KOHUSETUNDLIK JUKU EHK KOTKAJUHT JOHANN TEDERSOO 120

KOHUSETUNDLIK JUKU EHK KOTKAJUHT JOHANN TEDERSOO 120

Noorte Kotkaste tippjuhtide seas oli esimesel iseseisvusajal ja on ka praegu palju silmapaistvaid isikuid. Kui saaks teha kahe ajastu juhtidest ühise pildi, siis peaks esireas kindlasti istuma Johann Tedersoo hüüdnimega Juku või Suur Juku, kes oli aastatel 1930–1940 Noorte Kotkaste peastaabi ülem.

Tekst: TAIVO KIRM, vabatahtlik autor

Hiljuti möödus 120 aastat selle mehe sünnist, kelle kohta võib liialdamata öelda, et ta ehitas Noorte Kotkaste organisatsiooni nullist üles Eesti suurimaks noorteorganisatsiooniks.

Johann Tedersoo sündis 24. (vana kalendri järgi 11.) augustil 1904 Valgamaal, Karula vallas Rebase mõisas. Isa Peeter ja ema Aliide­Eliise olid talupidajad.

Juba tema nime lugu väärib eraldi lahtikirjutamist. Ühe ja sama inimese perenimeks on kirjutatud Tederson, Tedderson, Teddersoo ja Tedersoo ning eesnimeks Juhan, Johan, Johann ja Johannes. Ja seda ametlikes dokumentides, läbisegi. Ristimisel 5. septembril 1904 sai temast Johann Tedderson. Eesti Vabariigi isikutunnistusel 1919. aastal ja gümnaasiumi lõputunnistusel 1923. aastal on ta Johannes Tederson. Üliõpilaste nimekirjas 1923. aastal Johann Tedderson. 1929. aastal erinevates Tartu ülikooli dokumentides Johan, Johann ja Johannes. Ülikooli lõputunnistusel Johann Tedderson. 1930. aastal majandusministeeriumi teenistuskirjas Juhan Tederson. Kaitseväe atesteerimisdokumentides on ta 1933. aastani Johannes Tederson, pärast eestistamist Johann Tedersoo. Tedersoo võttis Tedersonide pere – Peeter (s 1876), Aliide­Eliise (s 1876) ning nende lapsed Johannes (s 1904) ja Viktor (s 1908) – endale uueks perenimeks 23. juunil 1933.

ALKOHOLI PEAAEGU EI TARVITANUD

Koolis käis Johann Loosi algkoolis (oli 1940. aastani Loosi valla liige), Pihkva algkoolis, Pihkva Aleksander II gümnaasiumis ja aastatel 1918–1923 Võru Rahvahariduse Seltsi Poeglaste Reaalgümnaasiumis. Lõputunnistusel oli 16 õppeainest kümme hinnatud „heaks“ ja kuus „rahuldavaks“. Aastatel 1923–1929 õppis ta Tartu Ülikoolis õigusteadust. Pärast lõpetamist asus edasi õppima filosoofiat, kuid õpingud jäid kaitseväes teenimise tõttu pooleli. Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi Huljehiie („tahab Eesti skautide liikumist võimalust mööda aidata ja toetada“) asutajaid 1922. aastal ja juhatuse liige. Valiti 1928. aastal EÜS Huljehiie kandidaadina Tartu üliõpilaskonna edustuse liikmeks. Pärast Noorte Kotkaste organisatsiooniga liitumist rukkis (rukkima tähendab suurema süüteo karistuseks seltsist eemaldama, teised seltsi liikmed ei tohtinud rukoonusega läbi käia) EÜS Huljehiie Tedersoni pikemaks ajaks.

Jaanuarist 1925 kuni jaanuarini 1929 oli ta Kaitseliidu Tartu maleva üliõpilasseltside malevkonna jaopealik.

Johann osales aktiivselt karskusliikumises. 1922. aastal sai temast Võru Noorsoo Karskusühingu kirjatoimetaja. Juulis 1926 osales ta Eesti skautide esindajana Tartus toimunud XVIII ülemaailmsel karskuskongressil, detsembris 1930 esi­ nes I üleriigilisel Eesti noorsoo karskuskongressil. Kaitseliidu atesteerimislehel kirjutati tema kohta: „Alkoholi peaaegu ei tarvita, võtab ainult „tervisenapsu” ja veel ühe peale, see on kõik.“

Aastatel 1919–1928 oli Tederson skaudiliikumise aktiivne tegelane. Ta osales 1917. aastal Pihkvas skautide rühma asutamisel ja sügisel 1919 asutas Võru linnas esimese skautide salga. Aastatel 1920–1923 oli Võru skautide maleva pealik, 1923. aastast Akadeemilise Skautide Seltsi liige ja 1926–1928 selle esimees, 1923. aastal Eesti Skautide Maleva nõukogu (juhatuse) liige, 1923–1929? maleva asemikkude kogu liige. Skautmasterite Kogus, mille asutajaliige ta oli, tegutses ta 1923–1924 laekahoidja, 1924–1925 juhataja asemiku ning 1925–1926 juhataja ametis. Aastatel 1923–1928 tegutses ta ka ajakirja Eesti Skaut toimetuses, olles juulist 1924 ajakirja peatoimetaja ning novembrist 1925 kuni juunini 1926 ühtlasi ärijuht.

Ta kuulus I Eesti skautide suurlaagri (juulis 1926 Kose­Lükatil), Eesti skautide üleriigilise II (märtsis 1923) ja III (aprillis 1925) kongressi korraldajate hulka ja viibis Eesti esinduse koosseisus paljudel rahvusvahelistel jamboreedel, samuti üleilmsetel skautide kongressidel 1924. aastal Kopenhaagenis ja 1928. aastal Prantsusmaal.

KAARTE ÜLDSE EI MÄNGINUD

Veebruarist 1929 jaanuarini 1930 teenis ta kaitseväes sundaega, esialgu 4. suurtükiväe grupis, hiljem 2. diviisi suurtükiväe spetsiaalkomandos. Ülendati „hoolsa ja kiiduväärt teenistuse eest“ 30. jaanuaril 1930 kapraliks.

Teenistuse ajal jäi Johann skautide tegemistest kõrvale. Juunist augustini 1930 oli ta hõivatud majandusministeeriumi „konsulaarametnikke ettevalmistaval ametikohal praktikandina konsulaarteenistusse ettevalmistamiseks“.

27. mail 1930 kinnitas Kaitseliidu vanematekogu Noorte Kotkaste põhimääruse ja valis organisatsiooni peavanemaks Riigikogu esimehe Karl Einbundi (hiljem eestistatult Kaarel Eenpalu). Põhimääruse järgi oli Noorte Kotkaste peastaabi ülemaks Kaitseliidu peastaabi noortepealik. Kotkastel nappis juhte ja 27. maist 1930 ametis olnud esimene peastaabi ülema kohusetäitja Viktor Neggo meelitas kogenud skaudijuhi Tedersoo uude organisatsiooni. Vähemalt nii on kirjutanud skaudijuht Herbert Michelson.

Käskkiri 28. august 1930: „KL Peastaabi noortepealiku kohusetäitjaks on alates 19. august 1930 õigusteadlane Johann Tederson, millisest päevast tema ka NK Peastaabi ülema kohusetäitjana oma ülesannete täitmisele on asunud.“

Tedersoo oli Kaitseliidu noorteorganisatsiooni Noorte Kotkaste liikumise üks juhte järgmised kümme aastat. Ta oli septembrist 1930 kuni veebruarini 1931 NK peastaabi ülema kohusetäitja ja seejärel alates 1. märtsist peastaabi ülem kuni 28. juunini 1940. Kaitseliidu peastaabi noorteosakonnas oli ta 1930–1931 pealiku kohusetäitja ja 3. oktoobrist 1931 pealik. Noortepealiku palk oli 220 krooni, alates 1937. aasta 1. oktoobrist 240 krooni, millele lisandus kuus 40 krooni korteriraha.

Johann Tedersoo oli üks Noorte Kotkaste organisatsiooni loojaid ja ülesehitajaid. Aastatel 1930–1933 kuulus ta ajakirja Noorte Kotkaste Peastaabi Teated väljaandjate ringi ja oli paljude artiklite autor. Ta aitas koostada malevate ja rühmade asutamisdokumente, tegevus­ ja töökavasid, pöördumisi, tervitusi jne. Sageli külastas ta Eesti linnu ja maakondi – ringreisid, inspekteerimine, malevate tähtpäe­ vad, lippude õnnistamine, õppepäevad, koosolekud jne. Aastatel 1931–1938 oli ta palju kordi laagripealik: esmalt 1931. aastal Jänedal I üleriigilise õppelaagri korraldaja ja edaspidi pealik 1933. aastal II laagris Viimsis; 1934. aastal II laagris Elvas; 1935. aastal I üleriigilises suurlaagris Pirital ja vanemate juhtide harjutuslaagris Võru Kubijal; 1936. aastal I üleriigilises võitlejate laagris Viljandis; 1937. aastal juhtide õppelaagris Valgerannas. Ta oli 1938. aastal Tallinnas peetud malevate instruktorite täiendkursuste korraldaja jne. 1930. aastast oli ta noortemagister ja Noortemagistrite Kogu liige, aastatel 1934–1940 oli mitmel korral magistritööde kaitsmisel oponendiks.

Kaitseliidu staabi atesteerimistoimikus on 1936–1937. aastal tema kohta kirjas: „Kaitseliidu Peastaap, noorteosakonna pealik. Püüdlik ja agar noorsootegelane. Oma kohuseid täidab igati korralikult, kuid eriti silma ei paista. Vastutust ei karda. Arenenud õiglustundega. Oskab väga hästi kaastöölisi valida. Riigi varadega kokkuhoidlik. Kaarte ei mängi. Hästi distsiplineeritud, korralik ja taktitundeline. Võtab tihti osa pidustustest ja seltskondlikest koosviibimistest. Seltskondliselt väga hästi kasvatatud. Tervis väga hea aga töös noortega on suur ületöötamise oht. Kõlbuline praegusele ametikohale.“

1938. aastal pälvis ta organisatsioonile osutatud teenete eest Lembitu Risti.

NOORTEÜHENDUSI EI LIITNUD

Augustis 1938. aastal avati Võru­Kubijal noortelaagrite, kursuste ja koolituste läbi viimiseks Kotkakodu. Suures majas oli 33 tuba 96 voodikohaga ja väikeses majas 7 voodikohta. Tedersoo oli aastatel 1938–1940 Kotkakodu vanem.

1938. aastal koostas ta raamatu „Noorte kotkaste vorm“.

Tedersoo juhtimisel kujunesid Noored Kotkad 1940. aastaks Eesti suurimaks noorteorganisatsiooniks, kus oli ca 20 000 haugast­kotkast ja ligikaudu 2000 noortejuhti.

Aastail 1938–1939 võttis ta osa haridusministeeriumi kokku kutsutud üleriigiliste noorsoo­organisatsioonide esindajate nõupidamistest, kus arutati noorsooühenduste liitumist. Tedersoo oli noorkotkaste­kodutütarde ning skautidegaidide nn liitumisgrupi liige. Liitmine jäi ära suuresti just kotkaste ja tütarde vastuseisu tõttu.

Samuti osales ta Noorte Kotkastele lisaks mõeldud Kaitseliidu noorteühenduse Kaitseliidu Noored korraldamises, kuhu kavatseti liita poisid vanuses 16–20. Kahjuks või õnneks tõmbas alanud teine maailmasõda kriipsu peale nii noorteühenduste liitmise kui ka Kaitseliidu Noorte loomise plaanile.

Johann esindas Noori Kotkaid kodutütarde, skautide ja gaidide ning teiste Eesti noorsoo­organisatsioonide laagrites ja üritustel. Samuti võis teda näha pealinna seltskondlikel üritustel – 1936. aastal Mustpeade majas ballil, 1939. aastal lahkuva Prantsusmaa suursaadiku auks korraldatud pidusöögil jne. Ta valdas vabalt saksa ja vene keelt.

Aastatel 1939–1940 oli ta Eesti Noorte Spordiliidu juhatuse liige, 1935–1940 kuulus Eesti­Poola Ühingu juhatusse 1935–1937 sekretäri abina ja 1937–1940 sekretärina. Aastatel 1930–1932? oli ta Õhuasjanduse Ühingu noortekomitee liige ning 1940. aastal linaekspordi ja kiudainete ekspordi alal tegutseva Whishaw Ltd. revisjonikomisjoni liige.

Kaitseliidu likvideerimisel viidi Johann Tedersoo 28. juunil 1940 üle sõjaministeeriumi. Ta vabastati teenistusest Kaitseliidu likvideerimisseaduse põhjal alates 1. septembrist 1940.

EDENDAS KÄSITÖÖOSKUSI

Tedersoo abiellus 14. juulil 1934 Tartus Irene Tiganikuga (sündinud 12. detsembril 1905 Antslas, surnud 22. juulil 1998 Pariisis). Irene lõpetas Tartu Ülikooli (1925. aastal õppis Sorbonne’i ülikoolis) romaani keelte filoloogina ja elas 1929–1932 Pariisis („täiendasin ennast prantsuse ja hispaania keele alal“). Aastatel 1932–1933 oli ta majandusministeeriumi ametnik. Ta töötas tõlgi ja prantsuse keele õpetajana, oli 1938–1940 Tallinnas organisatsiooni Alliance Française prantsuse keele kursuste lektor ja Prantsuse Kultuuri Töökeskuse liige, 1939–1940 Kadrioru Suvemuusika toimkonna liige ning aastatel 1943–1944 Tallinna Raudtee Tööstuskoolis saksa keele õpetaja. Lapsi peres ei olnud.

1940. aasta sügisel lahkusid Tedersood Eestist. Kuidas ja kuhu, ei ole teada, kuid tõenäoliselt elas perekond aastatel 1940–1941 Saksamaal.

Saksa okupatsiooni ajal oli pere Eestis tagasi. 1942–1943 oli Johann Eesti Omavalitsuse Majandus­ ja Transpordi Direktooriumile allunud Eesti Käsitöö Arendamise Keskuse (augustist 1942 Keskus Eesti Käsitöö) üldbüroo esimees. Keskuse ülesandeks oli „vähendada meie rahvamajanduses esinevat tööpuudust ning muuta käsitöö ja kodukäsitöö rahvuslikuks tuluallikaks“. Hiljem sai Tedersoost keskuse esimehe asetäitja. Ta korraldas käsitööde, mööbli, puukingade, mänguasjade jne ideekavandite võistlusi ja näitusi.

1944. aastal oli ta tegev Saksa lennuväe abiteenistuses. Vabatahtlikus lennuväe abiteenistuses, mille oli juunis 1944 loonud organisatsioon Eesti Noored, teenisid noored sünniaastatega 1927, 1928 ja 1929 ehk nad olid 15–17aastased. Võib arvata, et Tedersoo ei olnud mitte tavaline „õhutõrjeabiline“, vaid pidas juhiametit.

SURI PRANTSUSMAAL

Sügisel 1944 lahkus Johann Tedersoo koos abikaasaga Eestist Saksamaale.

Tema edaspidisest saatusest saab lugeda paguluses ilmunud eestikeelsetest ajalehtedest.

Eesti Teataja (Stockholm), 15. august 1945: „Pariisi lähedal põgenikelaagris viibib Johann Tedersoo.“

Eesti Teataja, 3. november 1945: „Eesti noortejuhtide saatusest ... Pariisis viibib praegu ravil Noorte Kotkaste Peastaabi ülem Johannes Tedersoo.”

Eesti Teataja, 7. detsember 1946: „Prantsusmaalt saabunud teadetel lahkus jäädavalt meie hulgast Eesti skautluse juhtivamaid mehi Johan Tedersoo. Juku, nagu poisid teda tundsid, astus skautide ridadesse ja tõusis oma suure energiaga kohe skautide juhtkonda. Ülikooli ajal Tartus oli ta üks Akadeemilise Skautide Seltsi asutajaid ja seltsi kauaaegne esimees. Eesti ja rahvusvahelise skautluse põhjaliku tundjana kutsuti Juku Tedersoo 1930. aastal teenistusse kaitseliidu juurde ja usaldati temale loodava Noorte Kotkaste organisatsiooni peastaabi ülema vastutusrikas ülesanne. Ta täitis eeskujulikult oma ülesannet kuni organisatsiooni vägivaldse lõpetamiseni ja tema teeneks tuleb lugeda, et noorkotkastest kujunes suur eesti poisse haarav organisatsioon. Saksa okupatsiooniaja lõpul mobiliseeriti ta lennuväe abiteenistusse ja koos eesti poistega taandus ta Saksamaale. Raskete vintsutuste tõttu kopsupõletikku haigestununa pääses ta abikaasa hoolitsusel edasi Prantsusmaale. Haiguse komplikatsioonidele ei pidanud väsimatu poistejuhi tervis vastu ja ta kustus vaikselt 29. novembril 1946 Besancon’i haiglas. Juku Tedersood jäi leinama abikaasa Prantsusmaal ja vend Saksamaal.“