VIHA JA VIIRUSE AASTA

VIHA JA VIIRUSE AASTA

2020. aasta läheb ajalukku kui erakordselt – ja seda just emotsionaalselt – raske aasta. Samuti kui erakorralise kohanemise aasta. Elamise ja mõtlemise mõttes.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Ühel hetkel lepiti nii üleilmselt seiskunud lennuliikluse kui ka pärsitud majanduseluga. Isegi surmale mõtlemine on saanud harjumuspäraseks – aasta lõpuks oli erakorraliselt lahkunuid üle 1,5 miljoni, vaktsiinid alles tegemisel ja vähegi tsiviliseeritud teavad, et ravimi kättesaadavust võivad ennetada koroonaviiruse uued lained ja surmad.

Ometi söandaks lõppenud aasta peatähisena nimetada enneolematut viha ja vaenutsemist, mida eelnenud aastatel polnud. Täpsemalt öeldes – see aasta andis säärased tipud, mis jäävad mällu ja ajalookroonikatesse kauaks.

Alustades afroameeriklase George Floydi põlvega surnuks vajutamisest valge politseiniku poolt (25. mail USA-s Minneapolises), mis vallandas uue rassirahutuste laine Ameerikas ja mujalgi. Selle kaasnähtuseks sai sadade poliitikute ja sõjaväelaste monumentide lõhkumine, mida täiendas koloniaalajaloo kibekiire ümberkirjutamine ühiskondade arengu käigus kannatanute ja solvatute nimel.

VAEN JA VERITASU

Või meenutagem prohvet Muhamedi karikatuuride avaldamisega seotud skandaali teise vaatuse ootamatut kulgu Lääne tsivilisatsioonile. 2015. aastal, kui need esmakordselt avaldati, tapsid islami terroristid vastuseks (moslemite puhul on mõeldamatu prohvetist pildi tegemine, pilapildist rääkimata) sadu inimesi Prantsusmaal. Tapsid, nagu ikka tapetakse.

Viis aastat hiljem, kui Pariisis algas kohtuprotsess toonaste tapjate üle, hakkasid nende mõttekaaslased ettejuhtujatel ja ka toimuvat selgitada üritanuil (16. oktoober, ajalooõpetaja Samuel Paty) päid maha lõikama. See aga tähendas jihad’i ehk uskmatute vastu peetava sõja Euroopasse jõudmist kogu tema jõleduses.

Täna püüab Prantsusmaa kiiresti kontrolli alla saada riigis tegutsevaid islami radikaale ja nõuab immigrantide laste õppimist riiklikku õppekava kasutavates koolides.

Lisagem neile valgevenelannade ja valgevenelaste kuid kestnud peksmine ja mõnitamine alates 9. augustist, kui ilmnes, et presidendist diktaator on valimistulemusi jultunult muutnud.

Revolutsioone on nii 1–2päevaseid kui ka mitu kuud kestvaid, ent ajalugu ei tea teist nii kaua ja just naisterahvaid peksvat võimu, kui seda on Lukašenka oma jõustruktuuridega.

Täpsemalt Lukašenka-Putini oma, sest tegu on ju liitriigiga ja Moskva juhitud kollektiivse julgeolekuorganisatsiooni (KJO) liikmega. Mõistagi võis ja tuli võimalikke arenguid ette näha, ent kusagil on siiski piirid jõu kasutamisel oma rahva ja naiste vastu!? Vaatamata liidulepingule ja KJOsse kuulumisele.

LEPINGUD JA LEPPIMISED

Möödunud aastasse jääb ka USA presidendi Donald Trumpi lüüasaamine valimistel. Aasta 2020 oli Trumpi võimu neliaastaku viimane ja sellelt oodati edasiminekuid suhetes Venemaa, Hiina ja Iisraeliga.

Esimene oli veel president Obama päevist USA sanktsioonide all seoses Ukraina sündmustega. Trump pani tulenevalt sündmustest Hongkongis sanktsioonid ka Hiinale. Samas jõudis USA-Hiina kaubandussõda jaanuaris 2020 esimese leppeni, mille allakirjutamise juures oli ka Trump. Lubatud teine lepe jäi koroonaviiruse tõttu – mida Trump Pekingit süüdistades nimme „Hiina viiruseks“ kutsus – sõlmimata ja nüüd ei tea keegi, mida Trump järgnevaks kavandas.

Ent kuna Trump andis 2017 surmahoobi Vaikse ookeani riikide koostööühendusele (TPP, 12 riiki, kuid mitte Hiina), siis andis Peking novembris 2020 sellele vastulöögi enamasti samade riikide (kokku 15) ühenduse loomisega, ent ilma USA-ta. Nüüd tuleb Joe Bidenil otsustada, kuidas edasi.

Venemaaga seisid suhted paigal, mis paraku tähendas viimaste seni relvastumist piiranud lepingute lõppemist (viimane aegub veebruaris 2021). Läbirääkimised uute sõlmimiseks, ka Hiinat kaasates, seisid. Samas jõudsid Venemaa ja USA demonstreerida uusi ja ülivõimsaid ning lepingutega katmata relvi.

Jaanuaris 2020 avalikustasid Trump ja Iisraeli peaminister Netanyahu oma „sajandi tehingu“ poliitilise poole ehk Iisraeli territoriaalse ja poliitilise edendamise Palestiina arvel. Selle loogiliseks jätkuks said augustis ja septembris sõlmitud Abrahami lepingud (sellenimelist prohvetit austab nii judaism kui islam) vastavalt Iisraeli ja Araabia Ühendemiraatide ning Iisraeli ja Bahreini vahel. Need sõlmiti Valges Majas Trumpi osalusel.

Mainitud lepingute vahepeal lepitas Trump omavahel õigeuskliku Serbia ja moslemite Kosovo, pannes nad koostööle – asi, mida ei suutnud teha Euroopa Liit ega tahtnud teha Serbia seljatagune Venemaa. Tegu on Trumpi selgete diplomaatiliste võitudega Lähis-Idas ja Balkanil ning läbimurdega kristlaste ja moslemite suhetes.

VÕITJAST SAAB KAOTAJA

Ja ometi jättis lõppenud aastale oma pitseri üks kristlaste selge ja sõjaline allajäämine moslemitele – teine MägiKarabahhi sõda (27. september – 10. november 2020). Esimene sõda peeti 1988–1994 ja siis oli võidukas Armeenia, kes lisaks Aserbaidžaani territooriumi sees olevale Mägi-Karabahhiale kehtestas oma kontrolli veel seitsme Aserbaidžaani rajooni üle.

Nüüdse sõja käigus vallutas Aserbaidžaan neli rajooni ja poole MägiKarabahhiast (k.a Šuši linna) ja saab ülejäänud kolm rajooni n-ö tagasi. Ehk siis – sõda andis eelmisele vastupidise, moslemitele võiduka tulemuse.

Vaherahulepe andis neile, kes sealt 30 aastat tagasi ja ka äsja sõja eest pagesid, õiguse oma kodupaikadesse tagasi pöörduda. Osalt see kindlasti toimub, ent teades tapetute arvu ning vaadates 30 aasta taguseid ja tänaseid purustusi, on raske uskuda rahvaste leppimist. Eriti seisus, kus kaotajast saab võitja ja vastupidi.