KAUBOIST SNAIPER EHK SÕJAFILMI NÄGU VESTERN

KAUBOIST SNAIPER EHK SÕJAFILMI NÄGU VESTERN

Pihusoleva filmi on valmis vorpinud vanahärra, keda ajast, mil ta ise ekraani silmaga nähtaval poolel askeldas, tuntakse mehena, kel on kaks näoilmet: kaabuga ja ilma kaabuta. Otse loomulikult käib jutt Clint Eastwoodist ja tema aastal 2014 valminud vesternist „American sniper”.

Tekst: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Miks ma jahun siin muudkui: vestern ja vestern? Sõjafilm ju! Aga vaat ei ole! Väga osavalt sõjafilmiks maskeeritud, ent muidu pesuehtne vestern. Salakaval nagu sibul – pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline.

Lugu siis järgmine. Chris kyle, kes juba lapsena saanud jahil püssi paugutada ja relvi näppida, on täitsa tavaline kauboi texases, uhab ringi mööda rodeoid, kaanib õlut ja laseb naisel end petta. Ühel sellisel mitte eriti ilusal päeval käib Chrisi peas klõps, senine elu lendab sujuvalt prügikasti ning järgmisel momendil on temast juba saanud sõjamees. Sõdalane saab treeningutel juhatust, kuidas tulistada väga väikeste ja kaugel asuvate märkide pihta. Järgneb teenistus snaiprina. Värske sõjamees sehkendab endale kiirelt pruudi, loob pere ja seda kõike selleks, et otsekohe Iraaki sõdima minna. Kõlab täitsa mõistlikult, eks.

Snaiper Chris saab kõvasti lesida igasugustel katustel, vaadata läbi sihiku huvitavaid inimesi ja nende pihta tulistada. Vastaspool muutub otse loomulikult rahutuks ning Ameerika snaiprile sehkendatakse vastaseks kohalikust materjalist ametivend. Algab kassi ja ... ei alga. Võiks ju arvata, et algab kassi ja hiire mäng kahe täpsuslaskuri vahel, aga ei. toimuv meenutab pigem üht vana multikat, kus päkapikk ja maja mööda metsa ringi traavisid ja usinalt teineteist taga otsisid. Samasugune trall käib siin filmis ka.

Aga miks ikkagi sõjafilmiks maskeerunud vestern? Alustame vesterni tunnustest. Muide, Clint eastwood ei ole vesterni kui žanri tunnus. Kuigi võiks olla. Vesterni elemendid on: kauboi, kaabu, hobune ja relv. Kõik mainitud kola on täitsa olemas. Ei puudu ka kohustuslik ääremaa, mille osa siin täidab Iraak. Paha on samuti olemas. Mõnes mõttes on olemas duellimoment, aga seda ei peeta kuskil linnaväljakul ning osalejate sõrmed ei tõmble kaadris närviliselt püstolipära järele. See vahva ringilippav heinapall on ka puudu. Niisiis vestern mis vestern, mis siis, et sõjafilmi nägu.

Gunnar Vasemägi

Film põhineb tõsielu sündmustel. Selline snaiper nagu Chris kyle oli tõepoolest olemas. Tema kirjutatud elulooline raamat ongi filmi algmaterjaliks. Raamatut ei ole ma läbi töötanud, aga interneti andmetel on kirjapandut üksjagu rangelt järgitud, kuid ega realism pole filmitegijatele tegelikult kunagi mokkamööda olnud. Stardipositsiooniks veel kuidagi passib, aga üsna kiiresti jõutakse järeldusele: reaalsus on igav! Keerame vinti juurde! Päriselu Chris astus teenistusse kahekümne viieselt? Vähe! Kangesti tahaks kirjutada kuuekümne viieselt, aga see vist kisub liiga hulluks ära. Hüva, paneme ikka kolmkümmend täis!

Enam-vähem niiviisi on Eastwood oma kambaga talitanud. Samas pole ilustamisega väga segaseks pööratud. Algmaterjali tundub olevat just parajas koguses. Üks inimene, üks elulugu, üks raamat. Tundub siiski, et faktidel põhinevate filmide treimisel on aegamisi süvenemas püüd kujutada toimunut nii, nagu tegelikult oligi, vähem idealiseerida ja omaenda fantaasial vohada lasta. Ka peaosalist kehastav Bradley Cooper on vaeva näinud, et saavutada sobiv väljanägemine. igatahes on mees kõvasti rauda tõstnud ja muskleid punni ajanud, et välja näha võimalikult sarnane tõelisele Chrisile.

Chris Kyle (päriselu, mitte filmi Chris) olevat kunagi öelnud, et kui keegi võtab tema raamatust filmi teha, siis kõige pädevam valik oleks Clint Eastwood. Seda ei tea muidugi keegi, kas kõik ülejäänud tegijad oleksid tõepoolest saamatumad kui Clint, aga tulemus on täiesti toimiv. Kindlasti üks parimaid sõjaalaseid eluloofilme, mida on õnnestunud näha. Kannatab vaadata rohkem kui üks kord. Igav ei hakka. Hoolimata faktist, et film on üle kahe tunni pikk, aga see pole maha visatud aeg. Kinopublik on arvanud sama – film on toonud tegijatele sisse kõva portsu Ameerika raha. Igasuguste muude riikide raha muidugi ka. Kriitikudki on sama meelt – on teenitud üks Oscar ja terve sületäis muid auhindu. Kakskümmend kolm, kui täpne olla. Kriitikud ja publik on haruharva ühte meelt, kuid seekord on tõesti nii juhtunud. uuseas, kõnealune film on Eastwoodi tehtutest rahalises mõttes kõige edukam.

Kõvasti on ka heroilist taustamuusikat, lippudega lehvitamist ja muud sihukest, aga ega sõjafilme eriti teistmoodi tehtagi. Proovi kuidas tahad, ikka trügivad kuskilt sisse fanfaristid, lippurid ning salamisi varitseb siin ja seal propaganda. Ütleme nii, et las nad siis olla. Päriselt lahti neist nii või teisiti ei saa, kipub ju sõjafilmide mõte olemagi heroilis-patriootiline. Täiesti ilma lippude ja hurraahüüeteta filme on vähe. Niisiis, las fanfaristid olla pealegi. Ei pea olema kogu maailma filmikunst nagu soome-ugri kaamos või muhu õud, kus pimedas lüüakse teisele nurga tagant kaikaga pähe ja öeldakse, et nii ongi.

Kui millegi kallal viriseda ja vinguda, siis minu jaoks ei läinud lõpp kohe mitte, justkui oleks jõutud kuristiku servale ja kõik, aitab. Siiani ja mitte kaugemale. Ma saan aru küll, et päriselu Chris kyle sai surma ja kõik need teised sõnad, kuid filmi lõpp mõjus küll nagu täiskiirusel vastu seina sõitmine. Põmm! ja korras. See olnuks nüüd see koht, kus mina oleks andnud tegijatele vaba voli möllata ja fantaasia seljas ohjeldamatult ratsutada. Väheke söödavamaks timmida oleks lõpu ikka kuidagi saanud. Rohkem nagu polegi midagi hädaldada ega millegi kallal urgitseda.

„Ameerika snaiper“

Lavastanud Clint Eastwood

Osades Bradley Cooper, Sienna Miller

2 tundi ja 12 minutit

Punktid filmile kümne palli skaalas

Idee: 9 – väga hea teema, mida käsitleda

Teostus: 8 – üle koera saadi, aga koera saba lõigati lihtsalt pooleks

Näitlejatööd kokku: 9 – seanahka ei veetud, „kuusekesi” ei mängitud

Lavastajale: 8 – teenelise kauboi kohta neetult hea saavutus

WARNER BROS.