IGAV LIIV JA TÜHI VÄLI

IGAV LIIV JA TÜHI VÄLI

Kuidas minna ühest kohast teise, ütleme, idast läände? Lihtne. Kui sa tead, kuhu on nii ida kui lääs paigutatud, siis pole muud kui hakka aga õiges suunas astuma. Hästi, aga kui seda tuleb teha kõrbes? Ja just äsja käis sõda, mis ametlikult lõppes umbes tund aega tagasi? Ja päris kõigile idee sõja lõpust kui sellisest ei meeldi? Siis ei pruugi plaanitud rännak minna päris nii, nagu algne idee ette näeb. Eelmainitut saab näha Iisraeli filmis „Avanti popolo“.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Lähis-­Idas on käinud ajaloo jooksul pidevalt mingi möll ja omavaheline taplemine. Kõik on kestnud nii kaua, et enam ei mäleta keegi, kus on algus, kus lõpp, kus põhjus, kus tagajärg. Kes kelle kaevu häda tegi või kes kelle kassi sauna korstnasse toppis. Mingist harjumusest või traditsioonist aetuna lastakse aga reipalt edasi. Või, noh, ükskõik, mida keegi teeb, ikka leidub naaber, kellele see ei meeldi. Põhimõtteliselt sama skeemi järgi käis asi ka kuuepäevases sõjas, mille ajendiks oli ühe osapoole solvumine. Edasised teod andsid jällegi teisele osapoolele ainest solvumiseks. „Avanti popolo“ tegevus toimubki kuuepäevase sõja lõpuhetkedel.

Juuni 1967. Kuuepäevase sõja viimased tunnid. Siinai poolsaar. Omavahel taplevad Egiptus ja Iisrael. Saabuvast vaherahust on raadioside kaudu aimu saanud enam­vähem kõik, kuid hoog on sees ja võidukad iisraellased ajavad taganevaid Egiptuse üksuseid reipalt mööda Siinai kõrbe Suessi kanali suunas. Kuskil selle möllu sees taganevad koos teistega ka Haled ja Gassan. Nad teavad kohe­kohe saabuvast vaherahust, kuid ega neile muud võimalust anta, kui loodetavasti elus ja ühes tükis püsides Suessi kanalini jõuda. Nii algab ootamatusi täis retk läbi kõrbe.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis viimati olin vaadatavast filmist nii vaimustunud siis, kui tuli välja Merivoo „Tulnukas“. Päriselt ka! Mõned sarnasused neil kahel filmil on. Mõlemad on filmikooli lõputööd, mõlemad on mikroskoopilise eelarvega ja mõlemas mängivad suurepärased näitlejad. Ei, „Avanti popolos“ ei kasutata „Tulnuka“ tasemega kõnepruuki. Ning veel üks ei, „Avanti popolol“ ei ole vähemasti minu teada olemas järge. „Avanti popolo“ on hea film, mida võib soovitada mitte ainult sõjafilmisõbrale, vaid kõigile. Sest pihusolev teos sisaldab paljut: sõda, nalja, inimlikkust, absurdi ja traagikat. Ja seda kõike on palju nagu liiva kõrbes.

Film on ootamatult tempokas. Enne kui arugi saad, on juba pool vaadatud ja lõputiitrid käeulatuses. Võiks ju arvata, et mis tempot siin nii väga olla saab, kaks egiptlast lontsivad läbi kõrbe tõotatud kanali poole ja kogu moos. Ei ole moos, Haled ja Gassan satuvad lõpmata järjekindlalt muidu nii igava liiva ja tühja välja tingimustes sekeldustesse. Küll jääb neile ette vägagi surnud rootslasest rahuvalvaja, küll soristab välismaine uudistereporter neile peaaegu et otse pähe. Groteski ja absurdi piiril vahejuhtumeid tuleb nagu lakast ja jääb üle vaid oodata, mis järgmisena saama hakkab. Ega vastupidisel juhul olekski film rohkem näidendi „Godot’d oodates“ moodi, kus tegevus on pigem teisejärguline. Stsenarist-režissöör Rafi Bukai paika pandud tempo ja tegevuse loogika on kõigiti vastuvõetav.

„Avanti popolo“ on film, mis nõuab vaatajalt üht­teist eelteadmiste koha pealt. See on sõjafilm, mille vaatamisel tuleb kasuks kultuuriloo tundmine. Võib muidugi niisamuti, ilma eelteadmisteta vaadata ja nalja saab ikkagi. Lihtsalt kui vaataja juhtumisi ei tea midagi Shakespeare’i loomingust, jäävad osad naljad ja situatsioonid kahtlase väärtusega kraamiks. Nagu oleks naljakas, kuskil nagu oleks miski uba, aga kus ja miks? Aitab seegi, kui kooli kohustuslikust kirjandusest on mõned pealkirjad meeles. Mõistagi on hea teada, mida kujutab endast see „Avanti popolo“, mida Haled uljalt päikesevarjuga vehkides kõrbes marssides laulda üürgab.

Filmi veab Haled (Salim Daw). Ja hästi veab. Üks kõige keerukamaid asju teatris on joodikute kehastamine. Põhjus lihtne – väga kerge on üle pingutada ja muutuda groteskseks, ebausutavaks. Päikesevarju pea kohal hoidev juua täis Haled mõjub igati koomiliselt, aga mida aeg edasi, seda enam muutub totakus hoolikalt valitud maskiks. Maskiks, mille tagant piilub ettevaatlikult inimlikkus. Maskiks, mis on ette tõmmatud lootuses elusalt ja ühes tükis koju jõuda. Teist egiptlast Gassanit mängib Suhel Haddad ja hästi mängib. Ometi liigub fookus rohkem Haledi peale. Muidugi, kui egiptlased ennast Rootsi rahuvalvaja vägijookidest segi joovad, saab Gassanist lihtsalt uimaselt tuikuv kuju, samas Haled kipub täis peaga totrusi tegema. Siit ka erinevus. Üks on staatiline, teine dünaamiline. Vana vigur, vastandlike karakterite kasutamine, töötab hästi.

Nagu juba varem mainitud, oli filmi eelarve küllaltki napp. Kuskil mainiti summat 60 000 ameerika raha, aga jäi selgusetuks, kas silmas peeti tolleaegset või tänapäevast vääringut. Igal juhul välistab napp rahastus juba eos mööda ekraani vuravad või roomavad kaitsevärvi plekitükkidega kaunistatud sõjamasinad, lennukite parved taevas ja miljon ühikut plahvatusi sekundis. Väidetavalt olla rahanappuse ajel filmitud kogu film mitmesugustele maha kantud eri marki filmijuppidele. Aastaid hiljem, kui filmi taastama ja digiteerima hakati, tekitas restauraatoritele parajat peavalu, kuidas kõik eri tüüpi lindid kuidagi ühtse värvigamma alla pressida. Noh, et kõik ikka viisakas välja näeks, mitte nagu meeleolukal sünnipäeval ülesvõetud koduvideo. Kui suurt midagi endale lubada ei saa, tuleb keskenduda heale stsenaariumile. Ja stsenaarium on hea saanud. Lisaksin veel, et väike eelarve ei tähenda sugugi seda, et filmis üldse ei tulistata. Ikka tulistatakse, mis sõjafilm see muidu oleks! Piirdutakse küll käsirelvadega, kuulipritsidel ei ole kilomeetripikkuseid linte ja ei käida kõik aeg ringi näpp päästikul, vaid iga asi omal ajal. Nii nagu peab.

Kui „Tulnukas“ pakkus Eestis kõneainet tänu tegelaste vägagi lahtisele tekstile, siis „Avanti popolo“ pakkus kaks aastakümmet varem Iisraelis kõneainet seetõttu, et egiptlasi kehastasidki filmis täitsa egiptuse näitlejad. Tõsimeelsete iisraellaste arvates oli see midagi samalaadset kui ilmuda pidulikule vastuvõtule ülikonnas, aga pintsakule on nibude kohale tehtud südamekujulised sisselõiked. Ja siis hakati palehigis otsima, miks film ikkagi koššer ei ole. Küll olla juute halvustavalt kujutatud ja mida kõike veel. Tegelikult, kui film ära vaadata ja järele mõelda, ei ole režissöör tahtnud halvustada üht ega teist rahvust, pidada mingeid osapooli teistest paremaks ega halvemaks. Öelda on soovitud ikkagi seda, et sõda on üks neetult tobe vahend asjaajamiseks ning tolguseid leidub iga rahva hulgas. Kui miski muu seda ei tõesta, siis filmi lõpukaadrid kindlasti. Sest kes avavad tule viimaks Suessi kanalini jõudnud Haledi pihta? Mõlemad vaenupooled, nii juudid kui egiptlased. Sellega on kõik öeldud.

Kokkuvõtvalt: see on film, mis film on! Seda kassid ostaksid, see sobib igale poole, nii koju kui kontorisse kui garaaži. Soovitan soojalt ja külmalt.

„AVANTI POPOLO“

Osades: Salim Dau, Suhel Haddad

Lavastanud: Rafi Bukai

1 tund ja 24 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 10. Väga huvitav mõte asju just säärase nurga alt vaadata.

Teostus: 10. Nappide vahenditega teha nii hea film väärib kiitust.

Näitlejatööd kokku: 9. Näitlejad on head, aga jätan ühe punkti tagavaraks.

Lavastajale: 10. Hea teostus, suurepärane.