PÕRGUPÕHJA RETK - MILLEST SEE KOOSNEB? KUIDAS SEDA TEHA? KAS ÜLDSE ON VAJA TEHA?

PÕRGUPÕHJA RETK - MILLEST SEE KOOSNEB? KUIDAS SEDA TEHA? KAS ÜLDSE ON VAJA TEHA?

Järgmiseks aastaks on vähemasti kokku lepitud, et 25. korda toimub Eesti enim toomingavõsa ja pokudega pikitud kestusspordiüritus – Põrgupõhja retk.

Tekst: Martin Andreller, Põrgupõhja retke peakorraldaja

Võistlus on juba nii vana, et ega keegi pole enam päris kindel, kui mitu korda see on toimunud või millal oli päris esimene kord. Või kas see esimene kord oli teistmoodi kui praegu või oli seda kohe päris mitu korda teistmoodi. Mingi aja olid noored ja täiskasvanud koos, aga siis enam mitte. Selge on see, et võistlus ise on pakkunud veerandsaja aasta jooksul lugematule arvule inimestele positiivseid emotsioone. Ja kui see kõik algas, käis siinkirjutaja veel põhikoolis ega osanud uneski näha, et ta selle kõigega kunagi seotud on. Kuidas siis saab kokku Eesti üheks kõige raskemaks võistluseks peetav igasuvine tähtsündmus?

INIMESED

Põrgupõhja retke ajal kohtuvad võistlejad ja vastutegevus, esimeste suureks meelehärmiks ja teiste suureks rõõmuks. Kuidas võistlejad oma võistkonnad kokku panevad, on puhtalt nende asi, kuigi aastate jooksul on tulnud ette sedagi, et peakorraldaja helistab inimesi läbi ja aitab kellelegi otsida seda „neljandat“. Mõnikord suisa nii hästi, et see kosjakontori võistkond pretendeerib tugevalt esikohale! Kindlasti peaksid aga võistlejad suutma oma võistkonnad ise kokku panna ja korraldajad aitavad nõu ja vajadusel jõuga siis, kui kuidagi enam ei saa.

Kohtunikud on aga täiesti eraldi sort inimesi. Tõsiselt. Alustades jaanuaris toimuvatest kõnedest, et kas ikka toimub ja et ma panin oma puhkuse just võistluse järgi paika, kuni selleni välja, et stardihommikul kingitakse peakorraldajale omavalmistatud tass. Põrgupõhja tass, mõtelge! Tegelikult on viimase kümnendi jooksul olnud kohtunike seas üpris vähe muutusi, see grupp toimib omavahel hästi ja täiendab üksteist.

Kohtunike peamine motivatsioon ongi ilmselt see igasuvine traditsioon ja missioonitunne. Pean ebatõenäoliseks, et keegi veedab kolm päeva Raplamaa kõige looduskaunimates võsastikes lihtsalt seepärast, et saada endale selle aasta retke T­särk. See on ikkagi sisemine soov ja tahe panustada retke ning selle eesmärkidesse. Eraldi tuleb rõhutada seda, et paljude kohtunike, korraldajate või võistluse staabi liikmetega kohtume me silmast silma vaid korra aastas – võistluse ajal. Aga ikkagi on see kaader kõik nagu üks suur suguvõsa. Mis sest, et viimati nähti võib­olla 362 päeva tagasi. Ilma nende inimesteta ei oleks võimalik seda võistlust sellisel kujul teha. See on fakt.

EESMÄRGID

Tutvustada Eesti vastupanuliikumise ehk metsavendluse ajalugu. Hoida au sees nende meeste ja naiste panust ja mälestust. Selle võistluse ajal on kõik väikestviisi metsavendade vaimus tegutsemas (v.a ehk vastutegevus, aga nemadki on väga toredad inimesed) ja peavad seda sisulist poolt kalliks. Seda on näha ka võistlejate silmist, sõnadest, juttudest ja tegudest. Vahest ongi nõnda, et Põrgupõhja retkest ei saagi kunagi teha laiatarbekaupa või massiüritust, sest selleks, et olla põrgupõhjaline, peab seal kusagil südames olema südikust, vastupidavust, allaandmatust ja tahtejõudu ning palju huumorimeelt.

Käesoleval aastal olin ma täiesti kindel, kui võistlejad Põrgupõhja punkri juurest laupäeva hommikul teele läksid, et seal kusagil paksus udus seisid kunagised Põrgupõhja metsavennad ja tundsid head meelt. Vaenlane võis nad hävitada, kuid ei suutnud kustutada mälestust ja kuni meie mäletame ja mälestust tallel hoiame – on metsa­ vennad tegelikult võitnud! Sursum corda!

RADA

Viimastel aastatel oleme üritanud asetada rajal kontrollpunkte kas metsavendadega seotud kohtadesse, nende punkrite või mälestuskivide juurde või hoonetesse/metsatukkadesse, kus nad kohtusid või laagris olid.

Kontrollpunktide ülesannete kirjeldused ei saa olla pelgalt lihtlaused ülesande sisuga, vaid peavad andma mingisuguse ülevaate, miks seda tehakse või kuidas see kõik on seotud metsavendade lugudega. Vahest kolmandal päeval pole seda enam paslik teha, sest tahestahtmata on võistlejad selleks ajaks juba väsinumad kui alguses. Seda on viimastel aastatel ka korduvalt öeldud, et võistluse tugev side ajalooga ning legendidega täiendatud sisu on see, mis teeb Põrgupõhjast Põrgupõhja ja millegi, mida võistlejad kalliks peavad.

Loomulikult ei suuda kaks rajameistritki ette näha, milliste poognatega võistkonnad endale kontrollpunktide vahel teed rajavad, ja seega ei ole võimalik iga meetrit võistlustrassist läbi käia, kuid ... khm, eks see ongi rohkem siis võistlejate pärusmaa.

RAHA

Rahaga on meil eriline suhe. Viimastel aastatel on olnud suurtoetaja Eesti Endiste Metsavendade Liit, ilma kelleta oleks võistlust teha raske, kui mitte võimatu. Osalustasu tõime 200 euro pealt kõvasti alla selleks, et inimestel oleks lihtsam osaleda ja et nad ei peaks nii palju raha peale mõtlema. Nende asi on mõelda retkele ja selle läbimisele. Kuna peakorraldaja habe on omajagu hallikirju ja juuksuri juurde pole enam aastaid asja, siis ongi temal (s.o minul) mõistlikum muret tunda.

Kindlasti saaks kontrollpunktide ülesandeid teha võistlejate jaoks põnevamalt ja suuremalt, kasutada erinevaid vahendeid, tarvikuid, kuid eks need maksavad raha. Retke korraldamine käib aga säästlikult sel lihtsalt põhjusel, et laristada ei taha. Raha, mis kulub võistlusele, tuleb ju rahast, mis on mõeldud ka kõikide teiste metsavendadega seotud ürituste või kasvõi nende viimaste matuste korraldamiseks. Seega oleme püüdnud olla võimalikult nupukad lahenduste leidmisel ja käia rahaga ümber pigem säästlikult. Kindlasti saaks retkest teha oluliselt suurema ürituse, kui eelarve oleks sama suur kui näiteks admiral Pitka luurevõistlusel, aga nagu metsavennadki, peame me hakkama saama sellega, mis meil on, ja olema leidlikud. Samuti olema tänulikud erinevatele Kaitseliidu üksustele ja malevatele, kes toetavad inventari, vastutegevuse ja transpordiga.

PROBLEEMID

Retke kummitavad samad mured, mis iga vabatahtlikkusel põhinevat asja. Siinkirjutaja peakorraldaja ülesannetes peab endale esimesena tuhka pähe raputama ja nentima, et põhitöö kõrvalt ei jõua alatihti teha nii palju, kui soovi on, ja võistlus, olles niigi „elav organism“, muutub ajas jooksvalt. Seda nii kevadel planeerides kui viimastel nädalatel enne starti. Nii võib juhtuda ja tihti juhtubki, et kohtunikud ei tea võistluse nädalal veel viimaseid kontrollpunkte ja nende asukohti, sest kuigi ülesanded ega asukohad enam ei muutu, võib juhtuda, et mõni kohtunik peab ära käima, jääb haigeks või on vaja neid ümber paigutada. Eks kohtunikud muidugi sooviks saada võimalikult palju informatsiooni võimalikult vara ette, aga olles ise juba sellise natuuriga, tahan ma anda välja sellise info, mis enam ei muutu. Mis on läbimõeldud, kontrollitud ja ei tekita segadust, mis ajatabelite või koordinaatide erinevate versioonidega on kerge tekkima.

Kas võistlus toimub veel järgmised 25 aastat, on väga keeruline küsimus. Siinkirjutajal oleks siis veel statistikaameti järgi umbes 10 aastat elada, nii et selles vaates nagu saaks. Küll aga on küsimus, kas sellised mitmepäevased asimuutimised, nagu hea võistleja Margus tavatseb öelda, on elujõulised. See tähendab, kas on huvilisi, kes tahaks end sellises formaadis proovile panna, või peaks see olema lühem. Eks nii, nagu on viimase kümnendi jooksul retke korralduses muudatusi toimunud, peab neid toimuma ka edaspidi, kuid mil määral ja kuhu suunda, on veel lahtine. Selge on see, et 25. Põrgupõhja retk toimub samas formaadis nagu seni. Kui aga mitmepäevaseid patrullvõistlusi jääb vähemaks, siis jääb automaatselt vähemaks ka võistlejaid ning pealekasv hääbub. Vahest võiks kõik sarnased kestusvõistlused olla ühe karikasarja osad, kus aasta lõpus selgub Eesti meister koondarvestuses ning kõik võistlused on tugeva ja läbimõeldud sisulise legendiga. Valikuid ja mõtteid on palju, aga üks mis kindel, 10. juulil aastal 2025 antakse start Põrgupõhja retkele. Nende mälestuseks, kes ohverdasid meie vabaduse eest oma kallima – oma elu.

Kommentaar

MARGUS OTS, tänavuse Põrgupõhja retke võitjameeskonna liige

„Iga endast lugupidav kaitseliitlane võiks vähemalt kord elus Põrgupõhjal osaleda. Tugev ajalooline taust, metsik, aga ilus loodus, liikumisteedel varitsev vastutegevus ja katsumuse läbimine koos nelja väljavalitud kamraadiga (või viimase hetke makrofleksitiimiga). Reegleid on vähem nii võistlejatele kui vastutegevusele ning tagaaetava metsavenna rollis ei saa lubada lahingute pidamist, vaid pead alandlikult asimuutima.

Põrgupõhjal juhtub palju. Vastutegevuse eest on truupi peitu poetud, jõe ääres oodatud, lapik paekivi pea kohal, aga ka riietega üle veekogude ujutud. Mitmed meeskonnad on pulmadesse sattunud ja selle loo autor kunagi ka keset Mukri raba tüdrukuteõhtu lühiajaliseks aukülaliseks. Aga see selleks...

Ka Põrgupõhja retke auhinnad on väärikad ja ehtsad. Võitjad saavad Eesti Endiste Metsavendade Liidu teenetemärgi ning esikolmik väga eheda, eritellimusel sepistatud mõõga, pistoda või tapperi. Sellise auhinna riputad oma kodus aukohale ja saad vastavast aastast külastajatele mõne seiklusloo pajatada.

Sursum Corda!“

Video: https://youtu.be/jJ87g680qXw