SUURTE SÕNADE AEG

SUURTE SÕDADE AEG

10. septembril toimus USA 2024. aasta presidendivalimiste juhtkandidaatide teine debatt, kus kõlas ka küsimus: „Kas te toetate Ukraina võitu sõjas?“

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Kamala Harris vastas sellele jaatavalt, kirjeldades Bideni valitsuse tegevust relvaabi jagamisel 2022. aastast peale ja meenutades oma jutuajamist president Zelenskõiga Davosi foorumil vahetult enne suurt sõda veebruaris 2022, mil ta olla edastanud ka vajalikku luureinformatsiooni.

„Kohtusin Zelenskõiga mõni päev enne invasiooni, kohtusin seejärel liitlastega. Tõime kokku 50 riiki Ukraina toetuseks. Tänu meie antud toetusele peab Ukraina vastu iseseisva riigina,“ meenutas Harris debatil kohtumist.

Trump eiras järjekordselt otse vastamist ja kinnitas, et tema sooviks ja USA huvides on sõja kohene lõpetamine, milleks tulevat rääkida nii Zelenskõi kui Putiniga. „Mina paneksin Euroopa maksma ja muidu neid ei kaitse. Mul on head suhted Zelenskõi ja Putiniga, nad austavad mind,/.../“ praalis Trump debatil.

Järgnesid kandidaatide vastastikused süüdistused, millest meedia tõstis esile Harrise väidet, et kui Trump oleks president, istuks Putin praegu Kiievis ja kavandaks sealt Poola ründamist.

Sedastagem nüüd, et mainitud debatt oli selgelt pühendatud USA sisepoliitikale ja kuna toodud välispoliitilised killud kohe kuidagi ei kata USA demokraatliku ja vabariikliku partei poliitikat Ukrainas, siis pakkugem alljärgnevalt vajalikku lisainfot nii nende ridade lugemise ajaks valimiskampaanias juba kõlanu kui veel kõlava mõistmiseks.

NÕRKUS VÕI TARKUS?

Loodetavasti pühendasid nii Harris kui ka Trump mõned oma esinemised rohkem välispoliitikale. Hakatuseks tuletaksin vajaliku tausta loomiseks meelde, et teledebatis president Bideniga 27. juunil (pärast mida too loobus kandideerimisest Harrise kasuks) lükkas Trump tagasi just (14. juunil) kõlanud Putini ultimatiivse rahuplaani (Krimm ja neli oblastit jäävad Venemaale, Ukraina ei liitu NATOga, vähendab relvajõude, denatsifitseerub jne).

Mis aga puutub Harrisesse kui sõnumikandjasse Davosis, siis oli Trumpi vastuküsimus – miks Putin pärast seda ikkagi alustas suurt sõda? – igati oma kohal. Nagu ka lisatu – USA nõrkus sai ilmsiks juba Afganistanist pagedes augustis 2021.

Presidendikandidaatide debatil Harris aga õigustas Afganistanist vägede välja tõmbamist. „Lahkumine oli õige otsus, me rahastasime lõputut sõda ja pärast seda pole ükski USA sõdur konfliktitsoonis hukkunud: esimest korda sel sajandil,“ selgitas ta.

Fakt on aga see, et jaanuaris 2022 evakueerisid USA ja tema järel teised NATO riigid oma saatkonnad Kiievist Lvivi, mida Harrisel tuli mõistagi Davosis Zelenskõile selgitada.

Küllap saab pärast sõda teatavaks, mis kõik toimus Ukraina ja demokraatliku maailma suhetes 2022. aasta veebruarist maini (USA saatkond taasavati Kiievis 18. mail), ent kõigile on selge, et kui Ukraina juhtkond ja rahvas poleks agressorile vastu hakanud, näeks tänane Euroopa sootuks teisiti välja.

SÕDA MINGIL MAAL

Kremli alahindamise alguseks võib pidada Gruusia sõjale järgnenud reset-peregruzka­lugu märtsis 2009, mida tuleb võtta Obama­Bideni administratsiooni (2009–2017) selge vastutulekuna agressorile.

President Obama tegi Ukrainas järgnenust küll õiged järeldused, kuid paraku tegi tema asepresident kaheksa aastat hiljem sama – algul eksis, siis parandas vead. Ausalt öeldes ei saa suures poliitikaski vigadeta läbi, ent kui puhkeb konflikt kõige võimsamate vahel, on selle tagajärjed ja vead eriti silmatorkavad ning seetõttu ka õige poole avalikkust demoraliseerivad.

Kui esimeses ja teises maailmasõjas puhkes sõda juba tekkinud riikide gruppide vahel, siis tänases maailmas, kus on olemas rahu ja julgeoleku tagamise institutsioonid ning selge arusaam sellest, kes on agressor ja mis on agressioon, on jätkuvalt kummastav tõdeda, et Venemaa president Putin osales nagu teistega võrdne Normandia dessandi aastapäeval 6. juunil 2014 Prantsusmaal, kuhu kaks nädalat hiljem saabus 400 Vene merejalaväelast omandama kogemusi agressori laevastikule ehitatava kopterikandja Mistral pardal! Krimm oli selleks ajaks kaaperdatud ja Donbassis käisid lahingud!

Berliini ja Pariisi toonast käitumist esitleti Euroopa Liidu ruumis aga sääraselt, et nii peavadki asjad olema. Saab väita, et keskmine lääneeurooplane talus hästi n­ö osalisi või „seal“, meist kaugel olevaid sõdu.

Täpselt nagu punkmuusikat viljeleva kollektiivi J.M.K.E. aastakümneid tagasi loodud laulus „Mingil maal“, mille sõnad võtavad ka tänapäeval tabavalt kokku inimeste empaatiavõime defitsiidi, kui jutt käib nende suhtes perifeersetes piirkondades paiknevatest persoonidest.

Mingil maal tapetakse tänavatel rahvast

Hiinas või Armeenias või kurat teab kus veel

Mingil maal kiusatakse taga mingeid juute

Mingil maal pidevalt juhtub miskit veel

Mina võtan kapist õlle, avan, tõstan suule

Enne küll kontrollin, ega hiirt ei ole sees

Keeran kinni teleka ja tõmban välja raadio

Enam ma ei tea mis toimub kuskil mingil maal

Minu maa on minu telekas ja minu õlu

Ja minu pisikesed kompromissitud ideed

Hiinat pole olemas, Armeeniat ei usu

Nad eksisteerivad vaid minu pildikasti sees

LAVROVI „TÕED“

Sõja suureks paisumine veebruaris 2022 ületas õnneks siiski senise taluvuse ja leppimise piiri. Kiiresti tekkis Ukrainat toetav koalitsioon (57 riiki Euroopast, Aasiast, Ameerikast). Paraku peab tõdema sedagi, et ka agressorriik pole jäänud üksi. Otsest sõjalist abi saab ta Valgevenelt, Iraanilt ja Põhja­Korealt, kaudsemat abi Euraasia Majandusühendusse, Kollektiivse Julgeolekulepingu organisatsiooni, Shanghai koostööorganisatsiooni ja BRICSi kuuluvatelt riikidelt. Moskval on veel töised suhted Araabia Liigaga, Islami koostööorganisatsiooni ja Pärsia lahe koostööorganisatsiooniga ning on peetud ka kaks tippkohtumist Aafrika Liiduga.

Sestap on Kremlil lihtne käimasolevas propagandasõjas asju kujutada nii, et tema kuulub maailma enamusse (vene k mirovoje bolshinstvo) ja globaalsesse Lõunasse, mida vastandatakse Põhja­Ameerika ja Euroopa vähemusele.

Kuna ükski mainitud organisatsioonidest pole ametlikult hakanud Venemaa liitlaseks käimasolevas sõjas, on Ukraina ja Venemaa vahel lahti läinud omapärane võistlus, kumb suudab oma üritustele kaasata rohkem n­ö pealtvaatavate riikide valitsusi.

Nii on president Zelenskõi rahuplaani arutajate hulk aastail 2022–2024 kasvanud 40­lt 101­le, kellest lõppdokumendile kirjutas alla 80 valitsust. Nn Krimmi platvormis (= kuulub Ukrainale) osalejate arv on tõusnud 43­lt 65­le.

Moskva suurimaks eduks suure sõja aastatel tuleb pidada Shanghai koostööorganisatsiooni suurenemist 10­le (liitus Valgevene) ja BRICSi suurenemist 9­le (liitujate hulgas Iraan ja Ühendemiraadid). Kuna BRICSi aastakohtumine toimub oktoobris Kaasanis, loodab Venemaa sellele tervelt 30 riigijuhi osalust.

Juurdekasvu oodatakse Aasiast ja Aafrikast ning kuna see toimub jätkuva sõja tingimustes, muutis Kreml oma toetusreservi silmas pidades sel suvel järsult oma propagandat ja serveerib Ukraina konflikti puhkemist üpris omapäraselt.

Järgnev faktide rida pärineb välisminister Lavrovi esinemisest oma Jeemeni kolleegi vastu võttes 27. augustil, kuid seda jada on väikeste erinevustega esitatud juba kümneid kordi.

Esmalt muidugi kinnitatakse, et konflikti alguspunktiks olla olnud põhiseadusevastane verine riigipööre 22. veebruaril 2014. (Ehkki parlamendi enamus hääletas sel päeval maha vana ja ametisse uue valitsuse ning Ülemraada hoones ei kõlanud ühtegi lasku. Krimmi kaaperdanud Vene sõjaväelastele aga anti medal, kus „vabastusoperatsiooni“ ajana oli kirjas 20. veebruar – 18. märts 2022). Samuti kampaania vene keele tõrjumiseks, mis tulenes mahahääletatud võimu 2012. aastal seadust rikkudes tehtud otsusest muuta aastail 1991–2012 kehtinud keeleseadust nn regionaalkeele kasuks.

Valedest koosnevale sissejuhatusele järgneb aga eriti ülbe nimistu võitudest ja ohvri kaotustest stiilis „teeme, mida tahame“!

Lavrovi 1. „tõde“: kui poleks toimunud riigipööret, oleks Ukraina jäänud oma 1991. aasta piiridesse ja seda koos Krimmiga.

2. „tõde“: kui Ukraina oleks veebruaris 2015 nõustunud Minski lepetega, oleks ta säilinud 1991. aasta piirides, kuid ilma Krimmita.

3. „tõde“: Kui Ukraina oleks aprillis 2022 leppinud Istanbulis parafeeritud vaherahu tingimustega, oleks ta jäänud ilma Krimmist ja suurest osast Donbassist.

4. „tõde“: täna tuleb Ukrainal lisaks Krimmile loobuda Donetski, Luhanski, Hersoni ja Zaporižžja oblastitest. Ehk siis – näete, kui suuremeelsed me oleme olnud!?

VIIMAKS JÕUDIS PÄRALE

Paraku on seda, et üks riik läheb lihtsalt oma naabrile kallale ja haukab tema territooriumist tüki tüki järel, võetud pikka aega kui midagi normaalset.

Ehkki Kreml vallandas sama käitumismalli juba 1992. aastal Moldova kallal, 2008. aastal tegi sama Gruusia vastu ja 2014 kordus kõik Ukrainas, leppisid suurjõud ometi jätkuvalt Moskva impeeriumi taastamise ihalusega. Justkui poleks riike ja rahvaid, kes selle tõttu kannatavad.

Alles 15. detsembril 2021, kui Moskva nõudis USAlt ja NATOlt tagasiminekut 1997. aasta piiridesse (!) ja alustas kolm kuud hiljem selle nimel suurt sõda, teadvustasid demokraatlike riikide valitsused samm­sammult endile agressori olemasolu ja vajadust teda jõuga ohjata.

Paraku asendus idülliline kooselu kurjamiga üksnes sanktsioonide rakendamisega tema vastu ja sõja võitu agressori üle on pingsalt välditud. Ajalugu saab edasi viia siiski üksnes vabadus ja demokraatia, mitte kurjus.

Sestap lootkem, et ka valimised esimese peamises kantsis toovad täie selguse peamises välispoliitilises teemas – USA teeb kõik, tagamaks Ukraina võitu sõjas agressoriga.