Inglid või kangelased? Erioperatsioonide väejuhatuse lugu 8. Afganistan: ühisrinne Talibani vastu

Inglid või kangelased?Erioperatsioonideväejuhatuse lugu 8. Afganistan:ühisrinne Talibani vastu

Sarja eelmises osas vaatasime Eesti erioperatsioonide väejuhatuseesimese Afganistani rotatsiooni algfaasi – alassesisenemist ja sellega kaasnenud väljakutseid. Nüüd on aegkeskenduda lahendustele, mis võeti kasutusele olukorranormaliseerimiseks – eelkõige koostöö ja kaine mõistus.

Tekst: Erioperatsioonide väejuhatus

Kokku oli provintsis umbes 5000 afganistani julgeolekujõudude liiget – afganistani armee, afganistani politsei, julgeolekuteenistus ja nende kolme erinevad allüksused. Veendes erinevaid ülemaid (armee brigaadiülem, politseiülem, julgeolekuteenistuse ülem) ja provintsi kuberneri koostöö vajalikkuses ja kasulikkuses, jõudsime pärast mitme kuu pikkust kahtlemist ja planeerimist ühiste operatsioonideni.

Erinevate ülemate veenmine oli vaevarikas, kohati diplomaaditööd meenutav tegevus – eeltingimuseks oli arusaam kõikide ülemate isiksustest, üksuste erinevast töökultuurist ning lõpuks ka sellest, mis kedagi motiveeris.

Suur osa kohalike julgeolekujõudude kõrgemast juhtkonnast oli ju aktiivselt sõjategevuses juba 1980ndatel – kes mässuliste poolel, kes koostöös tolleaegse valitsuse ja nõukogude liiduga. seda kõike tuli teada ja arvesse võtta nii ülematega suheldes kui ka nende omavahelisi suhteid analüüsides.

Ühistegevuse ajal vastutas armee teede puhastamise ja välise perimeetri eest aladesse liikumisel. Politsei tegeles sisemise perimeetri ja läbiotsimistega, samuti ülekuulamiste ja kinnipidamistega. kriminaalpolitsei, julgeolekuteenistus ja varjatud jälgimise üksus edastasid enne operatsiooni ja selle ajal luureinfot vastase tegevuse kohta operatsioonialas ja selle läheduses.

Politsei eriüksus, meie peamine partner, oli reeglina operatsiooni raskuspunktis, kui ohuhinnang oli kõrgem, või asus reservis ja reageeris tekkinud olukordadele vajadust mööda.

Lisandusid veel prokuröride ja kohtute tegevus operatsioonide ajal ja järel, samuti tegevuste kajastamine meedias.

Kõik see kokku kujunes kompleksseks ning nõudis palju ühist koordineerimist ja planeerimist. kuid juba esimene operatsioon veenis kõiki osalejaid koostöö kasulikkuses. sealt edasi ei olnud harvad üle 1000 liikmega, mitmeid päevi kestvad operatsioonid mässuliste tõrjeks ja alade kontrolli alla võtmiseks.

Kohalikud turvama

Üks suuremaid ressursside raiskajaid ning ohte inimeludele afganistanis ja iraagis on isevalmistatud lõhkekehad ning nende kasutamine isikkoosseisu ja transpordivahendite vastu.

Teede kontrollimine on aeglane ja närvesööv ja kui neid teid ei jääda valvama/julgestama, tuleb need juba paari tunni pärast lugeda ebaturvalisteks. seetõttu otsustasime, et teede lõhkekehadest puhastamine juhul, kui neid ei jääda füüsiliselt valvama, ei ole otstarbekas.

Sellest tulenevalt rajasid kohalik armee ja politsei puhastatud aladele väikseid kontrollpunkte, mis jäid mehitatuks.

Kui provintsis hakati välja õpetama kohalikku politseid (ALP, Afghan Local Police – 3nädalase väljaõppe saanud kohalikud, kes kuulusid siseministeeriumi alluvusse ja tagasid oma külades julgeoleku), siis võttis kohalik politsei enamiku kontrollpunktide mehitamise ja teede julgestamise armeelt ja tavapolitseilt üle.

Igas kontrollpunktis oli 10–20 kohalikku politseinikku, kontrollpunktid ei olnud üksteisest kaugemal kui 10 km, mis tagas selle, et:

a) meil oli hea ülevaade provintsis toimuvast; b) teed kontrolliti üle igal hommikul ja õhtul; c) väiksemate rünnakute korral olid kontrollpunktid võimelised üksteist toetama (kui sellest ei piisanud, saadeti abijõude armee või tavapolitsei lähimast baasist või reageeris politsei eriüksus); d) kohalikke olusid pisiasjadeni teadvat kohalikku politseid oli oluliselt raskem rünnata nii füüsiliselt kui ka moraalselt kui „anonüümset“ alast läbisõitvat kolonni; e) kuivõrd julgeoleku tagamisse olid kaasatud kohalikud küla tasandil, siis oli mässulistel pea võimatu selgitada kohalikele, et võideldakse afganistani keskvalitsuse või ameerika või nato vastu.

ERIOPERATSIOONIDE VÄEJUHATUS

„Habemetega võõramaalaste” pead läksid hinda

Eesti sihtüksuse teenistuse lõpuks töötasid kõik provintsis olevad julgeolekujõudude üksused ühiselt igapäevaselt kontrollpunktides ja suuremahulistel ühisoperatsioonidel, toetades üksteist luureandmetega. sealjuures ei olnud erinevatel ülematel kahetimõistmisi nende endi või teiste üksuste ülesannete ja vastutuse asjus.

Politsei eriüksuse enesekindlus oli suurenenud, samuti olid nad harjunud iseseisvalt planeerima ja läbi viima võrdlemisi keerukaid operatsioone, kaasates vajadusel erinevaid üksusi ja võimeid. Juba nende reputatsioon aitas aeg-ajalt olukordi lahendada – enam kui korra juhtus, et politsei eriüksuse ilmumine piirkonda sundis vastaspoole eemalduma.

Kui rotatsiooni alguses võttis sihtüksusel koostöös kohalike julgeolekujõududega oma baasist umbes 40 km kaugusel asuva võtmetähtsusega sillani liikumine aega ligi kolm ööpäeva (tee kontrollimine, leitud lõhkekehade kahjutuks tegemine, reageerimine toimunud varitsustele), siis uuele sihtüksusele vastutusala üle andmise käigus läbi viidud patrullis jõudsime sama silla juurde vähem kui tunni ajaga.

Märgatavalt paranenud julgeolekuolukord võimaldas järgmisel eesti sihtüksusel enam keskenduda afganistani politsei eriüksusele ja nende oskuste ning koostöövõime süvitsi arendamisele.

Raketirünnakud baaside vastu olid muutunud harvadeks üksikjuhtumiteks.

Hea hinnang afganistani julgeolekujõudude tegevusele avaldus vastase tegevuses – see oli muutunud (eelnenud aastatega võrreldes) nii ebaefektiivseks, et talibani „peainspektor“ käis provintsi mässulisi inspekteerimas, üritamaks välja selgitada, millest tulenevad nende pingutuste nii drastilised nurjumised. kuid ka mitmete uute võtmejuhtide nimetamine ei aidanud vastasel kaalukaussi enda kasuks kallutada.

Positiivseks tagasisideks eesti sihtüksuse tegevusele võib lugeda sellegi, et „habemetega võõramaalased“ olid talibani sihtmärkide nimekirjas provintsis esikohale tõusnud ja pearaha nende eest oli kohalikus kontekstis muljetavaldav.

M.O.T.T

Erioperatsioonide väejuhatusele oli esimene välismissioon märgilise tähtsusega sündmus. tegemist oli esmakordse võimalusega ennast testida ja tõestada, kas eesti erioperaatorite ettevalmistus on piisav, et vaenulikus keskkonnas edukalt hakkama saada.

Samuti sai üheselt selgeks sõjalise toetuse efektiivsus – kui eesti sihtüksus oleks samal ajal samas alas tegutsenud üksi, oleks saavutatud vaid murdosa sellest, mida saavutati teiste üksustega koostöös, pannes alati tegevusi läbi viima ja vastutama afganistani julgeolekujõudude üksuste ülemad.

Tihti ei saada ka eriüksuste liikmete hulgas aru sõjalise toetuse tähtsusest. alati on ju huvitavam asju ise teha. oluline on siiski aru saada, mida on vaja teha ülesande sooritamiseks, jättes kõrvale isiklikud huvid.

Kui Afganistani julgeolekujõude üle kümne aasta aidanud rahvusvaheline koalitsioon oleks aastast 2001 keskendunud kohalike väljaõpetamisele, lasknud kohalikel asju juhtida ja tegevuse eest vastutada, oleks julgeolekuolukord afganistanis praeguseks suure tõenäosusega märkimisväärselt parem.

Kindlasti ei ole selle kirjatüki eesmärk väita, et kõik provintsis toimunud muudatused toimusid ainult tänu eesti sihtüksuse kohalolekule ja tegevusele.

Faktoreid, mis rolli mängisid, oli palju, nagu piisav hulk isikkoosseisu, pädevad afganistani ülemad jne. kuid kõigest hoolimata on see heaks näiteks selle kohta, kuidas väikese koosseisuga erioperatsioonide üksus, kui ta omab piisavat paindlikkust ning valiku- ja tegevusvabadust ja tõlgendab olukorda adekvaatselt, saab sõjalist toetust läbi viies olla võime kordistaja.

ERIOPERATSIOONIDE VÄEJUHATUS