Varakevadist näksimist looduses Elame vastuolulisel ajal, mil ühelt poolt surub peale digitaalsus, mobiilsus, kiirus ja loodusest ning juurtest kaugenemine. Teisalt on üha moekam keeta nõgesesuppi või pakkuda külalistele karulaugupestot. Tekst: KRISTI LEHTLA
Siinkohal soovin ümber lükata arusaama, et „umbrohu” söömine on olnud vaesema rahva ja eluheidikute pärusmaa. Kuigi arheoloogilised uurimused ja leiud kinnitavad, et meie esivanemad kasutasid söödavaid metsataimi toiduks laialdaselt, muutusid toitumisharjumused ajaga oluliselt ja koos sellega ununesid ka teadmised. Erinevatele uurimustele toetudes võib öelda, et nende teadmiste „uuendamise” või taasteadvustamise eest võlgneme tänu haritumatele baltisakslastele, kes 19. sajandil, püüdes eestlaste toitumisharjumusi rikastada, meile selle teene tegid. Ajaloos veelgi tagasi minnes leiame tõendeid sellest, et meile nii tuntud ja põlatud umbrohud ning metsataimed nagu nõges, naat, vesihein, võilill või põdrakanep (nimistut võiks veel pikalt jätkata) on olnud hinnatud kraam suurte impeeriumide juhtide toidulaual.
40
3 | 2016
Rääkimata võimsate armeede turgutamisest. Turgutagem meiegi siis oma keha ja vaimu teadmistega, et need hiljem praktikasse viia. Mark Twain on tabavalt öelnud, et teadmised ilma kogemusteta on lihtsalt informatsioon. Nimetagem siis alljärgnevat informatsiooniks söödavatest taimedest, pisut ka nende toiteväärtusest ja toiduks valmistamise viisidest ning võimalustest. Loodusel on oma rütmid ja nii pakub ta meile eri aastaaegadel kord üht, kord teist „saadust”, tavaliselt just siis, kui meil sedasama saadust tarvis läheb. Praegusel kevadisel ajal jagab loodus meile lahkelt vahtra- ja kasemahla, pungi, samblikke, lepakäbisid, kasekäsna jms. Ja kevadperioodil vajamegi turgutust, organismi ettevalmistamist aktiivsemaks perioodiks. Puumahlad turgutavad edukalt, kuni järg on vitamiini- ja mineraalirikaste karulaugu, nõgese,
naadi ja võilille käes. Suvalisel hetkel metsa ja/või hätta sattudes on aga vajalik teada, mida just sel ajal enda heaks ja kasuks tarvitada. Lisaks on oluline jälgida, kust taimi toiduks korjame. Kuna paljud taimed koguvad ja talletavad reostusega loodusesse sattuvaid mürke, siis ei tohiks toiduks tarvitada taimi piirkonnas, mis on suure tõenäosusega saastunud. Käesolev artikkel ei käsitle eraldi taimede mõju organismile ehk nende kasutamist rahvameditsiinis, vastunäidustusi jms. Võib julgelt öelda, et iga loodusand on ühtlasi ravim ja nagu teistegi ravimitega, nii ei tohi ka looduslikega liialdada, nii mõnegi taime ületarbimisel võib täheldada kõrvalmõjusid kõhulahtisusest vererõhu tõusu või languseni. Seega peaks alati meeles pidama, et kõike tuleb tarbida mõõdukalt ja pigem ettevaatusega. Lihtne ja samas kurb põhjus, miks metsa pakutav
