PUU PIKKUPIDI POOLEKS: MIKS, KUIDAS JA MILLEGA?

PUU PIKKUPIDI POOLEKS: MIKS, KUIDAS JA MILLEGA?

Suvel, tuleohtlikul ajal, saab lõkketegemisega hakkama peaaegu igaüks. Märksa keerukam on tuli üles saada märjal ajal. Ent on nippe, millega oma võimalusi suurendada. Üheks selliseks on puude pikkupidi lõhki ajamine.

Tekst: Asso Puidet, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Just pikkupidi, mitte ristipidi, nagu tavaliselt, kui me puid sobivasse pikkusesse murrame, saeme või lõhume. Ja miks? Selleks on mitu head põhjust. Esiteks sellepärast, et isegi kui puu on pealt märgunud, on selle sisemus suure tõenäosusega endiselt kuiv.

Teiseks võtab pooleks löödud halg paremini tule külge kui ümar. Nimelt tekib nõnda rohkem pinda ja suurem pindala aitab hapnikul hõlpsamalt jõuda puiduni, mis omakorda kiirendab põlemisprotsessi.

Samuti paljastatakse lõhestamisel puidu sisemine, kiuline struktuur. Need kiud süttivad kergemini kui puidu koorega kaetud siledam ja tihedam välispind, mis ajab pigem tossu välja kui põleb. See on iseäranis oluline just lõkke süütamise faasis.

Ja isegi kui puu on juba kergelt niiske, kuivab lõhestatud puit kiiremini kui ümarpuit, sest õhk pääseb sellele paremini ligi ja niiskus aurustub kiiremini. Eriti lõkkekuumuse mõjul.

Kolmandaks võimaldab puidu lõhestamine saada meil täpselt nii peenikesi laaste, kui meil tuleaseme valmistamiseks või ka näiteks tuletokkide tegemiseks tarvis läheb.

Need on siis põhjused, miks keegi peaks üldse puude lõhestamisega jändama hakkama.

KOLM KANGET

Nüüd, mida on vaja puu lõhestamiseks?

Esiteks midagi, millega lõhestada. Klassikaline lähenemine oleks muidugi kirvega. Ehkki kirves on kahtlemata tõhus lõhestaja, ei pruugi see olla selle töö jaoks kõige ohutum ja mugavam riist. Iseäranis juhul, kui me ei lõhesta mitte pakke, vaid, ütleme, käsivarrejämedusi oksi.

Mistõttu tuleks kirvele, mida me nagunii kogu aeg kaasas ei tassi, eelistada metsas lõkkepuude lõhestamiseks nuga, mis meil nagunii peaks kogu aeg metsas kaasas olema. Aga millist nuga? Soovituslikult võiks nuga olla mitte kokkuvolditav, vaid jäiga teraga. Eriti hea oleks, kui metall, millest noatera on valmistatud, ulatuks käepideme lõpuni. Nõnda vähendame võimalust, et noatera käepideme juurest või selle seest välja murdub.

Samuti ei sobi puu pikuti raiumiseks liiga õhukese teraga nuga, mis võib selle suhteliselt brutaalse protsessi käigus hõlpsasti murduda. Lõhestamiseks kasutatava noa tera paksus võiks olla vähemalt kolm millimeetrit.

Ka noatera pikkus on siinkohal oluline – see määrab ära, kui suure läbimõõduga puid saate lõhestada. Nimelt ei saa noatera olla lühem lõhestatava oksa või halu läbimõõdust. Vastupidi, see võiks olla vähemalt kolm sentimeetrit pikem.

Teiseks on vaja midagi, mida lõhestada. Päris iga ronti ega puujurakat ei tasu hakata pikkupidi pooleks ajama. Lõhestatav oks võiks olla võimalikult sirge, selline jookseb suurema vaevata pooleks. Samuti tuleks vältida oksakohtadega halge. Need on oluliselt sitkemad kui halg ise ning võivad ka tugevamale terale osutuda liiga suureks takistuseks. Tagajärjeks kas lootusetult halu sisse kinni jäänud või, veel hullem, murdunud teraga nuga.

Ja kolmandaks läheb vaja midagi, mille abil lõhestada. Ehk midagi, millega noa tera läbi puidu toksida. Selleks sobib mõni kenasti kätte mahtuv tugevamast puidust malakas.

Sobilikud kolm komponenti olemas, saabki hakata lõhestama. Aga kuidas?

MÕISTUSEGA, MITTE JÕUGA

Esmalt tuleb lõhestatav asetada tugevale horisontaalsele pinnale. Kõige sobilikum on mõni känd või lõhkumispakk. Parema puudusel näiteks ka toekam puitpink. Kivi ei maksa lõhkumis­ alusena kasutada, muidu võib edukas lõhestamine lõppeda nüritatud teraga.

Sobiv aluspind leitud ja lõhestatav sellele toetatud, aseta noatera täpselt sellele kohale, kust tahad puud pooleks ajama hakata. Tavaliselt risti üle halu keskkoha. Aga kui halg on liiga jäme, siis näiteks ühe kolmandiku peale. Just nimelt aseta, mitte ära löö. Ja aseta täiesti sirgelt. Poolviltu, lohakalt puusse rammitud nuga on peamine põhjus, miks tera võib lõhestamise käigus murduda.

Tera puule asetatud, koputa ülalmainitud malakaga tera keskkohta, kuni see on enam­vähem tera laiuselt puu sisse löödud.

Ja nüüd, noa käepidemest kinni hoides, hakka vastu puust välja ulatuvat tera toksides suunama nuga allapoole. Katsu seda teha nii, et nuga püsiks võimalikult horisontaalses asendis.

Ja ära löö mitte noa tipu pihta, mis on tavaliselt õhem, vaid proovi lüüa tipust võimalikult kaugelt vastu noa selga. Sellepärast ongi oluline, et noatera oleks lõhestatava puu läbimõõdust pikem.

Kui puu on kuivanud, seal pole oksakohti ning kiud jooksevad sirgelt, võib see juba pärast paari lööki sirinal pooleks joosta. Alati muidugi nii lihtsalt ei lähe. Teinekord läheb koguni nii pahasti, et noatera tipp vajub löökide mõjul allapoole, aga käepidemepoolne osa ei tule järele – jättes noa sellisesse asendisse, et selle tera pihta pole enam võimalik lüüa. Seda probleemi saad korrigeerida vastu käepidet toksides, kuni nuga on taas horisontaalses asendis.

Viimaks puu pikkupidi pooleks aetud, saad lõhestatud halud ajada veel kord pooleks. Ja veel. Sõltuvalt sellest, kui peenikesi liiste parasjagu vaja on. Nõnda õnnestub ühest notist tekitada peotäis kuivi liiste ja laaste, millega on juba oluliselt suurem võimalus lõke põlema saada. Ka märjal ajal. M.O.T.T.

Video: https://youtu.be/eWMd-oJo0EM