NAISKODUKAITSJAD KARASTUSID MEREVEES

NAISKODUKAITSJAD KARASTUSID MEREVEES

Mitmekülgne eneseharimine on Naiskodukaitses aegade algusest saati aukohal seisnud ning lisaks kohustuslikule baasväljaõppele ja erialastele täiendkoolitustele leiavad naiskodukaitsjad alati võimalusi, kuidas elu põnevamaks muuta ja laiapindse riigikaitse põhimõtetele vastavalt oma oskusi veelgi arendada.

Tekst: LY MÄEMURD, vabatahtlik autor

Nõnda tõestasid ka Pärnumaa ringkonna naised, et on valmis vajadusel hüppama tundmatusse vette, ning et seltsis ikka segasem oleks, võtsid koos sõbraliku malevlasega ette teekonna Tallinna Kopli lahe äärde.

Ei, mitte päevitama ja laisalt lainetes vedelema, kuigi ilm soosinuks sedagi. Süsta tänaval ootasid meid ees hoopis Politsei­ ja Piirivalveameti merepäästeinstruktorid Robert Aasa ja Sander Kiviselg, valmis meelde tuletama, et tundmatusse vette ei tohi kindlasti hüpata pea ees ja päästevest olgu alati seljas. Algas merepäästele keskenduv koolituspäev, millesse jagus kuhjaga emotsioone, eneseületamist ja uusi teadmisi, aga ka seiklusi.

Täie rauaga

Kui pealinna sõitmise ajal looritas lähitulevikku veel teatud salapära ja kippus kujunema üldine arvamus, et küllap tuleb huvitav, aga pigem leebemat sorti päev, mille alguses kuulame teooriat ja pärast saab kuivülikonnaga veepinnal hulpides lõdvestuda, siis, nagu ütles juba Agu Sihvka: „Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et ...“

... ettekujutusest vastasid tõele täpselt kaks asja: alguses OLI teooria ja pärast lõunat OLI vaja endale kuivülikond selga tõmmata (kuigi siin oleks vahest paslikum kasutada sõnu „võidelda“ ja „võimelda“). Ülejäänud osas selgus, et instruktoritel polnud plaaniski meile hinnaalandust teha ja saime täie rauaga kõike seda, mida kutselistele merepäästjatelegi kaheksapäevase baaskoolituse alguses õpetatakse – nimelt enese päästmist. Sest ainult see, kes oskab päästa ennast, saab päästa ka teisi.

Need lõputud vettehüpped üksi ja kahekesi paaris, vees sooja hoidmiseks puntra moodustamine, üheskoos sirge katkematu ahelana ujumine, mööda redelit vist küll juba seitsmendat korda kolme meetri kõrgusele kaile tagasi ronimine, enda ning kaaslaste laevale hiivamine ja juba vette kukkununa päästevesti korrektselt selga saamine oli kõike muud kui lõdvestumine.

See oli lõputult voolav higi, mõned pisarad ja paar korda ahastav ma­enamei­jaksa, aga raskusele vaatamata oli otsata põnev ja allaandjaid ei olnud. Kõik, kes üheskoos vettehüpetega alustasid, need õhtul poole viie paiku üheskoos välja ronimisega ka lõpetasid. Kindlasti ei oleks selline sooritus võimalikuks saanud lisaks oma eriala tipuks olemisele ka motiveerimiskunsti ja inimeste nägemise oskust suurepäraselt valdavate instruktoriteta, kellega koos tundsid õppurid end kogu selle aja kindlalt ja turvaliselt.

Ka vees rassimisele eelnenud teooriaosa oli sisukas ja hästi lahti seletatud ning kõik meist teavad nüüd, kui pikk on üks meremiil või mis peitub tähekombinatsiooni JRCC taga. Teadlike kodanikena oskame nimetada ohutusvesti ja päästevesti erinevusi ning juhtida kaasmerereisijate tähelepanu sellele, milliseid tähistusi otsida päästevestilt, et veenduda – vest päästab veest.

See, et paukvesti kokkupakkimisel ja uue süsihappegaasiballooni sissekeeramisel tuleb jälgida, millises asendis on lööknõel, ning see, miks on balloonil ümber paksust materjalist vutlar, on üle klassiruumi kajanud näite saatel samuti pähe kinnistunud.

10 MINUTIT

Sümboolselt ja täiesti juhuslikult just Läänemerele pühendatud päeval toimunud koolituse saime kokku võtta tõdemusega, et merd ei pea kartma, aga teda tuleb austada, sest nalja tema ei mõista. See võiks olla kõigi Läänemere­äärsete riikide elanike ühine põhitõde, mida mere läheduses viibides ei tohiks hetkekski unustada.

Merel hädas olles loeb iga minut, sest nagu me teada saime, läheb kümne meetri pikkune alus, kui tema keres on kümnesentimeetrise läbimõõduga auk, põhja kümne minutiga, kümnekraadises vees aga püsib inimene ilma kõrvalise abita tegutsemisvõimelisena umbes kümme minutit, ent seda vaid juhul, kui ta on teadvusel ega ole raskelt vigastatud.

Et õiges mõõdus ja nõuetele vastav päästevest tuleb selga panna ja korralikult kinnitada kohe veele minnes, isegi kui seadus seda praegu ei nõua, sest see on kõige soodsam elukindlustus, tänu millele ei tule õnnetuse korral maksta kõige kõrgemat hinda. Juba vette sattununa vesti õigesti selga saamine ei ole miski lapsemäng, seda võivad Pärnumaa naiskodukaitsjad teile nüüd kogemusele tuginedes kinnitada.