Varakevadist näksimist looduses

Varakevadist näksimist looduses

Elame vastuolulisel ajal, mil ühelt poolt surub peale digitaalsus, mobiilsus, kiirus ja loodusest ning juurtest kaugenemine. Teisalt on üha moekam keeta nõgesesuppi või pakkuda külalistele karulaugupestot.

Tekst: KRISTI LEHTLA

Siinkohal soovin ümber lükata arusaama, et „umbrohu” söömine on olnud vaesema rahva ja eluheidikute pärusmaa. Kuigi arheoloogilised uurimused ja leiud kinnitavad, et meie esivanemad kasutasid söödavaid metsataimi toiduks laialdaselt, muutusid toitumisharjumused ajaga oluliselt ja koos sellega ununesid ka teadmised. Erinevatele uurimustele toetudes võib öelda, et nende teadmiste „uuendamise” või taasteadvustamise eest võlgneme tänu haritumatele baltisakslastele, kes 19. sajandil, püüdes eestlaste toitumisharjumusi rikastada, meile selle teene tegid.

Ajaloos veelgi tagasi minnes leiame tõendeid sellest, et meile nii tuntud ja põlatud umbrohud ning metsataimed nagu nõges, naat, vesihein, võilill või põdrakanep (nimistut võiks veel pikalt jätkata) on olnud hinnatud kraam suurte impeeriumide juhtide toidulaual. Rääkimata võimsate armeede turgutamisest.

Turgutagem meiegi siis oma keha ja vaimu teadmistega, et need hiljem praktikasse viia. Mark Twain on tabavalt öelnud, et teadmised ilma kogemusteta on lihtsalt informatsioon. Nimetagem siis alljärgnevat informatsiooniks söödavatest taimedest, pisut ka nende toiteväärtusest ja toiduks valmistamise viisidest ning võimalustest.

Loodusel on oma rütmid ja nii pakub ta meile eri aastaaegadel kord üht, kord teist „saadust”, tavaliselt just siis, kui meil sedasama saadust tarvis läheb. Praegusel kevadisel ajal jagab loodus meile lahkelt vahtra- ja kasemahla, pungi, samblikke, lepakäbisid, kasekäsna jms. Ja kevadperioodil vajamegi turgutust, organismi ettevalmistamist aktiivsemaks perioodiks. Puumahlad turgutavad edukalt, kuni järg on vitamiini- ja mineraalirikaste karulaugu, nõgese, naadi ja võilille käes. Suvalisel hetkel metsa ja/või hätta sattudes on aga vajalik teada, mida just sel ajal enda heaks ja kasuks tarvitada.

Lisaks on oluline jälgida, kust taimi toiduks korjame. Kuna paljud taimed koguvad ja talletavad reostusega loodusesse sattuvaid mürke, siis ei tohiks toiduks tarvitada taimi piirkonnas, mis on suure tõenäosusega saastunud.

Käesolev artikkel ei käsitle eraldi taimede mõju organismile ehk nende kasutamist rahvameditsiinis, vastunäidustusi jms. Võib julgelt öelda, et iga loodusand on ühtlasi ravim ja nagu teistegi ravimitega, nii ei tohi ka looduslikega liialdada, nii mõnegi taime ületarbimisel võib täheldada kõrvalmõjusid kõhulahtisusest vererõhu tõusu või languseni. Seega peaks alati meeles pidama, et kõike tuleb tarbida mõõdukalt ja pigem ettevaatusega. Lihtne ja samas kurb põhjus, miks metsa pakutav meie organismile sageli „ei sobi” ehk tekitab ebamugavaid nähtusid nagu puhitus, on see, et oleme oma organismi tavapärase toiduga ära rikkunud. Seepärast on oluline meeles pidada, et kui tuleb olla metsatoidul, siis peaks organismi harjutama sellega järk-järgult. Eriti kui tarbime metsaande toorelt. Teadlaste väitel kulub organismil dieetidega (näiteks taimetoidu või toortoiduga) harjumiseks 2 nädalat kuni 2 kuud ja üleminek peaks toimuma sujuvalt, et mitte endale kahju teha.

Metsamakaronid

Üks oluline organismirühm, mis on aasta läbi kättesaadav ning millel on ellujäämise seisukohast oluline roll, on samblikud. Ära aja samblikke segamini samblaga: samblikel puuduvad juured, varred ja lehed, samblad on aga rohelised, väikeste lehtede ja vartega ning juurtega. Samblikud sisaldavad olulisel määral sahhariide ja kiudaineid, kuid toitainetest märkimisväärselt vaid toorvalku.

Habesamblik

SIGNE KOLD

Islandi käokõrv (Cetraria islandica), tuntud ka kui islandi samblik, on kõige toitainerikkam suve keskpaigas. Gurmeehuvilised on kindlasti näinud või isegi maitsnud eriliseks moehitiks kujunenud samblikudelikatesse, olgu samblik siis šokolaadis või marineeritud. Soomes ja mujal Skandinaaviamaades on islandi samblikku lisatud leivajahule. Metsas on käokõrv kuivas olekus pruunjas, niiske ilmaga rohekas või pruun, umbes 10 cm kõrgune. Teda leidub liivastes nõmme- ja palumännikuis ning liivikuil kasvamas kõrvuti põdrasamblikega. Toiduks sobib kasutada tervet samblikku. Kilogrammist kuivatatud samblikust saame ligikaudu 2000 kcal energiat. Hüdrolüüsimise teel saab islandi sambliku 100 kg kuivmassist 70 kg glükoosi.

Habesamblikku (Usnea fi lipendula) leiame vanadelt okaspuudelt. Samblik on kollast värvi ja teda on lihtne ära tunda okste küljes olevate lühikeste niidikeste järgi. Toiduks sobib kogu samblik, mis on kõige toitainerikkam maikuus. Habesamblikus on rohkem vett, suhkrut, sahhariide ja valke kui islandi käokõrvas, tärklist aga vähem.

Toiduks valmistamine:

Samblikud on lumerohkel ja külmal talvel peaaegu ainus võimalus loodusest korjatud toitu valmistada. Kõige lihtsamini leitav on habesamblik, mis kasvab puu otsas. Keerukaks muudab nende toiduks tarvitamise pikaajaline ja keerukas töötlemisprotsess. Samblikud tuleb peale korjamist puhastada, leotada, loputada ja keeta. Leotamiseks valmistatakse tuhast ja veest tuhaleelis: 1 liiter tuhka 2 liitri vee kohta. Leotist hoitakse soojas ja pimedas vähemalt kaks tundi, vahepeal samblikke segades ja pigistades. Pärast leotamist tuleb samblikke põhjalikult loputada (vähemalt seitse korda). Alles nüüd on samblikud keetmiseks valmis, kuid valmimiseni tuleb neid keeta veel umbes tund aega. Keedetud samblikud meenutavad maitselt ilma soolata keedetud makarone. Samblike maitsestamiseks võib kasutada näiteks jänesekapsaid, hapuoblikaid või sipelgaid (karusipelgad e arukuklased). Liitri vee kohta kulub umbes 50 sipelgat.

C-vitamiini puudumist samblikes saab korvata näiteks männi- või kuuseokkateega.

Vitamiinidest pungil pungaassortii

Kevadtalvel on oluline roll pungadel. Toiduks sobivad hästi kase-, pärnaja vahtrapungad, hiljem ka noored lehed, ning pärna ja vahtra õied, mis sobivad hästi toorelt söömiseks ja suppidesse-salatitesse. Pungadest, võrsetest ja okastest saab keeta ka turgutavat teed.

Kask pakub palju: toiduks kasutatakse pungi, noori lehti, kasemahla ja kasemähka ehk sisekoort. Noortes lehtedes leidub ohtralt C-vitamiini, koor sisaldab palju kiudaineid. Mahl on toitainerikas ja sisaldab suhkrut umbes 2%, lisaks kaaliumi ja rauda. Suhkrusisaldus ei sõltu muide mitte kasvukohast, vaid ilmast. Huvipakkuv on fakt, et I ja II maailmasõja ajal keedeti suhkrunappuse korral siirupit kasemahlast.

Kask

MEHIS BORN

Ka vaher on toidutaimena tuntud eelkõige varakevadel joogiks kasutatava mahla tõttu. Samuti on söömiskõlbulikud vahtra pungad, noored lehed ja õied ning nn vahtraninad, kuni need on veel pehmed ja mahlased. Pärna tunneme eelkõige hea mee- ja teetaimena. Lisaks sobib toiduks kasutada nii puu kevadisi pungi, noori lehti kui ka õisi. Samuti on toiduks kasutatud kooremähka. Vähemal määral kui vahtra ja kase puhul on kasutatud joogiks ka pärna mahla. Lehti ja mähka on lisatud leivajahule. Pungi võib ka hapendada.

Kadakas

KADRI PAOMEES

Kadaka marikäbisid, mida tunneme kadakamarjadena, tasub samuti toiduks tarvitada, kuid alles teisel aastal, kui nad on omandanud mustjassinise värvuse. Neid võib koguda ja toiduks tarvitada aasta läbi, kuid toitainerikkaimad on kadakamarjad sügisel. Marikäbidele annavad magusust suhkrud ning mõrkja maitsega vaigud, lisaks sisaldavad need rohkelt suhkruid (glükosiide) mitmesuguseid eeterlikke õlisid, valke, orgaanilisi happeid, park- ja mõruaineid, kiudaineid, pigmente, vitamiine ja märkimisväärses koguses mikroelemente nagu raud, mangaan, vask, tsink. Tasub meeles pidada, et käbirikkamad on kadakad päikesepaistelistes kasvukohtades.

Kuusk

Kuuse küljest sobivad toiduks okkad, sisekoor ja noored võrsed. Kuuseokkad sisaldavad palju C-vitamiini. Kuusevõrsed on kõige toitainerikkamad mais, mil neid saab töötlemata toorelt otse puu küljest suhu pista. Samuti sobivad noored võrsed hästi salatitesse ja suppidesse. Talvisel ajal saab head turgutust kuuseokkateest.

Mänd

KADRI PAOMEES

Nii nagu kuuse puhul, kasutatakse toiduks ka männi okkaid, sisekoort ja võrseid. Võrsed on sahhariidirikkad, ent sisaldavad vähem vitamiine kui okkad. Okastes on väga palju C-vitamiini, eriti sügisel, talvel ja kevadel. Koores leidub nii suhkrut, tärklist kui kiudaineid. Männivõrsed on kõige toitainerikkamad mais-juunis, koor novembris ja okkad just nüüd, märtsis-aprillis. Männivõrseid kasutatakse nagu kuusevõrseidki, kuid nad on maitselt intensiivsemad ja „vaigusemad”. Okastest valmistatud tee on hea lisand C-vitamiinivaesele toidule, näiteks talvel, kui peale samblike eriti muud toitu ei leidu.

Maiust veepiirilt

Harilik pilliroog (Phragmites australis) kasvab niiskel pinnasel ja veekogude kallastel. Talvel jäävad kuivanud kõrred püsti ja need aitavad meil jäävabal ajal hõlpsasti leida ka juuri. Toiduks kasutatakse pilliroo risoomi ja noori võrseid. Risoom on magusa maitsega, sest sisaldab peamiselt sahharoosi. Ka võrsed on sahhariidirikkad, sisaldades sahharoosi ja tärklist.

Toiduks valmistamine:

Noored võrsed ja risoom sobivad nii toorelt söömiseks ja suppidesse-salatitesse kui kuivatamiseks (jahu valmistamiseks) ja röstimiseks.

Kõrkjat (Schoenoplectus lacustris) leiame järvekallastelt ja lodumetsadest. Kuni paari meetri kõrgune peenike ümmargune kõrs kasvab välja risoomist, mida sobib toiduks kasutada. Risoomi säsi sisaldab palju sahhariide ja tärklist.

Toiduks valmistamine:

Risoom sobib toiduks nii toorelt kui keedetult. Sobib kuivatamiseks ja jahuna küpsetistes kasutamiseks. Samuti võib küpsetistes kasutada purustatud seemneid ja õietolmu.

Laialehine hundinui, mille pikad sigarikujulised õisikud on meile kõigile hästi tuttavad kraavidest ja sooservadelt, on samuti hea toidutaim. Toiduks kasutatakse peamiselt risoomi ja võrseid. Risoomi säsi ja võrsed sisaldavad palju sahhariide ja tärklist. Samuti kasutatakse toiduks hundinuia õietolmu.

Hundinui

KADRI PAOMEES

Toiduks valmistamine:

Hundinuia võrsed ja risoomi säsi sobivad keetmiseks. Kevadisi võrseid võib lisada salatitele (meenutab maitselt värsket kurki), suppidele ja hautistele. Hundinuia juure risoom on kõige toitvam sügisel, toidus tarvitamiseks tuleb risoomil eemaldada kõva kest, järele jääb säsi, mida saab keeta, praadida või hautada. Samuti valmistatakse kuivatatud säsist jahu, mida võib lisada küpsetistele, küpsetistes kasutatakse ka õietolmu.

Põisadru on ka meie merevees kasvav pruunvetikas, mille värvus varieerub helepruunist mustjaspruunini. Põisadru iseloomulikuks tunnuseks on põied, millest vetikas on ka oma nime saanud. Nii mõnigi üllatub kuuldes, et põisadru pole ainult hea põlluväetis, vaid on ka arvestatav toidutaim ja seda eriti suure toitainesisalduse tõttu. Põisadru sisaldab olulisel määral joodi, lisaks naatriumi, magneesiumi ja teisi mikroelemente ning vitamiine A, B 1, C ja D.

Põisadru ja pilliroog

KADRI PAOMEES

Toiduks valmistamine:

Sobib toiduks nii toorelt kui kuumtöödeldult. Peab arvestama üsna intensiivse maitsega, mis ei pruugi maitseda neile, kes ei armasta mereande. Põisadru võib lisada suppidele, aga ka kuivatada edaspidiseks kasutamiseks.

Ära kõike ka suhu pane!

Lume sulades ilmuvad metsa all nähtavale neerja kujuga, ilusad ja dekoratiivsed metspipra lehed, mis on pipralõhna ja kibeda maitsega. Metspipar on mürgine ja tekitab nahale põletusville ning ammugi ei tohiks teda süüa.

Kes on kevadel paadimatkal või kalal käinud, see on kindlasti näinud vees ulpimas erinevaid juurikaid. Kuigi need võivad tunduda söödavad ja osa neist ongi, tasuks olla ettevaatlik, sest enamasti on tegu vesikuppude ja vesirooside juurikatega. Ehkki need tunduvad olevat toitvad ja seda nad tõesti ka on, nõuab nende valmistamine toiduks mürkainete tõttu erilist ja teadlikku töötlemist: tükkideks lõigatud juurikaid tuleb leotada, kuumutada ja kuivatada, siis jahuks jahvatada.

Eriti ohtlikud on kevadises suurvees ujuvad mürkputkejuurikad, millel on meeldiv köögiviljalõhn. Mürkputke puhul ei hoiata haistmis- ega maitsemeel, et tegemist on põhjapoolkera ühe mürgisema taimega ja juba maitsmisest piisab tõsise mürgituse või surma põhjustamiseks.

Seega soovitan jätta need juurikad kus seda ja teist, ükskõik, kui ahvatlevad need ka ei tunduks.