KOHTUNIKUNA PÕRGUPÕHJAL HEA ETTEVALMISTUS JA TOIMIV MEESKOND TAGAVAD EDU

KOHTUNIKUNA PÕRGUPÕHJAL HEA ETTEVALMISTUS JA TOIMIV MEESKOND TAGAVAD EDU

Kui küsida, millal algab Põrgupõhja retk, siis võib saada kümneid erinevaid vastuseid. Mõnede jaoks algab ta juulikuu esimesel täisnädalal, teistele kaks kuud varem, kui avatakse registreerimine. Kuid kohtunikuna võin ma öelda, et järgmise aasta punkti disainimine algab juba sellel hetkel, mil esimene võistkond on läinud ülesandele. Just siis tulevad välja kitsaskohad ja pähklid, mida pureda, ning pähe mõtted ja ideed, mida järgmisel aastal teha.

Tekst: JAAK KUKK, Põrgupõhja retke punktikohtunik

Seega võib öelda, et käimasoleva võistluse ülesandeid on aidanud disainida eelmise aasta võistlejad ja selle tööga alustati juba aasta aega tagasi. Kuid juhtub ka, et peakohtunik või peakorraldaja on teinud suurema osa tööst sinu eest juba ära ning disaininud nii ülesande kui ka koha sellele. Siis jääb sinu kohustuseks punktiülemana vaid punkti asukoht oludele ja ilmale vastavaks kohandada. Võib­olla tuleb ehitada varjualune, aga võib­olla võtta võsa vähemaks. Igatahes on kindel see, et lõpliku viimistluse annavad igale punktile selle kohtunikud.

ALGUS

Enne seda, kui päris võistluse aeg kätte jõuab, võib juhtuda, et peakorraldaja võtab sinuga ühendust ja täpsustab mõningaid detaile, nagu näiteks personaliküsimused, logistika, juhtimine ja side. Tavalised punktid neile, kes on harjunud asju ajama sõjaväe süsteemis. Sa saad olukorra ja ülesande, mõtled läbi teostuse, annad teada enda teenindussoovid ning paned paika juhtimise ja side. Kuid tegelikkuses võib kogu see protsess olla palju keerulisem. Hea on, kui sa saad enam­vähem teada, mis laadi ülesandele sa lähed, sest siis saad sa nii personali kui ka varustuse juba varakult ette valmistada. Kui aga teada on vaid olukord ja kõik muu tuleb oletada, siis võib minna keeruliseks.

PERSONAL

Üldiselt on igal kontrollpunkti ülemal komplekteeritud meeskond, kellega ta on harjunud koos töötama. Nii ka minul. Kaks isikut sellest pundist on olnud Põrgupõhjaga seotud sama kaua kui mina. Ehk algusest peale, kui me osalesime rajal võistlejatena. Hiljem on liikmeid juurde tulnud, on toimunud rotatsioone teistesse meeskondadesse ja ka rajale võistlema, kuid tuumik on endiselt sama. Ja see seik teeb töö planeerimise lihtsamaks. Inimesed teavad juba aasta aega ette, millal võistlus tuleb, ja seega suudavad enamasti planeerida oma tegevusi nii, et saavad kohal olla. Loomulikult tuleb ette ka eriolukordi, näiteks liitub keegi hiljem otse ametipostilt või peab pisut varem ära minema oma tööülesandeid tegema, kuid tuumik on alati paigas. Aja jooksul kasvab see meeskond kokku, kes punktis tööd teeb, nii et mitte keegi ei ole asendamatu. Kuigi jah, võib­olla jääme pisut jänni, kui just see mees, kes oskas koormarihmu paika panna, on parasjagu ära. Aga üldiselt saame hakkama.

ASUKOHT

Punktide asukohast sõltub väga palju. Aastate jooksul oleme pidanud lahendama olukordi, kus peakorraldaja on andnud asukoha ja ülesande, kuid paraku ei ole logistiliselt võimalik sinna punkti olemasolevate vahenditega jõuda või siis nõuab kohale jõudmine suuremat pingutust ja ajakulu. Nii oleme ka meie kohtunikena pidanud vantsima mitmeid kilomeetreid läbi pokude või soiste kraavide ja metsade, et jõuda etteantud punkti ning valmistada seal ülesanne ette. Pealegi tuleb kaasa vedada minimaalselt kaks 20­liitrist veekanistrit võistlejatele ja isiklikud varustused. Seega, asukohast sõltub päris palju, eelkõige just ülesande kvaliteet.

ÜLESANDED

Enamasti on nii, et kui siinkirjutajat ja tema meeskonda kuskil punktis nähakse, siis vanematel olijatel, kel selja taga rohkem kui üks retk, assotsieerub see teatud elementidega: vesi, kraavid, takistused, võrk, köied. Tõele au andes tuleb tunnistada, et me püüame oma reputatsiooni hoida ja võistlejatele mitte pettumust valmistada. Igal kohtunike meeskonnal on kindlad erialad ja oskused ning see teebki retke mõnusaks, et erialaspetsialistid on pandud tegema just neid asju, mida nad hästi oskavad.

Aastate jooksul on välja kujunenud teatud ülesanded, kuhu meie meeskond satub, kuid need on ka muutunud. Nii sattusin ma kunagi 2007. aasta paiku juhuslikult relvapuslet läbi viima. Ja seda peamiselt seetõttu, et ma töötasin vahipataljonis ja oskasin M14 karabiini lahti võtta. Kuid edaspidi sai sedagi ülesannet disainitud ja muudetud. Kindlasti mäletavad vanemad olijad relvade kokku panemist muusika saatel või siis autokastis sõites. Kuid on juhtunud ka (meie silmis) apsakaid. Nii tahtsime ühel aastal kütta võistlejatele sauna, et nad siis seal higistaksid ja relvi kokku paneksid, aga paraku juhtus ilmataat olema võistlejate poolel ja vahetult enne esimese võistkonna saabumist tuli taevast alla lausvett.

Läbimärgadele võistlejatele oli meie kuumaksköetud telk selline preemia, et pärast ülesande sooritamist tuli neid lausa väevõimuga sealt välja ajada.

Meie meeskonna põhileib on siiski takistusrada, mida oleme saanud teha nii kuivalt kui märjalt, maa alt ja kõrgelt õhust, koos lisaraskusega ja ilma. Kord tuli mul mõte, et võiks teha sellise takistusraja, nagu meie seda omast ajast mäletasime, ning seekord midagi sellesarnast tehtud saigi. Pidi kõndima mööda poomi, roomama, ronima, tegema siksakke ja ka redeli küljes rippuma. Ning kombineerituna meie tavalise elemendiga said võistlejad lõpetuseks karastada end ka tiigivees, kus tuli väsinud võitlejat aidata.

Siiski tasub meeles pidada, et takistusradade elemendid on küll ühed huvitavamad välja mõelda, kuid ka ühed keerulisemad korraldada. Kas ei leia kohapeal sobivat materjali või ei soosi maastik ideede teostust ning kõigele lisaks tuleb kohale viia suures koguses linti, köisi, koormarihmu, karabiine ja kes teab mida veel. Tihtilugu ei ole ehitamiseks piisavalt aega (erinevalt tänavusest aastast), samuti on alati puudu töökäsi ja teinekord tunned, et ka mõne masina olemasolu aitaks asja paremaks muuta. Kuid kõik need aastad oleme suutnud oma punkti teostusega hakkama saada ja loodetavasti ka rahuldava tulemusega.

Kõige parem tunnustus tuleb ikka võistlejatelt endilt ning kui sa näiteks jõe ületamise punktis saad pioneeripataljoni meeskonnalt kiita, et ka nemad poleks suutnud seda paremini teha, siis ei jää ka minul muud üle, kui rahulolevalt enda meeskonnale otsa vaadata ja kiita neid hea töö eest. Niisamuti juhtus käesoleval aastal, kui pärast hommikust suplust tiigist välja tulnud võistlejad ütlesid, et oli mõnus ja nad läheks teeks seda ühe korra veel. Kuid enamasti oleme harjunud ikka sellega, et enne punkti ülesandele minemist saame sõimata, pärast lõpetamist aga tullakse, surutakse käsi pihku ning tänatakse hea töö eest. Sestap ei pelga meie meeskond (erinevalt vastutegevusest) minna pärast retke koos võistlejatega ka saunalavale, sest teame, et võistlejad hindavad meie pingutust samamoodi, nagu meie hindame nende pingutusi.

VASTUTEGEVUS

Jah, ka mina olen olnud ühel korral vastutegevuses. See juhtus küll sajandi alguses ning üsna kummalist teed pidi. Ma alustasin võistlejana, kuid pärast katkestamist oli isu midagi edasi teha, sest välja oli ju tuldud ja koju minna ei olnud mõtet. Nii saingi endale punase lindi ja automaadi ning läksin oma endisi rivaale taga ajama. Küll aga võin ma öelda, et minul on vastutegevusest isiklik arvamus ja arusaam, kuidas seda teha, kuid eks igaüks otsustab ise, milline lähenemine on õige.

Esmalt, kui mina vastutaksin vastutegevuse eest, siis annaksin ma neile kindlad tegutsemispiirangud, sest eesmärk ei ole ju võistlejaid taga ajada ja neid asjatult kiusata, vaid pigem just suunata, et nad tegutseksid vastavalt juhendile. Seega teinekord piisab ka sellest, kui patrull on lihtsalt õiges kohas või auto sõidab teatud lõigul, suunates võistlejad sinna, kuhu nad minema peavad, aga mitte neid nurka ajama.

Teisalt näen ma siin võimalust allüksust koolitada. Kui sa oled tulnud vastutegevust tegema ja sa oled jaoülemana saanud enda jao kahekskolmeks päevaks välja, siis kasuta seda aega selleks, et harjutada olulisi asju, nagu näiteks patrullimine või vaatluspost. Tee seda kõike korrektselt, anna korralik viie­punkti­käsk ning järgi kõiki neid etappe, mis olema peavad. Sellisel juhul tabatakse kaks kärbest ühe hoobiga. Ollakse esindatud ja täidetakse vastutegevuse rolli, samas viiakse allüksusele läbi väljaõpet. Rühmaülemana väljas olles saab ju teha samu toiminguid, jagada jagudele vastutusalad ja ülesanded, kontrollides, et võitlejad ei läheks ülekäte ning väljaõppe eesmärgid saaksid täidetud. Ning võib­olla – ma ütlen võib­olla –on ka vastutegevus siis pärast lõpujoone ületamist sauna oodatud, ning äkki surutakse isegi käsi pihku ja öeldakse, et hea töö, mehed.

VÕISTLEJAD

Aastate jooksul oleme näinud palju erinevaid võistlejaid. Headel aastatel on olnud stardis ligi 30 võistkonda, kehvematel 8, kuid meie jaoks ei muuda see asja. Töö tuleb ära teha ühesuguse innuga. Küll aga oleme täheldanud kaitseväelaste ja tsiviilide võistkondade erinevusi. Kaitseväelasena pean ma ütlema, et tsiviilide tegevus punktis on ratsionaalsem ja nauditavam. Kahjuks on viimastel aastatel jäänud nii­öelda täielikult tsiviilidest koosnevaid võistkondi vähemaks või on nad sootuks kadunud. Loodetavasti nad siiski naasevad meie juurde, sest ka selleaastase võistluse finišijoone esimesena ületanud võistkond oli minu silmis matkajatest asjaarmastajad, keda ma loodan näha stardis ka järgmisel aastal. Samas pean ma nentima tõsiasja, et paarikümne aastaga on muutunud nii ühiskond kui ka võistlejad, kes meid külastavad. Asjad ja tegevused, mis tundusid kunagi täiesti normaalsed, on nüüdseks pigem erandlikud või ekstreemsed. Ühe näitena võin tuua sõlmede sidumise ülesande, mida omal ajal pidid oskama kõik noorkotkad, nüüdseks aga oleme jõudnud sinnamaale, kus vähem kui pooled võistkonnad suutsid täita 50–75% ette antud ülesandest. Või kui võistlus on tituleeritud pühendatuks üleelamisele ja metsavendlusele, siis võiks rajale tulevatel võistlejatel olla nii palju austust, et ennast ette valmistada. Ma ei mõtlegi, et kõik peaksid teadma kõiki viljasorte või oskama siduda seasõrga nii horisontaalse kui ka vertikaalse objekti ümber, olles ise pea alaspidi ja vee all. Aga Ants Kaljuranna või Endel Redlichi eesnime võiks ikka mäletada, eriti kui see on küsimuses kirjas.

Lõpetuseks ütlen ma seda, et aeg muutub, elu muutub ja eks ka see võistlus ole muutunud ning muutused on teinekord ka vajalikud. Samas kohtunikuna, endise võistlejana ja kaitseväelasena leian, et tuleb end rohkem ette valmistada ning seda juba enne võistlust, sest kui lähed võistlusele mütsiga lööma, siis oled juba eos kaotanud. Ning sama on ka igapäevases teenistuses. Kuniks oleme rahuajas, siis valmistume sõjaks, ärme unusta metsavendi, kelle mälestuseks me seda võistlust veame, ning loodame, et meie ettevalmistus on ühel päeval sellisel tasemel, et meie või meie järglased ei peaks läbi tegema samu katsumusi nagu tolleaegsed Põrgupõhja punkri elanikud.

Video: https://youtu.be/jJ87g680qXw