„Sõda“ – detailides parem kui tervikuna

„Sõda“ – detailides parem kui tervikuna

Sõjas ei võitle ainult sõdurid rindel, vaid ka nende lähedased kodus. See on keskne sõnum, mis jääb kõlama Taani Afganistani-teemalises draamas „Sõda“.

Tekst: KARRI KAAS - Kaitse Kodu! peatoimetaja

11. septembri rünnakud Ameerikale 2001. aastal tõid endaga kaasa globaalse sõja terrorismiga, mille üheks peamiseks lahingutandriks kujunes kuiv ja kivine Kesk-Aasia riik nimega Afganistan.

Taani oli üks esimesi riike, kelle üksused pärast Ameerika ja tema lähimate liitlaste invasiooni NATO juhitud rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude kooseisus oma saapad Afganistanis maha panid. Hiljem järgnesid taanlastele teised riigid, nende hulgas ka Eesti.

Filmi seisukohast see muidugi väga suurt tähtsust ei oma. See on ainult taust, mille ees rullub lahti märksa individuaalsem ning sellest lähtuvalt ka isiklikum lugu. Paraku ainult teoorias.

Taani mees Afganistani sõjas

Claus Michael Pedersen (Pilou Asbæk) on Helmandi provintsis tegutseva Taani kompanii ülem. Ta on kogenud sõdur ning hea ohvitser, kes on pälvinud ka oma meeste austuse.

Pärast võitleja langemist isevalmistatud lõhkekeha plahvatuses otsustab Pedersen sõdurite moraali tõstmiseks nendega koos patrulli minna. Ühest korrast saab kaks, kahest kolm ning varsti tegutseb kompaniiülem rohkem üksikvõitlejana põllul kui juhina. Vähemalt nii väidab tema hea sõber ja abi ning õige pea leiavad tema sõnad ka kinnitust.

Patrullkäigul ühte külla jäävad taanlased vastase tiheda tule alla ning peavad hoonetest varju otsima. Olukorda pingestab kohest evakuatsiooni vajav haavatu. Arusaadavatel põhjustel meditsiinikopterid aga otsese lahingutegevuse keskele maanduda ei taha.

Viimases hädas tellib Pedersen vastase oletatava asukoha pihta õhulöögi, mis ka ohu neutraliseerib. Kannatanu päästetakse ning mehed naasevad baasi. Elu pöördub justkui oma tavalisse rütmi tagasi, kuni laagrisse saabub kontingendiülem koos sõjaväepolitsei ja -prokuröriga.

Tuleb välja, et vastase purukspommitamise käigus said väidetavalt hukka ka mõned tsiviilisikud. Probleem seisneb nüüd selles, kas kompaniiülem talitas õigesti või mitte? Loomulikult pole sellele küsimusele sugugi lihtne vastata. Eriti veel juhul, kui mängus on perekond.

Pealesunnitud süžeekäänakud

Võiks isegi öelda, et linateose kandvaks teljeks ongi perekond, sest Pederseniga enam-vähem võrdselt näidatakse ka tema naise ja laste toimetamisi kodus. Erinevatest vaatenurkadest moodustub ühtne tervik, mis avab täiesti uue perspektiivi sõjale. Vähemalt Hollywoodi kassatükkide poolt valitsetavas filmikunstis.

Paraku kaotab linateos igasuguse võlu kohe, kui asub matkima palju huvitavamaid ja paremini tehtud Ameerika kohtudraamasid. Välja joonistub nõrk lugu, mida on üritatud erinevate klišeede abil paremaks teha.

Teatud juhtudel on selline lähenemine täiesti õigustatud, aga „Sõjas“ mõjub see eelkõige otsitult. Alguses on rõhk posttraumaatilisel stressihäirel, seejärel erinevatel sõjakoledustel ning lõpuks moraalsel sisekonfliktil, mis päädib ebaloomulikult punnitatud kohtuprotsessiga. Alguse intiimne õhkkond hajub ning järele jääb pealesunnitud süžeekäänakutega karkass, mis võtab publikult ära igasuguse võimaluse linateosele oma hinnang anda.

Koostisosade poolest hea

Kui aga programmiline lähenemine teemale kõrvale jätta, siis on fi lm võrdlemisi hästi tehtud. Marokos ja Hispaanias üles võetud lahingustseenid mõjuvad autentselt ning annavad silmad ette ka palju suurematele fi lmidele. Ilmselt tuleneb see sellest, et enamik linateose näitlejaid, välja arvatud mõned kesksed tegelased, on Afganistani sõja veteranid.

Alguses mõjub natuke häirivalt lähivõtete ohter kasutamine ning pidev fookusega mängimine, aga sellega harjub õnneks ruttu. Sarnaselt meie kodumaisele fi lmitööstusele pole ka taanlastel rahaga priisata, mistõttu on väike trikitamine plaanide ja võttenurkadega igati õigustatud.

Koostisosade poolest on „Sõda“ igati hea film – see on hästi tehtud, täidetud eeskujulike osatäitmistega ning kannab väärt sõnumit. Kahjuks ei moodustu nendest detailidest ühtset tervikut, mistõttu mõjub linateos abitu katsena murda sisse lahtisest uksest. Ambitsioon on küll kena asi, kuid ainult sellest ei piisa. Vaja on ka lugu, mitte kellegi ettekujutust loost. Olgu see lugu siis sõduritest rindel või nende lähedastest kodus.