SÕDURIOSKUSTE KURSUS NR 16 EHK SINNA JA TAGASI

SÕDURIOSKUSTE KURSUS NR 16 EHK SINNA JA TAGASI

Me seisime kaasvõitlejaga duširuumis ja arutasime järgmisel päeval algavat rännakut. Tema arvas, et saab olema raske. Mille peale mina ütlesin: „Kui tundub, et on väga raske, siis mõtle, et Frodol „Sõrmuste isandas“ oli palju hullem! Ja ta sai ikkagi hakkama.“

Tekst: KATRIN VÄLJATAGA, Naiskodukaitse Tallinna ringkonna Põhja jaoskond

See (ilmselt lapsikuna tunduv) ütlemine kirjeldab hästi jõudu, mis minu arvates tõi meie jao (ja ilmselt ka mõne teise jao) läbi 2024. aasta sõdurioskuste intensiivkursuse. See on naer, nali ja üksteise toetamine, mis ka ei juhtuks. Kuldreegel on: riidu ei tohi minna! Siis on läbi.

Minu lugu algab tegelikult kaugemalt – mina läksin SOKi tegema juba teist korda. Mul oli juba selja taga 2023. aasta SOK14 ehk nn Toompea SOK. See oli väga hea kursus igas mõttes, andis teadmisi ja oskust ja julgust. Kui SOK14 alguses pidi meie kursuse vanem kirjutama ma kolm A4 lehekülge selgitust selle kohta, et telkmantli all on AUSÕNA võimalik magada väljas ka talvel ja keegi ei saa kopsupõletikku, siis kursuse lõpuks sai individuaalmajutuse rajamine nii igapäevaseks asjaks, et seda ei pidanud isegi ütlema. Telkmantlid olid üleval enne, kui ülem vastavaks korralduseks suu jõudis avada. Aga … midagi jäi kripeldama. Tundus, et oleks vaja üle korrata ja juurde õppida.

SEE, MIS JÄI PUUDU

No vat, ja kui tuli teade, et 2024. aasta SOKi intensiivkursus nr 16 alustab, võtsin mina kätte ja panin ennast kirja. N­ö kordusõppustele. Mulle öeldi alguses, et ega ma vist ikka ei saa – sest mul ju juba asi tehtud. Aga et kui kohti üle jääb, no siis vast saab. Ma väga ei lootnud. Kiri kinnitusega vastuvõtmise kohta lõi mind isegi natuke oimetuks – ai pagan, kuhu ma ennast mässisin, äkki vanainime ei peaks siiski nii palju rabelema … Aga ma pole eriti hea allaandja ja seega olin juulikuus täies valmisolekus ja kohal.

Algus oli rahulik – õppenädalavahetused klassis ja metsas, toitlustamine ja kenasti ööseks koju. Tundus lausa sanatoorium, võrreldes SOK14ga, kus me algusest peale „laagerdasime“ reede õhtust pühapäeva õhtuni teises dimensioonis, oma SOKi mullis. Asi muutus 1. augustil, kui bussitäis rohelisi mehi ja naisi suundus metsalaagrisse. Sealt oli ainult üks tagasitee – teenida koht 11. augustil tagasi suunduvas bussis välja trenni, drilli, õppimise ja lõpurännakuga.

Kuigi läbitavad teemad on SOKil ikka samad, on kursused ise kõik erinevad –iga kursus on oma ülema nägu, erinevad on rõhuasetused, erinevad võivad olla õpetamise meetodid ja instruktorid. SOK16 andis mulle just seda, mida ma juurde soovisin – tuli ja liikumine, jaotaktika ja manöövrid. Püssiga üle välu ja läbi padriku jooksmine, kõhuli­põlvelepüsti, kattes ja tulistamist imiteerides, REV3 seljas – seda treeningukava võiks hakata müüma lausa spordiklubides. 11 päeva lõppes meie jao liikmetele 3–6 kilo väiksema kehakaaluga. Ja rohkete sinikatega. Palavas päikesepaistes ja soojas vihmas tundide kaupa ennast kruusateele, loiku või kraavi visata, siis jälle üles ajada ja jänesena lipata tundus alguses pisut võõras, aga me elasime kiiresti ja hästi sisse. Ma usun, et instruktorid nõustuvad.

Üle sai uue nurga alt korratud ka lahingukannatanu käsitlemine – ikka ja jälle sattusid meie jaod varitsusse ning ikka ja jälle oli meil haavatu. Või kaks. Kui sinust sõltub kellegi elu, siis rebid ja lükkad sa karjudes ja vandudes ka üle sajakilost kaasvõitlejat, kasvõi sentimeeterhaaval, aga lükkad. Haavatuid tuli siduda, läbi vaadata ja tassida nii heinamaal, kraavis kui metsas. Seejuures jälgisid instruktorid, et sooritused oleksid ka ohutud – relvaohutus oli fookuses kogu aeg. Ka lõpurännaku ülesandepunktides rõhutati seda –kui formatsioon või manööver pole täiuslik, siis see on andestatav. Kui aga keegi eksib relvaohutuse vastu ja suunab toru oma kaaslaste või instruktorite poole – see on lubamatu! Meie jao taktika oli üksteisele korrapäraselt meelde tuletada kaitseriivi ja toruotsa suuna kontrolli. See aitas!

Vahepeal tegime ka vaiksemaid asju –õppisime kaarti ja kompassi ja orienteerusime. Käisime pisargaasikambris katsetamas, kuidas meie gaasimaskid peavad. Saime vastaseõpet. Istusime vahipostil patrull­laagris ja vahtisime pimedusse, lootes ja kartes tabada ligihiilivat vastasmeeskonda (ehk siis meie pingutusi saboteerivaid instruk­ toreid). Tegime pioneerivärki, see tähendab pauku ja miiniotsimist. Õppisime tundma kellaajast kinnipidamist ja järgima korda ja puhtust. Saime teada, et sõdurile ei pea kõike ette ütlema – sõdur võtab pärast relvaga mööda metsa põrkamist kohe relvapuhastuse ette ja alles siis läheb ise pesema.

VÕISTLUS ISEENDAGA

Lõpurännak oli pingutav. Meie jagu sai hakkama 20 tunniga, mille hulgas kaks tundi tukkumist telkmantli all. Me pidime ise suutma otsustada, kas ja kus minna otse läbi padriku või liikuda mööda teid. Mets pakkus üllatusi – kui esialgu selgelt nähtav kraav, metsasiht või jalgrada ära kadus ja ainsaks lootuseks jäi kompass ja kaardilt võetud suund. Toit sai otsa. Vesi sai otsa. Jagasime. Jaks sai otsa – puhkasime. Keegi kukkus – aitasime püsti. Kordasime endile – me võistleme iseendaga. Riidu ei tohi minna. Ja me ei läinudki. Me suutsime naerda olukordade ja iseendi üle lõpuni välja, kuigi vahepeal tekkis häältesse ja sõnadesse ka teravust.

Mis veel meelde jäi? Värvikad instruktorid oma signatuurütlemistega – see rinnahäälega öeldud, rõhutatud „HÄSTIIIII!“ jääb küll elu lõpuni meelde. Mõni instruktor oli käredam ja mõni leebem, aga lõppude lõpuks olid kõik abivalmid ja toetavad. Kui hinnaline ja meeliülendav oli nende kiitus „Perfektne sooritus! Kaitsevägi ei tee ka paremini!“ või „Tubli töö!“. Saunaõhtu, mis pidi kestma kümneni ja lõppema mõnusa unega, aga mis lõppes hoopis patrullis hiilimist harjutades ja no nii umbes kella kahe paiku öösel… Ja muidugi AIN (keda meie jagu õnneks tassima ei pidanud – Ain on nimelt suur poiss ja raske – liiva täis…). Huvitavad vestlused instruktoritega. Lõbusad puhkehetked oma maailma parimate jaokaaslastega. Maitsev toit. Suurepärane korraldus. Uhke tunne rivistusel ja härra koloneli võbelev suunurk, kui ma ähmis peaga vasaku käega au andsin.

VIIES!!!