Kevadises metsas nälga ei jää

Kevadises metsas nälga ei jää

Need, kes oma nina kontorilaua tagant ja linnamelust välja on pistnud, teavad, et söömakutsuvalt rohetavad juba nii naadilehed kui nõgesed, samuti nurmenukk.

Tekst: KRISTI LEHTLA

Loodus toimib kevadel kiirkäigul ja nii võime mõnest heast palast ilmagi jääda, sest ega loodus oota, kuni meie muude toimetustega ühele poole saame. Temal on omad rütmid. Aprillis-mais metsamineja juba nälga ei jää. Aprilli keskpaigast on saadaval naat, nõgese võrsed ja nurmenuku lehed. Seejärel võilille lehed (juurikaid saab juba varem, siis, kui maa on sulanud). Mai alguses lisanduvad nurmenuku õied. On kõikvõimalikke puhkevaid pungi, noori lehti ja võrseid, mida toiduks kasutada, samuti juuri. Õitsevatest taimedest saab aprilli lõpus hakata kasutama kannikesi, mai alguses lisanduvad umbes nädalaks vahtraõied. Ja nii kogu kevadsuve – pidu looduses ja selle söögilaual, kes kõike seda märgata ja kasutada teab ja oskab.

Vaatame siis, mida ja kuidas me metsas matkates oma toidulaua rikastamiseks kasutada saame.

Naat

Juba keskajal oli naat hinnatud toidu- ja ravimtaim imperaatorite toidulaual ja salajastes kloostriaedades. Naat on nn superfoodile vääriline vastane – ta on eriti rikas E-vitamiini poolest, sisaldab rohkesti C-vitamiini, eeterlikke õlisid, antioksüdante, mineraalaineid ja kiudaineid. Naadil on ka soolebaktereid hävitav toime. Naadist valmistatud toit on organismile kergesti omastatav ja puhastava toimega. Lisa naati toorsalatile, supile, ühepajaroale, omletile jne. Lehti (kuumtöödeldud, nagu nõgesegi puhul) võid ka lihtsalt maitsestada ning nautida vähese soola ja õliga. Naati võib marineerida, soolata ja hapendada. Kuivata naadi lehed ja kasuta kogu talve kas tervete lehtedena või jahuna suppides ja küpsetistes.

NB! Korja ainult noori värskeid lehti, nn varesejalgu ehk kortsulisi lehti, mis pole veel „lahti“, ja veendu, et kasvukoht oleks võimalikult puhas ehk eemal reostusallikatest.

Naat, Aegopodium Thomé, O.W., Flora von Deutschland Österreich und der Schweiz, Tafeln, vol. 3: t. 369 (1885)

Nõges

Varakevadised kõrvenõgese võrsed on esimesed energiaandjad ja veretugevdajad. Nõgese lehed sisaldavad pea kõiki vitamiine: A, C, D, E, F, K, P, samuti B-kompleksi vitamiine tiamiini, riboflaviini, niatsiini ja vitamiini B6, palju mikroelemente, orgaanilisi happeid, fütontsiide ja tanniine. C-vitamiini leidub nõgese kasvudes 2,5 korda rohkem kui sidrunis (660 mg %) ja spinatis. Tassike õigesti koostatud nõgeseleotist annab 500 mg kaltsiumi, rauda ja K-vitamiini. Juurtes leiduv lektiin ja lehtedes peituvad fl avonoidid tugevdavad immuunsüsteemi. Taim sisaldab palju rauda, räni ja kaaliumi. Nii on nõgeseleotist ja -teed kasutatud sajandeid aneemia ja kurnatuse puhul.

Nõgest ei tohi korjata lämmastikurohketest kasvukohtadest – kompostihunnikutelt või loomalautade lähedusest, kus neisse võib koguneda liigselt kahjulikke nitraate.

Veel üks huvitav fakt nõgesest: I maailmasõja ajal kasutati nõgest Saksa armee mundrite värvimiseks.

Nõgesetee kompresse või lehepuru on kasutatud väiksemate haavade ja põletuste ravis.

Valmistamine: Loputa nõgesed ja töötle keeva veega, selleks aseta nõgesevõrsed kaussi ja kalla neile kuum vesi peale, lase seista 2–3 minutit, siis kurna. Kasuta teed meega joogiks ja võrseid või lehti toidus.

Nõges, Urtica L Prof. Dr. Otto Wilhelm Thomé Flora von Deutschland, Österreich und der Schweiz 1885

Võilill

Võililles sisaldub bioloogiliselt aktiivsete ainete pakett, mis aitab kehal neid väga efektiivselt kasutada. Üle 64 toitaine ja tervist toetava ühendi, mis taimest leitud, teevad võilillest väeka abilise. Näiteks sisaldab võilill rohkem beetakaroteeni kui porgand, rohkem kaaliumi kui banaan, rohkem letsitiini kui soja, rohkem rauda kui spinat; on pilgeni täis vitamiine ja antioksüdante – rohkelt vitamiine A, C ja E, tiamiini ja ribofl aviini, kaltsiumi, fosforit ja magneesiumi.

Toiduks sobib kasutada kogu taime. Õisi, juuri ja lehti võib lisada suppidesse, hautistesse või salatitesse. Hästi maitsevad ka paneeritud võililleõied. Noored, veel täiesti lahti keerdumata võilillelehed on salatiks parimad, sest nende maitse on mahedam.

Lehti kasutatakse ja korjatakse värskelt toiduks varakevadel ja sügisel või pärast niitmist tärganud uusi noori lehti. Kuna võilill, nagu mitmed teised taimed, kogub endasse raskemetalle, siis ei tohi taime korjata saastatud kohtadest.

Võilill, Taraxacum Thomé, O.W., Flora von Deutschland Österreich und der Schweiz, Tafeln, vol. 4: t. 607 (1885)

Vesihein

Väga levinud niisket kasvukeskkonda armastav taim haritaval maal – kasvuhoonetes ja põldudel –, kuid kasvab ka metsa- või teeservades ja veekogude kallastel. Vesihein sisaldab palju aminohappeid, samuti olulisel määral C-vitamiini.

Enne õitsemist sobib kogu taim kasutamiseks suppides või hautistes. Kui suurem osa taimest on puitunud, siis saab kasutada pehmeid võrseotsi.

Vesihein, Stellaria media Smithsonian Institute, Washington, U.S.A.

Harilik orashein

Järjekordse aia- ja põllupidajate vaenlase orasheina juurika toiteväärtus on võrreldav teravilja omaga, see sisaldab tärklist ja suhkruid 76%, valku 8,8% ja rasva 0,5%. Sobib hästi kasutada lisandiks koos teiste toidutaimedega, sest juurikal on omadus tuua välja teiste toidutaimede kõrvalmaitset. Pehmeks keedetud ja hakitud risoomi on hea lisada salatitesse ja suppidesse.

Orashein, Elymus Royal Library Copenhagen (Det Kongelige Bibliotek), Denmark

Põdrakanep

Põdrakanepit leiame kõige sagedamini põlendikel ja raiesmikel, mahajäetud talukohtades ja varemetel, kivihunnikutes, kraavi-, tee- ja jõeveerel.

Oma kaunid, maitselt sparglit ja välimuselt väikesi palmipuid meenutavad võrsed pistab põdrakanep meie toidulaua rikastamiseks välja juba üsna vara – ütleme toomingate õitsemise aegu. Seega tasub varakevadel seada sammud kohtadesse, kus on eelmistel aastatel tulipiitsa õietuld märgatud. Kõige kindlam koht põdrakanepi leidmiseks on vana kivihunnik.

Võrsed on heaks kevadiseks kosutuseks kehale ja vaimule. Neid hinnatakse heaks A- ja C-vitamiini allikaks, lehed ja juured sisaldavad parkaineid, askorbiinhapet, karoteene, suhkruid, pektiine, lima ja alkaloide.

Korjamiseks ja kasutamiseks sobib kogu taim. Kõige esimesena saabki kasutada kevadisi võrseid, mis sobivad toiduks, kuni lehtede „palmilehvik“ pole veel end päris harali ajanud ja vars murdub krõmpsudes pooleks ehk pole veel puitunud. See aeg on üsna lühike – nädal kuni kaks, sõltuvalt kasvupiirkonnast.

Põdrakanep, Chamaenerion Royal Library Copenhagen (Det Kongelige Bibliotek), Denmark

Kuusk

Noored kuusevõrsed sisaldavad nii vesi- kui ka rasvlahustuvaid ühendeid, sidrunhapet ja C-vitamiini. Lisaks karotenoide, vaiguühendeid ja vähesel määral ka rasvlahustuvaid vitamiine. Mineraalidest sisaldavad olulisel määral kaaliumi- ja magneesiumiühendeid.

Kuusk, Picea Thomé, O.W., Flora von Deutschland Österreich und der Schweiz, Tafeln, vol. 1: t. 25 (1885)

Merikapsas

Paljud ilmselt ei tea, et meie mererandadel kasvav merikapsas on vägagi maitsev ja söödav. Maitselt on see võrreldav brokoliga – nagu ka välimuselt, kui juhtute seda leidma just kõige magusamal ajal ehk enne õitsemist. Merikapsas sisaldab mitmeid kasulikke toitaineid ja vitamiine, eriti märkimisväärne on vitamiini B 1 sisaldus.

Merikapsas kasvab mererandadel sellises kohas, kus ta saab juurtega kätte merevee.

Merikapsas, Crambe maritima Royal Library Copenhagen (Det Kongelige Bibliotek), Denmark

Kasutamine

Võilille, põdrakanepi ja orasheina juuri kasuta keedetult või aurutatult prae lisandina, pane suppidesse ja hautistesse. Kuivatatud juurtest saab valmistada taimekohvi, olgu siis eraldi või ühe koostisosana. Kuivatatud juurtest jahu saab lisada küpsetistesse või putrudesse.

Taimi, mille noored lehed ja võrsed on hea lisand suppidele, hautis tele, riisi- jm pajaroogadele, on kevade hakul palju.

Sobilikud on naadi, nõgese, ristiku, põdrakanepi, karulaugu, hapuoblika, vesiheina, nurmenuku, põld-piimohaka, raudrohu, teelehe, hiirekõrva, kirikakra, jänesekapsa, valge iminõgese, kortslehe, põldohaka ja hanemaltsa lehed ja võrsed. Õiteilu, mis sünnib ka patta panna – võilill, sirel, ristik, kastan, kannike, kukerpuu, vaher – sobib hästi lisandiks toorsalatitele.

Toitude röstimiseks saab looduses liikudes kasutada näiteks lõkkes kuumaks köetud lamedat kivi või lõkketuhka.