MILCOMP KUI PROOVIKIVI, JA MITTE AINULT OSALEJATELE

MILCOMP KUI PROOVIKIVI, JA MITTE AINULT OSALEJATELE

Lõppenud suvesse jäänud sõjaline mitmevõistlus MILCOMP kaasas ligi 500 osalejat ja vabatahtlikku. Alljärgnev lugu on kirja pandud peakorraldaja vaatevinklist, mitte sportlaste medalisäras helkivate meenutuste põhjal.

Tekst: KÄRT PRAKS, MILCOMPi peakorraldaja

MILCOMP ehk military competition on nädal aega kestev võistlus, mis on mõeldud NATO ja selle partnerriikide reservohvitseridele ja reservallohvitseridele. Võistlus on üks sündmus suvekongressi raames, mis sisaldab ka keeleakadeemiat, meedikute komitee kokkusaamist, noorte reservohvitseride komitee tegevusi ja palju muud. MILCOMP on kogu kongressi tegevustest üks pikimaid ning vajab spordialade rohkuse tõttu väga palju vabatahtlike tööjõudu.

RANGED REEGLID

MILCOMP on põhiliste sõdurioskuste testimise mitmevõistlus. Aladeks on laskmine, orienteerumine ja takistusribad – nii maismaal kui ka vees läbitavad. Viimased kaks on oma nõuetelt nii ranged, et peavad pikkuste, kõrguste ja muude näitajate poolest vastama kõikides riikides täpselt ühesugustele nõuetele ja olema nii identsed kui vähegi võimalik.

Laskmises võisteldakse nii püstolist kui automaadist, mõlema relvaga on kavas täppislaskmine ja kiirlaskmine. Eraldi alad on veel kauguste hindamine, kaardi lugemine ja granaadivise.

Seega moodustavad traditsioonilise kolmevõistluse tegelikult kaheksa ala, milles võistlevad kolmeliikmelised võistkonnad. Rahvusvaheline reservohvitseride kogu on määranud ka võistluskategooriad: noviitsid ehk esimest korda sellises formaadis võistlevad meesterahvad; veteranid ehk vähemalt kolmel korral võistelnud meesterahvad; meeste põhiklass; naiste põhiklass ning rahvusvaheline võistkond. Rahvusvahelised võistkonnad moodustatakse koha peal põhi­ võistkondade varuliikmetest ning need võivad olla segavõistkonnad – rolli ei mängi riik, auaste ega sugu, küll aga puudub neil võistluseelse kokkuharjutamise võimalus.

20 AASTAT KOGEMUSI

Eestlased osalesid mitmevõistlusel esimest korda 2001. aastal. Tookord toimus see Hispaanias Toledos ning sellest ajast saadik on Euroopa risti ja põiki läbi võisteldud – Norrast Kreekani, Türgist Belgiani. Nende enam kui 20 aasta jooksul on tollastest sportlastest, nagu Raul Hindov ja Kaido Ruul, saanud valdkonnas hästi orienteeruvad spordifanaatikud, kelleta oleks raske võistlust korraldada.

Minul oli võimalus 2019. aastal võistelda Eestis, kui panime esimest korda välja naiste võistkonna. Pärast 2019. aasta võistlust otsustas tollane Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) MILCOMPi komitee eestvedaja teatepulga üle anda ja tänutundest, et sain osaleda nii ägeda kontseptsiooniga võistlusel, võtsin komitee eestvedamise enda kanda.

Kui tookord jah ütlesin, siis mainiti põgusalt, et 2024. aastal tuleb samasugune võistlus korraldada Eestis. Oleks ma tollal teadnud, mida suure rahvusvahelise võistluse korraldamine reaalselt tähendab, oleksin enne pakkumise vastuvõtmist vist tunduvalt kauem järele mõelnud.

Kuna MILCOMPi võistlust korraldatakse igal suvel koos rahvusvahelise reservohvitseride kogu suvekongressiga, siis osalesin komitee­ ja delegatsioonijuhina 2022. aastal samal võistlusel Ateenas ja 2023. aastal Helsingis. Kõige kurvem oli see, et uues rollis ei saanud ma ise samal ajal võistelda, kuid positiivse poole pealt oli mul võimalik näha kahe väga erineva riigi korraldatuna kahte täiesti erinevat võistlust. See andis mõtteainet, mida 2024. aastal Eestis teha ja mida mitte teha.

PARAS PEAVALU

Võistluste planeerimine sai alguse 2022. aastal, täpselt kaks aastat enne võistluse toimumist, kui tuli valida võistluspaigad, majutuskoht, lasketiir ja muu olmega seonduv. Eestis on see õnneks kerge – EROKil on Kaitseliidu ja Kaitseväe toetus ning vahemaad ei ole meil aeganõudvad. Viimane tõik võimaldab hea logistilise ettevalmis­ tuse juures organiseerida sportlastele väga mugav võistlus, mis osalejaid asjatult ei kurna.

MILCOMP on korralduselt väga palju energiat nõudev võistlus, sest alasid on palju, logistikat veel rohkem ja eks inimtööjõudu ole alati puudu. Viimati mainituga seostus minu enda suurim hirm: mis saab siis, kui minu ja teiste entusiastide perekondadest ja sugulastest ei piisa selleks, et teha asi ära hindele „väga hea“.

Esialgu ma suurepärast tulemust isegi ei lootnud, sest leida keset Eesti kõige ilusamat puhkuseperioodi sada inimest, kes aitaksid kaheksa päeva erinevate ülesannetega, ei ole just lihtne ülesanne. Inimressursi puudus oli ka võimalikest riskidest esimene, mille tõin esile korralduskoosolekutel. EROKi liikmeskonnas on ligi 500 inimest, kuid kümnendikul neist olid kanda ülesanded seoses suvekongressi korraldamisega ning ülejäänutele oli vabatahtlik panustamine suvisel ajal liiga „hall ala“, millest püüti vaadata võimalikult kaugele.

LAPSED HOITUD

Seega alustasin ülesande sooritust oma lemmikviisil – tee ära, aga vaata ise, kuidas hakkama saad. Seda ilma igasuguse irooniata, sest kuigi protsessi raskus oli tihti peatäit nuttu väärt, viis vajadus tegutseda üsna vabade käte ja mõtetega nii, et raha ei kulu ja inimesi ei ole, meie meeskonda tihti innovaatiliste ja isegi ägedate mõteteni.

Ütlen siinkohal ära, kuid ei soovita kellelegi – unepuudus oli tihti see surve, millest tulenevalt sündisid head ideed. Mu paremaks ja parimaks käeks oli Jane Mednis, kes tegi terve korraldusprotsessi minuga kaasa ning oli võistluste toimumise ajal „paarisrakendis“ oma kahekuise beebiga (ja kahe veidi vanema lapsega, kes vajasid samuti tähelepanu).

Minu enda olukord võistluse peakorraldajana, kui tegin samal ajal oma igapäevatööd poolteiseaastase lapse kõrvalt, tundus ikka täieliku nohuna. Kui tegime üleskutse vabatahtlike leidmiseks Naiskodukaitsest, siis ütlesime kohe, et lapse võistluskorralduse juurde kaasa võtmine või lapsehoidja puudumine ei pea ühtegi naist takistama – kamba peale saame lapsed hoitud ja kõik ülesanded tehtud. Küllap jäi see mõtteviis ka mitmes teises olukorras silma nii võistlejatele kui ka välisdelegatsioonidele, sest naiskodukaitsjad said korduvalt ja väga palju kiita. Võistluste tehniline peakohtunik küsis isegi: „How can we make our soldiers as great as your female volunteers?“ (Kuidas saavutada, et meie sõdurid oleks sama võimekad kui teie vabatahtlikud naised?)

NAISTE VÄGI

Olen Naiskodukaitses olnud üle kümne aasta, aga sellist meeskonnatööd pole kunagi varem kogenud. Mul tuli korduvalt imestada – enne kui jõudsin autost kaste tooma hakata, oli keegi sellega juba alustanud, enne kui jõudsin otsima hakata kedagi, kes järgmise päeva ajakava välja prindiks, oli keegi jõudnud selle juba tahvlile kirjutada.

Mu suurim üllatus tuli kohe esimesel päeval, kui andsin juhiseid, kuidas delegatsioone vastu võtta. Uskusin, et teen seda väga lihtsalt: „Rohelise markeriga joon alla, kleeps peale, siit rinnasilt, sealt stardimaterjalid ...“. Iga mu juhise kordas üks tragi naine lihtsamas ja loogilisemas sõnastuses üle. Ta tegi seda sellisel viisil, et mina juhina tundsin ennast väga mugavalt ja viisteist veidi segadusse sattunud naiskodukaitsjat said olukorrast kiiresti selgema pildi.

Kui olin kolm suuremat teemablokki ära selgitanud, siis ütlesin, et edasi teeme täpselt nii, nagu tema ütleb, sest tema metoodika tundub oluliselt paremini vett pidavat. Kõnealune kohkus veidi ja ütles, et on lihtsalt hotellis töötanud ja seetõttu tunneb sisseregistreerimise süsteeme hästi. Sel hetkel sain aru, et oma meeskonnale, mis koosnes vaid naistest, võin usaldada ka need ülesanded ja kohustused, mille läbiviimisest mul endal veel väga head aimdust ei ole.

EI SAA ÖELDA EI

Kui 2022. aastal hakkas olukord Ukrainas teravnema, tekkisid mul esimesed kahtlused võistluste korraldamise asjus. Kahtlused muutusid kõhklusteks, kui sõda reaalselt algas. Mäletan hästi koosolekut, kus küsisin organisatsiooni juhtidelt, kas me tõepoolest hakkame korraldama sellist suurüritust nagu suvekongress, ning veelgi enam – mille kuradi pärast meil on vaja tegeleda spordivõistlusega ajal, kui peaksime tegelema mõne oluliselt rohkem riigikaitsesse panustava tegevusega. Tänaseks kogu võistlusmöllust taastununa olen tagantjärele leidnud kolm mõtet, mis mind on positiivselt kõnetama jäänud.

Esiteks, Eesti on nii väikene riik ja rahvus, kuid uhkus ei luba meil millelegi öelda ei. Näiteks järgmisel aastal toimub suvekongress Hispaanias, kuid MILCOMPi korraldamist nad ette ei võta, sest see on väga ressursirohke nii rahaliselt kui ka ajaliselt, inimtööjõust rääkimata.

Kogu MILCOMPi korraldamise ajaloo jooksul, alates 1957. aastast, ei ole ükski riik võtnud võistluste korraldamist ette nii mastaapselt ja nii väikeses ajavahemikus (2019 ja 2024). Selline „teeme ära, maksku mis maksab“ on minu arvates omane just eestlastele. Tehakse ära ka siis, kui mitte midagi ei ole – alati leitakse viis ja vahendid.

Teiseks, sportlased või võistlemist harrastavad inimesed on kindlasti ka keerulisematel aegadel selge silmavaatega ega löö kergesti verest välja. Enese füüsiliselt heas vormis hoidmine on iga riigikaitsja loomulik ülesanne, mida pole vaja isegi mitte meelde tuletada. Võistlemine sealjuures nõuab oma tegevuste­ettevalmistuste ja võistlusstrateegia, sealhulgas soorituste sügavamat analüüsi ning vaimu pidevat treenimist ja teravana hoidmist. Ka näiteks tippjalgpallurid harrastavad maletamist, et hoida ajutöö vilgas ja erk.

Viimaks – kui Kaitseliidul oleksid täna kasutada samad ressursid kui Kaitseväel … Keeruline on seda lauset isegi lõpetada, sest mõte läheb rändama nii paljudele radadele. Võimed ilma entusiasmita on nagu püss ilma kuulita. Olen ise naiskodukaitsja aastast 2009 ja täitnud erinevaid rolle ja ametikohti, mistõttu olen Kaitseliitu ja kaitseliitlasi näinud omajagu. Seda enam teeb meele heaks tõik, et kaitseliitlased, sh allorganisatsioonide liikmed, pole oma meelelt mitte lihtsalt tublid riigikaitsesse panustajad, vaid ka osavõtlikud kodanikud.

Võistlus arvati olevat siiani toimunutest parim ja seda ei öeldud suusoojaks lõputseremoonial, vaid see soe tagasiside on minuni jõudnud mitme kanali kaudu. Ürituse peakorraldajana võisin ma ju omada ettekujutust, kuidas ja mida teha, kuid ilma ligi 150 vabatahtliku panustajata, 14 tiimikaptenita ja õla alla pannud ettevõtjatest toetajateta istuksin endiselt kirjutuslaua taga.