MUL EI ÕNNESTU HÄSTI TULISTADA, KUID HÄSTI KIRJUTADA VÕIB ISEGI ÕNNESTUDA

MUL EI ÕNNESTU HÄSTI TULISTADA, KUID HÄSTI KIRJUTADA VÕIB ISEGI ÕNNESTUDA

Mitmele põlvkonnale raamatusõpradele on Loomingu Raamatukogu hästi tuntud ja hinnatud sari, mis on aastakümneid pakkunud laias valikus väärtkirjandust. Ehkki ajakirja Kaitse Kodu! fookusega teoseid ilmub seal pigem harva, leiab siiski vahel ka mõne erandi. Üheks selliseks on tänavu kevadel ilmunud Andri Krasnjaštšõhhi „Jumal on. +/-“, mis räägib Ukrainas toimuvast sõjast.

Tekst: JUKKO NOONI , vabatahtlik autor

Ukrainas aset leidvatest sõjakoledustest on ajakirjanduse vahendusel kõik osa saanud ning võib tunduda, et kõik võimalik on juba öeldud. Samuti toovad igapäevased meediakajastused – uudised, reportaažid, videod – sellele pidevalt lisa. Siiski pakub Krasnjaštšõhhi raamat midagi sügavamalt isiklikku ja kirjanduslikult nüansirikkamat, mida pelgalt meediast ei leia. „Meie hoovis on kass, ta on Hitleri nägu. Tal on samasugused vuntsid. Me kutsume teda Putiniks.“

Andri Krasnjaštšõhh on kirjanik ja õppejõud, kelle „Jumal on. +/­“ on tiitellehel nimetatud dokumentaaljutustuseks, mis kajastab täiemõõdulise sõja esimest aastat. Autor on teksti kirja pannud telefoniga ning see koosneb fragmentidest: 2–3realised killud vahelduvad pikemate lõikude või tekstiplokkidega. „Ma tajun ennast Ukraina ajaloo osana. Mikroajaloona. Mis tuleb kirja panna. Sest kõik läheb meelest, aga pisiasjades ei peitu mitte saatan ega jumal, vaid inimene. Mul ei õnnestu hästi tulistada, kuid hästi kirjutada võib isegi õnnestuda, ma olen õppinud ja palju harjutanud. Minu kaasaskantav õhutõrjesüsteem on nutitelefon, kuhu ma toksin tekste: sihin, sõrm päästikul. Vajutan niipea, kui leian täpse sõna.“

Nende tekstide kaudu saab lugeja veel ühe vahetu pildi, kuidas 24. veebruaril 2022. aastal tavapärane elukorraldus Ukrainas katkes, kuid vaatamata sõjale püütakse igapäevaeluga hakkama saada – algul pommide all Harkivis, pärast ümberasununa Poltavas. Autor muidugi tõdeb, et seda Harkivit, kus ta elas ja üles kasvas, kus sündis ja kasvas ta tütar, pole enam.

„Nadja sai kümneaastaseks 17. veebruaril. 19ndal tähistas koos sõbrannadega delfinaariumis, muljeid jätkus mitmeks päevaks. 24ndal puhkes sõda.“

„Esimesed kolm nädalat kas joosti või varjuti. Või joosti, varjuti, joosti. Istuti hiirvaikselt. Lihtsalt tõmbuti kägarasse ega oodatud midagi. Elu seiskus. Mina olin nende hulgas, kes läksid peitu ja istusid tasakesi. Jooksu panime alles kuu aja pärast. Poltavasse.“

„Meid mitte surmanud Vene raketid ei lennutanud meid mööda Ukrainat laiali. Me oleme nüüd ise nagu raketid: lendame, satume kuskile. Täidetud hirmuga.“

„Kohalikud õpetavad neid lihtsalt elama, õhuhäireid ja lennukeid kartmata, seevastu ümberasunutel on Putiniga omad arved. Kõik see seguneb mingil imepärasel kombel.“

„Kord päevas lendab üle lennuk. Madalalt. Meie oma. Nadja kargab toast välja: „Mööda?“ Ikka me ei harju ära.“

Raamat on täis mõtlemapanevaid ja valusaid hetki, mis tahes­tahtmata meelde jäävad. Autor kirjeldab, kuidas venelased tulistasid Harkivi lähistel asuva ökopargi loomi soomustransportööridest, miinipildujatest ja haubitsatest.

Osa neist püüti evakueerida, mille käigus sai mitu inimest surma, teiste hulgas vanematel abiks olnud viieteistaastane poiss ja kaks ökopargi töötajat, kes olid maha lastud, ühel käes poolik ämber porgandeid, teisel koeratoit.

Eks see ole individuaalne ja sõltub lugejast, aga „Jumal on. +/­“ mõjub kohati sügavamalt kui ajaleheartikkel või uudiskajastus, sest see on isiklik, vahetu ja hingeminev. See pole pelgalt dokumentaalne ülevaade, vaid sõjaolukorras elava inimese sisevaade, peegeldus tema tunnetest ja läbielamistest. Krasnjaštšõhh suudab oma fragmentides edastada mitte ainult sündmuste reaalsust, vaid ka seda, kuidas sõda murrab inimesi ja muudab neid jäädavalt. „Ma ei tea, millal sõda lõppeb ja milline ma olen pärast sõda. Ma ei teadnud, et sõda tuleb ja mind niimoodi muudab. Ma olen pärast sõda veel pikka aega selline nagu täna. Võib­olla olen ma jäädavalt muutunud.“

„JUMAL ON. +/-“

Loomingu Raamatukogu 16­-17/2024

Andri Krasnjaštšõhh

SA Kultuurileht