VÄRBAMISE VÄLJAKUTSED EHK KUIDAS KUNINGAS MAAKAITSESSE KIPPUS

VÄRBAMISE VÄLJAKUTSED EHK KUIDAS KUNINGAS MAAKAITSESSE KIPPUS

Täiemahulise sõja puhkedes Ukrainas vallandusid Kaitseliidu malevates seninägematud värbamistalgud, mis panid surve alla institutsiooni kõik tasandid palgalistest kuni vabatahtlikeni. Milliseid vastuolusid ja proovikive need protsessid endaga kaasa tõid ja mida olukorrast õpiti?

Tekst: JANEK HAAR , Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

24. veebruar 2022 on nii Euroopa kui ka kogu maailma ajalukku kirjutatud suurte ja veriste tähtedega. Kui selles kuupäevas üldse midagi positiivset näha, siis on selleks ehk tõdemus, et lõpuks heitis maailm kauaks näkku soonitud roosad prillid eest ning sai kogeda reaalsust. Endise idabloki varasemad heietused said heaoluühiskonna silmis paraku tõsiseltvõetavaks alles mõõtmatute inimkannatuste hinnaga, pärast agressorriigi jõhkrat ja süüdimatut jõudemonstratsiooni Ukraina kõri kallal.

Kulissidetaguste looride langedes saime esimese šoki järel otsa vaadata Euroopa kaitsevõime tõsistele puudujääkidele. Aastakümneid kestnud uinutav heaolu oli viinud selleni, et osa riikide armeed olid kokku kuivanud marginaalsete arvudeni. Nüüd hakati desarmeerimisprotsesse meeleheitlikult peatama ja vältimatu vigade parandusega tegelema.

MALEVAD KUI VÄRBAMISPUNKTID

Ka Eesti reageeris ohunäitajatele resoluutselt ning kohalikud riigikaitsestruktuurid väljusid kiiresti oma tavarutiinist, alustades sõjaliste võimete ülevaatamist ja kiireloomulist täiendamist. Kaitseliit sattus olukorda, kus ühiskonna ootuspärane kaitsetahe jõudis meeletu inimhulgana malevate uste taha ning personaliosakonnad asusid menetlema tohutut hulka uusi liitumisavaldusi.

Mõne aktiivsema piirkonna allüksuse liikmeskond võis kasvada lausa mitmekordseks ning sellest kujunes Kaitseliidu malevatele ja malevkondadele tõsine proovikivi. Värskete liitujate võimete amplituud oli mastaapne. Saabujate hulgas oli inimesi, kes vajasid esmast sõdurioskuste väljaõpet, aga ka neid, kellele tuli leida üksuses sobiv ametikoht vastavalt tema auastmele, spetsialiteedile või sõjaväelisele kvalifikatsioonile.

Muidugi mõjutas uus olukord ka malevkondade, üksikkompaniide või üksikrühmade väljaõppeplaane ning sundis kiiresti rakendama meetmeid plaanitud tegevuste ümberkorraldamiseks. Kui tavaliselt on uue liikmes­ konna värbamine üksusesse üsna visa protsess, siis nüüd järsku oli suur kogus „toormaterjali“ täielikus voolimisvalmiduses oma etteastet nõudmas.

Võib uskuda, et nii malevate kui malevkondade vastuvõtukomisjonid tõdesid kohe, et selline liitumislaviin ei saa kesta kaua ja et nii mõnedki emotsioonidest üle laetud tormlejad loobuvad ilmselt peagi oma võitlusambitsioonist, aga võimalust pidi siiski pakkuma kõigile ja kohe.

MAAILMADE KOKKUPÕRKED

Kaitseliit kui läbilõige ühiskonnast tõi kokku väga erinevat kontingenti –noori ja vanu, haritlasi ja spetsialiste, firmajuhte ja lihttöölisi ehk paljude eluvaldkondade või tööalade esindajaid. Uusriigikaitsjate mõttelaad ei olnud aga alati üksuse võitlusmoraali kergitava toimega ning väljendus mõnikord liigagi sotsiaalsel tasandil. Kui tavapärase liitumisintensiivsuse korral integreeruvad uued inimesed Kaitseliidu põhiüksusega suhteliselt valutult, siis nüüd oli kontsentratsioon pöördvõrdeline ning korraga tuli toimetada paljude erinevate arvamuste, maailmavaadete, paraku ka väljaarenenud isiklike egodega.

Leidus neid, kes täpselt teadsid valjult kommenteerida, mida kõike riigikaitses valesti on tehtud või tehakse, aga ka selliseid, kes püüdsid kohe allüksust oma nägemuse järgi ümber korraldama hakata. Õnneks polnud selliseid juhtumeid palju, kuid siiski tekitasid need piisavalt frustratsiooni, vajasid selgitustööd või liigselt domineeriva minapildi mahasurumist. Mõni kuulas, aga ei kuuletunud, teine kuuletus pikemalt kuulamata.

Keerulisemad isiksused, kes tsiviilelus on harjunud juhtivatel või olulistel ametikohtadel korraldusi jagama, võisid hetkega sattuda alluvussuhtesse endast palju nooremate või tsiviilpositsioonilt nõrgematega. Mõned ei suutnudki sellise nende jaoks tagurliku olukorraga toime tulla, näitamata välja ülekohtust kriitikat või pahameelt läbiviijate ja instruktorite vastu.

Mõneti oli näilise positsioonilanguse turbulentne mõju kõrgele enese­ hinnangule mõistetav, sest selline olukorrast tingitud ümberkehastumine nõuabki ilmselt väga head kohanemisvõimet ja enesekontrolli ning on iseloomulik vaid väga tugevatele natuuridele. Võimalik, et osal juhtudel püüti sellise käitumisega peita hoopis sisemist sõjapaanikat või kompenseerida oma oskamatust. Kõik see aga tekitas õigustatud küsimuse, kuidas käituvad sellise eripäraga isikud reaalses kriisis ning kas lõpptulemusena on keerulised ja allumatud natuurid allüksuse toimimisele toeks või hoopis koormaks. Ja kui kriitika või kaebamiste teele asutakse juba esimeste kohtumiste järel, siis millised on üldse edaspidise usaldusväärse koostöö perspektiivid?

Ühe tegusa üksuse vältimatuks eelduseks on eri tasandite hea meeskonnatöö, mis aga nõuab selle liikmetelt väga kindlaid isikuomadusi ja ette seatud kriteeriumite täitmist. Paraku sellised põhimõtted kõikidele ei sobi ega peagi sobima.

Igaühel on mõistlik varakult läbi mõelda oma võimete kohane kriisikäitumine, mille tulem oleks maksimaalselt ratsionaalne nii panustaja lähikondlastele kui ka riigile laiemalt. Piisavalt on peetud arutelusid ja jagatud selgitusi laiapindsusest ning sellest, et see ei pea tingimata väljenduma relvaga maastikul manööverdava võitlejana, vaid riigikaitsesse saab edukalt panustada ka võimaldaja või võimendajana. Juurdunud dogmad tuleks seega igal ühiskonna liikmel enda jaoks põhjalikult läbi analüüsida, arvestades oma isikupära ning kõiki protsessiga kaasnevaid võimalusi ja vastuolusid.

TERAVAD PROOVIKIVID

Instruktorid ja koolitajad sattusid eneselegi ootamatult psühholoogide ja sotsiaaltöötajate rolli. Suure kaootilise inimhulga diferentsiaalsuse tasakaalustamine ja arusaamade ühtlustamine oli improviseeritud saavutus, mida üheltki kursuselt pole võimalik õppida. Eelkõneldule lisaks sattus militaarmaailma noorvõitlejaid, keda tuli juba esimesel kodust eemal oldud korral lohutada, ja neidki, kelle füüsis maastikuharjutuste pingutusele kiiresti alla vandus. Praeguseks on reaalelu sõel oma õiglase valiku teinud, eksiarvamustes seiklejad on sõjamehe elust taandunud. Siiski püsib suurem osa viimase laine liitujatest kindlalt rivis, on äärmiselt motiveeritud ning tublid. jäik lähenemine omakorda võinuks valmistada inimestele pettumust või sundida neid Kaitseliiduga liitumisest sootuks loobuma, seetõttu vajasid kõik osapooled hädavajalikku kompromissi.

Kogu allüksuse vaates oli aga tegemist erakordse kogemuse ja praktikaga. Tekkisid järeldused, täiendati tegevusplaane ning jagati omavahel kogemusi. Järgmistel kordadel suudetakse toimetada kindlasti juba targemalt ja tunduvalt efektiivsemalt. Kiirustada tuleb aeglaselt, igasugune õhinapõhine tegutsemine peab olema välistatud ja kiirkorras kokkuklopsitud kooslused võivad viia kogu allüksuse arengu külglibisemisse või tuua kaasa kõige ootamatumaid tagasilööke. Selliseid olukordi tuleb võimalusel tulevikus vältida.

Nüüdseks loodud uus mõiste sõjaaja malevkond võimaldab maakaitsekompanii struktuuri sekkumata kaasata plaanidesse lisarühmi või täiendvõimeid ning võiks saada tulevikus alternatiividest kõige vähem valusaks standardiks isikkoosseisu pealekasvu tagamiseks.

Pealegi tõi isikkoosseisude järsk suurenemine kaasa ka mitmesuguseid tehnilisi, administratiivseid ja bürokraatlikke vastuolusid. Senised ellukutsutud maakaitseüksused olid kindlalt struktureeritud ning varustustabelite järgi vahendite ja relvastusega kaetud, aga liikmete massiline lisandumine nõudis varustamismudeli kiiret ümberhindamist.

Ühele standardüksusele ette antud kvoot oli selgelt piiritletud ja isikkoosseisude nii kiire mitmekordistumisega polnud senistes plaanides keegi arvestanud. Kuna valdav osa uusliikmetest oli oma kodutöö põhjalikult ära teinud ja soovis riigikaitsesse panustada just oma piirkonnas või oma sõpruskonna hulgas, siis langes ära ka lahendusvariant suunata neid mõnda teise malevasse või üksusesse.

LAHENDUSTE OTSINGUD

Ootamatult tekkinud olukord vajas perspektiivis pretsedendi loomist, mis kohe ja ka tulevikus võimaldaks piirkonnapõhiseid liitujaid paigutada nende soovitud üksustesse.

Erinevad piirkonnapõhised lähenemised võimaldaksid esmapilgul allüksusi küll paremini lahinguruumi sobitada ja nende koduväljaku potentsiaali ära kasutada, aga samas muutuks maakaitse haldamine ja üksustest ülevaate saamine palju keerulisemaks ning töömahukamaks nii peastaabile kui ka kohalikule maakaitseringkonnale. Liiga ja nende koduväljaku potentsiaali ära jäik lähenemine omakorda võinuks valmistada inimestele pettumust või sundida neid Kaitseliiduga liitumisest sootuks loobuma, seetõttu vajasid kõik osapooled hädavajalikku kompromissi.

Nüüdseks loodud uus mõiste sõjaaja malevkond võimaldab maakaitsekompanii struktuuri sekkumata kaasata plaanidesse lisarühmi või täiendvõimeid ning võiks saada tulevikus alternatiividest kõige vähem valusaks standardiks isikkoosseisu pealekasvu tagamiseks.

TÖÖ JÄTKUB

Ühiskonnas on kuulda ka rohkelt signaale nendelt, kelle praegune elukorraldus erinevatel põhjustel ei võimalda kuuluda Kaitseliitu või osaleda reservõppekogunemistel, aga kes reaalse sõjaohu tekkides soovivad kindlasti relv käes koos teistega rivvi astuda.

Seda kõike peame suutma hallata põhiüksuste tegutsemise taustal, ilma et omade lahinguvõime langeks või sõjaplaanide täideviimine kannataks. Kuidas hakkab toimuma massiline uusliitujate esmane taustakontroll, kuidas nende formeerimine, varustamine ning väljaõpe, seda mudelit koostööna praegu katsetatakse. Seega kujunes päriselu peaproov kasulikuks õpitoaks ning usume, et oleme nüüd asjadeks oluliselt paremini valmistunud kui enne kurjatoonud 2022. aastat.

Kui suurele värbamislainele lisada juurde veel 2023. aasta suurprojekti Ussisõnad reservväelaste täiendüksused, siis saavutas nii mõnigi varasem üksikkompanii inimhulgalt „pataljon miinusega“ ekvivalendi, mis allüksustelt endilt nõuab nii orgaanilise juhtimiselemendi kui ka käsuliinide olulist täiendamist.

Ka selle kõigega aktiivselt juba tegeletakse ning lähitulevik näitab, kas ja millise rolli võiksid uued struktuursed muutused sõjaaja malevkonna baasil riigikaitse arengukavas edaspidi omandada. Kindel on aga see, et vabatahtlikult ei tohi kunagi takerduda pseudoprobleemidesse või olmebürokraatiasse, mis devalveeriks usku ja motivatsiooni riigikaitseliste eesmärkide täitmiseks näiteks Kaitseliidu ridades.