Kui jala ei jaksa ja maasturiga ei mahu

KUI JALA EI JAKSA JA MAASTURIGA EI MAHU

Kergekaaluliste ja hea läbimisvõimega sõidukite kasutamisel militaarstruktuurides ei ole midagi uut.

Tekst: ASSO PUIDET

Juba 1956. aastal veeres Willys Overlandi tehastest välja mehaanilise muula nime all tuntuks saanud M-274 – edasiarendus Teise maailmasõja lõpuaastatel konstrueeritud haavatute evakueerimiseks mõeldud sõidukist. Edasiarenduseks on mehaanilisest muula tõttöelda pisut kummaline nimetada. Askeetlikumat sõidukit on raske ette kujutada. Ratastega platvorm, iste ja rool. Kõik. Kogu luksus. Otsekui oleksid liigagarad konstruktorid inseneri töölaualt joonised ülearu tõtakalt pihta pannud ja kärmelt tootmist alustanud.

Ent sõjas loeb mugavusest märksa enam läbimisvõime. Selles kategoorias Vietnami džunglites proovile pandud muulale vastast polnud. Vaevatult pääses kerge, vähem kui viissada kilogrammi kaaluv masin müttama neiski kohtades, kus superläbimisvõimega lausa mütoloogilist kuulust kogunud Willyse Jeep alistunult piduritulesid pidi näitama.

1956. aastal veeres Willys Overlandi tehastest välja mehaanilise muula nime all tuntuks saanud M-274, mida võib tinglikult pidada kõikide ATVde ja UTVde eelkäijaks

Foto: WIKIPEDIA.ORG

Valdavalt kasutati ligi 500-kilose kandejõuga sõidukeid transporditöödel, seda nii moona kui ka elavjõu vedamiseks. Ka haavatute veoks. Ent mitte ainult. Teinekord paigaldati muula selga ka kergemad, tagasilöögita tankitõrjerelvad. Sattus selline veok aga tule alla, ja seda ikka juhtus, oli juhil võimalik viimases hädas nihutada roolisüsteem ettepoole ning lasta see nii palju madalale, et sõidukit oli võimalik juhtida kõhuli lamades.

Muulasid toodeti kuni aastani 1970, kokku valmis neid 11 240 ning nad olid armees kasutusel kuni aastani 1980, mil vahetati välja võidukäiku teinud HMMWVde vastu.

Kõrb dikteeris Järgnenud kahel aastakümnel oli ATVdel militaarringkondades pigem marginaalne tähendus. Tagasi pildile tulid need pärast seda, kui New Yorgis langesid põrmu kaksiktornid ning USA sõdurid leidsid ennast Iraagi ja Afganistani kõrbemaastikel madistamas. Just seal sündisid teadmine ja arusaam, et on vaja midagi, mis täidaks tühimiku Humwee ja jalaväelase vahel. Selleks millekski saigi ATV.

Et ATVd üldjuhul arvestatavat kaitset ei paku, pole nad otseselt lahinguülesannete täitmiseks just kõige parem valik. Küll aga sobivad kiired ja kerged sõidukid eriülesannete täitmiseks. Näiteks luurel ja päästeoperatsioonidel. Praegu on Ameerika sõjaväes kasutusel tuhandeid ATVsid ja UTVsid. Enamik neist, nagu Kaitseliidule soetatud XUV 550dki, sisuliselt sarnased tsiviilkäibes olevatega, kuid täiendatud vastavalt armee vajadustele.

Kaubamärkidest, mis kamuflaaži selga saanud, on esindatud sellised nimed nagu Kawasakilt Mule, Hondalt Rancher ja Foreman, Yamahalt Rhino ja Arctic Cat ning aina laienev valik juhtiva militaar-ATVde tootja Polarise mudelid. 2013. aastal sõlmis Polaris viieaastase lepingu Ameerika erivägede keskusega (SOCOM) kaheistmeliste MRZR2 ja MRZR4 tarnimiseks ja eraldi viieaastase lepingu ühekohaliste Polaris Sportsmani baasil valmistatud MV850de peale, millel on nii infrapuna- kui ka black-out-valgustid ning innovaatilised mesilaskärjelaadsed rehvid, mis tagavad liikumisvõime ka pärast 50-kaliibrilisest relvast saadud tabamust.

Enne MV850 turule tulekut jõudis Polaris tarnida sõjaväele sõidukeid MV700 ja MV800. MV700 puhul on tegemist nende tsiviiltarbeks tehtud Polaris 700cc Twin Sportsmani sõjaväestatud versiooniga, millele on lisatud ette ja taha vintsid, kaheosaline kütusepaak suuremate vahemaade läbimiseks, tugevdatud raam ja põhi ning veel mõningast militaarvarustust, millega põllumeestel või niisama metsas müttajatel suuremat peale ei ole hakata.

John Deere’i M-Gatorid on varustatud relvatugede, pagasirestiga kapotil ja mõningate teiste elementidega, mis on rantšodes kasutud, ent lahingutsoonis vajalikud

Foto: Deere.com

Nagu Polarise ATVd, on nende kõrval nii Iraagis kui ka Afganistanis edukalt kasutatud John Deere'i M-Gatorid, mis on samutivarustatud relvatugede, pagasirestiga kapotil ja mõningate teiste elementidega, mis on rantšodes kasutud, ent lahingutsoonis vajalikud. 750 kilogrammi kaaluv sõiduk suudab kanda peaaegu oma kaalu jagu ehk täpsemalt öeldes 570 kilo kraami. Mootori võimsusest piisab kergemate järelkärude ja suurtükiosade vedamiseks. Muudetava kujuga kast tagaosas, mille küljed on eemaldatavad, võimaldab sõidutada punktist A punkti B pagasit, mis on mõõtmetelt sellest väiksest, ent visast putukast suuremgi.

Hiljem valmisid ka M-Gatori täiendatud versioonid A1, mis on 20 hobujõu võrra võimsam kui algne 20-hobujõuline M-Gator, sellele järgnev tugevdatud raamiga A2, mis on veelgi parem raskuste vedamiseks ja pukseerimiseks, ning A3, milles on ühendatud A1 ja A2 positiivsed omadused.

Tuleristsed said M-Gatorid tegelikult juba 1997. ja 1998. aastal Bosnias, kus meditsiinibrigaadid kasutasid neid haavatute evakueerimiseks. Samas vähendasid need ka omal jalal liikuvate sõdurite koormust, vedades nende asemel kraami, mida vastasel korral oleks tulnud turjal tassida.

Tulid, et jääda

Kui enamik jõustruktuurides kasutusel olevatest ATVdest on modifikatsioonid tsiviiltarbes kasutatavatest sõidukitest, on ka mõned erandid. Neist silmapaistvaimad on Phoenix Internationalis valmistatud Prowleri nime kandvad sõjaratsud, mida on kasutatud edukalt üle maailma kõikvõimalikel lahingu-, luure- ja päästemissioonidel. Tootja väitel on nende esmakordselt kümme aastat tagasi tutvustatud ja erioperatsioonide läbiviimiseks loodud sõidukite puhul üle saadud kitsaskohtadest, mis on iseloomulikud tavakasutuses olevatele ATVdele ja ka nendele, mis on armee tarvis modifitseeritud, seda nii juhitavust, vastupidavust kui ka ohutust silmas pidades.

Olles ehituselt ja suuruselt väliselt sarnane tavalisele ATVle, on Prowler ometi totaalselt erinev nii oma konstruktsiooni kui ka suutlikkuse poolest. Ta on kiirem, vastupidavam ja stabiilsem ning suudab nii järel vedada kui ka kanda suuremaid raskusi kui teised samalaadsed sõidukid. Näiteks kui tavalise ATV puhul peab juht sõiduki tasakaalu säilitamiseks oma kehaasendiga pidevalt mängima ning kasutama manööverdamiseks, kiirendamiseks ja pidurdamiseks mõlemat kätt, sarnaneb Prowleri juhtimine pigem auto juhtimisele.

Ent lõpuks pole vahet, kas Prowler, Gator, MV850 või mõni teine ATV või UTV – kontseptsioon ja kasutusvaldkond on neil kõigil sarnane. Ja on selge, et oludes, kus kaitsekulutusi laias laastus vähendada üritatakse ning laiamahulise konventsionaalsõja asemel väiksemamõõdulist, kindlale sihtmärgile orienteeritud susimist harrastatakse, on kergekaalulised ja kiired väikesõidukid liitunud armeega selleks, et teenistusse jääda.

Olles oma ehituselt elt ja suuruselt väliselt elt sarnane tavalisele ATVTVle, on Prowler ometi eti totaalselt erinev nii oma ma konstruktsiooni kui ka ka suutlikkuse poolest. Ta Ta on kiirem, vastupidadavam ja stabiilsem ning ng suudab nii järel vedada da kui ka kanda suuremaid id raskusi kui teised samamalaadsed sõidukid id John Deere’i M-Gatorid on varustatud relvatugede, pagasirestiga kapotil ja mõningate teiste elementidega, mis on rantšodes kasutud, ent lahingutsoonis vajalikud