RISTTUULES SEISAVAD MÄLUPILDIDKI

RISTTUULES SEISAVAD MÄLUPILDIDKI

Märtsiküüditamise aastapäeval jõudis laiema kinopubliku ette uus kodumaine mängufilm „Risttuules“, mis räägib nendest eestlastest, kellele oli määratud võtta jalge alla teekond külmale maale. Linateost ei tee siiski huvitavaks lugu ise, vaid hoopis viis, kuidas seda on jutustatud.

KARRI KAAS - Kaitse Kodu! peatoimetaja

Eesti rahvas on oma ajaloo jooksul pidanud palju kannatama, mistõttu on ka mõistetav, et suur osa meie proosast, luulest ja heliloomingust on ühel või teisel viisil keskendunud nendele kannatustele. Filmikunst pole selles suhtes erand. Küll on vaatluse all olnud episoodid eestlaste mitmesaja aasta pikkusest orjapõlvest, küll koolinoorte vahel valitsev põhjendamatu vaen, küll lihtsa inimese toimetulekuraskused tänapäeva ühiskonnas, kuid ilmselt on kõige rohkem tähelepanu pälvinud Nõukogude ajal sündinud ebaõiglus. „Risttuules“ toob vaatajad päris selle perioodi algusesse, mil Punane Kurjus paljastas oma tõelise palge ja asumisele kaugele Siberisse küüditati teiste rahvaste hulgas ka kümme tuhat eestlast.

Suurriikide mängukannid

Selle eestlaste eneseteadvust oluliselt mõjutanud sündmuse juured peituvad tegelikult pisut varasemas ajas. 1939. aasta augustis sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa mittekallaletungilepingu, millega jaotati Euroopas põhimõtteliselt kahe suurriigi vahel. Pakti tulemusena sai Nõukogude Liit Ida-Euroopas vabad käed. Balti riikidele suruti kohe peale vastastikuse abistamise lepingud ning Eestisse, Lätisse ja Leetu rajati Punaarmee sõjaväebaasid, kuhu paigutati 25 000 meest.

Varsti pärast seda korraldati nimetatud riikides Nõukogude Liidu toetusel riigipöörded ja uued kommunistlikult meelestatud „rahvavalitsused“ avaldasid tungivat soovi liituda suure sotsialistlike rahvaste perega. Uus võim hakkas kohe tegutsema. Et protsess kulgeks tõrgeteta, otsustati okupeeritud aladelt „ümber asustada“ hulk inimesi, keda peeti nõukogude korrale ohtlikuks. Sellejuures ei omanud erilist tähtsust tõsiasi, et suurem osa nendest olid naised, lapsed ja vanurid.

Allfilm

1941. aasta 14. juuni öösel algas küüditamine, mille käigus deporteeriti Kesk-Venemaa avarustesse üle 40 000 inimese Eestist, Lätist ja Leedust. Paljud surid teel Siberisse või uutes asulates haigustesse ja nälga, ainult vähesed jõudsid tagasi kodumaale ja sedagi kümneid aastat hiljem. Filmi „Risttuules“ algidee pärineb kogu selle kannatusteraja läbi teinud noore naise päevikukatkest, kuid tegelikult on linateosesse kokku pandud kõikide eestlaste kirjad, joonistused, fotod, intervjuud ja memuaarid. Sõnaga kõigi eestlaste mälestused, mis on taasesitatud ühe noore naise kogemuse kaudu.

Erna on õnnelikus abielus väikese tütre ema. Tema rahulik elu saab lõpu ühel juuniööl, kui võõrvõimu esindajad kisuvad tema ja ta pere eemale nende ühisest kodust ja sunnivad teekonnale, mida iseloomustavad nälg, viletsus ja surm. Erna jaoks peatub aeg sel hetkel, mil küüditajad ta veoauto kasti suruvad, ja taaskäivitub uuesti kodumaa pinnale naastes. Siber omandab hoopis teise mõõtme, mida filmitegijad rõhutavad üsna ühemõtteliselt omapärase tehnika, tableau vivant’i kasutamisega. Selles peitub linateose peamine tugevus ja kahjuks ka nõrkus.

Mälupildid filmikeeles

Tableau vivant on prantsuskeelne termin, mille vaste eesti keeles võiks olla ‘elav pilt’. Näitlejad võtavad kohad sisse ja tarduvad. Liigub ainult kaamera, mistõttu tekib vaatajatel tunne, nagu läheksid nad pildi sisse. Tegemist pole sugugi uue tehnikaga, oma populaarsuse tippu jõudis see juba eelmise sajandi esimestel aastakümnetel. Filmikunsti kiire võidukäigu tulemusena kaotas tableau vivant oma tähtsuse, sest film on oma olemuselt juba ise elav pilt. Aga iga uus on taasavastatud vana ja sellest lõikab kasu ka „Risttuules“.

Kahtlemata avaldab selline lähenemine muljet, kuid ainult teatud maani. On rida stseene, mis tõepoolest mõjuvad võimsalt, kuid enamasti ainult tänu keerulisele kompositsioonile, mitte sügavalt emotsionaalsele sisule. Kui enamik auru läheb pildile, jääb süžee paratamatult tagaplaanile, ja seda võib täheldada ka filmi „Ristuules“ juures.

Lugu ise on võrdlemisi tavaline ja tõenäoliselt ei üllata kodumaist publikut. Tõenäoliselt ka mitte kedagi kaugemalt.

Sõnum

Filmi režissöör ja stsenarist Martti Helde on erinevates usuteludes rõhutanud, et tema eesmärgiks oli juhtida inimeste tähelepanu Nõukogude holokaustile. See tähendab Punaimpeeriumi poolt toime pandud vägivalda väikerahvaste suhtes. Igati kiiduväärt ideaal, mis paraku ei tundu kohale jõudvat. Vähemalt sellise nime all mitte, sest kõnealust terminit kasutab üks teine rahvas. Et Baltimaade väikerahvaste lugu sama tugevalt läbi murraks, läheb vaja midagi enamat kui ilusat pildikeelt. „Risttuules“ seda aga ei paku.

Film on liiga neutraalne ja kohati ka allaheitlik. Eriti lõpus, kus jutustaja leiab, et tegelikult oleks võinud ka põgeneda. Sellest avaldusest võib järeldada, et oligi ainult kaks võimalust. Kuid kas see ikka oli nii? Tegelikult oli võimalusi rohkem, kuid see linateosest välja ei paista.

Kuigi meie vaevad moodustavad üleüldises kannatustemeres kõigest piisa, ei ole need siiski ebaolulised. Kui mitte kellelegi teisele, siis vähemalt meile endile, mis tänast maailmapilti arvesse võttes on isegi tähtsam. Nendest asjadest peab rääkima, et me ei unustaks, ja diskussiooni tekitajana toimib „Risttuules“ suurepäraselt. Võib-olla pole rohkematki vajagi?

Allfilm