS

ETTEVALMISTUSED Lõpuharjutuseks jaotati 211. pioneerikompanii kaheks: 2. rühm, kellega olin mina, oli kaitsvas rollis ja pidi rajama tõkkesõlme ning 1. ja 3. rühm moodustasid ründava üksuse, kes pidi rajama tõkkesõlmest läbipääsu.

Kompaniiülema eestvedamisel planeeriti kaardil tõkkesõlm ning seejärel liikusime operatsioonialale maastikuluuret teostama. Wyomingu künklik maastik oli ideaalne tõkete ja kaitsepositsioonide rajamiseks.

Kasutades operatsiooniala maastikuprofiile, kavandasime suunavad tõkked, mis sunniks vastase liikuma kaitsva üksuse tapmisalasse. Planeerisime suurepäraste laskesektoritega kaitsepositsioonid, mis võimaldasid tapmisalasse sattunud vastast ideaalselt mõjutada, jäädes ise maastiku poolt kaitstuks. Pärast maastikuluuret andis rühmaülem kogu rühmale ülevaate tõkke­ ja kaitseplaanist, pandi valmis kogu vajaminev materjal ning asuti tõkkeid rajama.

Rajada tuli kaks kolmekordset traattõket ning kaks miinivälja. Tõkete

M113 soomuki

rajamisel paistis silma rühma tööde organiseerimise ja teostamise professionaalsus. Rollid olid meeskondade vahel ideaalselt jaotatud, iga rühma liige teadis täpselt, mida tegema peab, ning kõik tööd kulgesid ühtlases tempos.

Traattõkked rajati kiirelt. Miiniväljade rajamiseks kasutati veokile paigutatud Volcano miinide külvamise süsteemi. Veokiga sõideti planeeritava miinivälja algusesse, süsteem käivitati ning alustati vaikselt sõitmist. Iga paari sekundi järel heitis Volcano süsteem veoki külgedele välja 6 miini ning vähem kui minutiga sai rajatud peaaegu 100 m lai ja 200 m pikk miiniväli.

Pärast tõkete rajamist käis kogu rühm läbi kõik kaitsepositsioonid ning

211. pioneerikompanii veebel (vasakul), teksti autor (keskel) ja kompaniiülem (paremal)

rühmaülem tutvustas täpsemalt nende peamisi ülesandeid, tulealustusplaani ja liikumist positsioonide vahel. Positsioonid mehitati ning kogu tegevusplaan harjutati paar korda läbi.

LAHING

Järgmisel päeval mehitas 2. rühm oma positsioonid ning jäi vastast ootama. Tänu suurepärastele vaatluspostidele tuvastati vastase liikumine varakult ning kogu nende liikumine ja tõkkele lähenemine oli järjepideva vaatluse all.

Esimesed traattõkked ja miiniväli suunasid vastase üksused perfektselt planeeritud koridori. Jõudes peamise tõkkeni, olid nad jõudnud täpselt kaitsva üksuse planeeritud tapmisalasse. Nagu planeeritud, alustas tuld tõkkesõlme

taga nõlva varjus oleva soomuki M2 Browning, millele järgnesid vastasele külje peale jääva kõrgendiku peal olevad kõik ülejäänud üksused ehk teine soomuk enda raskekuulipildujaga, kaks kergekuulipildujat ja üks 7,62 mm kuulipilduja.

Terve ründav üksus oli kontakti alguses väga ebasoodsal ja avatud maastikul ning tervenisti kaitsva üksuse poolt mõjutatav. Nii eesmine rühm, kelle ülesandeks oli tõkkest läbipääs rajada, kui ka teine rühm, kes julgestas ja kattis esimese rühma tegevust, olid pideva tule all ning reaalsuses oleks kandnud suuri kaotusi. Mänguliselt aga langenuid ei määratud ning jätkati tõkkest läbipääsu loomist, et ka ründav üksus saaks oma väljaõppe­eesmärgid täidetud.

Läbipääsu rajamist alustas distantsilt demineerimisseade MICLIC, mis lasi välja 100 meetri pikkuse demineerimislaengu. Harjutusel kasutati inertlaengut, mis lasti välja ohutusse suunda, kuid reaalsuses oleks välja lastud lõhkeainega täidetud laeng otse tõkkesõlmele ning see oleks traattõkkest ja miinidest puhastanud 8 x 100 m ala.

Seejärel liikus tiheda suitsukatte ja pisargaasi varjes traattõkkeni ründava üksuse läbipääsumeeskond, kes õhkisid traattõkke ning puhastasid läbipääsu tõkke jääkidest, et ülejäänud isikkoosseis ja sõidukid saaksid sealt läbi liikuda. Tõkkesõlm läbitud, peatati harjutus ning anti Endex.

TÄHELEPANEKUD

Kogu lõpuharjutust oli väga huvitav jälgida ning kogeda, kuidas USA lahingupioneerid oma ülesandeid täidavad. Selgelt paistis välja üksuste professionaalsus tõkete rajamisel, tööde organiseerimisel ja tõketest läbipääsu loomisel.

Kuna lõpuharjutuse fookus oli suuresti pioneeritegevusel, siis jäi kohati puudu teatud jalaväe taktikalistest elementidest. Maastikuluure ja tõkete rajamine toimusid suhteliselt vabalt ning julgestusele erilist rõhku ei pandud. Harjutuse fookusest ning aja­ ja isikkoosseisu piirangutest tulenevalt on see mõneti arusaadav, kuid harjutamise eesmärgil oleks võinud rohkem sellele mõelda ning välja panna kasvõi vaatluspost, et ümbritseval olukorral silma peal hoida.

Kaitsva üksuse sisest koordineerimist oleks lihtsustanud ka erinevate maastikupunktide ja ­joonte nimetamine. Kuigi vaatluspost tuvastas vastase lähenemise juba kaugelt, oli neil raske rühmaülemale ette kanda ja kirjeldada, kusmaal vastane täpselt on. Kui eelnevalt oleks kokku lepitud kindlad punktid ja nende nimetused, siis oleks rühmaülemal olnud tunduvalt parem ülevaade vastase edenemisest.

Ründava üksuse poole pealt jäi mõneti puudulikuks kattegrupi tegevus ja paigutus. Tõkkesõlmest läbipääsu rajamisel jäi kattev üksus väga avatud maastikule, kus see oli kaitsva üksuse poolt kergelt mõjutatav ning kogu ründava poole tegevus oleks seetõttu olnud komplitseeritud. Maastikul oli aga mitmeid kohti, kuhu ründav üksus

oleks saanud paigutada enda kattegrupi selliselt, et nad oleksid saanud kogu ala ilusti mõjutada, püsides ise varjatuna.

Kui USA üksustel oleks rohkem võimalusi integreerida harjutustesse droone, oleksid need lõpuharjutusel mõlemale poolele olnud suureks abiks ning andnud suurepäraseid õpimomente droonide kasutamise kohta.

Kaitsev üksus oleks saanud droone kasutada vastase lähenemise tuvastamiseks ja nende abil jälgida kogu nende tegevust tõkkesõlme ümber. Ründav üksus oleks saanud droonide abil teostada ennetavat alaluuret, mis oleks neil aidanud tuvastada tõkete asukohad ja potentsiaalselt ka kaitsva üksuse positsioonid. Kuna drooniohuga veel nii väga harjutud ei olda, tegutsesid mõlemad pooled suhteliselt vabalt ja avatult, seega oleks droonide integreerimine välja toonud omajagu õpikohti.

Samuti oleks olnud huvitav näha, kuidas oleksid üksused enda plaanidesse lisanud kaudtule toetust, kuid sel korral ei olnud seda võimalust kahjuks kummalgi poolel. Nii kaitsva kui ka ründava üksuse tegevust oleks kaudtuli suurepäraselt toetanud ning andnud üksustele hea võimaluse enda lahinguplaani tõhusamaks muuta.

Need olid vaid üksikud nüansid, mis oleks lõpuharjutusele omamoodi vürtsi lisanud ning pakkunud mõlemale poolele lisavõimalusi lahinguplaanide kavandamiseks ja teostamiseks. Suures pildis oli lõpuharjutus siiski väga hästi planeeritud ja suurepäraselt ellu viidud. Mõlemad, nii kaitsev kui ka ründav üksus, said läbi harjutada kõik enda olulised tegevused, täita väljaõppe­eesmärke ning saada väärtuslikke õpimomente.

KOKKUVÕTE

Poolteist nädalat 211. pioneerikompaniiga andis unustamatu kogemuse ja põhjaliku ülevaate USA Rahvuskaardi põhimõtetest, struktuuridest ja protsessidest, väljaõppe planeerimisest ja üksuste tasemest. Alates isikkoosseisust, inimeste suhtumisest ja üldisest eluolust kuni üksusesiseste protsesside ja väljaõppe eesmärkideni välja meenutas USA South Dakota Army National Guard väga Eesti Kaitseliitu.

Kuigi National Guardi liikmed saavad väljaõppe eest tasu ja on kohustatud igal õppusel osalema, on meie mõttemaailmad sarnased ning nende tihedamast osalemisest hoolimata ei jäänud kordagi muljet, et vabatahtlikkuse alusel toimiv Kaitseliit neile kuidagi alla jääks.

Meie suureks eeliseks on kindlasti kohustuslik ajateenistus ja väga heal tasemel baaskursused, mis on enamikele kaitseliitlastele andnud tugevad sõjalised baasteadmised ja oskused. Samuti soodustab võitlejate taseme hoidmist ja pidevat arengut tugev väljaõpe, mis on enamasti planeeritud väga sisutihedaks, et võtta maksimumi lühikesest, nädalavahetuse pikkusest ajast. Lisaks on õppuste fookus alati kõige olulisematel taktikalistel oskustel ning reaalsest maailmast ja tänapäeva sündmustest tulenevatel õpikohtadel.

Sagedased laskmised ja eelkõige just lahinglaskmised annavad kaitseliitlastele hea relvakäsitlusoskuse ning intensiivsed õppused aitavad hoida ja kasvatada üksikvõitlejate ja üksuse ülemate kompetentsi. Kõige uuema sõjatehnoloogia (nt droonid) ja reaalselt lahinguväljalt pärit õpikohtade integreerimine väljaõppesse loob tingimused, et iga kaitseliitlane oleks kursis tänapäeval kiirelt muutuva sõjapidamisega ning oskaks arvestada erinevate ohtude ja võimalustega.

MREP programm täitis oma eesmärgi suurepäraselt. Eesti kaitseliitlasena kogesin lähedalt, kuidas tegutseb USA Rahvuskaart, ning sain väga hea võrdluspildi meie ja USA üksustest. Nähes, et USA ja Eesti juhtimis­ ja tegutsemispõhimõtted ning üksuste tasemed on ülimalt sarnased, sain kinnitust, et meie väljaõpe on maailmatasemel ning me suudame seda väga kiiresti täiendada aktiivsetelt sõjatandritelt saadud infokildudega.

Samuti sain tutvustada South Dakota National Guardile Eestit, mille kohta teati väga minimaalselt, ning rääkida meie ajaloost ja riigikaitsest, mis jättis neile väga positiivse mulje. Kõige tipuks kinnitas sealne visiit sedagi, et kui meil peaks olema vaja ühel päeval USA Rahvuskaardiga külg külje kõrval võidelda, siis saaksime sellega edukalt hakkama.

MILCOMP

KUI PROOVIKIVI, JA MITTE AINULT OSALEJATELE

Lõppenud suvesse jäänud sõjaline mitmevõistlus MILCOMP kaasas ligi 500 osalejat ja vabatahtlikku. Alljärgnev lugu on kirja pandud peakorraldaja vaatevinklist, mitte sportlaste medalisäras helkivate meenutuste põhjal.

Tekst: KÄRT PRAKS , MILCOMPi peakorraldaja

MILCOMP ehk military competition on nädal aega kestev võistlus, mis on mõeldud NATO ja selle partnerriikide reservohvitseridele ja reservallohvitseridele. Võistlus on üks sündmus suvekongressi raames, mis sisaldab ka keeleakadeemiat, meedikute komitee kokkusaamist, noorte reservohvitseride komitee tegevusi ja palju muud. MILCOMP on kogu kongressi tegevustest üks pikimaid ning vajab spordialade rohkuse tõttu väga palju vabatahtlike tööjõudu.

RANGED REEGLID

MILCOMP on põhiliste sõdurioskuste testimise mitmevõistlus. Aladeks on laskmine, orienteerumine ja takistusribad – nii maismaal kui ka vees läbitavad. Viimased kaks on oma nõuetelt nii ranged, et peavad pikkuste, kõrguste ja muude näitajate poolest vastama

kõikides riikides täpselt ühesugustele nõuetele ja olema nii identsed kui vähegi võimalik.

Laskmises võisteldakse nii püstolist kui automaadist, mõlema relvaga on kavas täppislaskmine ja kiirlaskmine. Eraldi alad on veel kauguste hindamine, kaardi lugemine ja granaadivise.

Seega moodustavad traditsioonilise kolmevõistluse tegelikult kaheksa ala, milles võistlevad kolmeliikmelised võistkonnad. Rahvusvaheline reservohvitseride kogu on määranud ka võistluskategooriad: noviitsid ehk esimest korda sellises formaadis võistlevad meesterahvad; veteranid ehk vähemalt kolmel korral võistelnud meesterahvad; meeste põhiklass; naiste põhiklass ning rahvusvaheline võistkond. Rahvusvahelised võistkonnad moodustatakse koha peal põhi­

võistkondade varuliikmetest ning need võivad olla segavõistkonnad – rolli ei mängi riik, auaste ega sugu, küll aga puudub neil võistluseelse kokkuharjutamise võimalus.

20 AASTAT KOGEMUSI

Eestlased osalesid mitmevõistlusel esimest korda 2001. aastal. Tookord toimus see Hispaanias Toledos ning sellest ajast saadik on Euroopa risti ja põiki läbi võisteldud – Norrast Kreekani, Türgist Belgiani. Nende enam kui 20 aasta jooksul on tollastest sportlastest, nagu Raul Hindov ja Kaido Ruul, saanud valdkonnas hästi orienteeruvad spordifanaatikud, kelleta oleks raske võistlust korraldada.

Minul oli võimalus 2019. aastal võistelda Eestis, kui panime esimest korda välja naiste võistkonna. Pärast 2019. aasta võistlust otsustas tollane Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) MILCOMPi komitee eestvedaja teatepulga üle anda ja tänutundest, et sain osaleda nii ägeda kontseptsiooniga võistlusel, võtsin komitee eestvedamise enda kanda.

Kui tookord jah ütlesin, siis mainiti põgusalt, et 2024. aastal tuleb samasugune võistlus korraldada Eestis. Oleks ma tollal teadnud, mida suure rahvusvahelise võistluse korraldamine reaalselt tähendab, oleksin enne pakkumise vastuvõtmist vist tunduvalt kauem järele mõelnud.

Kuna MILCOMPi võistlust korraldatakse igal suvel koos rahvusvahelise reservohvitseride kogu suvekongressiga, siis osalesin komitee­ ja delegatsioonijuhina 2022. aastal samal võistlusel Ateenas ja 2023. aastal Helsingis. Kõige kurvem oli see, et uues rollis ei saanud ma ise samal ajal võistelda, kuid positiivse poole pealt oli mul võimalik näha kahe väga erineva riigi korraldatuna kahte täiesti erinevat võistlust. See andis mõtteainet, mida 2024. aastal Eestis teha ja mida mitte teha.

PARAS PEAVALU

Võistluste planeerimine sai alguse 2022. aastal, täpselt kaks aastat enne võistluse toimumist, kui tuli valida võistluspaigad, majutuskoht, lasketiir ja muu olmega seonduv. Eestis on see õnneks kerge – EROKil on Kaitseliidu ja Kaitseväe toetus ning vahemaad ei ole meil aeganõudvad. Viimane tõik võimaldab hea logistilise ettevalmis­

tuse juures organiseerida sportlastele väga mugav võistlus, mis osalejaid asjatult ei kurna.

MILCOMP on korralduselt väga palju energiat nõudev võistlus, sest alasid on palju, logistikat veel rohkem ja eks inimtööjõudu ole alati puudu. Viimati mainituga seostus minu enda suurim hirm: mis saab siis, kui minu ja teiste entusiastide perekondadest ja sugulastest ei piisa selleks, et teha asi ära hindele „väga hea“.

Esialgu ma suurepärast tulemust isegi ei lootnud, sest leida keset Eesti kõige ilusamat puhkuseperioodi sada inimest, kes aitaksid kaheksa päeva erinevate ülesannetega, ei ole just lihtne ülesanne. Inimressursi puudus oli ka võimalikest riskidest esimene, mille tõin esile korralduskoosolekutel. EROKi liikmeskonnas on ligi 500 inimest, kuid kümnendikul neist olid kanda ülesanded seoses suvekongressi korraldamisega ning ülejäänutele oli vabatahtlik panustamine suvisel ajal liiga „hall ala“, millest püüti vaadata võimalikult kaugele.

LAPSED HOITUD

Seega alustasin ülesande sooritust oma lemmikviisil – tee ära, aga vaata ise, kuidas hakkama saad. Seda ilma igasuguse irooniata, sest kuigi protsessi raskus oli tihti peatäit nuttu väärt, viis vajadus tegutseda üsna vabade käte ja mõtetega nii, et raha ei kulu ja inimesi ei ole, meie meeskonda tihti innovaatiliste ja isegi ägedate mõteteni.

Ütlen siinkohal ära, kuid ei soovita kellelegi – unepuudus oli tihti see surve, millest tulenevalt sündisid head ideed. Mu paremaks ja parimaks käeks oli Jane Mednis, kes tegi terve korraldusprotsessi minuga kaasa ning oli võistluste toimumise ajal „paarisrakendis“ oma kahekuise beebiga (ja kahe veidi vanema lapsega, kes vajasid samuti tähelepanu).

Minu enda olukord võistluse peakorraldajana, kui tegin samal ajal oma igapäevatööd poolteiseaastase lapse kõrvalt, tundus ikka täieliku nohuna. Kui tegime üleskutse vabatahtlike leidmiseks Naiskodukaitsest, siis ütlesime kohe, et lapse võistluskorralduse juurde kaasa võtmine või lapsehoidja puudumine ei pea ühtegi naist takistama – kamba peale saame lapsed hoitud ja kõik ülesanded tehtud. Küllap jäi see

mõtteviis ka mitmes teises olukorras silma nii võistlejatele kui ka välisdelegatsioonidele, sest naiskodukaitsjad said korduvalt ja väga palju kiita. Võistluste tehniline peakohtunik küsis isegi: „How can we make our soldiers as great as your female volunteers?“ (Kuidas saavutada, et meie sõdurid oleks sama võimekad kui teie vabatahtlikud naised?)

NAISTE VÄGI

Olen Naiskodukaitses olnud üle kümne aasta, aga sellist meeskonnatööd pole kunagi varem kogenud. Mul tuli korduvalt imestada – enne kui jõudsin autost kaste tooma hakata, oli keegi sellega juba alustanud, enne kui jõudsin otsima hakata kedagi, kes järgmise päeva ajakava välja prindiks, oli keegi jõudnud selle juba tahvlile kirjutada.

Mu suurim üllatus tuli kohe esimesel päeval, kui andsin juhiseid, kuidas delegatsioone vastu võtta. Uskusin, et teen seda väga lihtsalt: „Rohelise markeriga joon alla, kleeps peale, siit rinnasilt, sealt stardimaterjalid ...“. Iga mu juhise kordas üks tragi naine lihtsamas ja loogilisemas sõnastuses üle. Ta tegi seda sellisel viisil, et mina juhina tundsin ennast väga mugavalt ja viisteist veidi segadusse sattunud naiskodukaitsjat said olukorrast kiiresti selgema pildi.

Kui olin kolm suuremat teemablokki ära selgitanud, siis ütlesin, et edasi teeme täpselt nii, nagu tema ütleb, sest tema metoodika tundub oluliselt paremini vett pidavat. Kõnealune kohkus veidi ja ütles, et on lihtsalt hotellis töötanud ja seetõttu tunneb sisseregistreerimise süsteeme hästi. Sel hetkel sain aru, et oma meeskonnale, mis koosnes vaid naistest, võin usaldada ka need ülesanded ja kohustused, mille läbiviimisest mul endal veel väga head aimdust ei ole.

EI SAA ÖELDA EI

Kui 2022. aastal hakkas olukord Ukrainas teravnema, tekkisid mul esimesed kahtlused võistluste korraldamise asjus. Kahtlused muutusid kõhklusteks, kui sõda reaalselt algas. Mäletan hästi koosolekut, kus küsisin organisatsiooni juhtidelt, kas me tõepoolest hakkame korraldama sellist suurüritust nagu suvekongress, ning veelgi enam – mille kuradi pärast meil on vaja tegeleda spordivõistlusega ajal, kui peaksime tegelema mõne oluliselt

rohkem riigikaitsesse panustava tegevusega. Tänaseks kogu võistlusmöllust taastununa olen tagantjärele leidnud kolm mõtet, mis mind on positiivselt kõnetama jäänud.

Esiteks, Eesti on nii väikene riik ja rahvus, kuid uhkus ei luba meil millelegi öelda ei. Näiteks järgmisel aastal toimub suvekongress Hispaanias, kuid MILCOMPi korraldamist nad ette ei võta, sest see on väga ressursirohke nii rahaliselt kui ka ajaliselt, inimtööjõust rääkimata.

Kogu MILCOMPi korraldamise ajaloo jooksul, alates 1957. aastast, ei ole ükski riik võtnud võistluste korraldamist ette nii mastaapselt ja nii väikeses ajavahemikus (2019 ja 2024). Selline „teeme ära, maksku mis maksab“ on minu arvates omane just eestlastele. Tehakse ära ka siis, kui mitte midagi ei ole – alati leitakse viis ja vahendid.

Teiseks, sportlased või võistlemist harrastavad inimesed on kindlasti ka keerulisematel aegadel selge silmavaatega ega löö kergesti verest välja. Enese füüsiliselt heas vormis hoidmine on iga riigikaitsja loomulik ülesanne, mida pole vaja isegi mitte meelde tuletada. Võistlemine sealjuures nõuab oma tegevuste­ettevalmistuste ja

HARRI KETTUNEN/EESTI KAITSEVÄGI

võistlusstrateegia, sealhulgas soorituste sügavamat analüüsi ning vaimu pidevat treenimist ja teravana hoidmist. Ka näiteks tippjalgpallurid harrastavad maletamist, et hoida ajutöö vilgas ja erk.

Viimaks – kui Kaitseliidul oleksid täna kasutada samad ressursid kui Kaitseväel … Keeruline on seda lauset isegi lõpetada, sest mõte läheb rändama nii paljudele radadele. Võimed ilma entusiasmita on nagu püss ilma kuulita. Olen ise naiskodukaitsja aastast 2009 ja täitnud erinevaid rolle ja ametikohti, mistõttu olen Kaitseliitu ja kaitseliitlasi näinud omajagu. Seda enam teeb meele heaks tõik, et kaitseliitlased, sh allorganisatsioonide liikmed, pole oma meelelt mitte lihtsalt tublid riigikaitsesse panustajad, vaid ka osavõtlikud kodanikud.

Võistlus arvati olevat siiani toimunutest parim ja seda ei öeldud suusoojaks lõputseremoonial, vaid see soe tagasiside on minuni jõudnud mitme kanali kaudu. Ürituse peakorraldajana võisin ma ju omada ettekujutust, kuidas ja mida teha, kuid ilma ligi 150 vabatahtliku panustajata, 14 tiimikaptenita ja õla alla pannud ettevõtjatest toetajateta istuksin endiselt kirjutuslaua taga.

ADMIRAL PITKA LUUREVÕISTLUS 2024 VÕRUMAAL: KERGE KAOTADA, RASKE VÕITA

Erna retke mantlipärija Admiral Pitka Recon Challenge toimus sel aastal 14.–17. augustini Võrumaal. Võistlusmuljeid jagab teise koha saavutanud Tallinna Kalevi meeskonna liige Margus Ots. Võistluse võitis Järva malev ja kolmanda koha saavutas Kuperjanovi pataljon.

Autor: MARGUS OTS , Tallinna maleva Kalevi malevkonna võistkonna liige

Pitka luurevõistlus ise tutvustamist ei vaja. Kuna 2023. aastal üritust ei toimunud, oli tänavu ka korraldustiimis näha voolavust – värsketest NATO liikmesriikidest tundus olevat keskmisest rohkem uusi kohtunikke.

Hea meel oli näha korraldustiimis ühte endist edukat patrullvõistlejat, mis on kõikidele võistkondadele alati hea märk.

Suurimaks erinevuseks varasematest jõukatsumistest oli tänavu kohustuslikku varustusse kuuluv droon, mis tekitas meeskondades erinevaid tundeid. „Kas vanad koerad suudavad uusi trikke õppida?“ käis läbi nii mõnestki peast, kuid eks kunagi pidid ka rüütlid raudrüü muuseumisse viima ja musketist laskma õppima.

Mida olulist oli veel teistmoodi? Punkte arvestati kohapunktidena, et pinge oleks üleval viimase lõpuni ehk, nagu keegi võistluse alguses kommenteeris, „kerge kaotada, raske võita“. Nii­öelda nullpunkte ehk showstopper’eid oli võimalik saada vaid punkti mitteilmumise või ohtliku vea eest. Eraldi arvestust peeti raja läbimise kiiruse kohta, kuid ei pea vist mainimagi, kui lühinägelik on kolmeööpäevasel võistlusel sellele kaarte panna.

VÕISTLUSE ALGUS NURSIPALUS

Traditsiooniliselt algas võistlus rivistusega ja Vabadussõjas langenute mä­

lestamisega Rõuge kiriku ees. Tore oli ringi vaadates näha mitmete välisriikide esindustiime – kuna sel aastal olid meeskonnad ootealal koos, sai rajal ka välistiimidega rohkem kogemusi vahetatud ning nii mõnigi huvitav kontakt loodud. Sümpaatseks sai prantslaste tiim, kes lisaks heale füüsilise vormile ka oma soenguid alati laitmatult korras hoidsid.

Võistluse ettevalmistusalal Nursipalu baasis oli ette nähtud puhveraeg käsu analüüsiks. Kui harilikult on selleks pikk lohiseva tekstiga paberipatakas, siis seekord oli piirdutud peamiste punktide väljatoomisega Powerpointis. See võttis julgelt mitu tundi analüüsiaega vähemaks, eeldan, et vähenes ka käsu kokkupaneku formaalne pool ning korraldustiim võis keskenduda ürituse kvaliteedile. Samuti saime ühe suure ülevaatliku kaardi ning pataka väiksemaid, mis olid peaaegu kõik eri mõõtkavades ja mida sai telgipõrandal kiletada.

Tegevusi oli täitsa parajalt, jõudsime asjad valmis ning ka toetajaliikmed pandi sel aastal rakkesse – rogain, kus 4 punkti ja ainult 30 minutit ehk väga ohtlik punktide­aja suhe.

LIIKUMINE LUUREALALE

Start anti varahommikul ning kolm punkti saime teha kohe Nursipalu baasis. Esimeses punktis tuli vabastada end köidikutest, teises lasta püstolit

PM ja automaati AK 74 ja kolmandas kiiruse peale lõhata. Teine punkt ehk laskmine väärib eraldi mainimist, sest seal saime ootamatult kirja ohtliku vea ja seega kirja suure nulli ehk palju vähem kui viimane koht. Lugeja võib ette kujutada ambitsioonika tiimi tunnet, kes on teinud kõik endast oleneva parimaks ettevalmistuseks, kuid peab kohe alguses alustama suure miinusega. Nii mõnegi tiimi oleks see murdnud, kuid õnneks olime sellisteks olukordadeks valmistunud ja jätkasime heal lainel.

Edasi tuli klassikaline jõeületus trosside ja karabiinidega ning pärast seda ka mäluharjutus. Seejärel, pärast 10 km marssi põrgukuumuses, saime üritada ära tunda vastase tehnikat ja seda sidemasinaga kodeeritult edastada. Rõuges ootas FLOTi ehk „rindejoone“ ületus ning hakkas pihta tõeline luure. Mööda teid liikumine oli nüüd läbi, tiimid vaatasid üle maskeeringud, lasid peale sääsetõrjet, teipisid jalad ning luure võis alata!

Hea meel oli, et võistlus toimus just Võrumaal, kus maastikku pidi küngaste ja orgude tõttu arvestama kolmemõõtmelisena, mis tähendas nii uusi piiranguid kui ka võimalusi. Luurasime Lumeilvese jälgedes ehk mööda Eesti kõrgeimaid tippe, sh Suurt Munamäge (ja sealt metsa poolt üles­alla ronides).

Ma arvan, et nii mõnigi välistiim sai mõne ilusa pildi ja äkki ka ideid, kuhu turistina seiklema tulla.

Aega oli varjatult liikumiseks antud üsna piisavalt ning vastutegevus oli distsiplineeritud ja tundus karistavat ainult kroonilisi teelmarssijaid … kui meeskonda jätkus. Otsustasime hoida konservatiivset rajavalikut ja ainukese tõsisema miniriski võtmisel saime ise hoopis vastutegevusele varitsuse teha.

LUURE

Eelmine punkt enne luuret oli takistusriba Kütiorus ja nüüd algas siis õige võistlus. Luure osakaal oli oluliselt väiksem kui eelmistel aastatel, ainult kaks korda rohkem kohapunkte, aga oluline siiski.

Luure oli sel aastal ehitatud üles eriti huvitavalt – 20 tunni jooksul pidi luurama läbi kolm luureala ehk NAId, millest kaks olid alad ja kolmas oli joon (tee). Ette olid antud ajad, millal tiimiliige võis kuskil olla nii füüsiliselt kui ka drooniga. Saime planeerimise ajal koostada ka väikese maatriksi ning tulemusega – teine koht luures – võib vist rahule jääda. Raketikompleksid tuvastasime ilusasti, kuid midagi jäi ikka leidmata ka.

SALUTERi formaat oli asjalik ja ilmselt oli ka kohtunikel tänu sellele veidi lihtsam tulemusi hinnata. Luureala ääres, tundus, julges vastutegevus tungida ka sügavamale metsa sisse, et väsinud saabujaid püüda. Ei tea kas minu paranoia või päriselt, aga metsas sõideti mööda turvaala piiri.

oli ühest olulisest kohast modifitseeritud. Kaks hüperaktiivset härrat tulid meile seletama midagi šašlõkist ja peost, saime aru, et kasulikku infot neilt ei hangi.

Mõnusa stardihoo lükkas sisse ka jälituskoer. Viskasime tiimiga nalja, et pole tükk aega nii kiiresti joosta saanud. Jooks jätkus põlvini jões, kus kaks kalevlast said ümber käia ning tassida kaasa ka hunniku jõevett. Ja kui kõik tundus läbi olevat, jätkus trall ümber Vastseliina nagu vanasti teleturus: „... ja seegi pole veel kõik!“. Taas jõgi, võrk ja muud head asjad, nii et finišis olime juba päris kapsad.

Saunas käidud, saime Vastseliina piiskopilinnuses toimunud tseremoonial üllatusena teada, et suutsime kõige kiuste endale hõbeda välja võidelda.

LÕPETUSEKS

Võistluse korralduspoolt meenutame hea sõnaga. Kuna pooled tiimid (sh mitmed välistiimid) katkestasid, siis jääb õhku küsimus, kuidas võistluste taset välismeeskondadele veelgi paremini kommunikeerida, et kohale tulnud tiimide valik, ettevalmistus ja ootused oleksid paigas. Võib­olla vähem tolereerida ka teedel tallumist, aga äkki on see kasulik riskide hindamise õppimiseks?

EXFIL JA LÕPUJOOKS

Põnevaid ülesandeid jätkus – laskmine sportpüssist, kus möödalasu hinnaks oli jooks laskemoonakohvriga, raadiolainete tegemine, suure kummipaadi vedamine ujudes.

Viimane öö Pitkal on hallutsinatsioonide öö. Keset metsa sai kuulda samme, mis osutusid enda südamelöökideks, näha metsa ääres soomukit, mis osutus muruniidukiks ... Ufod (loe: kuuvalgus puude vahel) jäid sel aastal õnneks „nägemata“.

Lõpujooks väärib eraldi äramärkimist, sest tuleb tunnistada, et see oli eriti kavalalt läbi mõeldud. Kõigepealt viidi autoga kaardilt välja, nii mõnigi tiim võis sellest segadusse sattuda. Seejärel anti meile üks kaart ja kästi liikuma hakata, tagantjärele tundus, et kaart

Eestis korraldatakse mitmeid erineva raskusastmega luurevõistlusi ja kui tahta, leiaks iga kuu mõne huvitava jõukatsumise, millel osaleda. Näiteks iga kaitseliitlane võiks kindlasti läbi teha Põrgupõhja retke. Kas korraldajana, vastutegevuse liikmena, publikuna või võistlejana on Admiral Pitka luurevõistlus samuti leidnud oma kindla koha riigikaitsjate kalendris.

Meie jaoks tähendas alguse põrumine tippkonkurentsist väljakukkumist. Suutsime end tipu lähedale tagasi võidelda, kuid esikohast jäi ikkagi mõni punkt puudu. Meeskonnaga nädal pärast võistlust treeninguks kokku saades küsis üks tiimiliige: „Mis tunne teil on?“ Ehk kas võitsime teise koha või kaotasime esimese? On’s sel nii suurt tähtsust tõsiasja kõrval, et kogu selle ürituse tulemusena paraneb Eesti ja liitlaste kaitsevõime? Loodan, et selle ürituse mõju hinnatakse ning korraldamist jätkatakse.

SÕJASPORT

HEA VÕIMALUS ÜHENDADA SÕJANDUSLIK HUVI

RIIGIKAITSE VAJADUSTEGA

Iga omataoliste seas üheks maailma raskeimaks jõukatsumiseks peetav Admiral Pitka luurevõistlus on omanäoline. Seda nii raja, ülesannete kui osalejate poolest. Kaitseliidu, Kaitseväe tegevväelaste ja liitlaste kõrval oli tänavu esmakordselt stardis eranditult reservväelastest koosnev võistkond, mis esindas oma sõjaaja allüksust, 1. Kuperjanovi jalaväepataljoni.

Tekst: kapten SANDER MÄNDOJA , 2. jalaväebrigaadi staabiohvitser

Kuperjanovlased on võistlusel osalenud varemgi, mitmel korral isegi võitjaks tulnud, kuid siis on võistkonnad olnud komplekteeritud kogemustega tegevväelastest. Eriti tähelepanuväärseks muudab seekordse reservväelastest koosnenud tiimi osavõtu fakt, et lõpetati auhinnalise kolmanda kohaga. Milline aga nägi välja teekond sellise eduka tulemuseni?

TAHE ENNAST PROOVILE PANNA

Võistkonna kapteni lipnik Martti Šorini sõnul tekkis soov ennast militaarvõistlustel proovile panna juba ajateenistuses: „Nooremallohvitseride kursuse ajal sarnanesid meie rännakud ülesehituselt Pitka luurevõistlusega, tuli sooritada nii füüsilisi, vaimseid kui ka meeskonnatöö võimeid proovile panevaid ülesandeid. Selliste katsumuste läbimine nõudis pidevalt eneseületust.“

Koos samal kursusel teeninud kaasvõitlejatega õnnestus neil võtta osa Kaitseväe Akadeemia luurevõistlusest, mis oli kõigi jaoks esimene omataoline jõuproov. Eksprompt ette võetud väljakutse ei toonud küll poodiumikohta, kuid andis hea ettekujutuse vaimsest ja füüsilisest koormusest, mis selliste mitmepäevaste võistlustega kaasneb.

Möödunud aasta suvel lõpetas lipnik Šorin koos üksusekaaslastega 1. Kuperjanovi jalaväepataljonis ajateenistuse ning arvati reservi. Omavaheline suhtlus siiski jätkus, nagu jätkus ka meeste huvi militaarvaldkonna ja sõjalis­sportlike võistluste vastu.

„Jõudsime selle aasta märtsis reservväelaste tööampsuna instruktoritena Taara linnakusse tagasi ning saime uuesti koos olles aru, et ka tulevikus võiksime ühiselt ennast mõnel militaarvõistlustel proovile panna,“ selgitas Šorin. Nähes mais kordusüleskutset Admiral Pitka luurevõistlusele registreerumiseks, ei olnud niisiis palju vaja mõelda.

Ka 1. Kuperjanovi jalaväepataljon toetas ideed igati. „Kui võtsin ühendust enda sõjaaja üksusega, siis oli esimene reaktsioon veidi äraolev, aga pärast kompaniiülemaga konsulteerimist ja temalt positiivse soovituse saamist oli edasine toetus tugev ja aitas meid

nii võistluseks valmistumisel kui rajal väga palju,“ ütles lipnik Šorin.

ETTEVALMISTUS ON OLULINE

Hoolimata ajateenistuse ajal läbitud Kaitseväe Akadeemia luurevõistlusest ei söandanud reservväelased ilma korraliku soojenduseta Admiral Pitkale minna. Selleks võeti juuli alguses ette Põrgupõhja retk, mille läbimine parandas omavahelist koostööd veelgi ning lisas tiimiliikmetele ka enesekindlust, et pikemalgi militaarvõistlusel võib hea õnne korral kõrgetele kohtadele pretendeerida.

Sellist ettevalmistavat proovikivi soovitab võistkonna kapten Šorin ka teistele, kes alles mõtlevad sõjalis­sportlikel võistlustel üles astuda. „Mõistlik oleks alustada mõne kergema võistlusega, et nii enda kui oma võistkonna tugevusi ja nõrkusi tundma õppida. Sealt saab vajalike ettevalmistustega alati raskemate väljakutsete juurde edasi liikuda. Enne Pitkale minekut peaks võistkonnal ikkagi mingisugune pagas juba olemas olema.“

Ettevalmistused ei piirdunud loomulikult ainult Põrgupõhja retkega. Ülesanded, mida Admiral Pitka luurevõistlusel lahendada tuleb, nõuavad üsna mitmeid erioskusi, milleta pole lootust kõrgetele kohtadele konkureerida. Näiteks peab oskama käsitseda lõhkeaineid, ehitada raadioantenni ning lennutada drooni. Erialateadmiste omandamisel kulus sõjaaja üksuse tugi marjaks ära: 1. Kuperjanovi jalaväepataljon jagas tiimile õppematerjale ning viis vahetult enne õppust läbi ka paaripäevase kiirkursuse erinevate valdkondade spetsialistide käe all. Kõigele lisaks oli võistkonna esindajal, varem Admiral Pitka retke võitnud Kuperjanovi jalaväepataljoni tegevväelasel leitnant Andree Porilal ka omalt poolt jagada kasulikke näpunäiteid ja kogemusi, mis aitasid võistkonnal ennast viiepäevaseks katsumuseks võimalikult hästi ette valmistada.

HEA

MEESKONNATÖÖ

Võistlus algas kuperjanovlastele vägagi edukalt, ligi 48 tundi hoiti rajal esikohta. Kapteni sõnul ei olnud poodiumile tõus tiimile omaette eesmärk, kuid ta möönab, et sisimas loodeti ikkagi kõrget kohta püüda.

„Pärast Põrgupõhja retke läbimist olime võistkonna tegelikust potent­

siaalist teadlikud. Pitka võistluse avamisel lõõpisime, et peame tulema esikümnesse, seejuures kindlasti edestades liitlaste võistkondi, sest kes ikka suudab Eesti maastikul paremini toime tulla kui Eesti reservväelane. Saades esindaja kaudu infot oma liidrikohast, tõusid muidugi ka meie ootused tulemusele,“ meenutas lipnik Šorin.

Võistkonna trumbiks oligi tema hinnangul hea meeskonnatöö ja positiivne sisekliima, mis aitas huumoriga üle saada nii väsimusest kui ka väiksematest ebaõnnestumistest rajal. Parimad tulemused saadi luurepunktis, tulejuhtimisel ja mäluülesandel, mõlemas oli kuperjanovlaste võistkond võistluse parim. Ülesandepunktide vahel liikudes loovutati vastutegevusele ainult kaks karistuspunkti, millest paremat suutsid vaid esimesed kaks võistkonda. Tõsi, valitud marsruut kulges tihti üle raske maastiku, mis võttis lõivu meeste füüsiselt. Kõigist raskustest hoolimata jõuti finišisse kahekümne kahest alustanud võistkonnast kolmandana!

Raja keerulisusest annab tunnistust tõsiasi, et tervelt kaheksa võistkonda katkestas ega jõudnudki lõppu. Lipnik Šorini sõnul oli võistkond tulemusega rahul: „Lõpujoone ületamisel tundsime kõik suurt kergendust, sest kogu võistlusel, eriti lõpujooksul, andsime endast maksimumi. Tol hetkel me saavutatud kohale otseselt ei mõelnudki, kuid uskusime, et tuleme medalile. Kokkuvõttes oli kolmas koht võistkonnale igati hea tulemus, sest osalesime ju esimest korda.“

Võiks arvata, et neli päeva minimaalset und, 125 kilomeetrit rännakut raskel maastikul ning keerulised ülesanded pigem vähendavad edasist huvi militaarvõistluste vastu. Vastupidi, juba mõeldakse järgmisele kondiproovile, milleks võib olla Kaitseliidu Pärnu maleva korraldatav Sookoll. „Sõjalissportlikud võistlused on hea võimalus ühendada isiklik sõjanduslik huvi riigikaitse vajadustega: põhijõud peab olemata alati vormis,“ ärgitab lipnik Šorin kõiki militaarhuvilisi ennast sellistel võistlustel proovile panema.

1. Kuperjanovi jalaväepataljoni võistkonda kuulusid Martti Šorin, Aksel Kaasik, Randel Mattiisen ja Denis Rõžov. Võistkonna esindaja oli Andree Porila.

KOHTUNIKUNA PÕRGUPÕHJAL HEA ETTEVALMISTUS JA TOIMIV MEESKOND TAGAVAD EDU

Kui küsida, millal algab Põrgupõhja retk, siis võib saada kümneid erinevaid vastuseid. Mõnede jaoks algab ta juulikuu esimesel täisnädalal, teistele kaks kuud varem, kui avatakse registreerimine. Kuid kohtunikuna võin ma öelda, et järgmise aasta punkti disainimine algab juba sellel hetkel, mil esimene võistkond on läinud ülesandele. Just siis tulevad välja kitsaskohad ja pähklid, mida pureda, ning pähe mõtted ja ideed, mida järgmisel aastal teha.

Tekst: JAAK KUKK , Põrgupõhja retke punktikohtunik

Seega võib öelda, et käimasoleva võistluse ülesandeid on aidanud disainida eelmise aasta võistlejad ja selle tööga alustati juba aasta aega tagasi. Kuid juhtub ka, et peakohtunik või peakorraldaja on teinud suurema osa tööst sinu eest juba ära ning disaininud nii ülesande kui ka koha sellele. Siis jääb sinu kohustuseks punktiülemana vaid punkti asukoht oludele ja ilmale vastavaks kohandada. Võib­olla tuleb ehitada varjualune, aga võib­olla võtta võsa vähemaks. Igatahes on kindel see, et lõpliku viimistluse annavad igale punktile selle kohtunikud.

ALGUS

Enne seda, kui päris võistluse aeg kätte jõuab, võib juhtuda, et peakorraldaja võtab sinuga ühendust ja täpsustab mõningaid detaile, nagu näiteks personaliküsimused, logistika, juhtimine ja side. Tavalised punktid neile, kes on harjunud asju ajama sõjaväe süsteemis. Sa saad olukorra ja ülesande, mõtled läbi teostuse, annad teada enda teenindussoovid ning paned paika juhtimise ja side. Kuid tegelikkuses võib kogu see protsess olla palju keerulisem. Hea on, kui sa saad enam­vähem teada, mis laadi ülesandele sa lähed, sest siis saad sa nii personali kui ka varustuse juba varakult ette valmistada. Kui aga teada on vaid olukord ja kõik muu tuleb oletada, siis võib minna keeruliseks.

PERSONAL

Üldiselt on igal kontrollpunkti ülemal komplekteeritud meeskond, kellega ta on harjunud koos töötama. Nii ka minul. Kaks isikut sellest pundist on olnud Põrgupõhjaga seotud sama kaua kui mina. Ehk algusest peale, kui me osalesime rajal võistlejatena. Hiljem on liikmeid juurde tulnud, on toimunud rotatsioone teistesse meeskondadesse ja ka rajale võistlema, kuid tuumik on endiselt sama. Ja see seik teeb töö planeerimise lihtsamaks. Inimesed teavad juba aasta aega ette, millal võistlus tuleb, ja seega suudavad enamasti planeerida oma tegevusi nii, et saavad kohal olla. Loomulikult tuleb ette ka eriolukordi, näiteks liitub keegi hiljem otse ametipostilt või peab pisut varem ära minema oma tööülesandeid tegema, kuid tuumik on alati paigas. Aja jooksul kasvab see meeskond kokku, kes punktis tööd teeb, nii et mitte

keegi ei ole asendamatu. Kuigi jah, võib­olla jääme pisut jänni, kui just see mees, kes oskas koormarihmu paika panna, on parasjagu ära. Aga üldiselt saame hakkama.

ASUKOHT

Punktide asukohast sõltub väga palju. Aastate jooksul oleme pidanud lahendama olukordi, kus peakorraldaja on andnud asukoha ja ülesande, kuid paraku ei ole logistiliselt võimalik sinna punkti olemasolevate vahenditega jõuda või siis nõuab kohale jõudmine suuremat pingutust ja ajakulu. Nii oleme ka meie kohtunikena pidanud vantsima mitmeid kilomeetreid läbi pokude või soiste kraavide ja metsade, et jõuda etteantud punkti ning valmistada seal ülesanne ette. Pealegi tuleb kaasa vedada minimaalselt kaks 20­liitrist veekanistrit võistlejatele ja isiklikud varustused. Seega, asukohast sõltub päris palju, eelkõige just ülesande kvaliteet.

ÜLESANDED

Enamasti on nii, et kui siinkirjutajat ja tema meeskonda kuskil punktis nähakse, siis vanematel olijatel, kel selja taga rohkem kui üks retk, assotsieerub see teatud elementidega: vesi, kraavid, takistused, võrk, köied. Tõele au andes tuleb tunnistada, et me püüame oma reputatsiooni hoida ja võistlejatele mitte pettumust valmistada. Igal kohtunike meeskonnal on kindlad erialad ja oskused ning see teebki retke mõnusaks, et erialaspetsialistid on pandud tegema just neid asju, mida nad hästi oskavad.

Aastate jooksul on välja kujunenud teatud ülesanded, kuhu meie meeskond satub, kuid need on ka muutunud. Nii sattusin ma kunagi 2007. aasta paiku juhuslikult relvapuslet läbi viima. Ja seda peamiselt seetõttu, et ma töötasin vahipataljonis ja oskasin M14 karabiini lahti võtta. Kuid edaspidi sai sedagi ülesannet disainitud ja muudetud. Kindlasti mäletavad vanemad olijad relvade kokku panemist muusika saatel või siis autokastis sõites. Kuid on juhtunud ka (meie silmis) apsakaid. Nii tahtsime ühel aastal kütta võistlejatele sauna, et nad siis seal higistaksid ja relvi kokku paneksid, aga paraku juhtus ilmataat olema võistlejate poolel ja vahetult enne esimese võistkonna saabumist tuli taevast alla lausvett.

Läbimärgadele võistlejatele oli meie kuumaksköetud telk selline preemia, et pärast ülesande sooritamist tuli neid lausa väevõimuga sealt välja ajada.

Meie meeskonna põhileib on siiski takistusrada, mida oleme saanud teha nii kuivalt kui märjalt, maa alt ja kõrgelt õhust, koos lisaraskusega ja ilma. Kord tuli mul mõte, et võiks teha sellise takistusraja, nagu meie seda omast ajast mäletasime, ning seekord midagi sellesarnast tehtud saigi. Pidi kõndima mööda poomi, roomama, ronima, tegema siksakke ja ka redeli küljes rippuma. Ning kombineerituna meie tavalise elemendiga said võistlejad lõpetuseks karastada end ka tiigivees, kus tuli väsinud võitlejat aidata.

Siiski tasub meeles pidada, et takistusradade elemendid on küll ühed huvitavamad välja mõelda, kuid ka ühed keerulisemad korraldada. Kas ei leia kohapeal sobivat materjali või ei soosi maastik ideede teostust ning kõigele lisaks tuleb kohale viia suures koguses linti, köisi, koormarihmu, karabiine ja kes teab mida veel. Tihtilugu ei ole ehitamiseks piisavalt aega (erinevalt tänavusest aastast), samuti on alati puudu töökäsi ja teinekord tunned, et ka mõne masina olemasolu aitaks asja paremaks muuta. Kuid kõik need aastad oleme suutnud oma punkti teostusega hakkama saada ja loodetavasti ka rahuldava tulemusega.

Kõige parem tunnustus tuleb ikka võistlejatelt endilt ning kui sa näiteks jõe ületamise punktis saad pioneeripataljoni meeskonnalt kiita, et ka nemad poleks suutnud seda paremini teha, siis ei jää ka minul muud üle, kui rahulolevalt enda meeskonnale otsa vaadata ja kiita neid hea töö eest. Niisamuti juhtus käesoleval aastal, kui pärast hommikust suplust tiigist välja tulnud võistlejad ütlesid, et oli mõnus ja nad läheks teeks seda ühe korra veel. Kuid enamasti oleme harjunud ikka sellega, et enne punkti ülesandele minemist saame sõimata, pärast lõpetamist aga tullakse, surutakse käsi pihku ning tänatakse hea töö eest. Sestap ei pelga meie meeskond (erinevalt vastutegevusest) minna pärast retke koos võistlejatega ka saunalavale, sest teame, et võistlejad hindavad meie pingutust samamoodi, nagu meie hindame nende pingutusi.

VASTUTEGEVUS

Jah, ka mina olen olnud ühel korral vastutegevuses. See juhtus küll sajandi alguses ning üsna kummalist teed pidi. Ma alustasin võistlejana, kuid pärast katkestamist oli isu midagi edasi teha, sest välja oli ju tuldud ja koju minna ei olnud mõtet. Nii saingi endale punase lindi ja automaadi ning läksin oma endisi rivaale taga ajama. Küll aga võin ma öelda, et minul on vastutegevusest isiklik arvamus ja arusaam, kuidas seda teha, kuid eks igaüks otsustab ise, milline lähenemine on õige.

Esmalt, kui mina vastutaksin vastutegevuse eest, siis annaksin ma neile kindlad tegutsemispiirangud, sest eesmärk ei ole ju võistlejaid taga ajada

ja neid asjatult kiusata, vaid pigem just suunata, et nad tegutseksid vastavalt juhendile. Seega teinekord piisab ka sellest, kui patrull on lihtsalt õiges kohas või auto sõidab teatud lõigul, suunates võistlejad sinna, kuhu nad minema peavad, aga mitte neid nurka ajama.

Teisalt näen ma siin võimalust allüksust koolitada. Kui sa oled tulnud vastutegevust tegema ja sa oled jaoülemana saanud enda jao kahekskolmeks päevaks välja, siis kasuta seda aega selleks, et harjutada olulisi asju, nagu näiteks patrullimine või vaatluspost. Tee seda kõike korrektselt, anna korralik viie­punkti­käsk ning järgi kõiki neid etappe, mis olema peavad. Sellisel juhul tabatakse kaks kärbest

ühe hoobiga. Ollakse esindatud ja täidetakse vastutegevuse rolli, samas viiakse allüksusele läbi väljaõpet. Rühmaülemana väljas olles saab ju teha samu toiminguid, jagada jagudele vastutusalad ja ülesanded, kontrollides, et võitlejad ei läheks ülekäte ning väljaõppe eesmärgid saaksid täidetud. Ning võib­olla – ma ütlen võib­olla –on ka vastutegevus siis pärast lõpujoone ületamist sauna oodatud, ning äkki surutakse isegi käsi pihku ja öeldakse, et hea töö, mehed.

VÕISTLEJAD

Aastate jooksul oleme näinud palju erinevaid võistlejaid. Headel aastatel on olnud stardis ligi 30 võistkonda, kehvematel 8, kuid meie jaoks ei muuda see asja. Töö tuleb ära teha

ühesuguse innuga. Küll aga oleme täheldanud kaitseväelaste ja tsiviilide võistkondade erinevusi. Kaitseväelasena pean ma ütlema, et tsiviilide tegevus punktis on ratsionaalsem ja nauditavam. Kahjuks on viimastel aastatel jäänud nii­öelda täielikult tsiviilidest koosnevaid võistkondi vähemaks või on nad sootuks kadunud. Loodetavasti nad siiski naasevad meie juurde, sest ka selleaastase võistluse finišijoone esimesena ületanud võistkond oli minu silmis matkajatest asjaarmastajad, keda ma loodan näha stardis ka järgmisel aastal. Samas pean ma nentima tõsiasja, et paarikümne aastaga on muutunud nii ühiskond kui ka võistlejad, kes meid külastavad. Asjad ja tegevused, mis tundusid kunagi täiesti normaalsed,

on nüüdseks pigem erandlikud või ekstreemsed. Ühe näitena võin tuua sõlmede sidumise ülesande, mida omal ajal pidid oskama kõik noorkotkad, nüüdseks aga oleme jõudnud sinnamaale, kus vähem kui pooled võistkonnad suutsid täita 50–75% ette antud ülesandest. Või kui võistlus on tituleeritud pühendatuks üleelamisele ja metsavendlusele, siis võiks rajale tulevatel võistlejatel olla nii palju austust, et ennast ette valmistada. Ma ei mõtlegi, et kõik peaksid teadma kõiki viljasorte või oskama siduda seasõrga nii horisontaalse kui ka vertikaalse objekti ümber, olles ise pea alaspidi ja vee all. Aga Ants Kaljuranna või Endel Redlichi eesnime võiks ikka mäletada, eriti kui see on küsimuses kirjas.

Lõpetuseks ütlen ma seda, et aeg muutub, elu muutub ja eks ka see võistlus ole muutunud ning muutused on teinekord ka vajalikud. Samas kohtunikuna, endise võistlejana ja kaitseväelasena leian, et tuleb end rohkem ette valmistada ning seda juba enne võistlust, sest kui lähed võistlusele mütsiga lööma, siis oled juba eos kaotanud. Ning sama on ka igapäevases teenistuses. Kuniks oleme rahuajas, siis valmistume sõjaks, ärme unusta metsavendi, kelle mälestuseks me seda võistlust veame, ning loodame, et meie ettevalmistus on ühel päeval sellisel tasemel, et meie või meie järglased ei peaks läbi tegema samu katsumusi nagu tolleaegsed Põrgupõhja punkri elanikud.

KARRI KAAS

PÕRGUPÕHJA RETK

MILLEST SEE KOOSNEB?

KUIDAS SEDA TEHA?

KAS ÜLDSE ON VAJA TEHA?

Järgmiseks aastaks on vähemasti kokku lepitud, et 25. korda toimub Eesti enim toomingavõsa ja pokudega pikitud kestusspordiüritus – Põrgupõhja retk.

Tekst: MARTIN ANDRELLER , Põrgupõhja retke peakorraldaja

Võistlus on juba nii vana, et ega keegi pole enam päris kindel, kui mitu korda see on toimunud või millal oli päris esimene kord. Või kas see esimene kord oli teistmoodi kui praegu või oli seda kohe päris mitu korda teistmoodi. Mingi aja olid noored ja täiskasvanud koos, aga siis enam mitte. Selge on see, et võistlus ise on pakkunud veerandsaja aasta jooksul lugematule arvule inimestele positiivseid emotsioone. Ja kui see kõik algas, käis siinkirjutaja veel põhikoolis ega osanud uneski näha, et ta selle kõigega kunagi seotud on. Kuidas siis saab kokku Eesti üheks kõige raskemaks võistluseks peetav igasuvine tähtsündmus?

INIMESED

Põrgupõhja retke ajal kohtuvad võistlejad ja vastutegevus, esimeste suureks meelehärmiks ja teiste suureks rõõmuks. Kuidas võistlejad oma võistkonnad kokku panevad, on puhtalt nende

asi, kuigi aastate jooksul on tulnud ette sedagi, et peakorraldaja helistab inimesi läbi ja aitab kellelegi otsida seda „neljandat“. Mõnikord suisa nii hästi, et see kosjakontori võistkond pretendeerib tugevalt esikohale! Kindlasti peaksid aga võistlejad suutma oma võistkonnad ise kokku panna ja korraldajad aitavad nõu ja vajadusel jõuga siis, kui kuidagi enam ei saa.

Kohtunikud on aga täiesti eraldi sort inimesi. Tõsiselt. Alustades jaanuaris toimuvatest kõnedest, et kas ikka toimub ja et ma panin oma puhkuse just võistluse järgi paika, kuni selleni välja, et stardihommikul kingitakse peakorraldajale omavalmistatud tass. Põrgupõhja tass, mõtelge! Tegelikult on viimase kümnendi jooksul olnud kohtunike seas üpris vähe muutusi, see grupp toimib omavahel hästi ja täiendab üksteist.

Kohtunike peamine motivatsioon ongi ilmselt see igasuvine traditsioon ja

missioonitunne. Pean ebatõenäoliseks, et keegi veedab kolm päeva Raplamaa kõige looduskaunimates võsastikes lihtsalt seepärast, et saada endale selle aasta retke T­särk. See on ikkagi sisemine soov ja tahe panustada retke ning selle eesmärkidesse. Eraldi tuleb rõhutada seda, et paljude kohtunike, korraldajate või võistluse staabi liikmetega kohtume me silmast silma vaid korra aastas – võistluse ajal. Aga ikkagi on see kaader kõik nagu üks suur suguvõsa. Mis sest, et viimati nähti võib­olla 362 päeva tagasi. Ilma nende inimesteta ei oleks võimalik seda võistlust sellisel kujul teha. See on fakt.

EESMÄRGID

Tutvustada Eesti vastupanuliikumise ehk metsavendluse ajalugu. Hoida au sees nende meeste ja naiste panust ja mälestust. Selle võistluse ajal on kõik väikestviisi metsavendade vaimus tegutsemas (v.a ehk vastutegevus, aga nemadki on väga toredad inimesed)

KARRI KAAS

ja peavad seda sisulist poolt kalliks. Seda on näha ka võistlejate silmist, sõnadest, juttudest ja tegudest. Vahest ongi nõnda, et Põrgupõhja retkest ei saagi kunagi teha laiatarbekaupa või massiüritust, sest selleks, et olla põrgupõhjaline, peab seal kusagil südames olema südikust, vastupidavust, allaandmatust ja tahtejõudu ning palju huumorimeelt.

Käesoleval aastal olin ma täiesti kindel, kui võistlejad Põrgupõhja punkri juurest laupäeva hommikul teele läksid, et seal kusagil paksus udus seisid kunagised Põrgupõhja metsavennad ja tundsid head meelt. Vaenlane võis nad hävitada, kuid ei suutnud kustutada mälestust ja kuni meie mäletame ja mälestust tallel hoiame – on metsa­

vennad tegelikult võitnud! Sursum corda!

RADA

Viimastel aastatel oleme üritanud asetada rajal kontrollpunkte kas metsavendadega seotud kohtadesse, nende punkrite või mälestuskivide juurde või hoonetesse/metsatukkadesse, kus nad kohtusid või laagris olid.

Kontrollpunktide ülesannete kirjeldused ei saa olla pelgalt lihtlaused ülesande sisuga, vaid peavad andma mingisuguse ülevaate, miks seda tehakse või kuidas see kõik on seotud metsavendade lugudega. Vahest kolmandal päeval pole seda enam paslik teha, sest tahestahtmata on võistlejad selleks ajaks juba väsinumad kui alguses. Seda on

viimastel aastatel ka korduvalt öeldud, et võistluse tugev side ajalooga ning legendidega täiendatud sisu on see, mis teeb Põrgupõhjast Põrgupõhja ja millegi, mida võistlejad kalliks peavad.

Loomulikult ei suuda kaks rajameistritki ette näha, milliste poognatega võistkonnad endale kontrollpunktide vahel teed rajavad, ja seega ei ole võimalik iga meetrit võistlustrassist läbi käia, kuid ... khm, eks see ongi rohkem siis võistlejate pärusmaa.

RAHA

Rahaga on meil eriline suhe. Viimastel aastatel on olnud suurtoetaja Eesti Endiste Metsavendade Liit, ilma kelleta oleks võistlust teha raske, kui mitte võimatu. Osalustasu tõime 200 euro

pealt kõvasti alla selleks, et inimestel oleks lihtsam osaleda ja et nad ei peaks nii palju raha peale mõtlema. Nende asi on mõelda retkele ja selle läbimisele. Kuna peakorraldaja habe on omajagu hallikirju ja juuksuri juurde pole enam aastaid asja, siis ongi temal (s.o minul) mõistlikum muret tunda.

Kindlasti saaks kontrollpunktide ülesandeid teha võistlejate jaoks põnevamalt ja suuremalt, kasutada erinevaid vahendeid, tarvikuid, kuid eks need maksavad raha. Retke korraldamine käib aga säästlikult sel lihtsalt põhjusel, et laristada ei taha. Raha, mis kulub võistlusele, tuleb ju rahast, mis on mõeldud ka kõikide teiste metsavendadega seotud ürituste või kasvõi nende viimaste matuste

korraldamiseks. Seega oleme püüdnud olla võimalikult nupukad lahenduste leidmisel ja käia rahaga ümber pigem säästlikult. Kindlasti saaks retkest teha oluliselt suurema ürituse, kui eelarve oleks sama suur kui näiteks admiral Pitka luurevõistlusel, aga nagu metsavennadki, peame me hakkama saama sellega, mis meil on, ja olema leidlikud. Samuti olema tänulikud erinevatele Kaitseliidu üksustele ja malevatele, kes toetavad inventari, vastutegevuse ja transpordiga.

PROBLEEMID

Retke kummitavad samad mured, mis iga vabatahtlikkusel põhinevat asja. Siinkirjutaja peakorraldaja ülesannetes peab endale esimesena tuhka pähe raputama ja nentima, et põhitöö kõrvalt ei jõua alatihti teha nii palju, kui soovi on, ja võistlus, olles niigi „elav organism“, muutub ajas jooksvalt. Seda nii kevadel planeerides kui viimastel nädalatel enne starti. Nii võib juhtuda ja tihti juhtubki, et kohtunikud ei tea võistluse nädalal veel viimaseid kontrollpunkte ja nende asukohti, sest kuigi ülesanded ega asukohad enam ei muutu, võib juhtuda, et mõni kohtunik peab ära käima, jääb haigeks või on vaja neid ümber paigutada. Eks kohtunikud muidugi sooviks saada võimalikult palju informatsiooni võimalikult vara ette, aga olles ise juba sellise natuuriga, tahan ma anda välja sellise info, mis enam ei muutu. Mis on

Kommentaar

läbimõeldud, kontrollitud ja ei tekita segadust, mis ajatabelite või koordinaatide erinevate versioonidega on kerge tekkima.

Kas võistlus toimub veel järgmised 25 aastat, on väga keeruline küsimus. Siinkirjutajal oleks siis veel statistikaameti järgi umbes 10 aastat elada, nii et selles vaates nagu saaks. Küll aga on küsimus, kas sellised mitmepäevased asimuutimised, nagu hea võistleja Margus tavatseb öelda, on elujõulised. See tähendab, kas on huvilisi, kes tahaks end sellises formaadis proovile panna, või peaks see olema lühem. Eks nii, nagu on viimase kümnendi jooksul retke korralduses muudatusi toimunud, peab neid toimuma ka edaspidi, kuid mil määral ja kuhu suunda, on veel lahtine. Selge on see, et 25. Põrgupõhja retk toimub samas formaadis nagu seni. Kui aga mitmepäevaseid patrullvõistlusi jääb vähemaks, siis jääb automaatselt vähemaks ka võistlejaid ning pealekasv hääbub. Vahest võiks kõik sarnased kestusvõistlused olla ühe karikasarja osad, kus aasta lõpus selgub Eesti meister koondarvestuses ning kõik võistlused on tugeva ja läbimõeldud sisulise legendiga. Valikuid ja mõtteid on palju, aga üks mis kindel, 10. juulil aastal 2025 antakse start Põrgupõhja retkele. Nende mälestuseks, kes ohverdasid meie vabaduse eest oma kallima – oma elu.

MARGUS OTS , tänavuse Põrgupõhja retke võitjameeskonna liige

„Iga endast lugupidav kaitseliitlane võiks vähemalt kord elus Põrgupõhjal osaleda. Tugev ajalooline taust, metsik, aga ilus loodus, liikumisteedel varitsev vastutegevus ja katsumuse läbimine koos nelja väljavalitud kamraadiga (või viimase hetke makrofleksitiimiga). Reegleid on vähem nii võistlejatele kui vastutegevusele ning tagaaetava metsavenna rollis ei saa lubada lahingute pidamist, vaid pead alandlikult asimuutima.

Põrgupõhjal juhtub palju. Vastutegevuse eest on truupi peitu poetud, jõe ääres oodatud, lapik paekivi pea kohal, aga ka riietega üle veekogude ujutud. Mitmed meeskonnad on pulmadesse sattunud ja selle loo autor kunagi ka keset Mukri raba tüdrukuteõhtu lühiajaliseks aukülaliseks. Aga see selleks...

Ka Põrgupõhja retke auhinnad on väärikad ja ehtsad. Võitjad saavad Eesti Endiste Metsavendade Liidu teenetemärgi ning esikolmik väga eheda, eritellimusel sepistatud mõõga, pistoda või tapperi. Sellise auhinna riputad oma kodus aukohale ja saad vastavast aastast külastajatele mõne seiklusloo pajatada.

Sursum Corda!“

KARRI

KAAS

PEAVALUTABLETT MILITAARSPORDIVÕISTLUSE KORRALDAJALE

Kuidas korraldada üks militaarspordivõistlus nõnda, et ise närvivapustust ei saaks ning võistlejatel oleks põnev? Või kuidas võistlejana rajale minnes suurendada enda võimalusi edukalt lõpuni vastu pidada? Need on miljoniküsimused. Ja neile on vastused!

Tekst: GEA OTSA , Naiskodukaitse Saue jaoskond

Tänavune Naiskodukaitse koormusmatk osutus nii ilma, pika distantsi kui ka proovilepanevate ülesannete tõttu oodatust keerulisemaks. 13 rajale läinud naiskonnast jõudis finišisse 7. Raskusi tekitas ootamatult kuum ilm. Kuid milliseid õppetunde tasub edasiseks kõrva taha panna nii korraldajatel kui ka võistlejatel?

Ja ehkki koormusmatka põhjal tehtud, kehtivad need tõed ükskõik millise militaarvõistluse korraldajatele ning osalejatele.

PEABKI RASKE OLEMA! Võistluse üks korraldajaid Eili Erg leiab, et koormusmatk peabki raske olema, pakkumaks naistele eneseületamise rõõmu. On ju tegemist Naiskodukaitse aasta kõige väljakutsuvama võistlusega. Kaitse Kodu! palvel annab ta tänavuse võistluse õppetundide põhjal järgmise aasta korraldajatele mõned soovitused.

ESITEKS. Rada ja ülesandeid kavandades mõelge julgelt! Ärge alahinnake naiskodukaitsjate nutikust, suurt teadmiste­oskuste pagasit, sitkust ja Eesti naise jonni. Oskus finišisse jõudvate

naiste hingeellu piiluda tuleb kasuks – just selles mõttes, et osalejate jaoks on suurim ja hingeliselt kaalukaim võit iseenda üle, see tunne, et „poleks ise ka uskunud, et hakkama saan“. Lisaks ladus koostöö rajal – üksteise tugevustele toetumisest kasvav kokkukuuluvustunne. Ma usun, et just see on osalejate silmis tähtsaim tulemus, mida korraldajad võistlust kokku pannes võiksid endale olulisimaks eesmärgiks võtta. 36tunnine jalutuskäik kaunis Eesti looduses ei ole see, milleks võistkonnad oma vaimu valmis seavad.

TEISEKS. Korraldajatel peab olema valmisolek kohaneda. Plaan pole miski, jooksev planeerimine on edu alus. Sellel korral võeti öösel vastu otsus, et osade punktide vahel transporditakse võistlejaid autodega. Ergi sõnul langes otsus ladusalt. „Varuplaanid peavad olema valmis pandud, kohanemine igas olukorras on ka korraldajate oluline oskus. Ja info peab liikuma kogu aeg rajalt staapi, et otsuseid langetada – siin on kuldaväärt ja unikaalsed panustajad staabiassistendid,“ ütles Erg.

Seejuures peavad korraldajad olema analüüsivõimelised ka võistlejatega

sarnases üleväsimuse seisundis.

Omavaheline suhtlusoskus ja koostöövõime tagab siin otsustamise lihtsuse ja õigustatuse. „Võiks ju pikemalt arutada, mida oleksid võistkonnad võinud rajal võistluse algupoolel teisiti teha ja kuidas ettevalmistust paremini sättida, aga korraldajate poolelt usun küll, et see otsus tuli ladusas koostöös, üksteisemõistmises ja korralduslikus mõttes õigeaegselt,“ lisab ta.

KOLMANDAKS. Võistluse ajal tuleb kõigile korraldajatele kehtestada parimate võitlejareeglite järgi kehtiv puhkeaja graafik. Eriti peab hoidma tähtsamaid juhte ja vastutajaid. Ja nemad peavad usaldama üksteist –puhkama suunduv juht peab endaga rahu tegema teades, et tema kaaslased suudavad teha õigeid, õiglasi, kiireid ja kõigi huve arvestavaid otsuseid ka temata. Üleväsimus on korraldaja suur vaenlane. Harjukate staabiassistentidele siinkohal pikk pai ja sügav tänukummardus!

NELJANDAKS. Korraldustiimis olgu nii isikliku koormusmatka kogemusega (ka katkestamine on korraldamisse panustamisel oluline kogemus) naiskodukaitsjaid kui ka „värsket verd“ – uute

ideedega, valdkondlike pädevustega, julgeid kaasamõtlejaid ja ülesannete enda kanda võtjaid. Ja muidugi ka nutikaid, abivalmis kaaslasi Kaitseliidust ning nendest organisatsioonidest, kes tahavad kontrollpunktidesse pakkuda oma valdkonna ülesandeid.

MILLE ÜLE OLI SUURIM HEAMEEL?

Erilise laengu sai Erg teisel ööl Majakivi vaatlustornis, kui Tallinna võistkond peale laskumist väljendas lausa pettumust, kui neile teada anti, et nüüd lähevad nad enne järgmist kontrollpunkti autoga puhkama. „Äh, mis mõttes?! Paneme siit ikka otse järgmisesse punkti!“ Uskumatu hasart – just see tundelaeng, mida korraldaja osalejatelt ka raja viimasel kolmandikul kuulda tahaks.

„See peegeldus andis kinnituse, et hea võistlus sai korraldatud ja võistlejad nautisid täiel hingel. Vaatamata väsinud ja katkistele jalgadele ning juba kogetud vintsutustele,“ räägib Erg.

Ka staap toimis hästi. „Siinkohal tänu ka Kaitseliidu Harju maleva meestele, kes on andnud meie side­ ja staabinaistele võimalusi õppustel staabielu korraldada.

Selle kogemuse najal kasvanud pädevus on Harju STASSidele andnud väga hea vundamendi ja see paistis staabi töökorralduses hiilgava edukusega välja. Igas mõttes,” kiidab ta.

Veel toob Erg esile peakorraldaja Elbe Lumiste ja peakohtunik kolonelleitnant Ain Tiidruse ladusa koostöö ning suht­

lusoskuse. Meeskond on ju täpselt nii tugev, kui hästi ta on juhitud. „Mul oli suur au saada korraldamiskogemusi nende kahe juhtimisel. Lisaks meie kaitseinglid, Harju ringkonna instruktorid Lana Toomvap ja Jaanika Kindlam – vajalik varustus oli detailideni paigas, toimis, miski polnud puudu. Eeskujulik ettenägelikkus!“

KOLM SOOVITUST OSALEJALE

Tänavusel koormusmatkal oli tavapärasest enam katkestanud võistkondi. Harju ringkonna meditsiinigrupi juht ja võistlusel meditsiini eest vastutanud Ruth Pääsuke annab järgmisteks aastateks kolm olulist nippi, mida iga osaleja peaks silmas pidama.

1. Vesi. Kõlab elementaarselt, aga seda kiputakse siiski unustama. Joo tihti ja väikeste lonksude kaupa. Kui tunned janu, on tegelikult vedelikupuudus juba käes.

2. Kaitseprillid. Kui kohustusliku varustuse nimekirjas on kaitseprillid, siis ei piisa sellest, et need on lihtsalt kotis kaasas. Metsas liikudes tuleb need kindlasti ka ette panna, eriti pimedas! Kahjuks juhtus ka tänavusel võistlusel silmavigastus.

3. Jalad. Pikal matkal on jalgade tervishoid võtmeküsimus. Saapad peavad olema sisse kantud ja üks number suuremad, et jalal oleks ruumi paisuda. Kui tead, millised kohad jalgadel tavaliselt kipuvad katki minema, siis enneta seda ja teibi need juba ette ära. Kui siiski villid tekivad, kasuta spetsiaalseid villiplaastreid – need ravivad ja vaigistavad valu. Lisaks on kaval nipp panna jalga kaks paari sokke, seegi vähendab hõõrdumist.

SILVER JAANSON

SUURTE SÕNADE AEG

10. septembril toimus USA 2024. aasta presidendivalimiste juhtkandidaatide teine debatt, kus kõlas ka küsimus: „Kas te toetate Ukraina võitu sõjas?“

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Kamala Harris vastas sellele jaatavalt, kirjeldades Bideni valitsuse tegevust relvaabi jagamisel 2022. aastast peale ja meenutades oma jutuajamist president Zelenskõiga Davosi foorumil vahetult enne suurt sõda veebruaris 2022, mil ta olla edastanud ka vajalikku luureinformatsiooni.

„Kohtusin Zelenskõiga mõni päev enne invasiooni, kohtusin seejärel liitlastega. Tõime kokku 50 riiki Ukraina toetuseks. Tänu meie antud toetusele peab Ukraina vastu iseseisva riigina,“ meenutas Harris debatil kohtumist.

Trump eiras järjekordselt otse vastamist ja kinnitas, et tema sooviks ja USA huvides on sõja kohene lõpetamine, milleks tulevat rääkida nii Zelenskõi kui Putiniga. „Mina paneksin Euroopa maksma ja muidu neid ei kaitse. Mul on head suhted Zelenskõi ja Putiniga, nad austavad mind,/.../“ praalis Trump debatil.

Fakt on aga see, et jaanuaris 2022 evakueerisid USA ja tema järel teised NATO riigid oma saatkonnad Kiievist Lvivi, mida Harrisel tuli mõistagi Davosis Zelenskõile selgitada.

Küllap saab pärast sõda teatavaks, mis kõik toimus Ukraina ja demokraatliku maailma suhetes 2022. aasta veebruarist maini (USA saatkond taasavati Kiievis 18. mail), ent kõigile on selge, et kui Ukraina juhtkond ja rahvas poleks agressorile vastu hakanud, näeks tänane Euroopa sootuks teisiti välja.

SÕDA MINGIL MAAL

Kremli alahindamise alguseks võib pidada Gruusia sõjale järgnenud reset-peregruzka­lugu märtsis 2009, mida tuleb võtta Obama­Bideni administratsiooni (2009–2017) selge vastutulekuna agressorile.

Järgnesid kandidaatide vastastikused süüdistused, millest meedia tõstis esile Harrise väidet, et kui Trump oleks president, istuks Putin praegu Kiievis ja kavandaks sealt Poola ründamist.

Sedastagem nüüd, et mainitud debatt oli selgelt pühendatud USA sisepoliitikale ja kuna toodud välispoliitilised killud kohe kuidagi ei kata USA demokraatliku ja vabariikliku partei poliitikat Ukrainas, siis pakkugem alljärgnevalt vajalikku lisainfot nii nende ridade lugemise ajaks valimiskampaanias juba kõlanu kui veel kõlava mõistmiseks.

NÕRKUS VÕI TARKUS?

Loodetavasti pühendasid nii Harris kui ka Trump mõned oma esinemised rohkem välispoliitikale. Hakatuseks tuletaksin vajaliku tausta loomiseks meelde, et teledebatis president Bideniga 27. juunil (pärast mida too loobus kandideerimisest Harrise kasuks) lükkas Trump tagasi just (14. juunil) kõlanud Putini ultimatiivse rahuplaani (Krimm ja neli oblastit jäävad Venemaale, Ukraina ei liitu NATOga, vähendab relvajõude, denatsifitseerub jne).

President Obama tegi Ukrainas järgnenust küll õiged järeldused, kuid paraku tegi tema asepresident kaheksa aastat hiljem sama – algul eksis, siis parandas vead. Ausalt öeldes ei saa suures poliitikaski vigadeta läbi, ent kui puhkeb konflikt kõige võimsamate vahel, on selle tagajärjed ja vead eriti silmatorkavad ning seetõttu ka õige poole avalikkust demoraliseerivad.

Kui esimeses ja teises maailmasõjas puhkes sõda juba tekkinud riikide gruppide vahel, siis tänases maailmas, kus on olemas rahu ja julgeoleku tagamise institutsioonid ning selge arusaam sellest, kes on agressor ja mis on agressioon, on jätkuvalt kummastav tõdeda, et Venemaa president Putin osales nagu teistega võrdne Normandia dessandi aastapäeval 6. juunil 2014 Prantsusmaal, kuhu kaks nädalat hiljem saabus 400 Vene merejalaväelast omandama kogemusi agressori laevastikule ehitatava kopterikandja Mistral pardal! Krimm oli selleks ajaks kaaperdatud ja Donbassis käisid lahingud!

Mis aga puutub Harrisesse kui sõnumikandjasse Davosis, siis oli Trumpi vastuküsimus – miks Putin pärast seda ikkagi alustas suurt sõda? – igati oma kohal. Nagu ka lisatu – USA nõrkus sai ilmsiks juba Afganistanist pagedes augustis 2021.

Presidendikandidaatide debatil Harris aga õigustas Afganistanist vägede välja tõmbamist. „Lahkumine oli õige otsus, me rahastasime lõputut sõda ja pärast seda pole ükski USA sõdur konfliktitsoonis hukkunud: esimest korda sel sajandil,“ selgitas ta.

Berliini ja Pariisi toonast käitumist esitleti Euroopa Liidu ruumis aga sääraselt, et nii peavadki asjad olema. Saab väita, et keskmine lääneeurooplane talus hästi n­ö osalisi või „seal“, meist kaugel olevaid sõdu.

Täpselt nagu punkmuusikat viljeleva kollektiivi J.M.K.E. aastakümneid tagasi loodud laulus „Mingil maal“, mille sõnad võtavad ka tänapäeval tabavalt kokku inimeste empaatiavõime defitsiidi, kui jutt käib nende suhtes perifeersetes piirkondades paiknevatest persoonidest.

Mingil maal tapetakse tänavatel rahvast

Hiinas või Armeenias või kurat teab kus veel

Mingil maal kiusatakse taga mingeid juute

Mingil maal pidevalt juhtub miskit veel

Mina võtan kapist õlle, avan, tõstan suule

Enne küll kontrollin, ega hiirt ei ole sees

Keeran kinni teleka ja tõmban välja raadio

Minu maa on minu telekas ja minu õlu

Ja minu pisikesed kompromissitud ideed

Hiinat pole olemas, Armeeniat ei usu

Enam ma ei tea mis toimub kuskil mingil maal

Nad eksisteerivad vaid minu pildikasti sees

LAVROVI „TÕED“

Sõja suureks paisumine veebruaris 2022 ületas õnneks siiski senise taluvuse ja leppimise piiri. Kiiresti tekkis Ukrainat toetav koalitsioon (57 riiki Euroopast, Aasiast, Ameerikast). Paraku peab tõdema sedagi, et ka agressorriik pole jäänud üksi. Otsest sõjalist abi saab ta Valgevenelt, Iraanilt ja Põhja­Korealt, kaudsemat abi Euraasia Majandusühendusse, Kollektiivse Julgeolekulepingu organisatsiooni, Shanghai koostööorganisatsiooni ja BRICSi kuuluvatelt riikidelt. Moskval on veel töised suhted Araabia Liigaga, Islami koostööorganisatsiooni ja Pärsia lahe koostööorganisatsiooniga ning on peetud ka kaks tippkohtumist Aafrika Liiduga.

Sestap on Kremlil lihtne käimasolevas propagandasõjas asju kujutada nii, et tema kuulub maailma enamusse (vene k mirovoje bolshinstvo) ja globaalsesse Lõunasse, mida vastandatakse Põhja­Ameerika ja Euroopa vähemusele.

Kuna ükski mainitud organisatsioonidest pole ametlikult hakanud Venemaa liitlaseks käimasolevas sõjas, on Ukraina ja Venemaa vahel lahti läinud omapärane võistlus, kumb suudab oma üritustele kaasata rohkem n­ö pealtvaatavate riikide valitsusi.

Nii on president Zelenskõi rahuplaani arutajate hulk aastail 2022–2024 kasvanud 40­lt 101­le, kellest lõppdokumendile kirjutas alla 80 valitsust. Nn Krimmi platvormis (= kuulub Ukrainale) osalejate arv on tõusnud 43­lt 65­le.

Moskva suurimaks eduks suure sõja aastatel tuleb pidada Shanghai koostööorganisatsiooni suurenemist 10­le (liitus Valgevene) ja BRICSi suurenemist 9­le (liitujate hulgas Iraan ja Ühendemiraadid). Kuna BRICSi aastakohtumine toimub oktoobris Kaasanis, loodab Venemaa sellele tervelt 30 riigijuhi osalust.

Juurdekasvu oodatakse Aasiast ja Aafrikast ning kuna see toimub jätkuva sõja tingimustes, muutis Kreml oma toetusreservi silmas pidades sel suvel järsult oma propagandat ja serveerib Ukraina konflikti puhkemist üpris omapäraselt.

Järgnev faktide rida pärineb välisminister Lavrovi esinemisest oma Jeemeni kolleegi vastu võttes 27. augustil, kuid seda jada on väikeste erinevustega esitatud juba kümneid kordi.

Esmalt muidugi kinnitatakse, et konflikti alguspunktiks olla olnud põhiseadusevastane verine riigipööre 22. veebruaril 2014. (Ehkki parlamendi enamus hääletas sel päeval maha vana ja ametisse uue valitsuse ning Ülemraada hoones ei kõlanud ühtegi lasku. Krimmi kaaperdanud Vene sõjaväelastele aga anti medal, kus „vabastusoperatsiooni“ ajana oli kirjas 20. veebruar – 18. märts 2022). Samuti kampaania vene keele tõrjumiseks, mis tulenes mahahääletatud võimu 2012. aastal seadust rikkudes tehtud otsusest muuta aastail 1991–2012 kehtinud keeleseadust nn regionaalkeele kasuks.

Valedest koosnevale sissejuhatusele järgneb aga eriti ülbe nimistu võitudest ja ohvri kaotustest stiilis „teeme, mida tahame“!

Lavrovi 1. „tõde“: kui poleks toimunud riigipööret, oleks Ukraina jäänud oma 1991. aasta piiridesse ja seda koos Krimmiga.

2. „tõde“: kui Ukraina oleks veebruaris 2015 nõustunud

Minski lepetega, oleks ta säilinud 1991. aasta piirides, kuid ilma Krimmita.

3. „tõde“: Kui Ukraina oleks aprillis 2022 leppinud Istanbulis parafeeritud vaherahu tingimustega, oleks ta jäänud ilma Krimmist ja suurest osast Donbassist.

4. „tõde“: täna tuleb Ukrainal lisaks Krimmile loobuda Donetski, Luhanski, Hersoni ja Zaporižžja oblastitest. Ehk siis – näete, kui suuremeelsed me oleme olnud!?

VIIMAKS JÕUDIS PÄRALE

Paraku on seda, et üks riik läheb lihtsalt oma naabrile kallale ja haukab tema territooriumist tüki tüki järel, võetud pikka aega kui midagi normaalset.

Ehkki Kreml vallandas sama käitumismalli juba 1992. aastal Moldova kallal, 2008. aastal tegi sama Gruusia vastu ja 2014 kordus kõik Ukrainas, leppisid suurjõud ometi jätkuvalt Moskva impeeriumi taastamise ihalusega. Justkui poleks riike ja rahvaid, kes selle tõttu kannatavad.

Alles 15. detsembril 2021, kui Moskva nõudis USAlt ja NATOlt tagasiminekut 1997. aasta piiridesse (!) ja alustas kolm kuud hiljem selle nimel suurt sõda, teadvustasid demokraatlike riikide valitsused samm­sammult endile agressori olemasolu ja vajadust teda jõuga ohjata.

Paraku asendus idülliline kooselu kurjamiga üksnes sanktsioonide rakendamisega tema vastu ja sõja võitu agressori üle on pingsalt välditud. Ajalugu saab edasi viia siiski üksnes vabadus ja demokraatia, mitte kurjus.

Sestap lootkem, et ka valimised esimese peamises kantsis toovad täie selguse peamises välispoliitilises teemas – USA teeb kõik, tagamaks Ukraina võitu sõjas agressoriga.

TOOMPEA MALEVKONNA SUPPRAMAG

Ütled Koksläpvagn 104 MT – ja keegi ei saa midagi aru. Ütled Toompea malevkonna väliköök – ja kohe hakkavad asjasse pühendatud võitlejatel neelud käima ning mõte liigub kõiksugu hõrgutavate roogade juurde, mida selles köögis valmistatakse.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kõnealune möödunud sajandi teises pooles Rootsi armees kasutusel olnud väliköök markeeringuga Koksläpvagn on teadaolevalt ainulaadne kogu Kaitseliidus. Soetati see juba aastaid tagasi Toompea malevkonna liikmete annetuste toel. Ja need, kes ühise eesmärgi ning kosutava kõhutäie nimel rahad kokku panid, pole siiani pidanud kahetsema. Vastupidi.

„Kui väljas on kakssada meest ja 199 neist ütleb, et see on nende elu parim hetk, kui nad on saanud meie kokkade valmistatud sööki, siis see teeb tuju väga heaks,“ märgib Toompea malevkonna logistikarühma köögimeeskonna ülem leitnant Andres Reimer muheledes.

Ent mis muudab selle köögi eriliseks?

Esmalt kahtlemata kokad, kelle südamesoojust ja käteosavust on tunda igas suutäies. Need on väärtused, mida raha eest osta ei saa. Vaadates aga lähemalt tingimusi, mis Toompea malevkond on oma välikokkadele loonud, võib uskuda välikokk Anu Sommeri sõnu, et teised üksused on nende peale isegi pisut kadedad.

SAAB KINDEL OLLA

Ratastel, lahtivolditava põrandapinnaga köögimasina eelis tavapärase

järelveetava katla ees seisneb selles, et kogu toiduvalmistamisprotsess alates ettevalmistamisest kuni valmistoidu välja jagamiseni saab toimuda katuse all ning maapinnast kõrgemal, metallist põranda peal. Nõnda on kokad kaitstud kõikvõimalike ilmaolude eest ning, mis vähemalt sama oluline, tagatud on söögitegemisel kriitilise tähtsusega hügieen.

Vahe on suur, nagu Sommer omast käest teab. Kui ta kümmekond aastat tagasi välikokana oma esimesi roogi valmistas, siis Toompea malevkonnal seda masinat veel ei olnud. Tuli töötada lageda taeva all. Ükskõik, kas puistasid pilved lund või keevitas päike. Saadi hakkama küll. Aga nüüd on parem. Palju parem.

Muidugi, kuivemal ja soojemal ajal ei pea ennast seinte vahele varjama. Ettevalmistavad tegevused nagu juurviljade viilutamise, kartulikoorimise ja muu taolise saab ära teha ka köögimasina kõrval, selle kahele poole lahti volditava katuse all. Lähevad aga ilmad kurjemaks, saab katuseservadest alla riputada ka seinad. See funktsioon pole vajalik mitte ainult personali ja produktide kaitsmiseks ilmastiku eest, vaid ka köögist kumava valguse varjestamiseks. Küljekatted alla, varjevõrk peale ning vähemalt paljale silmale

jääb kusagil tihedamas puudesalus üles seatud köögikompleks märkamatuks.

KÕIGI VÕIMALUSTEGA

Aga veel olulisem on see, mis jääb nende katete alla ehk köögi sisemusse. Algselt aurusurvekateldega varustatud köögimasina südameks on nüüd kaks Kaitseliidus laiemalt levinud puuküttega Rootsi katelt. Kummaski katlas kaks potti. Piisavalt, et korraga paarisajale inimesele söök valmistada.

Kaks katelt annavad piisavalt mänguruumi ka eri roogade valmistamiseks. Teinekord ongi nii tehtud, et igas potis on eri produktid podisemas. Ühes kartulid, teises kapsad, kolmandas kaste ning neljandas vesi kohvi ja tee jaoks.

Kes nüüd tuleohu pärast pabistab, siis selleks pole põhjust. Korstnad on kõrged ning katlad ise maapinnast rohkem kui meetri kõrgusel. Väikese, kuid olulise detailina on katelde kohal ka ventilatsioonisüsteem. Jällegi väga

vajalik neil päevil, mil köögi seinad alla volditud ja katlad podisevad. Ilma ventilatsioonisüsteemita saaks köögist nõnda üsna kiiresti midagi Türgi sauna taolist.

Ventilatsioonisüsteem mõistagi eeldab, et köök on varustatud elektriga. Ja nii see tõepoolest on. Generaator hakkab urisema ning käivitubki ventilaator ja köögi laes süttivad päevavalguslambid. Seegi on märkimisväärne pluss, kui arvestada, et köögimeeskond õppustel alustab tihtilugu esimesena ja lõpetab viimasena. Mis tähendab, et üsna mitu töötundi jääb kellaajale, kus naturaalset valgust napib. Ning pealambiga, nagu teab Sommer, on köögis päris keeruline toimetada.

Lisaks kateldele on köögis koha leidnud ka tarvikute kapid. Mõlad, kahvlid, noad, kulbid, kausid, samuti puhastustarbed ning esmaabi­ ja tulekustutusvahendid – kõik on olemas, mis ühes täisfunktsionaalses köögis olema peab.

KOLMEL MASINAL

Aga toiduained, kus need on? See on hea küsimus. Kuivtoiduainete ladu paikneb kööki vedava Mercedes­Benz 1017 kastis. Nii et kui köök maastikule liigub, siis liigub ta koos laoga. Ja vesi – ilma selleta on ju samuti keeruline süüa teha – on haagitud MercedesBenz Unimogi järele. Neile lisaks külmik, mille liigutamiseks läheb samuti vaja veomasina jõudu.

Seega, kui köögikompleks täies koosseisus välja liigub, tähendab see kolme haagist ja kolme veomasinat. Lisaks veel soovituslikult vähemalt nelja

kokka. Ning hea, kui logistikarühmast saaks keegi veel abiks olla köögi üles seadmisel.

Olgu siinkohal seegi öeldud, et väliköögi tegutsemisvalmis saamiseks pärast sihtkohta jõudmist kulub Reimeri andmetel kolmveerand tundi kuni tund. Teinekord keerukamates tingimustes võib minna ka kauem.

Kas see kõik on seda vaeva väärt? Seda võib ju küsida Toompea malevkonna võitlejatelt, ent vastus, nagu artikli alguses välja toodud, on niigi ilmselge.

SPIKE SR IGAMEHE TANKITÕRJERAKETT!?!

Spike SR (Short Range) on tandemlõhkepeaga varustatud õlaltlastav „lase ja unusta“ tankitõrjerakett, mis on mõeldud asendama Kaitseliidus kasutuses olnud 90millimeetriseid järelveetavaid tankitõrjekahureid.

Tekst: veebel BRUNO SUVI , 411. maakaitsepataljon vanemseersant ARPO KULLERKUPP , 411. maakaitsepataljon

Relvasüsteem on kaalult kerge – kõigest 10,2 kg. Tema lõhkepea aktiveerub umbes 50 m kaugusel ja raketi sihikuliseks laskekauguseks annab tootja 2000 m. Rakett objekti kaugust ei mõõda ja täitsa võimalik, et kui suudad objekti lukustada, siis saab lasta ka kaugemale.

Iseloomulik on veel see, et rakett ei vaja opereerimiseks eraldi juhtkonsooli (Command Lauch Unit), vaid kõik on raketi kanistri enda küljes. Sihtur näeb sama pilti, mida rakett, ja kogu raketi „tarkus“ lendab koos raketiga minema. Järele jääbki juhtkonsool, kanister koos suudmekatetega ja aku. Vähem sodi ja kaalu, mida metsast välja vedada. Selles mõttes sarnaneb rakett väga ühekordse tankitõrjelasuga Instalaza.

Tänu termokaamerale saab raketisüsteemi kasutada objektide jälgimiseks päeval ja öösel.

Uue relvasüsteemi kasutuselevõtuga on uuenenud ka lahingukompaniide struktuur. Kui enne oli kompaniis tankitõrjekahurite rühm, iga kahurit opereeris viieliikmeline meeskond, siis rakette Spike SR opereerib üks jagu. Samas on Spike SRi käsitlemine lihtne ja kõigile selgeks õpitav. Vaja on vaid tahet ja pisut aega.

Muide, Eestis on kasutuses ka raketisüsteem Spike LR II (Long Range). Ja Eesti lähiriikidest kasutavad Spike’i süsteeme veel Soome ja Läti.

ASSO

SPIKE SR VS JAVELIN

Spike SRil on Javeliniga võrreldes mõned eelised ja mõned puudused. Spike SR ei vaja eraldi CLUd (Command Lauch Unit). Javelini laskmiseks ühendatakse CLU (6,4 kg) raketikanistriga (15,9 kg), mis kokku kaalub 22,3 kg.

Üks näide: sul võib olla jagu, kellel on ülesandel kaasas 10 Javelini raketti, aga korraga lendu saadetavate rakettide arv sõltub CLUde arvust. Kui sul on kaasas 10 raketti Spike SR, siis võid need kõik korraga teele saata – laskjate arv sõltub ainult väljaõpetatud sõdurite arvust.

Spike ei vaja jahutamismoodulit nagu Javelini BCU (Battery Coolant Unit). Ka hind räägib Spike’i kasuks – Spike SR maksab u 80 000 eurot, Javelini rakett u 100 000 ja Javelini laskeseade (CLU) u 150 000 eurot.

Javelini eelistest rääkides: sellel on parem termokaamera ja võib­olla seetõttu on sellele antud ka suurem sihikuline laskekaugus – 2,5 km vs Spike SRi 2 km. Praktikas on ukrainlased lasknud Javelini raketti ka 4 km kaugusele.

Spike SRi on võimalik sihtmärgile lasta ainult otsesuunas. Javelinil saab laskur

valida, kas rakett lendab sihtmärgile otse või ülevalt (top attack). Erinevusi on veel, aga neid ei jõua siin lahata. Kui tahad täpsemalt teada, uuri oma kompanii tankitõrje spetsialistidelt.

SPIKE SRI VÄLJAÕPE KAITSELIIDUS

Õppematerjaliga on Spike SRi puhul väga hästi – meil on välitreeninguseadmed (OutDoorTrainer e ODT), e­õppe keskkond Iliases, slaidid, manuaalid, töövihik, meelespead, kiirjuhendid, testid. Eestis ei ole ainult sisetreeninguseadet, neist lähim asub Lätis. Kõik materjalid täiendavad üksteist ja on ka eraldi kasutatavad.

Kõige efektiivsemaks õppevahendiks võib pidada muidugi ODTd – kui sul on nutikas sõdur ja pisut aega, siis saab ülikiire „lukusta ja lase“ õppe teha minutite jooksul.

Kaitseväes ja Kaitseliidus on Spike’i raketi tootjatehase Rafael koolitusega instruktorid. Kaitseliidus on toimunud oma Spike SRi instruktorikursus, kus lisaks malevate instruktoritele said õpet ka vabatahtlikud instruktorid. Maleva instruktorite ja vabatahtlike instruktorite eesmärk on koolitada Spike SRi

üksuse liikmeid ehk lõppkasutajaid lahingukompaniides. Spike’i üksuse liikme eesmärk on koolitada oma kaasvõitlejaid teistes rühmades, kuhu Spike SRi jaoliige või relvasüsteem võib sattuda. Koolitamisega saame enda teadmisi värskena hoida ja oma kamraade tundma õppida. Sellist süsteemi rakendades ei koorma me üle väärtuslikke instruktoreid ja kasvatame järelkasvu, sest tankitõrjet pole kunagi liiga palju!

Tankitõrje ei ole relvasüsteem, vaid meetmete kogum, mis koosneb paljudest osadest, nagu luure, planeerimine, maastik, tõkked, pioneerivahendid, relvasüsteemid jne. Kindlasti on selles väga oluline koht sõduril ja tema väljaõppel. Seetõttu võib kokkuvõtvalt öelda, et Spike SRi laskurite arv sõltub väljaõpetatud sõdurite arvust.

Nõua endale malevast Spike SRi õpet!

VIITEID:

• Kaitseliidus korraldatakse esmakordselt tankitõrjerelva Spike SR koolitust. 12.02.2024. (https://viru.kaitseliit. ee/et/kaitseliidus­korraldatakse­esmakordselttankitorjerelva­spike­sr­koolitust)

• Karileet, A. Spike LR – uus ajastu kaitseväe tankitõrjes. Sõdur nr 3, 2020. Kaitsevägi (https://issuu.com/sodur/ docs/s6dur0320/8)

• Eesti ostab üle 500 tankitõrjeraketi. ERR, 19.01.2022. (https://www.err.ee/1608471032/eesti­ostab­ule­500tankitorjeraketi)

TABEL 1: EESTI KAITSEVÄES JA KAITSELIIDU KASUTUSES OLEVAD AKTIIVSED TANKITÕRJEVAHENDID

Relvasüsteemi parameetrid

Tankitõrje tase Tankitõrjevõime maksimaalne distants (m) Relvasüsteem Lasu umbkaudne hind1 (EUR) Kas vajab eraldi laskeseadet? Süsteemi

Brigaadi tase (tankitõrjekompanii)

Pataljoni tase (tankitõrjerühm)

Kompanii tase (tankitõrjejagu)

m Spike Long Range II (LR II)

m Javelin rakett u 100 000, laskeseade u 150 000

Rühm (jao tankitõrjerelv) 700 m Carl Gustav granaadiheitja granaadiheitja u 20 000, granaat kuni 3000 jah granaadiheitja ise 6,62, granaat sõltuvalt mudelist 3–6

Jagu

2 Carl Gustav M4.

300 m Instalaza C90 3000 ei 4,7–5,6 sõltuvalt tüübist

1 Suhtu hindadesse väga umbkaudselt, sest ametlikult neid ei avaldata. Lisaks võib, kuid ei pruugi hindades sisalduda transport ostjariiki, kasutamise väljaõpe, ladustamine jms.

TABEL 2. SPIKE SRI SÜSTEEMI VÕIMALIKE VÄLJAÕPPETASEMETE NÄIDE

Väljaõppe tase

Kaitseliidu Spike SRi väljaõppe maatriks

Iga SA sõdur

SA TT eriala sõdur (näiteks CG M4)

SA TT Spike SRi

PUU PIKKUPIDI POOLEKS: MIKS, KUIDAS

JA MILLEGA?

Suvel, tuleohtlikul ajal, saab lõkketegemisega hakkama peaaegu igaüks. Märksa keerukam on tuli üles saada märjal ajal. Ent on nippe, millega oma võimalusi suurendada. Üheks selliseks on puude pikkupidi lõhki ajamine.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Just pikkupidi, mitte ristipidi, nagu tavaliselt, kui me puid sobivasse pikkusesse murrame, saeme või lõhume. Ja miks?

Selleks on mitu head põhjust. Esiteks sellepärast, et isegi kui puu on pealt märgunud, on selle sisemus suure tõenäosusega endiselt kuiv.

Teiseks võtab pooleks löödud halg paremini tule külge kui ümar. Nimelt tekib nõnda rohkem pinda ja suurem pindala aitab hapnikul hõlpsamalt jõuda puiduni, mis omakorda kiirendab põlemisprotsessi.

Samuti paljastatakse lõhestamisel puidu sisemine, kiuline struktuur. Need kiud süttivad kergemini kui puidu koorega kaetud siledam ja tihedam välispind, mis ajab pigem tossu välja kui põleb. See on iseäranis oluline just lõkke süütamise faasis.

Ja isegi kui puu on juba kergelt niiske, kuivab lõhestatud puit kiiremini kui ümarpuit, sest õhk pääseb sellele paremini ligi ja niiskus aurustub kiiremini. Eriti lõkkekuumuse mõjul.

Kolmandaks võimaldab puidu lõhestamine saada meil täpselt nii peenikesi laaste, kui meil tuleaseme valmistamiseks või ka näiteks tuletokkide tegemiseks tarvis läheb.

Need on siis põhjused, miks keegi peaks üldse puude lõhestamisega jändama hakkama.

KOLM KANGET

Nüüd, mida on vaja puu lõhestamiseks?

Esiteks midagi, millega lõhestada. Klassikaline lähenemine oleks muidugi kirvega. Ehkki kirves on kahtlemata tõhus lõhestaja, ei pruugi see olla selle töö jaoks kõige ohutum ja mugavam riist. Iseäranis juhul, kui me ei lõhesta mitte pakke, vaid, ütleme, käsivarrejämedusi oksi.

Mistõttu tuleks kirvele, mida me nagunii kogu aeg kaasas ei tassi, eelistada

metsas lõkkepuude lõhestamiseks nuga, mis meil nagunii peaks kogu aeg metsas kaasas olema. Aga millist nuga? Soovituslikult võiks nuga olla mitte kokkuvolditav, vaid jäiga teraga. Eriti hea oleks, kui metall, millest noatera on valmistatud, ulatuks käepideme lõpuni. Nõnda vähendame võimalust, et noatera käepideme juurest või selle seest välja murdub.

Samuti ei sobi puu pikuti raiumiseks liiga õhukese teraga nuga, mis võib selle suhteliselt brutaalse protsessi käigus hõlpsasti murduda. Lõhestamiseks kasutatava noa tera paksus võiks olla vähemalt kolm millimeetrit.

Ka noatera pikkus on siinkohal oluline – see määrab ära, kui suure läbimõõduga puid saate lõhestada. Nimelt ei saa noatera olla lühem lõhestatava oksa või halu läbimõõdust. Vastupidi, see võiks olla vähemalt kolm sentimeetrit pikem.

Teiseks on vaja midagi, mida lõhestada. Päris iga ronti ega puujurakat ei tasu hakata pikkupidi pooleks ajama. Lõhestatav oks võiks olla võimalikult sirge, selline jookseb suurema vaevata pooleks. Samuti tuleks vältida oksakohtadega halge. Need on oluliselt sitkemad kui halg ise ning võivad ka tugevamale terale osutuda liiga suureks takistuseks. Tagajärjeks kas lootusetult halu sisse kinni jäänud või, veel hullem, murdunud teraga nuga.

Ja kolmandaks läheb vaja midagi, mille abil lõhestada. Ehk midagi, millega noa tera läbi puidu toksida. Selleks sobib mõni kenasti kätte mahtuv tugevamast puidust malakas.

Sobilikud kolm komponenti olemas, saabki hakata lõhestama. Aga kuidas?

MÕISTUSEGA, MITTE JÕUGA

Esmalt tuleb lõhestatav asetada tugevale horisontaalsele pinnale. Kõige sobilikum on mõni känd või lõhkumispakk. Parema puudusel näiteks ka toekam puitpink. Kivi ei maksa lõhkumis­

alusena kasutada, muidu võib edukas lõhestamine lõppeda nüritatud teraga.

Sobiv aluspind leitud ja lõhestatav sellele toetatud, aseta noatera täpselt sellele kohale, kust tahad puud pooleks ajama hakata. Tavaliselt risti üle halu keskkoha. Aga kui halg on liiga jäme, siis näiteks ühe kolmandiku peale. Just nimelt aseta, mitte ära löö. Ja aseta täiesti sirgelt. Poolviltu, lohakalt puusse rammitud nuga on peamine põhjus, miks tera võib lõhestamise käigus murduda.

Tera puule asetatud, koputa ülalmainitud malakaga tera keskkohta, kuni see on enam­vähem tera laiuselt puu sisse löödud.

Ja nüüd, noa käepidemest kinni hoides, hakka vastu puust välja ulatuvat tera toksides suunama nuga allapoole. Katsu seda teha nii, et nuga püsiks võimalikult horisontaalses asendis.

Ja ära löö mitte noa tipu pihta, mis on tavaliselt õhem, vaid proovi lüüa tipust võimalikult kaugelt vastu noa selga. Sellepärast ongi oluline, et noatera oleks lõhestatava puu läbimõõdust pikem.

Kui puu on kuivanud, seal pole oksakohti ning kiud jooksevad sirgelt, võib see juba pärast paari lööki sirinal pooleks joosta. Alati muidugi nii lihtsalt ei lähe. Teinekord läheb koguni nii pahasti, et noatera tipp vajub löökide mõjul allapoole, aga käepidemepoolne osa ei tule järele – jättes noa sellisesse asendisse, et selle tera pihta pole enam võimalik lüüa. Seda probleemi saad korrigeerida vastu käepidet toksides, kuni nuga on taas horisontaalses asendis.

Viimaks puu pikkupidi pooleks aetud, saad lõhestatud halud ajada veel kord pooleks. Ja veel. Sõltuvalt sellest, kui peenikesi liiste parasjagu vaja on. Nõnda õnnestub ühest notist tekitada peotäis kuivi liiste ja laaste, millega on juba oluliselt suurem võimalus lõke põlema saada. Ka märjal ajal. M.O.T.T.

„APPI-APPI! TULGE APPI!“

Sellised hüüded kõlasid 17. augustil terve päeva jooksul üle Peerni, Pootsi ja Seliste külade Pärnumaal. Naiskodukaitse 11 ringkonna esindusvõistkonnad olid kogunenud Antsu tallu, et võrrelda oma esmaabiteadmisi.

Tekst: LEIU LEPIK , võistluse peakorraldaja, NKK Pärnumaa ringkond

Iga kahe aasta järel korraldatakse Naiskodukaitses esmaabi erialavõistlust. Eesmärgiks on näha ja võrrelda ringkondade taset meditsiinis, õpetada midagi uut ja panna proovile meeskonnatöö oskused. Iga kord on läbiviija erinev ja seetõttu ka võistlus omamoodi, korraldava ringkonna nägu.

Sel aastal oli võistluse korraldamise kord Pärnumaa ringkonna käes. Planeerimine algas juba eelmisel sügisel, kuid intensiivsemaks muutus korraldustöö 2–3 kuud enne võistluspäeva. Proovilepaneku kontseptsioon oli veidi erilisem. Võistkondadele pandi külge jälgimisseadmed ning kõik naiskonnad asusid rajale samal ajal. Alustati loosiga saadud kontrollpunktis ning edasi liiguti endale sobival marsruudil. 9 tunni jooksul tuli läbida võimalikult palju kontrollpunkte. Enda ja kaasvõistlejate liikumist sai jälgida otseülekandes, mis hõlbustas trajektoori valikut.

Staabis saabus südamerahu umbes tund pärast võistkondade starti. Siis oli selge, et pikalt ettevalmistatud punktid toimivad ja kogu masinavärk töötab.

Nagu suurtel võistlustel ikka, tuli ka meil ette mõningaid viperusi, kuid probleemid on lahendamiseks ja suurt muret me nendes ei näinud. Ürituse hea õnnestumise tuum on meeskond. Meie staabi tiim oli suurepärane. Iga liige teadis oma ülesannet ja vastutusala. Olen oma naiskonnale väga tänulik!

Kontrollpunktid üritasime välja mõelda võimalikult eriilmelised. Klassikalised Naiskodukaitse esmaabi baaskursuse tasemega ülesanded vaheldusid militaarsemate ja taktikalisemate punktidega. Näiteks oli autoõnnetusse sattunud neljaliikmeline perekond, kellest kolm olid alaealised lapsed. Kuidas rahustada lapsi? Kas võtta beebi turvahällist välja? Sellisteks juhtumiteks on meie naiskodukaitsjad valmistunud ja oskavad inimesi abistada. Taktikalises ülesandes toimus airsoft­relvadega tulevahetus vastasega, mille käigus oli üks võitleja viga saanud. Talle tuli tule all abi osutada ja transportida ta ohualast eemale.

Kahes punktis said naised nautida kaunist merevaadet. Pärnu politsei merepääste­ ja piirikontrolligrupp oli

ette valmistanud stsenaariumi, kus paat oli merel ümber läinud ning kannatanu tuli tuua kaldale. Kes kasutas niinimetatud kalamehekummikuid, kes päästerõngast. Abivajaja sai igatahes päästetud ja võistlejatele anti tagasisidet, milliseid vahendeid sellises olukorras kasutada. Õpimoment kõigile. Teises paadipunktis muutusid kolm võistkonna liiget ise kannatanuteks ning veenva näitlemisoskuse eest oli võimalik teenida lisapunkte.

Tänu häirekeskuse toele oli võistlejatel võimalik teha reaalne hädaabikõne. Abi tuli anda kõrgepingeliini alt leitud naisterahvale. Naiskodukaitsjad olid väga ettevaatlikud ja kursis, et ei liini ega kannatanut niisama katsuma minna ei tohi.

Teistlaadi ülesanded oli ravimtaimede ning ajalooliste meditsiinivahendite äratundmine, abi andmine põletushaavadega naisterahvale, kes rituaali käigus, kummalise muusika saatel oli omale kuuma vett peale ajanud. Oma loomingulisus tuli proovile panna erinevate kandmisviiside väljamõtlemisel. Kasutada oli näiteks tekk, kanderaam, köis jt vahendeid. Leidlikkuse

puudumise üle selles punktis kurta ei saanud.

Võistlejatega kaasas olnud esindajad ei pidanud niisama õhtut ootama ja jalga kõlgutama. Neil oli võimalus oma naiskonda aidata geopeituse aardeid leides. Iga aare andis võistkonnale lisapunkte. Enamikule oli see täiesti uus kogemus ja loodetavasti nakatasime neid uue vahva hobiga.

Õhtul kella 18 paiku finišeerinud naised olid küll väsinud, kuid näod siiski naerul. Ligi 30kilomeetrine rada oli täis seiklusi. Emotsionaalset jutuvada

punktidest ja rajast oli kuulda üle võistluskeskuse. Õhtu kulmineerus parimate autasustamisega. Kõik võistkonnad olid ääretult tublid ja positiivsed. Korraldajatena oleme kõigi üle uhked.

Selle aasta esikolmik oli aga selline: III koht Lääne: Marge Kelder, Raili Küttmann, Inga­Garmen Küttmann, Henrieth Kampmann, esindaja Karel Kelder. II koht Viru: Pärja Õun, Anneli Mikiver, Katri Laksberg, Piret Rehe, esindaja Silvi Kalamees. I koht Rapla: Liisi Juuse, Eha Kuusemets, Eneli Lõhmus, Maiu Kaasik­Pikk, esindaja Erik Kosekranius.

Osalejate tagasisidest koorus välja, et naised said juurde julgust esmaabi anda, kinnitust, et vajalikud baasoskused on olemas, ja ideid, mida koduringkonnas ise juurde õppida ja millised teemad kordamist või tutvustamist vajavad.

Võistluse õnnestumisele aitasid kaasa Naiskodukaitse ja KL Pärnumaa maleva vabatahtlikud, Kodutütred ja Noored Kotkad, häirekeskus ning Pärnu politsei merepääste ja piirikontrolli grupp. Lisaks oleme väga tänulikud kohalikele elanikele, kellest mõned meid lausa enda koju punkti tegema lubasid.

LIINA RIISMAA: LAIA HAARDE JA SUURE SÜDAMEGA LIIDER

Kui me laupäeva varahommikul viis minutit enne kokkulepitud aega Riisipere kultuurimaja juurde jõudsime, oli Liina juba seal ja ootas autos. Võtsime asjad ja läksime majja. Majaperenaine oli tulnud, et hoone meile päevaks üle anda.

Tekst: MARJE VERBO , NKK Harju ringkond LANA TOOMVAP , NKK Harju ringkond, instruktor

Algamas oli järjekordne

Naiskodukaitse evakuatsioonirühma baaskursus, mille ülem ja ka üks kandev instruktor on Liina Riismaa. Need kaks rolli – kursuse ülem ja instruktor – tähendavad suurt hulka tööd enne kursust, selle ajal ja ka pärast seda: kursuse planeerimine, nii õppurite, instruktorite kui ka hoone valdajatega suhtlemine ja kokkulepete tegemine, tundide ettevalmistamine ja läbiviimine, täielikult kohal olemine, pärast kokkuvõtete tegemine ja analüüsimine, et järgmisel korral veel paremini teha.

Seekordne kursus nõudis tavapärasest rohkem, sest tugines uuendatud õppekavale ja oli sellisena Harjus esmakordne. Samuti oli esmakordne malevkondade ja mitme erineva kohaliku omavalitsuse esindajate kursusele kaasamine, et neil tekiks ülevaade, mida ja kuidas evakuatsioonirühm teeb. Õppekava ja päeva­

plaan võisid ju uued olla, aga Liina komme trikiga tunde teha oli endine ja ka tõsiste teemade läbi huumoriprisma õpetamine aitas kõigil läbi pika päeva kesta.

TEAB, KES ON KES Kursuse lõpus tunnistuste kätteandmise võttis Liina resoluutselt üksnes enda peale: „Kuna täna on meie hulgas üsna värskeid evakuatsioonirühma liikmeid ning ka potentsiaalseid tulevasi liikmeid, siis soovin teie nimesid ja nägusid enda jaoks kokku viia ja meelde jätta.“ Olgu öeldud, et kahe Harju evakuatsioonirühma nimekirjas on üle saja inimese ja Liina tõepoolest teab, kes on kes.

Pikk intensiivne päev võtab õhtuks ka parima grupi puhul energiast omajagu tühjaks, aga kui pärast tunnistuste kättesaamist tulid mõned naised kojumineku asemel uurima evakuatsioonirühma võimaluste ja köögipoole kohta, näis Liina väsimus nagu peoga

pühitud ning asjalik vestlusring kestis hulk aega.

Tänaseks on Liina olnud Naiskodukaitse tegevliige juba kaheksa aastat. Teekond sai alguse 2016. aasta suvel, kui taasasutati Harku jaoskond ja temagi oli nende kümne naise hulgas, kes selleks puhuks Murastes kogunesid. Aastatel 2017–2020 oli ta jaoskonna aseesinaine ning märtsist 2020 on esinaine.

Jaoskonna esinaisena on Liina ratsionaalne juht, aga samas ka jaoskonna süda. Ta märkab ja hoolib, oskab innustada ning usaldab. Ta sõna otseses mõttes tunneb oma jaoskonna naisi, ka pärast seda, kui Ukraina sõda jaoskonna liikmete arvu kahekordseks paisutas.

Jaoskonna sündmuste korraldamisel on Liina eestvedaja rollis, kuid ei sea end esiplaanile, vaid eelistab rambivalgusest kõrvale jääda. Esiplaanile seab ta

Liina

märkimisväärne panus evakuatsioonirühmade arengusse ka 2023. aasta teo vääriliseks

jaoskonna. Tegelikult pole Liina üksnes jaoskonna valitud juht, vaid ka liider. Jaoskond on temaga kindlates kätes.

TEEB AJALUGU

Evakuatsiooni teemale andis Liina sõrme 2020. aastal ja on tänaseni selles ülepea sees, sest kuidas teisiti võiks olemist määratleda, kui ta on Harju ühe evakuatsioonirühma ülem ja ka valdkonna instruktor, olnud üks evakuatsioonirühma baaskursuse esimese õppekava väljatöötajaid, korraldanud õppepäevi ja kursusi, koolitanud rühmaliikmeid üle Eesti ning osalenud evakuatsiooniõppustel nii planeerijana, treenitavana, hindajana kui ka vaatlejana.

Ringkonna tasandil on Liina nii korraldaja kui ka organisatsiooniõpetuse ja ohutushoiu mooduli instruktori rollis. Instruktorina on ta alati põhjalikult valmistunud, konkreetne, samas paindlik ja õppurikeskne – tunniga minnakse edasi siis, kui küsimused on saanud vastuse. Ja vastust ei pruugi

anda Liina, vaid ta oskab juhtida vestlust nii, et õppur jõuab vastuseni ise.

Aastatel 2018–2023 kuulus Liina ringkonna juhatusse. Lisaks on ta avalike suhete grupi liige, kes teeb tekstidele korrektuuri ja vaatab enne avaldamist kriitiliselt üle kõik fotod. Ajaloohuvilisena panustab ta jaoskonna ja ringkonna ajaloo uurimisse ning tänaste tegevuste jäädvustamisse, sest täna tehtu on homme juba ajalugu.

OHTRALT TUNNUSTUSI

Liina on suurepärane ideede generaator ja organisaator, oma tegemistes põhjalik ja täpne – mis tema kätte antud, saab tähtajaks tehtud. Ta on kindlasti üks neist, keda võib punti haarata, kui vaja leida uudseid lahendusi või ellu viia mõni esmapilgul hull idee.

Proovikivid teda ei hirmuta – tegevused, mis pole talle alguses meeltmööda või harjumuspärased, teeb ta ära, sest nii on vaja. Talle endalegi ootamatult võib mõnigi neist tegevustest kujuneda ajapikku

tema loomulikuks osaks. Kui näeb, et seda on vaja, julgeb ta ka oma arvamuse välja öelda, pelgamata kõrgeid paguneid.

Ajapikku on ta õppinud natuke delegeerima, aga „ei“ ütlemise harjutamine võtab veel aega. Ta püüab oma tegemistes alati meeles pidada, et maailm ja inimesed ei ole must­valged.

Liina on omapärase huumorimeelega hooliv ja usaldusväärne inimene, kes ei võta ametikohti vastu nime või au pärast, vaid soovist midagi paremaks ja ära teha ning ta teeb ka. Ja tema ööpäevas on vist rohkem tunde kui teistel, sest kuidas muidu ta kõike jõuab … Just sellisena me teda juba pikki aastaid tunneme.

Liina Riismaa tegevusi on märgatud ja ta on pälvinud 2023. aasta teo tiitli, Naiskodukaitse Liiliaristi V klassi medali, Harju ringkonna 2020. aasta naiskodukaitsja tiitli ning Kaitseliidu ülema, Naiskodukaitse keskjuhatuse ja Harju ringkonna tänukirja.

Tänavu tunnistati

Riismaa

NAISKODUKAITSJAD KARASTUSID MEREVEES

Mitmekülgne eneseharimine on Naiskodukaitses aegade algusest saati aukohal seisnud ning lisaks kohustuslikule baasväljaõppele ja erialastele täiendkoolitustele leiavad naiskodukaitsjad alati võimalusi, kuidas elu põnevamaks muuta ja laiapindse riigikaitse põhimõtetele vastavalt oma oskusi veelgi arendada.

Tekst: LY MÄEMURD , vabatahtlik autor

Nõnda tõestasid ka Pärnumaa ringkonna naised, et on valmis vajadusel hüppama tundmatusse vette, ning et seltsis ikka segasem oleks, võtsid koos sõbraliku malevlasega ette teekonna Tallinna Kopli lahe äärde.

Ei, mitte päevitama ja laisalt lainetes vedelema, kuigi ilm soosinuks sedagi. Süsta tänaval ootasid meid ees hoopis Politsei­ ja Piirivalveameti merepäästeinstruktorid Robert Aasa ja Sander Kiviselg, valmis meelde tuletama, et tundmatusse vette ei tohi kindlasti hüpata pea ees ja päästevest olgu alati seljas. Algas merepäästele keskenduv koolituspäev, millesse jagus kuhjaga emotsioone, eneseületamist ja uusi teadmisi, aga ka seiklusi.

TÄIE RAUAGA

Kui pealinna sõitmise ajal looritas lähitulevikku veel teatud salapära ja kippus kujunema üldine arvamus, et küllap tuleb huvitav, aga pigem leebemat sorti päev, mille alguses kuulame teooriat ja pärast saab kuivülikonnaga veepinnal hulpides lõdvestuda, siis, nagu ütles juba Agu Sihvka: „Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et ...“

... ettekujutusest vastasid tõele täpselt kaks asja: alguses OLI teooria ja pärast lõunat OLI vaja endale kuivülikond selga tõmmata (kuigi siin oleks vahest paslikum kasutada sõnu „võidelda“ ja „võimelda“). Ülejäänud osas selgus, et instruktoritel polnud plaaniski meile hinnaalandust teha ja saime täie rauaga kõike seda, mida kutselistele merepäästjatelegi kaheksapäevase baaskoolituse alguses õpetatakse – nimelt enese päästmist. Sest ainult see, kes oskab päästa ennast, saab päästa ka teisi.

Need lõputud vettehüpped üksi ja kahekesi paaris, vees sooja hoidmiseks puntra moodustamine, üheskoos sirge katkematu ahelana ujumine, mööda redelit vist küll juba seitsmendat korda kolme meetri kõrgusele kaile tagasi ronimine, enda ning kaaslaste laevale hiivamine ja juba vette kukkununa päästevesti korrektselt selga saamine oli kõike muud kui lõdvestumine.

See oli lõputult voolav higi, mõned pisarad ja paar korda ahastav ma­enamei­jaksa, aga raskusele vaatamata oli otsata põnev ja allaandjaid ei olnud. Kõik, kes üheskoos vettehüpetega

alustasid, need õhtul poole viie paiku üheskoos välja ronimisega ka lõpetasid. Kindlasti ei oleks selline sooritus võimalikuks saanud lisaks oma eriala tipuks olemisele ka motiveerimiskunsti ja inimeste nägemise oskust suurepäraselt valdavate instruktoriteta, kellega koos tundsid õppurid end kogu selle aja kindlalt ja turvaliselt.

Ka vees rassimisele eelnenud teooriaosa oli sisukas ja hästi lahti seletatud ning kõik meist teavad nüüd, kui pikk on üks meremiil või mis peitub tähekombinatsiooni JRCC taga. Teadlike kodanikena oskame nimetada ohutusvesti ja päästevesti erinevusi ning juhtida kaasmerereisijate tähelepanu sellele, milliseid tähistusi otsida päästevestilt, et veenduda – vest päästab veest.

See, et paukvesti kokkupakkimisel ja uue süsihappegaasiballooni sissekeeramisel tuleb jälgida, millises asendis on lööknõel, ning see, miks on balloonil ümber paksust materjalist vutlar, on üle klassiruumi kajanud näite saatel samuti pähe kinnistunud.

10 MINUTIT

Sümboolselt ja täiesti juhuslikult just Läänemerele pühendatud päeval toimunud koolituse saime kokku võtta tõdemusega, et merd ei pea kartma, aga teda tuleb austada, sest nalja tema ei mõista. See võiks olla kõigi Läänemere­äärsete riikide elanike ühine põhitõde, mida mere läheduses viibides ei tohiks hetkekski unustada.

Merel hädas olles loeb iga minut, sest nagu me teada saime, läheb kümne meetri pikkune alus, kui tema keres on kümnesentimeetrise läbimõõduga auk, põhja kümne minutiga, kümnekraadises vees aga püsib inimene ilma kõrvalise abita tegutsemisvõimelisena umbes kümme minutit, ent seda vaid juhul, kui ta on teadvusel ega ole raskelt vigastatud.

Et õiges mõõdus ja nõuetele vastav päästevest tuleb selga panna ja korralikult kinnitada kohe veele minnes, isegi kui seadus seda praegu ei nõua, sest see on kõige soodsam elukindlustus, tänu millele ei tule õnnetuse korral maksta kõige kõrgemat hinda. Juba vette sattununa vesti õigesti selga saamine ei ole miski lapsemäng, seda võivad Pärnumaa naiskodukaitsjad teile nüüd kogemusele tuginedes kinnitada.

NOORED LÄKSID VAHETUSSE

Big Ben, punased telefoniputkad ja laserlahingud – need on vaid mõned märksõnad, mis iseloomustavad kodutütarde, noorkotkaste ja noortejuhtide kolmenädalast seiklust Ühendkuningriigis.

Tekst: KAISA MEUS , Kodutütarde juht, Naiskodukaitse Tartu ringkond REIMO REIMER , Noorte Kotkaste juht, Kaitseliidu Lääne malev

Just­just, suurema osa juulikuust veetsid viis kodutütart ja noorkotkast koos 2023. aasta noortejuhtidega Suurbritannia armee kadettide korraldatavas rahvusvahelises noortevahetuses. Lisaks meie noortele olid esindatud ka Läti, Leedu, Poola, India ja Kanada noored.

Algas noortevahetus Londoni vaatamisväärsustega tutvumisega, samuti külastati Chelsea kuninglikku pensionäride kodu, kus elavad Briti veteranid. Chelseas leidis aset ka kohtumine Eesti kaitseatašeega Londonis kolonel Vahur Murulaiuga.

Üks noortevahetuse päev veedeti Sandhursti Kuninglikus Sõjaväeakadeemias, osalejatele näidati akadeemia rajatisi ja räägiti ajaloost, akadeemias õppivad kadetid tutvustasid kasutusel olevaid relvi.

Frimley Parki treeningukeskuses tutvuti eri riikide marsisammuga, milleks iga esindus valmistas ette esitluse. Samuti said noored riikide segatiimidesse jaotatuna osa sellistest tegevustest nagu laserrelvadega laskmine, vibulaskmine, paintball, STEMkomplektiga ehitamine ja Kimi­mäng. Tulemusi hinnati ja ka Eesti noored said mitu auhinnamünti – meie noorte seas oli parim laserrelva laskja ning kaks parimat ehitajat! Esimese nädala lõpetas pidulik ja meeldejääv õhtusöök lordide kojas.

Noortevahetuse teine nädal veedeti Šotimaal, kus keskenduti militaarsematele tegevustele. Noored said mängida paintball’i, lasta laserrelvadest ning pidada maha vägeva vibulahingu, lahendada vaatlus­ ja sideülesannet, harjutada maastikul varjatult liikumist ja sõnadeta

ÄGE SELTSKOND JA IMELISED PAIGAD

STELLA LÜMAT , Tartu ringkonna kodutütar

„19päevane seiklus Ühendkuningriigis oli kogemus, millest räägime veel kaua nii perele, sõpradele kui teistele kodutütardele. Telefonide pildigaleriid said kõvasti täiendust, kohustuslikud 10 000 sammu said iga päev mitmekordselt tehtud, nähtud said ka Big Ben, kahekordsed bussid ning punased telefoniputkad.

Laager andis meile võimaluse tutvuda ja aega veeta superägeda seltskonnaga, külastada imelisi paiku ja näha uskumatuid vaateid, õppida ning end proovile panna. Kõige eredamalt jäävad ilmselt meelde õhtusöök lordide kojas ja seiklusnädal Walesis. Seal vaatasime üle vanad kaevandused, vallutasime kõige kõrgemaid mäetippe ning näitasime oma oskusi nii kanuudel kui ka maastikuratastel. Väga põnev oli ka militaartreening Šotimaal, mille käigus saime lähemalt näha ja õppida brittide rividrilli, maastikul liikumist ja palju muud.“

SISUTIHE JA ÕPETLIK

RIKO MATTIAS NUUT , Saaremaa maleva noorkotkas

„Minu lähetus Inglismaale oli suurejooneline ja uhke, see algas Londonis Big Benist ja lõppes Walesis suurimate mägede tipus. Esimene, kultuurile keskenduv nädal Londonis oli minu jaoks kõige huvitavam ja vaimustavam.

Ajaloolises Londonis käies sai näha Londoni Towerit, Big Beni, Buckinghami paleed ja teisi huvitavaid kohti. Kõige meeldejäävam oli lordide koja pidulik vastuvõtt, kus oli suur au Eestit esindada. Mulle isiklikult oli edukas STEMkomplektiga ehitamine – meie rahvusvaheline meeskond tuli esimeseks ja saime auhinnaks Suurbritannia armee kadettide mündi.

Pärast kultuurinädalat ootas meid ees nädal Šotimaal Barry Buddoni treeningukeskuses. Sealses militaarse suunitlusega laagris õnnestus mul tegutseda koos teiste riikide noortega (Kanada, Poola ja India). Leidsime kiirelt ühise meele ning jagasime ühist huvi embleemide ja nende vahetamise vastu. Muuhulgas käisime lasketiirus ja võistlesime paintball’is, lisaks laskmisele harjutasime ning õppisime erinevaid militaaroskusi ja jaona töötamist. Samuti toimus orienteerumine, millega saime hästi hakkama. Miinuseks pean seda, et plaanitud välitingimustes ööbimine jäi ilma tõttu ära – ise küll arvasime, et meie vees ära ei sula, kuid korraldajad otsustasid turvalisuse nimel teisiti.

Seiklusnädalal Walesis sõitsime mägiratta ning kanuuga, matkasime mägedes ja avastasime vana mahajäetud kaevandust. Kokkuvõtteks oli reis väga sisutihe ning õpetlik. Sai tutvuda teiste riikide noorteorganisatsioonidega, võrrelda väljaõpet ja harjutada koostöös olemasolevaid oskusi.“

rividrilli tegemist. Kaks päeva veedeti metsas, kus lahendati jaona erinevaid meeskonnatööülesandeid. Militaartegevuste kõrval toimus kultuuriõhtu, kus osalejad tutvustasid oma kultuuri ja organisatsiooni. Viimasel Šotimaa päeval said osalejad omal käel avastada Edinburghi.

Reisi viimane nädal veedeti Walesis, kus fookuses olid aktiivsed tegevused ja kohaliku looduse avastamine. Noored külastasid kiltkivikaevandust või karjääri, said treenida osavust ja mees­

konnatööd kanuu­ ja SUP­laua matkal, matkata mägedes, sõita mägiratastega või minna kaljudele ronima.

Noortejuhtidena oli rõõm näha Eesti noori aktiivselt ja julgelt võõrkeeles rääkimas ning tegevustest osa võtmas. Kuigi kõik osalejad polnud varem omavahel tuttavad, töötas Eesti esindus ühise meeskonnana ja võttis kaasa palju häid kogemusi. Ka noortejuhtide varasalv täienes oluliselt ja nüüd võib oodata noortevahetusel saadud ideede elluviimist.

KOHUSETUNDLIK JUKU EHK KOTKAJUHT

JOHANN TEDERSOO 120

Noorte Kotkaste tippjuhtide seas oli esimesel iseseisvusajal ja on ka praegu palju silmapaistvaid isikuid. Kui saaks teha kahe ajastu juhtidest ühise pildi, siis peaks esireas kindlasti istuma Johann Tedersoo hüüdnimega Juku või Suur Juku, kes oli aastatel 1930–1940 Noorte Kotkaste peastaabi ülem.

Tekst: TAIVO KIRM , vabatahtlik autor

Noorte Kotkaste peastaabi ülem Johannes Tedersoo kõnelemas noorkotkastele Võru-Kubijal paiknenud Kotkakodu lõkkeplatsil 1939. aastal

Hiljuti möödus 120 aastat selle mehe sünnist, kelle kohta võib liialdamata öelda, et ta ehitas Noorte Kotkaste organisatsiooni nullist üles Eesti suurimaks noorteorganisatsiooniks.

Johann Tedersoo sündis 24. (vana kalendri järgi 11.) augustil 1904 Valgamaal, Karula vallas Rebase mõisas. Isa Peeter ja ema Aliide­Eliise olid talupidajad.

Juba tema nime lugu väärib eraldi lahtikirjutamist. Ühe ja sama inimese perenimeks on kirjutatud Tederson, Tedderson, Teddersoo ja Tedersoo ning eesnimeks Juhan, Johan, Johann ja Johannes. Ja seda ametlikes dokumentides, läbisegi. Ristimisel 5. septembril 1904 sai temast Johann Tedderson. Eesti Vabariigi isikutunnistusel 1919. aastal ja gümnaasiumi lõputunnistusel 1923. aastal on ta Johannes Tederson. Üliõpilaste nimekirjas 1923. aastal Johann Tedderson. 1929. aastal erinevates Tartu ülikooli dokumentides Johan, Johann ja Johannes. Ülikooli lõputunnistusel Johann Tedderson. 1930. aastal majandusministeeriumi teenistuskirjas Juhan Tederson. Kaitseväe atesteerimisdokumentides on ta 1933. aastani Johannes Tederson, pärast eestistamist Johann Tedersoo. Tedersoo võttis Tedersonide pere – Peeter (s 1876), Aliide­Eliise (s 1876) ning nende lapsed Johannes (s 1904) ja Viktor (s 1908) – endale uueks perenimeks 23. juunil 1933.

ALKOHOLI PEAAEGU EI TARVITANUD

Koolis käis Johann Loosi algkoolis (oli 1940. aastani Loosi valla liige), Pihkva algkoolis, Pihkva Aleksander II gümnaasiumis ja aastatel 1918–1923 Võru Rahvahariduse Seltsi Poeglaste Reaalgümnaasiumis. Lõputunnistusel oli 16 õppeainest kümme hinnatud „heaks“ ja kuus „rahuldavaks“. Aastatel 1923–1929 õppis ta Tartu Ülikoolis õigusteadust. Pärast lõpetamist asus edasi õppima filosoofiat, kuid õpingud jäid kaitseväes teenimise tõttu pooleli. Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi Huljehiie („tahab Eesti skautide liikumist võimalust mööda aidata ja toetada“) asutajaid 1922. aastal ja juhatuse liige. Valiti 1928. aastal EÜS Huljehiie kandidaadina Tartu üliõpilaskonna edustuse liikmeks. Pärast Noorte Kotkaste organisatsiooniga liitumist rukkis (rukkima tähendab suurema süüteo karistuseks seltsist eemaldama, teised seltsi liikmed ei tohtinud rukoonusega läbi käia) EÜS Huljehiie Tedersoni pikemaks ajaks.

Jaanuarist 1925 kuni jaanuarini 1929 oli ta Kaitseliidu Tartu maleva üliõpilasseltside malevkonna jaopealik.

Johann osales aktiivselt karskusliikumises. 1922. aastal sai temast Võru Noorsoo Karskusühingu kirjatoimetaja. Juulis 1926 osales ta Eesti skautide esindajana Tartus toimunud XVIII ülemaailmsel karskuskongressil, detsembris 1930 esi­

nes I üleriigilisel Eesti noorsoo karskuskongressil. Kaitseliidu atesteerimislehel kirjutati tema kohta: „Alkoholi peaaegu ei tarvita, võtab ainult „tervisenapsu” ja veel ühe peale, see on kõik.“

Aastatel 1919–1928 oli Tederson skaudiliikumise aktiivne tegelane. Ta osales 1917. aastal Pihkvas skautide rühma asutamisel ja sügisel 1919 asutas Võru linnas esimese skautide salga. Aastatel 1920–1923 oli Võru skautide maleva pealik, 1923. aastast Akadeemilise Skautide Seltsi liige ja 1926–1928 selle esimees, 1923. aastal Eesti Skautide Maleva nõukogu (juhatuse) liige, 1923–1929? maleva asemikkude kogu liige. Skautmasterite Kogus, mille asutajaliige ta oli, tegutses ta 1923–1924 laekahoidja, 1924–1925 juhataja asemiku ning 1925–1926 juhataja ametis. Aastatel 1923–1928 tegutses ta ka ajakirja Eesti Skaut toimetuses, olles juulist 1924 ajakirja peatoimetaja ning novembrist 1925 kuni juunini 1926 ühtlasi ärijuht.

Ta kuulus I Eesti skautide suurlaagri (juulis 1926 Kose­Lükatil), Eesti skautide üleriigilise II (märtsis 1923) ja III (aprillis 1925) kongressi korraldajate hulka ja viibis Eesti esinduse koosseisus paljudel rahvusvahelistel jamboreedel, samuti üleilmsetel skautide kongressidel 1924. aastal Kopenhaagenis ja 1928. aastal Prantsusmaal.

KAARTE ÜLDSE EI MÄNGINUD

Veebruarist 1929 jaanuarini 1930 teenis ta kaitseväes sundaega, esialgu 4. suurtükiväe grupis, hiljem 2. diviisi suurtükiväe spetsiaalkomandos. Ülendati „hoolsa ja kiiduväärt teenistuse eest“ 30. jaanuaril 1930 kapraliks.

Teenistuse ajal jäi Johann skautide tegemistest kõrvale. Juunist augustini 1930 oli ta hõivatud majandusministeeriumi „konsulaarametnikke ettevalmistaval ametikohal praktikandina konsulaarteenistusse ettevalmistamiseks“.

27. mail 1930 kinnitas Kaitseliidu vanematekogu Noorte Kotkaste põhimääruse ja valis organisatsiooni peavanemaks Riigikogu esimehe Karl Einbundi (hiljem eestistatult Kaarel Eenpalu). Põhimääruse järgi oli Noorte Kotkaste peastaabi ülemaks Kaitseliidu peastaabi noortepealik. Kotkastel nappis juhte ja 27. maist 1930 ametis olnud esimene peastaabi ülema kohusetäitja Viktor Neggo meelitas kogenud skaudijuhi Tedersoo uude organisatsiooni. Vähemalt nii on kirjutanud skaudijuht Herbert Michelson.

Käskkiri 28. august 1930: „KL Peastaabi noortepealiku kohusetäitjaks on alates 19. august 1930 õigusteadlane Johann Tederson, millisest päevast tema ka NK Peastaabi ülema kohusetäitjana oma ülesannete täitmisele on asunud.“

Tedersoo oli Kaitseliidu noorteorganisatsiooni Noorte Kotkaste liikumise üks juhte järgmised kümme aastat. Ta oli septembrist 1930 kuni veebruarini 1931 NK peastaabi ülema kohusetäitja ja seejärel alates 1. märtsist peastaabi ülem kuni 28. juunini 1940. Kaitseliidu peastaabi noorteosakonnas oli ta 1930–1931 pealiku kohusetäitja ja 3. oktoobrist 1931 pealik. Noortepealiku palk oli 220 krooni, alates 1937. aasta 1. oktoobrist 240 krooni, millele lisandus kuus 40 krooni korteriraha.

Johann Tedersoo oli üks Noorte Kotkaste organisatsiooni loojaid ja ülesehitajaid. Aastatel 1930–1933 kuulus ta ajakirja Noorte Kotkaste Peastaabi Teated väljaandjate ringi ja oli paljude artiklite autor. Ta aitas koostada malevate ja rühmade asutamisdokumente, tegevus­ ja töökavasid, pöördumisi, tervitusi jne. Sageli külastas ta Eesti linnu ja maakondi – ringreisid, inspekteerimine, malevate tähtpäe­

vad, lippude õnnistamine, õppepäevad, koosolekud jne. Aastatel 1931–1938 oli ta palju kordi laagripealik: esmalt 1931. aastal Jänedal I üleriigilise õppelaagri korraldaja ja edaspidi pealik 1933. aastal II laagris Viimsis; 1934. aastal II laagris Elvas; 1935. aastal I üleriigilises suurlaagris Pirital ja vanemate juhtide harjutuslaagris Võru Kubijal; 1936. aastal I üleriigilises võitlejate laagris Viljandis; 1937. aastal juhtide õppelaagris Valgerannas. Ta oli 1938. aastal Tallinnas peetud malevate instruktorite täiendkursuste korraldaja jne. 1930. aastast oli ta noortemagister ja Noortemagistrite Kogu liige, aastatel 1934–1940 oli mitmel korral magistritööde kaitsmisel oponendiks.

Kaitseliidu staabi atesteerimistoimikus on 1936–1937. aastal tema kohta kirjas: „Kaitseliidu Peastaap, noorteosakonna pealik. Püüdlik ja agar noorsootegelane. Oma kohuseid täidab igati korralikult, kuid eriti silma ei paista. Vastutust ei karda.

Arenenud õiglustundega. Oskab väga hästi kaastöölisi valida. Riigi varadega kokkuhoidlik. Kaarte ei mängi. Hästi distsiplineeritud, korralik ja taktitundeline. Võtab tihti osa pidustustest ja seltskondlikest koosviibimistest. Seltskondliselt väga hästi kasvatatud. Tervis väga hea aga töös noortega on suur ületöötamise oht. Kõlbuline praegusele ametikohale.“

1938. aastal pälvis ta organisatsioonile osutatud teenete eest Lembitu Risti.

NOORTEÜHENDUSI EI LIITNUD

Augustis 1938. aastal avati Võru­Kubijal noortelaagrite, kursuste ja koolituste läbi viimiseks Kotkakodu. Suures majas oli 33 tuba 96 voodikohaga ja väikeses majas 7 voodikohta. Tedersoo oli aastatel 1938–1940 Kotkakodu vanem.

1938. aastal koostas ta raamatu „Noorte kotkaste vorm“.

Noorkotkad Eesti

Tedersoo juhtimisel kujunesid Noored Kotkad 1940. aastaks Eesti suurimaks noorteorganisatsiooniks, kus oli ca 20 000 haugast­kotkast ja ligikaudu 2000 noortejuhti.

Vabariigi ja Kaitseiidu 20. aastapäevale pühendatud paraadil Vabaduse väljakul 23. juunil 1938

Noorkotkad puutöökojas meisterdamas 1939. aastal

Aastail 1938–1939 võttis ta osa haridusministeeriumi kokku kutsutud üleriigiliste noorsoo­organisatsioonide esindajate nõupidamistest, kus arutati noorsooühenduste liitumist. Tedersoo oli noorkotkaste­kodutütarde ning skautidegaidide nn liitumisgrupi liige. Liitmine jäi ära suuresti just kotkaste ja tütarde vastuseisu tõttu.

Samuti osales ta Noorte Kotkastele lisaks mõeldud Kaitseliidu noorteühenduse Kaitseliidu Noored korraldamises, kuhu kavatseti liita poisid vanuses 16–20. Kahjuks või õnneks tõmbas alanud teine maailmasõda kriipsu peale nii noorteühenduste liitmise kui ka Kaitseliidu Noorte loomise plaanile.

Johann esindas Noori Kotkaid kodutütarde, skautide ja gaidide ning teiste Eesti noorsoo­organisatsioonide laagrites ja üritustel. Samuti võis teda näha pealinna seltskondlikel üritustel – 1936. aastal Mustpeade majas ballil, 1939. aastal lahkuva Prantsusmaa suursaadiku auks korraldatud pidusöögil jne. Ta valdas vabalt saksa ja vene keelt.

Aastatel 1939–1940 oli ta Eesti Noorte Spordiliidu juhatuse liige, 1935–1940 kuulus Eesti­Poola Ühingu juhatusse 1935–1937 sekretäri abina ja 1937–1940 sekretärina. Aastatel 1930–1932? oli ta Õhuasjanduse Ühingu noortekomitee liige ning 1940. aastal linaekspordi ja kiudainete ekspordi alal tegutseva Whishaw Ltd. revisjonikomisjoni liige.

Kaitseliidu likvideerimisel viidi Johann Tedersoo 28. juunil 1940 üle sõjaministeeriumi. Ta vabastati teenistusest Kaitseliidu likvideerimisseaduse põhjal alates 1. septembrist 1940.

KARL AKEL

EDENDAS KÄSITÖÖOSKUSI

Tedersoo abiellus 14. juulil 1934 Tartus Irene Tiganikuga (sündinud 12. detsembril 1905 Antslas, surnud 22. juulil 1998 Pariisis). Irene lõpetas Tartu Ülikooli (1925. aastal õppis Sorbonne’i ülikoolis) romaani keelte filoloogina ja elas 1929–1932 Pariisis („täiendasin ennast prantsuse ja hispaania keele alal“). Aastatel 1932–1933 oli ta majandusministeeriumi ametnik. Ta töötas tõlgi ja prantsuse keele õpetajana, oli 1938–1940 Tallinnas organisatsiooni Alliance Française prantsuse keele kursuste lektor ja Prantsuse Kultuuri Töökeskuse liige, 1939–1940 Kadrioru Suvemuusika toimkonna liige ning aastatel 1943–1944 Tallinna Raudtee Tööstuskoolis saksa keele õpetaja. Lapsi peres ei olnud.

1940. aasta sügisel lahkusid Tedersood Eestist. Kuidas ja kuhu, ei ole teada, kuid tõenäoliselt elas perekond aastatel 1940–1941 Saksamaal.

Saksa okupatsiooni ajal oli pere Eestis tagasi. 1942–1943 oli Johann Eesti Omavalitsuse Majandus­ ja Transpordi Direktooriumile allunud Eesti Käsitöö Arendamise Keskuse (augustist 1942 Keskus Eesti Käsitöö) üldbüroo esimees. Keskuse ülesandeks oli „vähendada meie rahvamajanduses esinevat tööpuudust ning muuta käsitöö ja kodukäsitöö rahvuslikuks tuluallikaks“. Hiljem sai Tedersoost keskuse esimehe asetäitja. Ta korraldas käsitööde, mööbli, puukingade, mänguasjade jne ideekavandite võistlusi ja näitusi. 1944. aastal oli ta tegev Saksa lennuväe abiteenistuses. Vabatahtlikus lennuväe abiteenistuses, mille oli juunis 1944 loonud organisatsioon Eesti Noored, teenisid noored sünniaastatega 1927, 1928 ja 1929 ehk nad olid 15–17aastased. Võib arvata, et Tedersoo ei olnud mitte tavaline „õhutõrjeabiline“, vaid pidas juhiametit.

SURI PRANTSUSMAAL

Sügisel 1944 lahkus Johann Tedersoo koos abikaasaga Eestist Saksamaale.

Tema edaspidisest saatusest saab lugeda paguluses ilmunud eestikeelsetest ajalehtedest.

Eesti Teataja (Stockholm), 15. august 1945: „Pariisi lähedal põgenikelaagris viibib Johann Tedersoo.“

Eesti Teataja, 3. november 1945: „Eesti noortejuhtide saatusest ... Pariisis viibib praegu ravil Noorte Kotkaste Peastaabi ülem Johannes Tedersoo.”

Eesti Teataja, 7. detsember 1946: „Prantsusmaalt saabunud teadetel lahkus jäädavalt meie hulgast Eesti skautluse juhtivamaid mehi Johan Tedersoo. Juku, nagu poisid teda tundsid, astus skautide ridadesse ja tõusis oma suure energiaga kohe skautide juhtkonda. Ülikooli ajal Tartus oli ta üks Akadeemilise Skautide Seltsi asutajaid ja seltsi kauaaegne esimees. Eesti ja rahvusvahelise skautluse põhjaliku tundjana kutsuti Juku Tedersoo 1930. aastal teenistusse kaitseliidu juurde ja usaldati temale loodava Noorte Kotkaste organisatsiooni peastaabi ülema vastutusrikas ülesanne. Ta täitis eeskujulikult oma ülesannet kuni organisatsiooni vägivaldse lõpetamiseni ja tema teeneks tuleb lugeda, et noorkotkastest kujunes suur eesti poisse haarav organisatsioon. Saksa okupatsiooniaja lõpul mobiliseeriti ta lennuväe abiteenistusse ja koos eesti poistega taandus ta Saksamaale. Raskete vintsutuste tõttu kopsupõletikku haigestununa pääses ta abikaasa hoolitsusel edasi Prantsusmaale. Haiguse komplikatsioonidele ei pidanud väsimatu poistejuhi tervis vastu ja ta kustus vaikselt 29. novembril 1946 Besancon’i haiglas. Juku Tedersood jäi leinama abikaasa Prantsusmaal ja vend Saksamaal.“

Soome president Pehr Evind Svinhufvud ja riigivanem Konstantin Päts neid tervitama

Sinine svastika valgel taustal määrati Soome armee lennukite ühiseks tunnuseks märtsis 1918

SOOME ÕHUVÄEMUUSEUM TIKKAKOSKIL SÕJALENNUKITE TIIBADE HÄÄL

SAJA AASTA TAGANT

Soome Õhuväemuuseumi Kesk-Soomes Tikkakoskil on väga lihtne leida. See asub

4. kiirteed pidi sõites vaid paarkümmend kilomeetrit Jyväskyla linnast põhja pool.

Tekst: AARNE MARKKO , vabatahtlik autor

Saabume koos fotograafiga muuseumi, kus meid võtab vastu juhataja Kai Mecklin. Varem Soome õhuväes teeninud mees on muuseumi juhatajana töötanud juba 21 aastat. See võimalus avanes tal pärast pensionile jäämist, kui ta sai pakkumise säilitada lennunduse ajalugu tulevastele põlvkondadele.

Tema enda sõnade kohaselt peab sellises erilises muuseumis töötaval inimesel olema teema vastu piisavalt

huvi. Ja huvi, mida ta ise naljatlevalt nimetab „lennundusvaimuhaiguseks“, tal tõesti on.

POPULAARNE KOHT

Soome Õhuväemuuseum on väga populaarne koht. Mecklini selgitusel meelitab see eelkõige peresid, eriti emasid lastega.

„Siin saavad lapsed karjuda ja koridorides joosta. Saalis võib kogu aeg kõlaritest kuulda nii lennukite kui ka inimeste hääli. Siin ei ole kunagi täie­

likku vaikust. Teine eriline asi, millega muuseum teiste seas silma paistab, on juhendatud muuseumituurid. Me jutustame lennukite ja nendega seotud inimeste lugusid,“ selgitab Mecklin muuseumi edu tagamaid.

Lennukite tehniliste detailide kohta saavad kõik külastajad lugeda stendidelt ja teistest materjalidest, aga lendurite isiklikke lugusid jutustatakse ainult juhendatud tuuride ajal. Praegu viib selliseid tuure läbi neli inimest ja kõik nad jutustavad natuke erinevalt.

Kui oled osalenud ühe inimese juhendatud ringkäigul, broneeri järgmisel korral mõni teine giid ja võid kuulda midagi uut. Tuure tehakse soome ja inglise keeles.

Eriti rahvarohke oli 2023. aasta, kui muuseumis käis 30 000 külastajat, kellest välismaalasi oli kümnendik. Seda tingis eelkõige Soome liitumine NATOga.

„Inimeste meelest on Soome nüüd turvaline riik Vene karu naabruses. Pärast muuseumi külastamist suunduvad turistid tavaliselt vaatama mingit kohta idapiiri lähedal,“ räägib Mecklin.

SOOMLASTE LENNUKITE SININE SVASTIKA JA SELLE AJALUGU Need, kes on ajalooga kursis, teavad Soome vana svastika kasutamise

traditsioone ega aja seda kogemata segamini Teise maailmasõja ajal Saksamaal kasutatud tunnusega. Nooremat põlvkonda, kes ei tunne vanemat ajalugu nii hästi, paneb see loomulikult kulme kergitama.

Svastika on juba aastatuhandeid olnud õnne sümbol ja seda on kasutatud ning kasutatakse tänapäevalgi erinevates kultuurides ja usundeis headuse või igaviku tähenduses. Näiteks Põhjamaades on see tähistanud õnne. Soomes on aga svastikat kasutatud rauaajast saati, seega üle 3000 aasta.

Soome õhuvägi sai alguse sellest, et Rootsi päritolu krahv Erich von Rosen kinkis 6. märtsil 1918 Vaasas oma lennuki Thulin typ D Vabadussõda pidava valge valitsuse armeele. Lennuki tiibadele oli maalitud von Roseni isiklik õnnesümbol – sinine svastika valgel

põhjal. Seda lennukit saab näha kohe muuseumi sisse astudes.

Sinine svastika valgel taustal määrati märtsis 1918 Soome armee lennukite ühiseks tunnuseks. Sama sümbol sai juba enne jätkusõja algust ka armee maaväe soomustatud masinate tunnuseks.

Kui Saksamaa Teise maailmasõja kaotas, nõudis liitlaste järelevalvekomisjon 1945. aastal, et Soome peab oma lennukite, õhutõrje­ ja soomukiüksuste kuulsast svastikast loobuma, mistõttu asendatigi see ümmarguse sini­valge kokardi sümboliga.

MUUSEUMITÖÖ JA LENNUKITE

TAASTAMINE

Soome õhuvägi on oma ajaloo jooksul lennanud rohkem kui 250 erinevat tüüpi lennukitega, millest kahjuks ainult

BW-372 on tõeline haruldus – see on maailma viimane säilinud Brewsteri hävituslennuk

osa on tänaseni säilinud. Alguses ehitati lennukid puust raamidele ja kaeti kangaga, mistõttu said need õppelendudel väga tihti viga. Õhuväe kool, mis töötas toona Kauhaval, alustas lausa lendurite jaanipäeva traditsiooni, kus lõkkematerjal pärines lennukitest, mida polnud enam võimalik remontida.

Muuseumi lennukid on sõjamuuseumi omanduses ehk riigi vara. Lennukeid hooldavad ja taastavad õhuväe muuseumi ametlikud restauraatorid. Taastamistöö tehakse vanade töömeetodide ja materjalidega.

„Niimoodi saame lennuki ehitusajaga võrdväärse lõpptulemuse ja lennukid säilitavad omanäolisuse,“ kinnitab muuseumi juhataja.

Kõik näitusele välja pandud taastatud muuseumilennukid töötavad korralikult. Ka väljapanekusse kuuluva ME Bf 109 G­6/Y mootor on originaal ja lennuk ise lennukõlbulik. Muuseumis saab näha ka leitnant Lauri Pekuri hävituslennukit Brewster BW­372, mis oli õhuvõitluse käigus pihta saanud ja sundmaandumisel järve uppunud. Lennuk leiti hiljem Ida­Karjala Suurest Kolejärvest ja selle hankis oma kollektsiooni USA mereväe lennundusmuuseum Florida osariigis Pensacolas. Kevadest 2009 on lennuk laenul Soome Õhuväemuuseumis ja siin konserveeritud. BW­372 on kogu maailmas haruldus: see on maailma viimane säilinud Brewsteri hävituslennuk ning üks väheseid lahingukahjustustega muuseumilennukeid.

Veel on Soome Õhuväemuuseumil õnnestunud tulevastele põlvkonnadele säilitada järgmised haruldused: Breguet 14 A2 (Prantsuse kahekohaline luurelennuk ja pommitaja), GourdouLeseurre B.3 (Prantsuse ühekohaline hävitaja), VL Pyörremyrsky (Soome ühekohaline hävitaja), Valmet Vihuri II (Soome kahekohaline õppelennuk), Bristol Blenheim Mk.IV (Suurbritannia kolmekohaline pommitaja). Kohe saab restaureeritud ka VL Myrsky (Soome), mille taastamist alustati aastal 2014.

Muuseumi lahtiolekuajad ja rohkem infot leiad aadressilt https://ilmavoimamuseo.fi/.

Muuseumi juhataja Kai Mecklin

MITTE AINULT

IGAV LIIV JA TÜHI VÄLI

Kuidas minna ühest kohast teise, ütleme, idast läände? Lihtne. Kui sa tead, kuhu on nii ida kui lääs paigutatud, siis pole muud kui hakka aga õiges suunas astuma. Hästi, aga kui seda tuleb teha kõrbes? Ja just äsja käis sõda, mis ametlikult lõppes umbes tund aega tagasi? Ja päris kõigile idee sõja lõpust kui sellisest ei meeldi? Siis ei pruugi plaanitud rännak minna päris nii, nagu algne idee ette näeb. Eelmainitut saab näha Iisraeli filmis „Avanti popolo“.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Lähis­Idas on käinud ajaloo jooksul pidevalt mingi möll ja omavaheline taplemine. Kõik on kestnud nii kaua, et enam ei mäleta keegi, kus on algus, kus lõpp, kus põhjus, kus tagajärg. Kes kelle kaevu häda tegi või kes kelle kassi sauna korstnasse toppis. Mingist harjumusest või traditsioonist aetuna lastakse aga reipalt edasi. Või, noh, ükskõik, mida keegi teeb, ikka leidub

naaber, kellele see ei meeldi. Põhimõtteliselt sama skeemi järgi käis asi ka kuuepäevases sõjas, mille ajendiks oli ühe osapoole solvumine. Edasised teod andsid jällegi teisele osapoolele ainest solvumiseks. „Avanti popolo“ tegevus toimubki kuuepäevase sõja lõpuhetkedel.

Juuni 1967. Kuuepäevase sõja viimased tunnid. Siinai poolsaar. Omavahel

taplevad Egiptus ja Iisrael. Saabuvast vaherahust on raadioside kaudu aimu saanud enam­vähem kõik, kuid hoog on sees ja võidukad iisraellased ajavad taganevaid Egiptuse üksuseid reipalt mööda Siinai kõrbe Suessi kanali suunas. Kuskil selle möllu sees taganevad koos teistega ka Haled ja Gassan. Nad teavad kohe­kohe saabuvast vaherahust, kuid ega neile muud võimalust anta, kui loodetavasti elus ja ühes tükis

püsides Suessi kanalini jõuda. Nii algab ootamatusi täis retk läbi kõrbe.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis viimati olin vaadatavast filmist nii vaimustunud siis, kui tuli välja Merivoo „Tulnukas“. Päriselt ka! Mõned sarnasused neil kahel filmil on. Mõlemad on filmikooli lõputööd, mõlemad on mikroskoopilise eelarvega ja mõlemas mängivad suurepärased näitlejad. Ei, „Avanti popolos“ ei kasutata „Tulnuka“ tasemega kõnepruuki. Ning veel üks ei, „Avanti popolol“ ei ole vähemasti minu teada olemas järge. „Avanti popolo“ on hea film, mida võib soovitada mitte ainult sõjafilmisõbrale, vaid kõigile. Sest pihusolev teos sisaldab paljut: sõda, nalja, inimlikkust, absurdi ja traagikat. Ja seda kõike on palju nagu liiva kõrbes.

„AVANTI

POPOLO“

Osades: Salim Dau, Suhel Haddad

Lavastanud: Rafi Bukai 1 tund ja 24 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 10. Väga huvitav mõte asju just säärase nurga alt vaadata.

Teostus: 10. Nappide vahenditega teha nii hea film väärib kiitust.

Näitlejatööd kokku: 9. Näitlejad on head, aga jätan ühe punkti tagavaraks.

Film on ootamatult tempokas. Enne kui arugi saad, on juba pool vaadatud ja lõputiitrid käeulatuses. Võiks ju arvata, et mis tempot siin nii väga olla saab, kaks egiptlast lontsivad läbi kõrbe tõotatud kanali poole ja kogu moos. Ei ole moos, Haled ja Gassan satuvad lõpmata järjekindlalt muidu nii igava liiva ja tühja välja tingimustes sekeldustesse. Küll jääb neile ette vägagi surnud rootslasest rahuvalvaja, küll soristab välismaine uudistereporter neile peaaegu et otse pähe. Groteski ja absurdi piiril vahejuhtumeid tuleb nagu lakast ja jääb üle vaid oodata, mis järgmisena saama hakkab. Ega vastupidisel juhul olekski film rohkem näidendi „Godot’d oodates“ moodi, kus tegevus on pigem teisejärguline. Stsenarist-režissöör Rafi Bukai paika pandud tempo ja tegevuse loogika on kõigiti vastuvõetav.

Lavastajale: 10. Hea teostus, suurepärane.

kooli kohustuslikust kirjandusest on mõned pealkirjad meeles. Mõistagi on hea teada, mida kujutab endast see „Avanti popolo“, mida Haled uljalt päikesevarjuga vehkides kõrbes marssides laulda üürgab.

alla pressida. Noh, et kõik ikka viisakas välja näeks, mitte nagu meeleolukal sünnipäeval ülesvõetud koduvideo. Kui suurt midagi endale lubada ei saa, tuleb keskenduda heale stsenaariumile. Ja stsenaarium on hea saanud. Lisaksin veel, et väike eelarve ei tähenda sugugi seda, et filmis üldse ei tulistata. Ikka tulistatakse, mis sõjafilm see muidu oleks! Piirdutakse küll käsirelvadega, kuulipritsidel ei ole kilomeetripikkuseid linte ja ei käida kõik aeg ringi näpp päästikul, vaid iga asi omal ajal. Nii nagu peab.

„Avanti popolo“ on film, mis nõuab vaatajalt üht­teist eelteadmiste koha pealt. See on sõjafilm, mille vaatamisel tuleb kasuks kultuuriloo tundmine. Võib muidugi niisamuti, ilma eelteadmisteta vaadata ja nalja saab ikkagi. Lihtsalt kui vaataja juhtumisi ei tea midagi Shakespeare’i loomingust, jäävad osad naljad ja situatsioonid kahtlase väärtusega kraamiks. Nagu oleks naljakas, kuskil nagu oleks miski uba, aga kus ja miks? Aitab seegi, kui

Filmi veab Haled (Salim Daw). Ja hästi veab. Üks kõige keerukamaid asju teatris on joodikute kehastamine. Põhjus lihtne – väga kerge on üle pingutada ja muutuda groteskseks, ebausutavaks. Päikesevarju pea kohal hoidev juua täis Haled mõjub igati koomiliselt, aga mida aeg edasi, seda enam muutub totakus hoolikalt valitud maskiks. Maskiks, mille tagant piilub ettevaatlikult inimlikkus. Maskiks, mis on ette tõmmatud lootuses elusalt ja ühes tükis koju jõuda. Teist egiptlast Gassanit mängib Suhel Haddad ja hästi mängib. Ometi liigub fookus rohkem Haledi peale. Muidugi, kui egiptlased ennast Rootsi rahuvalvaja vägijookidest segi joovad, saab Gassanist lihtsalt uimaselt tuikuv kuju, samas Haled kipub täis peaga totrusi tegema. Siit ka erinevus. Üks on staatiline, teine dünaamiline. Vana vigur, vastandlike karakterite kasutamine, töötab hästi.

Nagu juba varem mainitud, oli filmi eelarve küllaltki napp. Kuskil mainiti summat 60 000 ameerika raha, aga jäi selgusetuks, kas silmas peeti tolleaegset või tänapäevast vääringut. Igal juhul välistab napp rahastus juba eos mööda ekraani vuravad või roomavad kaitsevärvi plekitükkidega kaunistatud sõjamasinad, lennukite parved taevas ja miljon ühikut plahvatusi sekundis. Väidetavalt olla rahanappuse ajel filmitud kogu film mitmesugustele maha kantud eri marki filmijuppidele. Aastaid hiljem, kui filmi taastama ja digiteerima hakati, tekitas restauraatoritele parajat peavalu, kuidas kõik eri tüüpi lindid kuidagi ühtse värvigamma

Kui „Tulnukas“ pakkus Eestis kõneainet tänu tegelaste vägagi lahtisele tekstile, siis „Avanti popolo“ pakkus kaks aastakümmet varem Iisraelis kõneainet seetõttu, et egiptlasi kehastasidki filmis täitsa egiptuse näitlejad. Tõsimeelsete iisraellaste arvates oli see midagi samalaadset kui ilmuda pidulikule vastuvõtule ülikonnas, aga pintsakule on nibude kohale tehtud südamekujulised sisselõiked. Ja siis hakati palehigis otsima, miks film ikkagi koššer ei ole. Küll olla juute halvustavalt kujutatud ja mida kõike veel. Tegelikult, kui film ära vaadata ja järele mõelda, ei ole režissöör tahtnud halvustada üht ega teist rahvust, pidada mingeid osapooli teistest paremaks ega halvemaks. Öelda on soovitud ikkagi seda, et sõda on üks neetult tobe vahend asjaajamiseks ning tolguseid leidub iga rahva hulgas. Kui miski muu seda ei tõesta, siis filmi lõpukaadrid kindlasti. Sest kes avavad tule viimaks Suessi kanalini jõudnud Haledi pihta? Mõlemad vaenupooled, nii juudid kui egiptlased. Sellega on kõik öeldud.

Kokkuvõtvalt: see on film, mis film on! Seda kassid ostaksid, see sobib igale poole, nii koju kui kontorisse kui garaaži. Soovitan soojalt ja külmalt.

MUL EI ÕNNESTU HÄSTI TULISTADA, KUID HÄSTI KIRJUTADA

VÕIB ISEGI ÕNNESTUDA

Mitmele põlvkonnale raamatusõpradele on Loomingu Raamatukogu hästi tuntud ja hinnatud sari, mis on aastakümneid pakkunud laias valikus väärtkirjandust. Ehkki ajakirja Kaitse Kodu! fookusega teoseid ilmub seal pigem harva, leiab siiski vahel ka mõne erandi. Üheks selliseks on tänavu kevadel ilmunud Andri Krasnjaštšõhhi

„Jumal on. +/-“, mis räägib Ukrainas toimuvast sõjast.

Tekst: JUKKO NOONI , vabatahtlik autor

Ukrainas aset leidvatest sõjakoledustest on ajakirjanduse vahendusel kõik osa saanud ning võib tunduda, et kõik võimalik on juba öeldud. Samuti toovad igapäevased meediakajastused – uudised, reportaažid, videod – sellele pidevalt lisa. Siiski pakub Krasnjaštšõhhi raamat midagi sügavamalt isiklikku ja kirjanduslikult nüansirikkamat, mida pelgalt meediast ei leia. „Meie hoovis on kass, ta on Hitleri nägu. Tal on samasugused vuntsid. Me kutsume teda Putiniks.“

Andri Krasnjaštšõhh on kirjanik ja õppejõud, kelle „Jumal on. +/­“ on tiitellehel nimetatud dokumentaaljutustuseks, mis kajastab täiemõõdulise sõja esimest aastat. Autor on teksti kirja pannud telefoniga ning see koosneb fragmentidest: 2–3realised killud vahelduvad pikemate lõikude või tekstiplokkidega. „Ma tajun ennast Ukraina ajaloo osana. Mikroajaloona. Mis tuleb kirja panna. Sest kõik läheb meelest, aga pisiasjades ei peitu mitte saatan ega jumal, vaid inimene. Mul ei õnnestu hästi tulistada, kuid hästi kirjutada võib isegi õnnestuda, ma olen õppinud ja palju harjutanud. Minu kaasaskantav õhutõrjesüsteem on nutitelefon, kuhu ma toksin tekste: sihin, sõrm päästikul. Vajutan niipea, kui leian täpse sõna.“

Nende tekstide kaudu saab lugeja veel ühe vahetu pildi, kuidas 24. veebruaril

2022. aastal tavapärane elukorraldus Ukrainas katkes, kuid vaatamata sõjale püütakse igapäevaeluga hakkama saada – algul pommide all Harkivis, pärast ümberasununa Poltavas. Autor muidugi tõdeb, et seda Harkivit, kus ta elas ja üles kasvas, kus sündis ja kasvas ta tütar, pole enam.

„Nadja sai kümneaastaseks 17. veebruaril. 19ndal tähistas koos sõbrannadega delfinaariumis, muljeid jätkus mitmeks päevaks. 24ndal puhkes sõda.“

„Esimesed kolm nädalat kas joosti või varjuti. Või joosti, varjuti, joosti. Istuti hiirvaikselt. Lihtsalt tõmbuti kägarasse ega oodatud midagi. Elu seiskus. Mina olin nende hulgas, kes läksid peitu ja istusid tasakesi. Jooksu panime alles kuu aja pärast. Poltavasse.“

„Meid mitte surmanud Vene raketid ei lennutanud meid mööda Ukrainat laiali. Me oleme nüüd ise nagu raketid: lendame, satume kuskile. Täidetud hirmuga.“

„Kohalikud õpetavad neid lihtsalt elama, õhuhäireid ja lennukeid kartmata, seevastu ümberasunutel on Putiniga omad arved. Kõik see seguneb mingil imepärasel kombel.“

„Kord päevas lendab üle lennuk. Madalalt. Meie oma. Nadja kargab toast välja: „Mööda?“ Ikka me ei harju ära.“

„JUMAL ON. +/-“ Loomingu Raamatukogu 16­17/2024

Andri Krasnjaštšõhh SA Kultuurileht

Raamat on täis mõtlemapanevaid ja valusaid hetki, mis tahes­tahtmata meelde jäävad. Autor kirjeldab, kuidas venelased tulistasid Harkivi lähistel asuva ökopargi loomi soomustransportööridest, miinipildujatest ja haubitsatest.

Osa neist püüti evakueerida, mille käigus sai mitu inimest surma, teiste hulgas vanematel abiks olnud viieteistaastane poiss ja kaks ökopargi töötajat, kes olid maha lastud, ühel käes poolik ämber porgandeid, teisel koeratoit.

Eks see ole individuaalne ja sõltub lugejast, aga „Jumal on. +/­“ mõjub kohati sügavamalt kui ajaleheartikkel või uudiskajastus, sest see on isiklik, vahetu ja hingeminev. See pole pelgalt dokumentaalne ülevaade, vaid sõjaolukorras elava inimese sisevaade, peegeldus tema tunnetest ja läbielamistest. Krasnjaštšõhh suudab oma fragmentides edastada mitte ainult sündmuste reaalsust, vaid ka seda, kuidas sõda murrab inimesi ja muudab neid jäädavalt. „Ma ei tea, millal sõda lõppeb ja milline ma olen pärast sõda. Ma ei teadnud, et sõda tuleb ja mind niimoodi muudab. Ma olen pärast sõda veel pikka aega selline nagu täna. Võib­olla olen ma jäädavalt muutunud.“

VEEBEL KRISTJAN PRII

(05.11.1982–14.09.2024)

Meie seast on lahkunud vankumatu kamraad ja hea inimene veebel Kristjan Prii.

Kristjan läbis 2003.–2004. aastail ajateenistuse mereväes, misjärel liitus Scoutspataljoniga. 2004–2011 teenis ta skaudina, osaledes muuhulgas neljal välismissioonil Afganistanis. Seal andis ta endast kõik ja ilmselt osa antust sinna kivikõrbesse jäigi.

Aastast 2014 oli veebel Prii staabiallohvitserina tegevteenistuses Kaitseliidus, kus tema erialaks oli foto ja video. Sellele lisaks oli ta SERE instruktor ning hinnatud spetsialist ja koolitaja nii Kaitseliidus kui ka Naiskodukaitse, Kodutütarde ja Noorte Kotkaste organisatsioonides.

Kristjani elurõõm, heatahtlikkus ja huumor on need, mis meid saatma jäävad.

Sügav kaastunne kõigile lähedastele ja kaasteelistele.

Valhallas kohtume kunagi Kristjaniga kõik ning tõstame kannu tema ja teiste sõdalaste auks!