ADMIRAL PITKA LUUREVÕISTLUS 2024 VÕRUMAAL: KERGE KAOTADA, RASKE VÕITA

ADMIRAL PITKA LUUREVÕISTLUS 2024 VÕRUMAAL: KERGE KAOTADA, RASKE VÕITA

Erna retke mantlipärija Admiral Pitka Recon Challenge toimus sel aastal 14.–17. augustini Võrumaal. Võistlusmuljeid jagab teise koha saavutanud Tallinna Kalevi meeskonna liige Margus Ots. Võistluse võitis Järva malev ja kolmanda koha saavutas Kuperjanovi pataljon.

Autor: MARGUS OTS, Tallinna maleva Kalevi malevkonna võistkonna liige

Pitka luurevõistlus ise tutvustamist ei vaja. Kuna 2023. aastal üritust ei toimunud, oli tänavu ka korraldustiimis näha voolavust – värsketest NATO liikmesriikidest tundus olevat keskmisest rohkem uusi kohtunikke. Hea meel oli näha korraldustiimis ühte endist edukat patrullvõistlejat, mis on kõikidele võistkondadele alati hea märk.

Suurimaks erinevuseks varasematest jõukatsumistest oli tänavu kohustuslikku varustusse kuuluv droon, mis tekitas meeskondades erinevaid tundeid. „Kas vanad koerad suudavad uusi trikke õppida?“ käis läbi nii mõnestki peast, kuid eks kunagi pidid ka rüütlid raudrüü muuseumisse viima ja musketist laskma õppima.

Mida olulist oli veel teistmoodi? Punkte arvestati kohapunktidena, et pinge oleks üleval viimase lõpuni ehk, nagu keegi võistluse alguses kommenteeris, „kerge kaotada, raske võita“. Nii­öelda nullpunkte ehk showstopper’eid oli võimalik saada vaid punkti mitteilmumise või ohtliku vea eest. Eraldi arvestust peeti raja läbimise kiiruse kohta, kuid ei pea vist mainimagi, kui lühinägelik on kolmeööpäevasel võistlusel sellele kaarte panna.

VÕISTLUSE ALGUS NURSIPALUS

Traditsiooniliselt algas võistlus rivistusega ja Vabadussõjas langenute mä­ lestamisega Rõuge kiriku ees. Tore oli ringi vaadates näha mitmete välisriikide esindustiime – kuna sel aastal olid meeskonnad ootealal koos, sai rajal ka välistiimidega rohkem kogemusi vahetatud ning nii mõnigi huvitav kontakt loodud. Sümpaatseks sai prantslaste tiim, kes lisaks heale füüsilise vormile ka oma soenguid alati laitmatult korras hoidsid.

Võistluse ettevalmistusalal Nursipalu baasis oli ette nähtud puhveraeg käsu analüüsiks. Kui harilikult on selleks pikk lohiseva tekstiga paberipatakas, siis seekord oli piirdutud peamiste punktide väljatoomisega Powerpointis. See võttis julgelt mitu tundi analüüsiaega vähemaks, eeldan, et vähenes ka käsu kokkupaneku formaalne pool ning korraldustiim võis keskenduda ürituse kvaliteedile. Samuti saime ühe suure ülevaatliku kaardi ning pataka väiksemaid, mis olid peaaegu kõik eri mõõtkavades ja mida sai telgipõrandal kiletada.

Tegevusi oli täitsa parajalt, jõudsime asjad valmis ning ka toetajaliikmed pandi sel aastal rakkesse – rogain, kus 4 punkti ja ainult 30 minutit ehk väga ohtlik punktide­aja suhe.

LIIKUMINE LUUREALALE

Start anti varahommikul ning kolm punkti saime teha kohe Nursipalu baasis. Esimeses punktis tuli vabastada end köidikutest, teises lasta püstolit PM ja automaati AK 74 ja kolmandas kiiruse peale lõhata. Teine punkt ehk laskmine väärib eraldi mainimist, sest seal saime ootamatult kirja ohtliku vea ja seega kirja suure nulli ehk palju vähem kui viimane koht. Lugeja võib ette kujutada ambitsioonika tiimi tunnet, kes on teinud kõik endast oleneva parimaks ettevalmistuseks, kuid peab kohe alguses alustama suure miinusega. Nii mõnegi tiimi oleks see murdnud, kuid õnneks olime sellisteks olukordadeks valmistunud ja jätkasime heal lainel.

Edasi tuli klassikaline jõeületus trosside ja karabiinidega ning pärast seda ka mäluharjutus. Seejärel, pärast 10 km marssi põrgukuumuses, saime üritada ära tunda vastase tehnikat ja seda sidemasinaga kodeeritult edastada. Rõuges ootas FLOTi ehk „rindejoone“ ületus ning hakkas pihta tõeline luure. Mööda teid liikumine oli nüüd läbi, tiimid vaatasid üle maskeeringud, lasid peale sääsetõrjet, teipisid jalad ning luure võis alata!

Hea meel oli, et võistlus toimus just Võrumaal, kus maastikku pidi küngaste ja orgude tõttu arvestama kolmemõõtmelisena, mis tähendas nii uusi piiranguid kui ka võimalusi. Luurasime Lumeilvese jälgedes ehk mööda Eesti kõrgeimaid tippe, sh Suurt Munamäge (ja sealt metsa poolt üles­alla ronides). Ma arvan, et nii mõnigi välistiim sai mõne ilusa pildi ja äkki ka ideid, kuhu turistina seiklema tulla.

Aega oli varjatult liikumiseks antud üsna piisavalt ning vastutegevus oli distsiplineeritud ja tundus karistavat ainult kroonilisi teelmarssijaid … kui meeskonda jätkus. Otsustasime hoida konservatiivset rajavalikut ja ainukese tõsisema miniriski võtmisel saime ise hoopis vastutegevusele varitsuse teha.

LUURE

Eelmine punkt enne luuret oli takistusriba Kütiorus ja nüüd algas siis õige võistlus. Luure osakaal oli oluliselt väiksem kui eelmistel aastatel, ainult kaks korda rohkem kohapunkte, aga oluline siiski.

Luure oli sel aastal ehitatud üles eriti huvitavalt – 20 tunni jooksul pidi luurama läbi kolm luureala ehk NAId, millest kaks olid alad ja kolmas oli joon (tee). Ette olid antud ajad, millal tiimiliige võis kuskil olla nii füüsiliselt kui ka drooniga. Saime planeerimise ajal koostada ka väikese maatriksi ning tulemusega – teine koht luures – võib vist rahule jääda. Raketikompleksid tuvastasime ilusasti, kuid midagi jäi ikka leidmata ka.

SALUTERi formaat oli asjalik ja ilmselt oli ka kohtunikel tänu sellele veidi lihtsam tulemusi hinnata. Luureala ääres, tundus, julges vastutegevus tungida ka sügavamale metsa sisse, et väsinud saabujaid püüda. Ei tea kas minu paranoia või päriselt, aga metsas sõideti mööda turvaala piiri.

EXFIL JA LÕPUJOOKS

Põnevaid ülesandeid jätkus – laskmine sportpüssist, kus möödalasu hinnaks oli jooks laskemoonakohvriga, raadiolainete tegemine, suure kummipaadi vedamine ujudes.

Viimane öö Pitkal on hallutsinatsioonide öö. Keset metsa sai kuulda samme, mis osutusid enda südamelöökideks, näha metsa ääres soomukit, mis osutus muruniidukiks ... Ufod (loe: kuuvalgus puude vahel) jäid sel aastal õnneks „nägemata“.

Lõpujooks väärib eraldi äramärkimist, sest tuleb tunnistada, et see oli eriti kavalalt läbi mõeldud. Kõigepealt viidi autoga kaardilt välja, nii mõnigi tiim võis sellest segadusse sattuda. Seejärel anti meile üks kaart ja kästi liikuma hakata, tagantjärele tundus, et kaart oli ühest olulisest kohast modifitseeritud. Kaks hüperaktiivset härrat tulid meile seletama midagi šašlõkist ja peost, saime aru, et kasulikku infot neilt ei hangi.

Mõnusa stardihoo lükkas sisse ka jälituskoer. Viskasime tiimiga nalja, et pole tükk aega nii kiiresti joosta saanud. Jooks jätkus põlvini jões, kus kaks kalevlast said ümber käia ning tassida kaasa ka hunniku jõevett. Ja kui kõik tundus läbi olevat, jätkus trall ümber Vastseliina nagu vanasti teleturus: „... ja seegi pole veel kõik!“. Taas jõgi, võrk ja muud head asjad, nii et finišis olime juba päris kapsad.

Saunas käidud, saime Vastseliina piiskopilinnuses toimunud tseremoonial üllatusena teada, et suutsime kõige kiuste endale hõbeda välja võidelda.

LÕPETUSEKS

Võistluse korralduspoolt meenutame hea sõnaga. Kuna pooled tiimid (sh mitmed välistiimid) katkestasid, siis jääb õhku küsimus, kuidas võistluste taset välismeeskondadele veelgi paremini kommunikeerida, et kohale tulnud tiimide valik, ettevalmistus ja ootused oleksid paigas. Võib­olla vähem tolereerida ka teedel tallumist, aga äkki on see kasulik riskide hindamise õppimiseks?

Eestis korraldatakse mitmeid erineva raskusastmega luurevõistlusi ja kui tahta, leiaks iga kuu mõne huvitava jõukatsumise, millel osaleda. Näiteks iga kaitseliitlane võiks kindlasti läbi teha Põrgupõhja retke. Kas korraldajana, vastutegevuse liikmena, publikuna või võistlejana on Admiral Pitka luurevõistlus samuti leidnud oma kindla koha riigikaitsjate kalendris.

Meie jaoks tähendas alguse põrumine tippkonkurentsist väljakukkumist. Suutsime end tipu lähedale tagasi võidelda, kuid esikohast jäi ikkagi mõni punkt puudu. Meeskonnaga nädal pärast võistlust treeninguks kokku saades küsis üks tiimiliige: „Mis tunne teil on?“ Ehk kas võitsime teise koha või kaotasime esimese? On’s sel nii suurt tähtsust tõsiasja kõrval, et kogu selle ürituse tulemusena paraneb Eesti ja liitlaste kaitsevõime? Loodan, et selle ürituse mõju hinnatakse ning korraldamist jätkatakse.

Video: https://youtu.be/gvziY7K5q-c