MREP 2024 KOGEMUSI USA SOUTH DAKOTA ARMY NATIONAL GUARDI LAHINGUPIONEERIDELT

MREP 2024 - KOGEMUSI USA SOUTH DAKOTA ARMY NATIONAL GUARDI LAHINGUPIONEERIDELT

Juuni alguses õnnestus mul tänu vahetusprogrammile MREP osaleda USA South Dakota osariigi Army National Guardi iga-aastasel suurõppusel ning näha ja kogeda, kuidas tegutseb USA Rahvuskaart.

Tekst: lipnik Mihkel Šorin, Kaitseliidu Pärnumaa malev

MREP (Military Reservists Exchange Program) on USA ja teiste NATO riikide vaheline vahetusprogramm, mille eesmärk on saata reservväelasi liitlaste juurde uusi kogemusi saama ning jagama vastu enda teadmisi ja tutvustama oma koduriigi militaarvaldkonda.

Vahetuse tulemusena saavad liikmesriigid üksteisest teadlikumaks, tiheneb koostöö ning areneb liitlasvägede suhe rohujuuretasandil, mis tekitab kaasvõitlejatega vägagi tugeva õlatunde.

NATIONAL GUARD

USA National Guard ehk Rahvuskaart on üldpõhimõtete, struktuuride ja väljaõppe poolest Eesti Kaitseliiduga üsna sarnane. Peamiselt koosneb see vabatahtlikest liikmetest, kes igapäevaelus täidavad tavapäraseid tsiviilameteid ning ühel nädalavahetusel kuus käivad õppustel oma sõjalist taset lihvimas.

Suurimaks erinevuseks Kaitseliidust on asjaolu, et USA Rahvuskaardi liikmesus on tasustatud ning justkui osakoormusega töö. Rahvuskaardiga liitudes võetakse kindla perioodiga lepinguline kohustus osaleda kõikidel väljaõppeüritustel ning õppustel osalemise eest saadakse tasu vastavalt auastmele ja ametikohale. Samuti kehtivad liikmetele mitmed hüvitised, nagu tasuta tervisekindlustus, erinevad soodustused ning mitme ülikooli õppemaksu katmine.

Väljaõppe eest saadav lisatasu ja lisanduvad hüved on paljudele suureks motivaatoriks National Guardiga liitumisel, eelkõige kõnetab see just nooremaid mehi ja naisi.

SOUTH DAKOTA NATIONAL GUARDI ÜKSUSED

South Dakota Army National Guardi üheks peamiseks tegevusvaldkonnaks on pioneerindus. Mind liideti 196. manööverbrigaadi 153. pioneeripataljoni 211. lahingupioneerikompaniiga, kellega koos õnnestus mul kaasa teha nende iga­aastane suurõppus.

211. pioneerikompanii põhifookuseks on tõketest läbipääsu loomine ja tõkkesõlmede rajamine. Kuna lahingupioneerid peavad olema võimelised tegutsema ka eesliinil vastase tule all, siis on oluline, et nad oleksid ka efektiivsed jalaväelased, kes suudavad vastasega toime tulla ja samal ajal pioneeritegevusi ohutult ellu viia.

Lahinguülesannete ja väljaõppe taseme poolest on 211. pioneerikompanii väga kõrgelt hinnatud ning nende selleaastases väljaõppes osalemine oli mulle suurepäraseks kogemuseks.

LASKETIIR

Suurõppus toimus South Dakota naaberosariigi Wyomingu Camp Guernsey harjutusväljal, kus esimesed kolm päeva keskenduti laskmisele eri relvasüsteemidega alates üksiksõduri relvadest, nagu automaat M4 ja püstol M17, kuni jao­ ja rühmataseme relvadeni, nagu kuulipildujad M249, M240B ja M2 Browning ning granaadiheitjad M320 ja MK19.

RELVASTUS

Pärast Kaitseliidu liikumist R­20 platvormile on meie ja USA armee üksiksõduri relvastused vägagi sarnased. Erinevusi saab välja tuua peamiselt jao tasemel, kus meil on tavapärane näha 7,62 mm kuulipildujaid ning tankitõrjerelvi Carl Gustav. USA üksustes on need relvad kasutada aga alles rühma tasemest, jaosiseselt on kõige tugevamaks relvaks M249 kergekuulipilduja.

Kaitseliiduga võrreldes on märgatavaks erinevuseks ka National Guardi masinapark. Pehmete veokite asemel on igal jaol kasutada M113 soomukid M2 Browningu või MK19 automaatgranaadiheitjaga, tänu millele on üksustel tunduvalt tugevam kaitstus ja suurendatud tulejõud.

LASKMISED

Rahvuskaardi laskmistel oli kaks peamist eesmärki. Esiteks see, et kõik liikmed läbiksid iga paari aasta tagant oma peamiselt kasutatavate relvasüsteemidega kvalifikatsioonitesti, mille eesmärk on kinnistada relva ohutut ja efektiivset käsitlemist. Põhimõttelt ja eesmärgilt on see väga sarnane Eesti Kaitseväe relvatestiga nr 2, kuid laskmiste sisu on mõneti erinev.

Teiseks eesmärgiks on anda uuematele liikmetele võimalus tutvuda neile võõramate relvasüsteemidega, läbida nende kohta kiirkoolitus ning proovida neist ka lasta. Tutvumislaskmiste sooritusi ei hinnatud ja ainsaks eesmärgiks oli, et võimalikult paljud sõdurid saaksid vajaliku kogemuse, kuidas relvi vähemalt baastasemel käsitleda.

Laskmised olid korraldatud samamoodi nagu Kaitseliidus, osa üksusest moodustas korraldusmeeskonna, kuhu kuulusid tiirude läbiviijad, instruktorid, tulekontrollijad ja laskemoona väljastuspunktid, ning ülejäänud sooritasid laskmisi.

Camp Guernsey lasketiirud olid üsna moodsad ja võimaldasid laskmisi läbi viia suhteliselt mugavalt. Iga tiir oli varustatud tõusvate sihtmärkide ja vaatlustornidega, kus pealäbiviija sai anda kõlarite kaudu korraldusi ning jälgida kontrollsüsteemist iga raja sooritust ja tabamusi.

Erinevalt Kaitseliidust, kus korraldame laskmisi tavaliselt mitu korda aastas, saavad South Dakota National Guardi liikmed enda laskeoskust lihvida enamasti vaid korra aastas suurõppuse raames. Kui arvestada, et vaid paari päeva jooksul korraldatakse laskmisi umbes pataljonisuurusele grupile ning käsitlusel on mitu erinevat relvasüsteemi, siis saavad nad relvadega praktiseerida suhteliselt vähe.

Keskmisi sooritusi võrreldes peegeldus ka tulemustest, et Eesti kaitseliitlased saavad oma relvadega tunduvalt rohkem harjutada kui National Guardi liikmed. Kaitseliidu sagedasemad laskmisvõimalused aitavad paremini laskeoskust kasvatada ning väiksem ajasurve võimaldab instruktoritel anda põhjalikumat tagasisidet ja soovitusi, kuidas iga sõdur saaks oma taset parandada.

Sagedasemad laskmised võimaldavad keskenduda klassikaliste tiirulaskmiste asemel rohkem just lahinglaskmisele, mille loomulikuks osaks on erinevad lahingupaari ja jaotaseme harjutused. USA üksusele, kelle juures paiknesin, avaneb selliseid võimalusi harva, sest kord aastas lastes tuleb neil keskenduda baasoskustele ning lahinglaskmiseni enamasti ei jõuta.

Tihedam laskeõppuste graafik on Kaitseliidus loonud soodsad tingimused selleks, et iga sõdur oleks hea laskeoskusega ning tunneks end teravmoonaga ümber käimisel mugavalt. Lahinglaskmistele seatud fookus võimaldab luua realistlikke lahingusituatsioone, kus iga sõdur peab suurema üksuse sees tegutsema ohutult ja efektiivselt. See on relvakäsitlemise julguse ja enesekindluse kasvatamise aluseks ning distsiplineerib sõdureid võtma relvaohutust ülima tõsidusega.

ÕHKIMISED

Kuna tegemist oli lahingupioneeridega, järgnesid laskmistele õhkimised, kus iga rühm sai ülesande teostada erinevaid lõhketöid. Kasutades arvestatavas koguses plastilist lõhkeainet ja detoneerivat nööri, valmistasime ette ja õhkisime mitmeid ring­ ja joonlõhkelaenguid ning rajasime tankikraavi.

Lõhkesüsteemide ettevalmistamine toimus väga professionaalselt. Rühmaülema ja ­vanema juhtimisel olid tööd efektiivselt jaotatud ja iga pioneer teadis täpselt, mida tegema peab. Oli näha, et üksuste lõhkeaine käsitlemise oskus ja julgus on kõrgel tasemel, sest lõhketööd said ette valmistatud ja teostatud kiiresti ning instruktorite abi vajamata.

Viimane tankikraavi rajamine tuli ellu viia loovalt, sest õhkimiseks ei olnud tavaliselt sellisteks töödeks kasutatavat kraatrilaengut. Iga rühm sai ise välja mõelda, kuidas allesolevatest materjalidest vajalik laeng kokku panna. Minu rühm leidis selleks tühja MRE kasti, mis täideti plastilise lõhkeainega. Pioneeride kombe kohaselt kirjutatakse enne õhkimist lõhkelaengule sümboolseid sõnumeid. Seekord rajati tankikraav sõnumiga „Armastusega Eestist!“.

JAO TASE

PAIKNEMINE MAASTIKUL

Pärast laskmisi ja õhkimisi hõivasime rühma taktikalise paiknemisala ning planeerisime lähikaitsepositsioonid. Künklik ja lage Wyomingu maastik võimaldas suurepäraselt ära kasutada nõlvu ja orge, et rajada väga pika ja laia vaateväljaga laskepositsioone ning seejuures paigutada pehmed masinad ja isikkoosseis varjatult.

Vaatluspostidena pandi välja kaks M113 soomukit Browningutega. Üks paigutati nõlvale, kust avanes ideaalne laskesektor ning kus oli võimalik masin camo­võrguga täielikult varjata. Teise soomuki jaoks lasti buldooseril paiknemisala lähedale lagedale kaevata laskepesa, mis andis soomukile hea laskesektori ning kaitstuse otsetulerelvade eest, kuid õhuvaatluse eest jäi see täielikult varjamata.

Võimalik, et positsiooni rajamise eesmärgiks oli võimaldada buldooserijuhil harjutada laskepesa kaevamist, kuid kui olla Kaitseliidus mitu viimast aastat järjepidevalt õppinud arvestama drooniohuga, jättis selline positsioon veidi kaheldava mulje.

TAKTIKALISED HARJUTUSED

Paiknemisalal algasid ringtreeningu põhimõttel erinevad jaotaseme taktikalised harjutused. Harjutati motoriseeritud patrulli, kontaktile reageerimist ja varitsusevastast tegevust.

Suurepärane oli näha, et kontaktidrillid ja varitsusevastane tegevus sarnanes sisuliselt üksüheselt Eestis tehtavaga. Reageerimine vastase tulele, vastase tuvastamine ja mahasurumine, rünnak või eemaldumine ning jätkutegevused – kõik etapid, käsklused ja tegevused toimusid samamoodi.

Ka instruktorid rõhutasid samu nüansse, millele Eestiski tähelepanu suuname, nagu jaoülema korralduste selgus, dubleerimine, tuletihedus vastase mahasurumisel, vastase hävitamisel võimalikult kiiresti alalt ära liikumine, et mitte jääda vastase kaudtule alla, langenud vastaste kontroll ja läbiotsimine jne.

Kontaktiharjutuse käigus tekkis ka mänguline haavatu, kellele tuli osutada esmaabi ning ta seejärel evakueerida. Evakueerimine toimus helikopteriga, mis lõi väga omapärase võimaluse, kus jagu sai koordineerida lennujuhiga, kutsuda meditsiinihelikopter evakuatsiooni teostama, julgestada maandumisplatsi ning transportida haavatu kopterile.

Patrulliharjutus oli juba teistsugusem, sest soomustatud ja relvastatud soomukid võimaldavad USA üksustel läheneda patrullile teisiti, kui me seda Kaitseliidus pehmete masinatega või jalastunult teha saame. Samuti lisas harjutusele vürtsi unikaalne patrullimarsruut, mis jooksis läbi järskude ja kurviliste teedega kanjoni, ning lõhkepakette (mänguliselt tennisepalli) kukutavat drooni kasutavad vastased.

Kuna kõrged kanjoniseinad lõid vastasele mitmeid ideaalseid varitsuspaiku ning valitses suur droonioht, pidi terve jagu pingsalt jälgima kogu ümbritsevat ning vaatlema ka õhku.

Kontrollpunktides pidi jagu ala enda kontrolli alla saama ning julgestatult kontrollima käsus antud objekte. Neis punktides tulid välja ka peamised õpimomendid õhuvaatluse olulisusest, vahede hoidmisest ja varjumisest ning soomuki drillidest, kui masin seisab.

Kuna South Dakota Rahvuskaardi üksustel ei ole õnnestunud väga tihti droonidega harjutada, tekkis mitmeid olukordi, kus ebapiisava õhuvaatluse ja teatud ohutaju puudumise tõttu liikus jagu avatud maastikule ning nende pea kohale ilmus märkamatult vastase droon. Kui seda lõpuks märgati, joosti laiali ja prooviti varjuda. Pärast esimest punkti määrati jaosiseselt õhuvaatleja, kelle peamiseks ülesandeks on jälgida õhus toimuvat ning anda drooni lähenedes piisav eelhoiatus.

Et selles harjutuses kasutas vastane lõhkepakette kukutavat drooni, tuli hästi välja, kui oluline on hoida avatud maastikul võimalikult suuri vahesid, et minimeerida kannatanute arvu, ning alati teada, kus on lähim varje, kuhu vajadusel varjuda.

Viimases punktis tekkis olukord, kus vastase droon lendas avatud luugiga soomuki kohale ning proovis lõhkepaketti luukidest sisse kukutada. Pakett küll luugist sisse ei kukkunud, kuid tabas siiski soomuki kõrval seisnud sõduri kiivrit. Selline lõpplahendus näitas selgelt, kui oluline on seisva soomuki luuke kinni hoida, ning sedagi, miks soomuki kõrval viibimine kõige targem mõte ei ole.

Soomukitega patrullimine oli väga huvitav kogemus ning tõi välja nüansse ja õpikohti, mida Kaitseliidu pehmete masinatega või jalastunult patrullides välja ei tule.

Üllatav oli ka kuulda, et väga rangete õhuruumi piirangute tõttu õnnestub USA üksustel enda väljaõppes droone kasutada väga harva. Kui Kaitseliidus on droonid saanud lahutamatuks osaks sisuliselt igal õppusel, siis South Dakota National Guard puutub droonidega kokku vähe ning kogu droonindus on nende jaoks pigem uus ja võõras alati teada, kus on lähim varje, kuhu vajadusel varjuda.

PATALJONI KÄSK

PATALJONI TAGALAALA

Pärast jaoharjutusi algasid ettevalmistused lõpuharjutuseks. Harjutuse sisu, ülesehituse ja plaani teada saamiseks liikusime kompanii juhtkonnaga pataljoni juhtimispunkti käsule.

Pataljoni tagalaala oli väga meie oma sarnane. Kõik juhtimis­ ja tagalaelemendid olid paigutatud taktikaliselt, hajutatult ja varjatult. Avatud maastikul oli see küll raskendatud, kuid erinevaid lohkusid, üksikuid puid ja camo­võrke kasutades loodi vähemalt minimaalne varjatus.

JUHTIMISPÕHIMÕTTED

Enne pataljoni käsku sain rääkida ka pataljoniülemaga, kes tutvustas enda visiooni praegusest väljaõppest ning kirjeldas, millistel põhimõtetel nad tegutsevad. Üheks peamiseks, suuresti Ukraina sõjast ajendatud muutuseks on fookuse suunamine tagasi konventsionaalse ja võrdväärse vastasega võitlemisele.

Viimased aastakümned on USA armee võidelnud peamiselt mässulistega Lähis­Idas, kes ressursside, võimete ja väljaõppe taseme poolest jäävad USAle selgelt alla. Nii on USA üksused oma paiknemisalades ja sidet pidades harjunud tundma ennast küllaltki mugavalt.

Praeguste sündmuste valguses näeb USA aga, et nad peavad valmis olema sõdimiseks pigem tehnoloogiliselt ja võimekuselt endaga võrdse armeega.

Sellest tulenevalt on nende juhtimispõhimõtted muutunud meie omadega tunduvalt sarnasemaks. Võrdväärse vastasega ei saa end enam mugavalt tunda ja liiga vabalt kõiki oma võimalusi kasutada.

Pataljoniülemale oli selle õppuse üheks olulisemaks eesmärgiks harjutada pataljoni tagalaala ja juhtimispunkti paiknemist ja kõikide üksuste elektroonilise jalajälje minimeerimist.

Sellest tulenevalt oli kogu pataljoni tagalaala paigutatud võimalikult hajutatult ning nii pataljoni eesmine kui ka tagumine juhtimispunkt olid üles ehitatud sõidukitele, et need oleksid võimalikult mobiilsed ja kompaktsed.

Elektroonilise jalajälje vähendamiseks viidi sidepidamine miinimumini, kästi lõpuharjutuse ajaks välja lülitada kõik isiklikud seadmed ning keskenduti tugevalt detsentraliseeritud juhtimisele, et võimaldada üksustel tegutseda enda põhieesmärgi nimel, ilma et vajataks pidevat koordineerimist ja sideühendust.

Detsentraliseeritud juhtimise põhimõte, kus ka kõige väiksemate üksuste ülematel on teatud vabadus langetada eesmärkide ellu viimiseks enda otsuseid ise, on nii USAs kui ka Eestis kasutusel olnud juba pikka aega. Lähtudes enda ülema kõrgemast tahtest ning määratud ülesannetest, on üksustel võimalik efektiivselt ja paindlikult tegutseda ilma pideva sideühenduseta ning vältida sellega tuvastamist vastase elektroonilise sõjapidamise vahendite poolt. Mõeldes modernsema vastase peale, on see juhtimispõhimõte muutunud USA üksustes veelgi aktuaalsemaks kui varem.

Lõpuharjutuse ajaks antud korraldus lülitada välja kõik isiklikud seadmed tuletas ka meelde, et kuigi nutiseadmed ja mobiilandmeside loovad erakordseid võimalusi (näiteks koordineerimist ja olukorrateadlikkuse hoidmist lihtsustavad rakendused nagu Signal, ATAK jt), ei tohi nendele liialt tugineda. Lahinguväljal neid võimalusi suure tõenäosusega kasutada ei saa ning ilma läbimõeldud protsesside ja kasutusreegliteta võivad need kiiresti muutuda pigem ohtlikuks kui kasulikuks.

153. pataljoni ülem lisas, et detsentraliseeritud juhtimise abil tahab ta anda uuematele juhtidele rohkem vabadust iseseisvalt koordineerida, langetada oma otsuseid ning teha ja õppida enda vigadest, et kasvatada peale juhtide uus põlvkond. See peegeldus ka pataljoni käsust, kus käsuandjateks olid vastavate valdkondade eest vastu­ tavad isikud pataljoni staabist ning pataljoniülem ise jäi tagaplaanile.

PATALJONI KÄSK

Pataljoni käsk ning ka kõik muud käsud baseerusid täpselt samal NATO viie punkti käsu struktuuril nagu meil Eestis. Olles selle struktuuriga harjunud, oli väga lihtne kogu käsku jälgida ja sellega kaasa mõelda. Kui jätta kõrvale igasugused lühendid ja akronüümid, mis USA­katele väga meeldivad, siis ei ole inglise keelt osates mingit probleemi USA üksuste käskudest aru saamisega.

Kuna nii USA kui Eesti kasutavad juhtimisel väga sarnaseid põhimõtteid ja käsud on üles ehitatud ühtemoodi, siis olen veendunud, et kui võtta Eestist ükskõik millise taseme ülem, kes oskab inglise keelt, ning liita ta koos oma üksusega mõne USA üksusega, on tal võimalik suhteliselt lihtsa vaevaga plaanidest aru saada ning täita neis olulist rolli. Sama kehtib vastupidi –kui integreerida mõni USA üksus Eesti üksusesse ning anda neile samasugune käsk, ainult inglise keeles, siis ei tohiks olla mingit raskust neile plaane selgeks teha ja anda täita olulisi ülesandeid.

EESTI TUTVUSTUS

Pärast pataljoni käsku soovis pataljoniülem, et tutvustaksin nende pataljoni staabile natuke Eesti Kaitseliitu ja üldisi riigikaitse põhimõtteid. Nendele oli suureks positiivseks üllatuseks meie kohustuslik ajateenistus, tugevalt reservväelastel põhinev Kaitsevägi ning vabatahtlik Kaitseliit. Olles kuulnud, et Eesti Kaitseliit toimib puhtalt vabatahtlikkuse alusel ning kaitseliitlased õppustel käimise eest tasu ei saa, ei suutnud nad ära imestada, kui paljud eestlased aktiivselt Kaitseliitu panustavad.

Minuga koos jagas muljeid ka 211. pioneerikompanii üks rühmaülematest, kes MREP programmi raames Eestis käis ning Kevadtormi ajal meie kompanii juures viibis. Ka tema üheks suurimaks üllatuseks oli Eesti kaitseliitlaste vägagi kõrge tase, motiveeritus ja abivalmidus, eriti veel siis, kui ta kuulis, et kaitseliitlased teevad seda kõike vabatahtlikult.

Samuti pälvis imestust tihe tsiviilkoostöö ning kui avatult ja abivalmilt kohalik elanikkond kaitseliitlastesse suhtus. Alustades lihtsalt tervitamisest ja positiivsest suhtumisest ning lõpetades enda eluaseme andmisega peavarjuna kasutamiseks ja vastase asukohast teavitamisega.

Üks peamine erinevus, mida rühmaülem Eestis täheldas, oli Eesti üksuste keskendumine kaitsetegevusele. Tema jaoks oli väga võõras rajada mitmeid päevi kaitsepositsioone ning seejärel mitmeid päevi positsioonidel püsides vastase pealetungi tõrjuda.

USA on harjunud olema pidevalt ründavas positsioonis ning kaitse on nende jaoks pigem lühiajaline tegevus, et anda aega reorganiseerumiseks ning seejärel taas rünnakuga jätkata. Pikaajalisi kaitseoperatsioone nad sisuliselt ei teegi.

Pärast Eesti ajaloo, geograafilise asukoha ja suuruse ning elanikkonna väiksuse kirjeldamist 153. pataljoni staabile saadi aru, miks Eesti riigikaitsjad nii motiveeritud on, miks Kaitseliit ka vabatahtlikuna toimib ning miks me keskendume just kaitsetegevusele. Kõigest sellest tekkis neil Eesti riigikaitse vastu suur lugupidamine.

LÕPUHARJUTUS

ETTEVALMISTUSED

Lõpuharjutuseks jaotati 211. pioneerikompanii kaheks: 2. rühm, kellega olin mina, oli kaitsvas rollis ja pidi rajama tõkkesõlme ning 1. ja 3. rühm moodustasid ründava üksuse, kes pidi rajama tõkkesõlmest läbipääsu.

Kompaniiülema eestvedamisel planeeriti kaardil tõkkesõlm ning seejärel liikusime operatsioonialale maastikuluuret teostama. Wyomingu künklik maastik oli ideaalne tõkete ja kaitsepositsioonide rajamiseks.

Kasutades operatsiooniala maastikuprofiile, kavandasime suunavad tõkked, mis sunniks vastase liikuma kaitsva üksuse tapmisalasse. Planeerisime suurepäraste laskesektoritega kaitsepositsioonid, mis võimaldasid tapmisalasse sattunud vastast ideaalselt mõjutada, jäädes ise maastiku poolt kaitstuks. Pärast maastikuluuret andis rühmaülem kogu rühmale ülevaate tõkke­ ja kaitseplaanist, pandi valmis kogu vajaminev materjal ning asuti tõkkeid rajama.

Rajada tuli kaks kolmekordset traattõket ning kaks miinivälja. Tõkete rajamisel paistis silma rühma tööde organiseerimise ja teostamise professionaalsus. Rollid olid meeskondade vahel ideaalselt jaotatud, iga rühma liige teadis täpselt, mida tegema peab, ning kõik tööd kulgesid ühtlases tempos.

Traattõkked rajati kiirelt. Miiniväljade rajamiseks kasutati veokile paigutatud Volcano miinide külvamise süsteemi. Veokiga sõideti planeeritava miinivälja algusesse, süsteem käivitati ning alustati vaikselt sõitmist. Iga paari sekundi järel heitis Volcano süsteem veoki külgedele välja 6 miini ning vähem kui minutiga sai rajatud peaaegu 100 m lai ja 200 m pikk miiniväli.

Pärast tõkete rajamist käis kogu rühm läbi kõik kaitsepositsioonid ning rühmaülem tutvustas täpsemalt nende peamisi ülesandeid, tulealustusplaani ja liikumist positsioonide vahel. Positsioonid mehitati ning kogu tegevusplaan harjutati paar korda läbi.

LAHING

Järgmisel päeval mehitas 2. rühm oma positsioonid ning jäi vastast ootama. Tänu suurepärastele vaatluspostidele tuvastati vastase liikumine varakult ning kogu nende liikumine ja tõkkele lähenemine oli järjepideva vaatluse all.

Esimesed traattõkked ja miiniväli suunasid vastase üksused perfektselt planeeritud koridori. Jõudes peamise tõkkeni, olid nad jõudnud täpselt kaitsva üksuse planeeritud tapmisalasse. Nagu planeeritud, alustas tuld tõkkesõlme taga nõlva varjus oleva soomuki M2 Browning, millele järgnesid vastasele külje peale jääva kõrgendiku peal olevad kõik ülejäänud üksused ehk teine soomuk enda raskekuulipildujaga, kaks kergekuulipildujat ja üks 7,62 mm kuulipilduja.

Terve ründav üksus oli kontakti alguses väga ebasoodsal ja avatud maastikul ning tervenisti kaitsva üksuse poolt mõjutatav. Nii eesmine rühm, kelle ülesandeks oli tõkkest läbipääs rajada, kui ka teine rühm, kes julgestas ja kattis esimese rühma tegevust, olid pideva tule all ning reaalsuses oleks kandnud suuri kaotusi. Mänguliselt aga langenuid ei määratud ning jätkati tõkkest läbipääsu loomist, et ka ründav üksus saaks oma väljaõppe­eesmärgid täidetud.

Läbipääsu rajamist alustas distantsilt demineerimisseade MICLIC, mis lasi välja 100 meetri pikkuse demineerimislaengu. Harjutusel kasutati inertlaengut, mis lasti välja ohutusse suunda, kuid reaalsuses oleks välja lastud lõhkeainega täidetud laeng otse tõkkesõlmele ning see oleks traattõkkest ja miinidest puhastanud 8 x 100 m ala.

Seejärel liikus tiheda suitsukatte ja pisargaasi varjes traattõkkeni ründava üksuse läbipääsumeeskond, kes õhkisid traattõkke ning puhastasid läbipääsu tõkke jääkidest, et ülejäänud isikkoosseis ja sõidukid saaksid sealt läbi liikuda. Tõkkesõlm läbitud, peatati harjutus ning anti Endex.

TÄHELEPANEKUD

Kogu lõpuharjutust oli väga huvitav jälgida ning kogeda, kuidas USA lahingupioneerid oma ülesandeid täidavad. Selgelt paistis välja üksuste professionaalsus tõkete rajamisel, tööde organiseerimisel ja tõketest läbipääsu loomisel.

Kuna lõpuharjutuse fookus oli suuresti pioneeritegevusel, siis jäi kohati puudu teatud jalaväe taktikalistest elementidest. Maastikuluure ja tõkete rajamine toimusid suhteliselt vabalt ning julgestusele erilist rõhku ei pandud. Harjutuse fookusest ning aja­ ja isikkoosseisu piirangutest tulenevalt on see mõneti arusaadav, kuid harjutamise eesmärgil oleks võinud rohkem sellele mõelda ning välja panna kasvõi vaatluspost, et ümbritseval olukorral silma peal hoida.

Kaitsva üksuse sisest koordineerimist oleks lihtsustanud ka erinevate maastikupunktide ja ­joonte nimetamine. Kuigi vaatluspost tuvastas vastase lähenemise juba kaugelt, oli neil raske rühmaülemale ette kanda ja kirjeldada, kusmaal vastane täpselt on. Kui eelnevalt oleks kokku lepitud kindlad punktid ja nende nimetused, siis oleks rühmaülemal olnud tunduvalt parem ülevaade vastase edenemisest.

Ründava üksuse poole pealt jäi mõneti puudulikuks kattegrupi tegevus ja paigutus. Tõkkesõlmest läbipääsu rajamisel jäi kattev üksus väga avatud maastikule, kus see oli kaitsva üksuse poolt kergelt mõjutatav ning kogu ründava poole tegevus oleks seetõttu olnud komplitseeritud. Maastikul oli aga mitmeid kohti, kuhu ründav üksus oleks saanud paigutada enda kattegrupi selliselt, et nad oleksid saanud kogu ala ilusti mõjutada, püsides ise varjatuna.

Kui USA üksustel oleks rohkem võimalusi integreerida harjutustesse droone, oleksid need lõpuharjutusel mõlemale poolele olnud suureks abiks ning andnud suurepäraseid õpimomente droonide kasutamise kohta.

Kaitsev üksus oleks saanud droone kasutada vastase lähenemise tuvastamiseks ja nende abil jälgida kogu nende tegevust tõkkesõlme ümber. Ründav üksus oleks saanud droonide abil teostada ennetavat alaluuret, mis oleks neil aidanud tuvastada tõkete asukohad ja potentsiaalselt ka kaitsva üksuse positsioonid. Kuna drooniohuga veel nii väga harjutud ei olda, tegutsesid mõlemad pooled suhteliselt vabalt ja avatult, seega oleks droonide integreerimine välja toonud omajagu õpikohti.

Samuti oleks olnud huvitav näha, kuidas oleksid üksused enda plaanidesse lisanud kaudtule toetust, kuid sel korral ei olnud seda võimalust kahjuks kummalgi poolel. Nii kaitsva kui ka ründava üksuse tegevust oleks kaudtuli suurepäraselt toetanud ning andnud üksustele hea võimaluse enda lahinguplaani tõhusamaks muuta.

Need olid vaid üksikud nüansid, mis oleks lõpuharjutusele omamoodi vürtsi lisanud ning pakkunud mõlemale poolele lisavõimalusi lahinguplaanide kavandamiseks ja teostamiseks. Suures pildis oli lõpuharjutus siiski väga hästi planeeritud ja suurepäraselt ellu viidud. Mõlemad, nii kaitsev kui ka ründav üksus, said läbi harjutada kõik enda olulised tegevused, täita väljaõppe­eesmärke ning saada väärtuslikke õpimomente.

KOKKUVÕTE

Poolteist nädalat 211. pioneerikompaniiga andis unustamatu kogemuse ja põhjaliku ülevaate USA Rahvuskaardi põhimõtetest, struktuuridest ja protsessidest, väljaõppe planeerimisest ja üksuste tasemest. Alates isikkoosseisust, inimeste suhtumisest ja üldisest eluolust kuni üksusesiseste protsesside ja väljaõppe eesmärkideni välja meenutas USA South Dakota Army National Guard väga Eesti Kaitseliitu.

Kuigi National Guardi liikmed saavad väljaõppe eest tasu ja on kohustatud igal õppusel osalema, on meie mõttemaailmad sarnased ning nende tihedamast osalemisest hoolimata ei jäänud kordagi muljet, et vabatahtlikkuse alusel toimiv Kaitseliit neile kuidagi alla jääks.

Meie suureks eeliseks on kindlasti kohustuslik ajateenistus ja väga heal tasemel baaskursused, mis on enamikele kaitseliitlastele andnud tugevad sõjalised baasteadmised ja oskused. Samuti soodustab võitlejate taseme hoidmist ja pidevat arengut tugev väljaõpe, mis on enamasti planeeritud väga sisutihedaks, et võtta maksimumi lühikesest, nädalavahetuse pikkusest ajast. Lisaks on õppuste fookus alati kõige olulisematel taktikalistel oskustel ning reaalsest maailmast ja tänapäeva sündmustest tulenevatel õpikohtadel.

Sagedased laskmised ja eelkõige just lahinglaskmised annavad kaitseliitlastele hea relvakäsitlusoskuse ning intensiivsed õppused aitavad hoida ja kasvatada üksikvõitlejate ja üksuse ülemate kompetentsi. Kõige uuema sõjatehnoloogia (nt droonid) ja reaalselt lahinguväljalt pärit õpikohtade integreerimine väljaõppesse loob tingimused, et iga kaitseliitlane oleks kursis tänapäeval kiirelt muutuva sõjapidamisega ning oskaks arvestada erinevate ohtude ja võimalustega.

MREP programm täitis oma eesmärgi suurepäraselt. Eesti kaitseliitlasena kogesin lähedalt, kuidas tegutseb USA Rahvuskaart, ning sain väga hea võrdluspildi meie ja USA üksustest. Nähes, et USA ja Eesti juhtimis­ ja tegutsemispõhimõtted ning üksuste tasemed on ülimalt sarnased, sain kinnitust, et meie väljaõpe on maailmatasemel ning me suudame seda väga kiiresti täiendada aktiivsetelt sõjatandritelt saadud infokildudega.

Samuti sain tutvustada South Dakota National Guardile Eestit, mille kohta teati väga minimaalselt, ning rääkida meie ajaloost ja riigikaitsest, mis jättis neile väga positiivse mulje. Kõige tipuks kinnitas sealne visiit sedagi, et kui meil peaks olema vaja ühel päeval USA Rahvuskaardiga külg külje kõrval võidelda, siis saaksime sellega edukalt hakkama.