Süüria tükeldamine ehk liitlane ei ole liitlane

Süüria tükeldamine ehkLiitlase liitlane ei ole liitlane

Vaevalt oskasid Süüria-Iisraeli piiri lähedal asuva Daraa linna noorukid, kes Tuneesias ja Egiptuses vallandunud revolutsioonide õhinas või ka kellegi ässitusel 6. märtsil 2011 pimeduses seintele valitsusevastaseid loosungeid maalisid, arvata, et sellest tuleb välja nii julm, pikk ja segane üleilmne kriis.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Ent just seda päeva – kinnivõetud noorukeid piinati ja üks tapeti – loetakse Süüria kodusõja, mida algul ka revolutsiooniks kuulutati, alguseks.

Kolm nädalat hiljem hakati siinseal tulistama, ent valitsuse olukord läks tõsisemaks alles juulis 2012, kui Assadi perekonna kogunemisel lõhati pomm (kaks kuud varem üritati peret mürgitada – laipu 3), mida toetas mässajate samaaegne sissetungimine Aleppo linna. Ründajad olid peamiselt võõramaalased, finantseeritud kas Türgi, saudi Araabia või Pärsia lahe riikide poolt.

Tänaseks on riik varemetes, kuue aasta jooksul tapetute arvuks antakse 350 000–480 000 ja sõjapõgenike arvuks 5,2–7,6 miljonit, viimastest suur osa üritas 2015.–2016. aastal Euroopasse pääseda.

Miks alates 2015. aastast, seletub lihtsalt, sest aasta varem sisenes Süüriasse Iraagis tekkinud kurikuulus islamikalifaat ehk ISIL või Daesh. Tema üksused vallutasid Süüria opositsiooni käes olnud Raqqa linna, mis muudeti Iraagis asuva Mosuli kõrval kalifaadi teiseks pealinnaks. sunni äärmuslaste terror kõigi teiste usundite esindajate ja nende kultuuri vastu, millega paisteti silma veel Iraagis, läks käiku ka Süürias, kus kohalike kõrval hukati ka pantvangistatud eurooplasi, ameeriklasi ja asiaate.

Lubage esitleda: Hitler

Loogilise vastusena sellele alustas USA juhtimisel toimiv koalitsioon septembris 2014 pommitama ISILi kontrollitud alasid Raqqa ümbruses ja Kirde-Süürias (kus põlisasukateks kurdid). Damaskuse suunas liikunud ISILi üksusi aga ei „tülitatud“ ja polnud raske ette kujutada, et mingil hetkel hakati just neilt ootama Assadi režiimi kukutamist.

Viimast oli konflikti algusest peale toetanud Venemaa, kes puhkenud konfliktis Süüria keemiarelva varude üle (2012–2013) saavutas lahenduseks nende riigist väljaviimise. USA-Venemaa ühistoimetamine selles oli omamoodi kõrvaltöö Iraani tuumaleppe tegemises, mis 2013–2015 oli maailma suure viisiku ainuke edukas koostööareen.

Arvestades USA ja Iraani kaasalöömist selles, oli isegi loogiline, et Kreml üritab veel kord kõrvalareeni kasutada. Mängiti suurelt – kuna agressioon Krimmis ja Ida-Ukrainas oli paisanud Moskva rahvusvahelisse isolatsiooni, siis üritati septembris 2015 sellest suure käraga välja tulla: lääneriikidele pakuti uut Hitleri (kelleks Putin kaliifi oma ÜRO kõnes ümber ristis) vastast koalitsiooni.

Veel enne Putini kõnet olid Vene lennukid maandunud süürias, et pärast kõnet – 30. septembril 2015 – alustada ISILi ja ka teiste Assadi vastaste positsioonide ründamist õhust. Erinevalt USAst oli tal selleks ka leping Süüria valitsuse ehk siis Assadiga, mille alusel hiljem sõlmiti Süürias loodud/taasavatud Venemaa õhu- ja merebaaside lepingud.

24. augustil 2016 viis oma väed Süüria põhjaossa ka Türgi, kes sel hetkel oli veel Moskvaga tülis allatulistatud Vene lennuki pärast. Võiks öelda, et viimasel hetkel, sest toimuva naabruses – Aleppos – algas kohe õhust Venemaa toetatud Süüria maavägede pealetung, mis lõppes linna vabastamisega detsembris.

See tähendas pööret kodusõjas ja nädal hiljem (20. detsembril) teatati uue koalitsiooni sünnist – Venemaa, Iraan ja Türgi, kes kuulutasid endid ka eesseisva Süüria rahuprotsessi garantideks. Loogiline koalitsioon, sest šiialik Iraan oli algusest peale toetanud Süüria šiiasid (alaviidid, kellede hulgast pärit Assad), sunniitlik Türgi esindas süüria rahva enamust.

Kes on võitja?

Sõjategevus Süürias 2017. aastal tuletas kangesti meelde Saksamaal 1945. aastal toimunut, kus kõik pealetungijad olid küll liitlased, ent käis selge üksteise ületrumpamine.

USA juhitud koalitsioon kuulutas veel oktoobris 2016 välja Raqqa ründamise, ent sama lubas ka veebruaris 2017 Venemaa värske liitlane Türgi. Raqqa vabastamise au läks oktoobris siiski USA juhitud koalitsioonile, ent sealsest piiramisrõngast väljunud väeosad jõudsid appi Deir Erzoris Süüria valitsusvägedele ja Vene üksustele vastupanu osutajatele!?

Damaskuse suunas liikunud ISILi üksusi aga ei „tülitatud“ ja polnud raske ette kujutada, et mingil hetkel hakati just neilt ootama Assadi režiimi kukutamist

Varsti pärast Deir Erzori vabastamist ja Eufrati vastaskaldale jõudmist selles piirkonnas kuulutas Venemaa 6. detsembril sõja Süürias lõppenuks. seda pidi kinnitama ka sõja käiku pöörde toonud Vene vägede ülemjuhataja president Putini välkvisiit Süüriasse 11. detsembril.

Võitja käis kohal ja faktid Venemaa osast sõjategevuses on muljetavaldavad – Süüriast käis läbi 48 000 meest, kellest hukkus sadakond, Venemaa kasutas kõiki võimalusi oma laevastike ja lennukite, uute relvade ja tõrjesüsteemide kasutamiseks: tehti 34 000 lahingulendu, anti 166 raketilööki vee alt, merelt, maa pealt, õhust jne, jne.

Erinevalt USA juhitud koalitsioonist, kes teinekord hoiatas tulevast rünnakust ette lendlehtede pildumisega, ei kõhelnud Venemaa relvi käiku lasta siis, kui vastas ei seisnud süürlased, vaid nn rahvusvahelised võitlejad, kelle hulgas oli tuhandeid Venemaa enda või Kesk-Aasia vabariikide kodanikke. Viimaste suhtes kehtis Tšetšeenia sissisõja päevil kehtestatud reegel: terroriste vangi ei võeta.

Süüriasse kalifaadi poolel sõdima läinute kohta ütles Putin ise korduvalt, et parem hävitada nad seal, kui hakata nendega hiljem kodumaal tegelema. See Moskva hoiak oli teada ja määras paljus ära nende käitumise, kes olid otsustanud alla anda – seda üritati teha USA juhitud koalitsiooni üksustele.

Vaieldamatu on ka Venemaa osa rahu toomises paljudesse piirkondadesse, kus paljudel juhtudel olid vahendajateks Venemaa enda moslemitest ohvitserid ja ka moslemi vaimulikud. Veel Aleppo võitluste käigus lahendati vastasseise sääraselt, et kaotajale poolele tagati võimalus koos relvade ja pereliikmetega lahkuda piirkonda, mida sel hetkel kontrollisid n-ö omad. 2017. aastal algas samuti Venemaa algatusel deeskaleerimistsoonide loomine, kus kõik algas tulevahetuse lõpetamisest ja kontaktide sisseseadmisest.

Väed koonduvad

Pärast Raqqa vabastamist tuli Venemaa välja ettepanekuga korraldada kõigi süüria valitsusmeelsete ja opositsiooniliste jõudude esindajate kongress Venemaal. sellest võinuks saada suur punktipanek kodusõjale.

Paraku sai novembrist detsember, mil Moskval tuli teatada, et Türgi vastuseisu tõttu kurde kongressile ei kutsuta ja et see toimub Sotšis. Pärast toimumisaja täpsustamist – jaanuari lõpp 2018 – tuli uus teade, et suur osa opositsioonist boikoteerib seda, sest peavad Venemaad ennast agressoriks.

Sõjategevus Süürias 2017. aastal tuletas kangesti meelde Saksamaal 1945. aastal toimunut, kus kõik pealetungijad olid küll liitlased, ent käis selge üksteise ületrumpamine

Ehk siis – väike kodusõda jätkub ja paistab, et Venemaal tuleb hakata jagama võitja loorbereid USAga. Trumpi korraldusel 7. aprillil antud ootamatu tiibrakettide löök jäi pikalt USA üksikuks sõjaoperatsiooniks Venemaa kontrollitud sõjatandril, ent Astanas toimunud rahukõneluste kõrval elustati taas Genfi kõnelused ja Trumpi ametisseastumise esimese aastapäeva aegu jaanuaris 2018 teatas riigisekretär Tillerson USA vägede (väidetavalt 2000 meest) jäämisest Süüriasse, kuniks püsib ISILi oht ja võimul on Assad, kes evib ka Iraani toetust.

Nagu teada, loeb Washington Iraani Lähis-Idas suuremaks kurjaks kui Venemaad. kuna USA on teatanud 30 000- lise nn piiriarmee moodustamisest Kirde-Süürias ja Türgi teatas 30. detsembril oma Süüria rahvusarmee loomisest peakorteriga Azazis, siis lõhnab asi kangesti Süüria tsoonideks jagamise järele.

Jällegi kerkib silme ette paralleel 1945. aasta Saksamaaga. Kas nii läheb, näitab mõistagi aeg ja esimeses järjekorras selle mehe tegevus, kelle Putin kergekäeliselt tänapäeva Hitleriks kuulutas.