Punkrite arhitektuurist ehk Kus varjasid end metsavennad?

Punkrite arhitektuurist ehk Kus varjasid end metsavennad?

Tänapäeval levinud üleelamisõpetus õpetab ehitama igat sorti varjualuseid. Vaadates metsavendade punkreid, tuleb tõdeda, et need mehed teadsid juba siis, mida nad tegid.

Tekst: MARTIN ANDRELLER

1940. aastate teises pooles hakkasid metsavennad rajama endale üle Eesti varjekohti – punkreid.

Taasiseseisvunud Eestis on metsavendlus kui mingis mõttes rahvusromantiline, kuid enamjaolt rohujuure tasandilt alanud vastuhakk ülekaalukale vastasele pälvinud palju tähelepanu. Relvastatud vastupanust, rahva moraali toetamisest, meelsust näitavate väljaastumiste organiseerimisest ja toimumisest on juttu olnud nii mälestustes kui avaldatud uurimistöödes. Sedapuhku peatume aga ühel veidi vähem kajastatud teemal – kuidas ja kus metsavennad elasid.

Levinud lood metsavendadest kirjeldavad punkrit kui miskit väga peidetut ja enamjaolt maa-alust.

Seletav sõnaraamat annab sõnale „punker“ vastuseks: tugeva laega varjend, blindaaž. Betoonist punker. Palkide ja mullaga kaetud punker. /-/ Metsavennad varjasid end maa-aluses punkris. Mehed laskusid punkrisse. Punkrist avati tuli.

Eesti metsavendade elupaiku saab jaotada mitmesse kategooriasse. Olid maapealsed punkrid, maa-alused ja osaliselt pinnasesse süvendatud punkrid. Lisaks sellele ehitati peidikuid taluhoonetesse – nii rehielamutesse kui abihoonetesse. Suvisel ajal kasutati aga elamiseks ka telke ning üpris tagasihoidlike seinte ja katusega n.-ö suvepunkreid, mille peamine eesmärk oli tagada lihtsalt tuule- ja vihmavari.

Maa-alused punkrid (fotod 1–4)

Inimeste teadvusse on kinnistunud maa-alused punkrid ja väga paljudele tuleb üllatuseks, et neid ei olnud teps mitte võimalik igat tüüpi maastikule rajada. Kus neid aga teha oli võimalik, seal seda varianti hea meelega kasutati.

Foto 1

ERAKOGU

Maskeerimise mõttes on selliste punkritega lihtne. Ehituse käigus tuleb olla hoolas, et ümbruses ülemäära palju elusloodust ära ei tallaks ja et süvendist võetud mulda oleks võimalik tähelepandamatult likvideerida. Kui ehitusplats oli mõne veekogu läheduses, siis oli alati võimalik muld sinna uputada. Pärast valmimist jäi üle ainult katta punkri sissepääs või sissepääsud ning korsten. Viimast sai varjata kännuga, nagu oli tehtud tänaseks päevaks kahjuks hävinenud Ennukse metsavendade punkri rekonstruktsiooni juures, või vedada korsten mööda mõne kõrgema puu tüve ülespoole, mis aitas vähendada ka maapinnale jõudva suitsu lõhna.

FOTO 2

RIIGIARHIIV

Punkri sisustuses oli olulisel kohal ahi, mis aitas võidelda niiskuse ja jahedamal aastaajal ka külmaga. Kuigi maa-alune punker oli maastikul raskesti tuvastatav ja seetõttu turvalisem, oli sel ka miinuseid. Üks oli kindlasti halb sisekliima, sest oli keeruline tagada püsivat ventilatsiooni niiskes ja tervisele hakkavas keskkonnas. Pikapeale võis see tervist mõjutada, kuid julgeoleku- või sisekaitsevägede sõduritega kohtumine võis anda sama tulemuse.

FOTO 3

RIIGIARHIIV

Nagu ütles oma intervjuus kunagine metsavend Aleksander Õismaa, ei meeldinud talle maa all elada põhjusel, et ta tundis end nagu rott lõksus. Tõsi see on. Toetudes oma kunagistele kogemustele Ennukse punkrist – maa all ei ole tõesti midagi kuulda sellest, mis üleval toimub. Kuni ühel hetkel potsatab korstnast sisse granaat või avab keegi punkriluugi ja tulemus on sama. Teadmine väljas juhtuvast on maa all puudulik ja lahingu tekkides on sellisest punkrist välja murda keerulisem kui maapealsetest kaitseehitistest.

FOTO 4

RIIGIARHIIV

Maapealsed punkrid (fotod 5–7)

Eelkõige kõrgema põhjaveetasemega piirkondades ehitatud punkrid meenutasid väikseid majakesi, mida jõudumööda maskeeriti elusloodusega (ehitati tihnikusse) või siis kunstlike vahenditega. On räägitud lugusid, kuidas punkritele laoti ümber haod ja kujundati nendest haohunnikud. Punkri seintele punuti pilliroomatte või laoti turbamättaid – ühesõnaga tehti kõike, mis lõhkus punkri välist ilmet ja sulatas seda loodusesse.

FOTO 6

ERAKOGU

Kaitse eesmärkidel ehitati pikemaks ajaks mõeldud peatuspaikadele topeltseinu, rajati nende ümber muldvalle ja kaitsekraave. See andis võimaliku haarangu ajal elanikele eeliseid ning võimaldas piiramisrõngast väljamurdmist koos oma elunatukesega.

FOTO 5

RIIGIARHIIV

Üks kõigile huvilistele avatud maapealse punkri rekonstruktsioon on näha Raplamaal Vigala vallas Põrgupõhjal. Tänapäeval on maastikul nendest nn metsamajakestest siiski väga vähe alles. Paremal juhul kunagised seinavallid või mõnekümne sentimeetri kõrgune kultuurkiht punkri asupaigas. Palju sõltub ka sellest, kuidas punker hävitati või millistel tingimustel see maha jäeti.

FOTO 7

RIIGIARHIIV

Poolenisti maa-alused punkrid (foto 8)

Levinuimaks punkritüübiks võib tänaste teadmiste alusel pidada pooleldi maa-alust punkrit, mis rajati pinnasesse kaevates või olemasolevat lohku ära kasutades. Esiteks lahendas see sissetungiva niiskuse või põhjavee probleemi. Teiseks oli sellist punkrit võimalik paremini kindlustada ja maskeerida, kaotamata seejuures võimalust „näha ja kuulda“, mis ümberringi toimub.

Süvendist väljakaevatud pinnasega oli võimalik kindlustada punkri maapealseid seinu, moodustades loodusesse sulanduvaid künkaid. Kuulidegi vastu oli muldvallist kasu – see kaitses nii 9 mm püstolkuulipilduja kui vintpüsside-kuulipildujate moona vastu.

FOTO 8

RIIGIARHIIV

Kaitse Kodu! varasemates numbrites on kirjeldamist leidnud lahingud, kus kaitsjate eeliseks oli nende tulepositsioonide asumine maapinna kohal. Sellist punkritüüpi julgeb siinkirjutaja pidada parimaks tollel ajal leidunud lahenduseks. See oli lihtsamini ja paremini maskeeritav kui täielikult maapealne ehitis, kuid samas oli seda haarangu ajal parem kaitsta ning sellisest punkrist oli veidi lihtsam välja murda kui maaalusest punkrist.

Põhjalikum uurimistöö ja avalik ülevaade punkrite arhitektuurist on tänases Eestis veel tegemata, kuigi vähemalt ühe lähiajaloolase töölaual on asjakohane käsikiri olemas ja ka teised on selle teemaga tegelenud. Muidugi oli iga punker oma ehitaja või ehitajate nägu ning punkrite ehitusskeemide ühiseid jooni väga välja tuua ei saa. Kui, siis vaid eelpool nimetatud põhiliigid.

Kui aga lugejal jääb keset metsi või rabasid ette tehisliku rajatise moodi asi, siis mine tea – võib-olla ongi ta leidnud kunagise metsavendade punkri aseme.