Meelelahutus
ALLFILM
Meeldib või mitte, külmaks ei jäta film ilmselt kedagi
Risttuules seisavad mälupildidki Märtsiküüditamise aastapäeval jõudis laiema kinopubliku ette uus kodumaine mängufilm „Risttuules“, mis räägib nendest eestlastest, kellele oli määratud võtta jalge alla teekond külmale maale. Linateost ei tee siiski huvitavaks lugu ise, vaid hoopis viis, kuidas seda on jutustatud. KARRI KAAS Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
E
esti rahvas on oma ajaloo jooksul pidanud palju kannatama, mistõttu on ka mõistetav, et suur osa meie proosast, luulest ja heliloomingust on ühel või teisel viisil keskendunud nendele kannatustele. Filmikunst pole selles suhtes erand. Küll on vaatluse all olnud episoodid eestlaste mitmesaja aasta pikkusest orjapõlvest, küll koolinoorte vahel valitsev põhjendamatu vaen, küll lihtsa inimese toimetulekuraskused tänapäeva ühiskonnas, kuid ilmselt on kõige rohkem tähelepanu pälvinud Nõukogude ajal sündinud ebaõiglus. „Risttuules“ toob vaatajad päris selle perioodi algusesse, mil Punane Kurjus paljastas oma tõelise palge ja asumisele kaugele Siberisse küüditati teiste rahvaste hulgas ka kümme tuhat eestlast.
Suurriikide mängukannid Selle eestlaste eneseteadvust oluliselt mõjutanud sündmuse juured peituvad tegelikult pisut varaKaitse Kodu! 4/2014
semas ajas. 1939. aasta augustis sõlmisid Nõukogude Liit ja Saksamaa mittekallaletungilepingu, millega jaotati Euroopas põhimõtteliselt kahe suurriigi vahel. Pakti tulemusena sai Nõukogude Liit Ida-Euroopas vabad käed. Balti riikidele suruti kohe peale vastastikuse abistamise lepingud ning Eestisse, Lätisse ja Leetu rajati Punaarmee sõjaväebaasid, kuhu paigutati 25 000 meest. Varsti pärast seda korraldati nimetatud riikides Nõukogude Liidu toetusel riigipöörded ja uued kommunistlikult meelestatud „rahvavalitsused“ avaldasid tungivat soovi liituda suure sotsialistlike rahvaste perega. Uus võim hakkas kohe tegutsema. Et protsess kulgeks tõrgeteta, otsustati okupeeritud aladelt „ümber asustada“ hulk inimesi, keda peeti nõukogude korrale ohtlikuks. Sellejuures ei omanud erilist tähtsust tõsiasi, et suurem osa nendest olid naised, lapsed ja vanurid. 1941. aasta 14. juuni öösel algas küüditamine, mille käigus deporteeriti Kesk-Venemaa avarustesse üle 40 000 inimese Eestist, Lätist ja Leedust. Paljud surid teel Siberisse või uutes asulates haigustesse 67
