Robert-Rudolf Volk, kunstnik ja kaitseliitlane

Robert-Rudolf Volk, kunstnik ja kaitseliitlane

Igal allüksuse koosolekul kohal, muheda olekuga, terane ja sirge rühiga härra. Kes ta on? See mees on Robert-Rudolf Volk, kel turjal 100 eluaastat, nendest Kaitseliitu liikmelisust „kõigest“ 77 aastat.

Tekst: KRISTJAN BACHMAN

Robert-Rudolf Volk on sündinud 8. veebruaril 1921. aastal Järvamaal Kareda vallas. Tema kuuluvus Kaitseliitu taastati Tartus aastal 2008. Sõprade seas tuntud kui Ruts või Robi, on ta praegu Kaitseliidu Tartu maleva esimese malevkonna tegevliige ja kuulub malevkonna veteranide rühma koosseisu.

Allüksuse ülema Lembit-Karl Torro hinnangul on Robert ustav ja aus kamraad, kes peab lugu korrektsusest ja on eeskujuks mitmetele teistele. Ei saa öelda, et eeskujuks teistele endavanustele, ikka noorematele. Praegu on Robert üks vanimaid kaitseliitlasi ja endiselt aktiivne. Kuidas kõik alguse sai, sellest saab aimu juba tema Kaitseliidu sooviavaldusest, mis on kirjutatud 2007. aasta septembris. /.../ Kuulusin 1939. a kevadest (märts–aprill) Kaitseliidu Järva Maleva koolipoiste kompaniisse. Õppisin siis Järva Maakonna Paide Ühisgümnaasiumi I (esimeses) klassis. 1940. a talvel sain ka relva (vene vint) KL Malevast. 1940. a mais ja juunis oli meil taktikaline õppus maastikul Paide ümbruses. Olin sidesalgas tegev. Relv võeti ära 1940. a. sügisel (september). Põhjuseks valitsuse muutus. /.../

Tema elu on olnud kirju ja mitmekülgne. Ta on olnud skaut ja eelmainitud koolipoisist kaitseliitlane, olnud tegev omakaitses, võidelnud Neveli all, elanud üle Tallinna märtsipommitamise, olnud Pitka-poiss, elanud metsas, vorminud olude sunnil Lenini kujusid ning õpetanud noori kunstnikke. Sellisest värvikast eluteest oli Robert-Rudolf Volk nõus rääkima ka teistele.

Paralepa suvises skaudilaagris 1936. aastal. Pildil on Robert-Rudolf kõige-kõige noorem, 7. klassi poiss ja kükitab teiste vahel

NOORED SKAUDIPOISID

Kuidas said skaudiks? Olid sul seal sõbrad ees või oli hoopis perekond mõjutajaks?

No jah, võib öelda küll, et vast perekond oli mõjutajaks. Mul oli neli venda, nad kõik olid kaitseliitlased ja tuletõrjes ka. Onu oli mul Kaitseliidus ja 1918. aastal selle asutajate hulgas. Vennad olid minust vanemad ja nemad olid mulle ikka eeskujuks. Kõige vanem vend oli käinud juba 15aastasena Vabadussõjas. Koolipoisina, kellel ei olnud veel karvugi. Hiljem oli ta Eesti sõjaväe allohvitser, kes 1945. aastal arreteeriti ja sai Siberis Magadanis otsa. Teine vend oli Saksa sõjaväes lipnik ja sai Tartu rindel Pilka all haavata. Venelased võtsid ta vangi ja nii sai ka tema hukka.

Koolis olid mul sõbrad, kellega koos olime skaudid. Ma läksin skaudiks vist juba kuuendast klassist. Noortel olid oma rühmad nimega

Hundipoeg või Kotkapoeg. Seal oli mul üks sugulane Käsperson, hiljem oli ta nimi Järva, tema oli siis see vanem, kellele ma eksameid tegin. Meil olid ikka igasugused käsitööeksamid ... no näiteks tegime korvipunumist.

Paide Gümnaasiumis oli meil riigikaitseõpetus. Iga aasta kevadel oli meil mais-juunis sõjaline õppus. Selline laagritaoline. Meie sõjalise õpetaja oli August Liivik, endine laskespordi maailmameister. Kõva mees. Argentiina karika üks toojaid. Tema siis korraldas kõike seda, et sõjaväeüksusest tulid meile ohvitserid ja allohvitserid õppusi läbi viima.

Robert-Rudolf Volk 2016. aastal oma kodus

KRISTJAN BACHMAN

NOOR KAITSELIITLANE

Sa astusid 1938. aastal Kaitseliitu koos skautidest sõpradega?

Jah, jah. Astusin Kaitseliitu 17aastasena koos sõprade Preesi, Toomsalu ja Sääsega. Prees oli mu pinginaaber. Ta esimestes klassides eesti keelt suurt ei rääkinud, purssis või nii, hiljem aga saime hästi räägitud. Tema ema oli lätisakslane ja isa oli kolonel, Kaitseliidu Järvamaa üksuse ülem. Ühel kevadel läksime poistega siis sinna Kaitseliidu Laia tänava majja. Laane oli veel sekretär, kes meid vastu võttis. Meid määrati noorte kompaniisse. Meil olid seal koos Järvamaa gümnaasiumi poisid ja Türilt oli ka poisse. Vanameestega me koos ei olnud. Aasta lõpus anti mulle püss, Vene vint. Käisime õppustel ka, aga ei saa öelda, et järjepidevalt. Sest ega seda Kaitseliitu meile pikalt polnudki, vist aasta. 1939ndal tuli venelane ja oligi lool lõpp.

Paide Gümnaasiumi 7. klassi poiste kompanii 1938. aasta juunis sõjalisel väljaõppel koos instruktoritega. Robert-Rudolf paremalt esimene (gaasimaski torbik käes)

KAKS AASTAT METSAS VARJUL

Sa jõudsid Paides gümnaasiumi lõpetada, aga pidid ennast punaarmee mobilisatsiooni eest mitu aastat metsas varjama?

Enne gümnaasiumi lõppu käisin tegelikult nõukogude ohvitseride kooli eelkursustel. Kooli nime täpselt ei mäleta, aga mõeldud oli see kutsealustele. Esimese semestri sain käia, koolist kaks korda nädalas, igal teisipäeval ja neljapäeval. Harald Nugiseksiga olime samal kursusel, aga mina ei lõpetanud, sest ma ei saanud kooli õppemaksust vabastust ja mul polnud võimalik.

1941. aastal lõpetasin gümnaasiumi ja kui venelased mobilisatsiooni hakkasid tegema, siis läksingi metsa. Aga see ei olnud alguses niisama metsaminek. Räägin, kuidas venelaste mobilisatsioonist pääsesin. Meil oli üks tubli ja tragi poiss, kes oli kooli lõpetanud minust kolm-neli aastat enne. Ta nimi oli Tomberg, hiljem Toompea. Ema oli tal muulane, vist Vene sakslanna, kes tsaariajal Venemaal abiellus ja koos isast vangivalvuriga tuli Eestisse. No ta oli kõva musikaalne poiss ja keeled suus ... oma eliidi hulgas selline tragim. Teine eliit olid seal maaomanike pojad, kes teda aga vihkasid. Mina olin tavaline maapoiss ja sain temaga hästi läbi. Kui tuli nõukogude kord, siis ta läks NKVD julgeolekusse ja teenis seal.

Juhtus siis nii, et mulle tuli käsk Vene sõjaväkke minna. Olin Paide turu peal, kutse näpus. Kutse peal oli, et pean minema Tapale kogunemisele. Turul kõndis aga seesama Tomberg ja me tegime juttu. Ta ütles mulle, et ära sina mine rongiga, mine jalgsi, ja mine vargsi, aegamööda. Istu ja puhka. Kuluta aega. Läksimegi siis hiljem kolme-nelja poisiga jalgsi Tapa suunas. Enne Tapat, Tamsalu juures, sõitis meist mööda üks sõiduauto. Mööda sõitis meie komsorg. Vehkis aknast käega, et minge metsa. Kohe ruttu-ruttu panime siis metsa ja tuligi veoauto, mis oleks meid kindlasti peale võtnud ja siis poleks mobilisatsioonist kuhugi pääsu olnud. Jäimegi metsa. Saime ühe metsavahi juurde varjule ja kaunikesti hea oli seal olla. Mingiks hetkeks sai see aeg mööda, kui ma pidin Tapale jõudma. Redutasime mõnda aega seal Tamsalu kandis, kahe raudtee vahel. Siis aga lasid ühed Virumaa poisid laiarööpmelise raudtee õhku ja me panime padavai kaugemale lõuna poole minema. Kõndisime mööda metsi, kuni jõudsime lõpuks minu kodukohta. Millalgi tuli uus mobilisatsioon, aga meie olime ikka metsas. Nüüd juba minu kodukohas. Meie Kareda vallast oli suurem jagu mehi kõik koos metsas. Varjasime ennast vana linnamäe juures, kus oldi juba Põhjasõja ajal. Ja ümbertkaudu tuli juurde mitme valla mehi. Mehi tuli peale Esse, Ämbra, Öötre, Koordi küladest, kõik olid siis seal ühes kohas koos.

Mäletan, seal oli üks tugev paks mees, kes magades kõvasti norskas. Nagu magama jäi, nii kohe norskas. Päeval ka norskas, no kõvasti kohe. Ärgates ütles, et tema pole midagi norsanud. Teda taheti välja ajada, et ei tohi nõnda norsata. Tolleks ajaks oli Vene kaitseliin juba lähemale jõudnud ja venelaste patrullid käisid tihti läbi metsa. Avastamise oht oli suur. Üks teine mees käis öösiti külas oma vastsündinud poega vaatamas ja temaga oli sama lugu. Teised mehed talle, et ei tohi nii, annad meid ära. Ütlesid, et kui naine sünnitamisega hakkama sai, küll saab siis kasvatamisega kah. See poeg on nüüd kirikuõpetaja. Kui metsast lõpuks välja tulime, oli sakslane siin ja ma läksin omakaitsesse. Mu vanem ohvitserist vend oli siis meie omakaitse ülem.

SOOME MINEK JÄI ÄRA – TULI ÜLIKOOL JA POLITSEIPATALJON

Mis juhtus enne, kui sa läksid Saksa armeesse?

Ma läksin 1942. aastal õppima Tartu Ülikooli majandusteaduskonda. Sain seal kevadeni käia. Kevadel sai ülikool läbi ja tuli sõjaväkke minna. Nüüd siis Saksa armeesse. Mõtlesin siis, kas minna metsa sooja või minna Soome. Meil oli selleks oma kamp koos. Paide Gümnaasiumi aegsed poisid, kellega koos Kaitseliitu astusin, Aasmäe ja kes seal olid. Märtsikuus oli Tartus Aia tänavas suures auditooriumis loeng. Meid üliõpilasi aeti sinna kokku. Tulid siis Litzmann ja Mäe kõnet pidama, et sõjaväkke ja nii. Poisid hakkasid omavahel kõhistama, nagu tol ajal oli kombeks, et me ei ole nõus. Mäe keeras seal oma lehti ja ettekanne lõppes tal võib-olla varem ära. Kui ma ära läksin, olid kindralid all maja ees, teine teisel pool. Mäe andis mulle kätt. Mäletan, et mul oli seljas selline laia kraega mantel, koid olid kraest jupi ära võtnud. Mäe teretas, Litzmann ka. Mina ei tea, kas Litzmann midagi eesti keelest aru ka sai, ta ei rääkinud küll midagi, aga andis ikka terekätt. Mäe siis rääkis. Kõndisime nende autoni. Mäe ikka rääkis ja ütles viimased sõnad mulle: „Mina rääkisin, mis ma rääkisin, ma pean seda rääkima, aga teie olete tudengid ja teie tehke ise oma arust.“ Andis mulle veel kätt ja läks autosse.

Sellega oli mul see Soome mineku sats peast visatud. Ei saanud ma nende Soome minejatega kokku ega midagi, kurat. Nüüd ma ütlen küll, et oli hea, et sedasi oli. Nüüd ma olen elus. Oleksin ma Soome läinud, kes teab, kuidas elu oleks siis teistmoodi läinud. Nüüd on mul lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapselapsed... vanem poeg on mul juba 60. No jah, vot sedasi on. Nagu see Toompea rääkiminegi oli, et mine jalgsi. See oli ka saatus.

Sellest Paide turuplatsil olnud NKVD-mehest Toompeast sai hiljem, 1943. aastal, sakslaste sonderführer Odessas või kuskil seal. Ta läks nendega kaasa juba sakslaste sissetuleku ajal 1941. aastal. Eesti sõjakooli poisid tahtsid teda tagasi, aga sakslastelt tuli vastus, et ta on tubli mees ja kui teil nii tubli meest veel on, siis saatke meile.

Sa läksid siiski Saksa armeesse ja jõudsid isegi Neveli alla?

Jah, ma olin Politseipataljonis nr. 36. Allkirja ma Saksa armeesse astumisel küll ei andnud. Kui pidulik vande andmise aeg oli, see oli Leedus, siis olin just postil. Hiljem keeldusin ja lubati kartsa panna, äkki tuli aga kiire minek ülesandele ja mind võeti kaasa. Kartsa ei pandud ja allkiri jäigi andmata. Väljaõpet saime maikuu sees Kaunases, kus olime vist vanas tsaariaegses kindlustuses. Vahepeal oli meie kompanii ka Riias Lielupe ohvitseride kooli juures väljaõppel. Leedust viidi meid edasi Volgogradi suunal puruks löödud üksuste täienduseks. Teel Kaunasest oli veel rongiõnnetus, raudtee oli mineeritud ja seitse meie poissi sai seal plahvatuses surma.

See vana NKVD-mees Toompea, kellest rääkisin, tuli ka mujalt sinna Venemaa rindele. Olime temaga seal koos. Pidasime seal peamiselt partisanide vastast võitlust. Tegime metsade puhastust, sest rindesõda seal nagu ei olnud. Me võitlesime seal 1943. aasta septembrist kuni novembrini. Novembris sai Toompea puhkusele ja võttis mind ametlikult endaga puhkusele kaasa. Pidime siis Eestist minema Soome. Temal jäi minemata ja minul ka. Tema oli hiljem Rootsis muusik ja seal ka suri. No vot, kuidas jälle läks...

Puhkuselt läksin tagasi rindele. Aastavahetuse eel, see oli vist vanaaasta reede, vastu 30. detsembrit. Murdsime üle jõe ja lõime sinna kümnekesi sillapea. See jõgi oli küll kitsas, ehk viis meetrit lai, aga 3–4 meetrit sügav. Uusaasta 1944 võtsingi seal sillapeal vastu. Mõtlesime küll, et kurat, mis saab. Lootsime, et vastane võtab aastavahetust väheke rahulikumalt. Vene lennukid tulid sinna maha ja maha. Vedasid sinna laskemoona ja tõenäoliselt viisid oma ülemaid ära. Meie saime sealt ikka tulema. Sakslased vahetasid meid välja. Rindelt tulime läbi külma jalgsi Idritsa ja Sebeži kaudu kuni Daugavpilsini välja. Seda oli kõvasti üle 150 kilomeetri. Sealt saime juba rongiga Eestisse.

1943. aastal Riias Lielupe rannas väljaõppel. Vasakult Heldur Luik, Holger Pukk, Robert Volk

Kuidas te sillapeal 1944. aasta vahetust vastu võtsite?

Meid poisse küll palju ei olnud seal üle jõe, aga paugutasime kõvasti. Puude vahele andsime kõvasti tuld. Meil oli tugevamat relvastust kaasas. Kogu üksuse relvastus oli Vene oma, aga vormid ikka Saksa politseipataljoni omad. Minul oli Dektarjovitüüpi kettaga kuulipilduja. Kurat, riviõppel oli sellega ikka raske. Maximi kuulipildujad oli meil ka. Raskepatareis oli kaks „maksimit“. Ühe „maksimi“ taga olid nii kanged poisid, kes ei võtnud seda rännakul isegi lahti. Vedasid niisama kordamööda seljas.

TAGASI EESTIS - MÄRTSIPOMMITAMISEST PITKANI

Piiritaguste lahingutega ei saanud sinu sõjaaegsed katsumused veel läbi?

Nojah. 1944. aasta jaanuari lõpus saime tagasi Tallinna. Siis muudeti ka pataljoni nimi ära ja saime 289. rindepataljoniks. Mehed jagati laiali ja vanemad mehed pandi nn tehnilisse või tagavarapataljoni numbriga 288. Meie kompanii ülemaks oli leitnant Elmar Lipping, tema oli meil ka 36. ajal. Weltwebel oli Kirsimägi.

Enne väljasõitu Amblasse, 9. märtsil, pommitati Tallinna. Olime parajasti Vabriku tänava koolimajas. Selle all oli varjendi moodi asi. Naabermaja oli kahekorruseline puumaja ja seal juhtus, et pomm kukkus läbi maja alla keldrisse, aga ei plahvatanud. Pomm oli kukkunud läbi korruste ja läbi voodijalutsi. Voodis magas samal ajal vindine mees, kes õhuhäiret ei kuulnud ja kohe varjendisse ei tulnud. Tuli meie juurde hiljem, käsi verine, muud viga ei olnud. Voodi pinnud olid kätt veristanud. Käisime hiljem seda kohta vaatamas ja auk oli näha alt keldrist katuseni. Järgmisel päeval viidi pomm sealt minema. Läksime ka meie. 14. või 15. märtsil viidi meid Amblasse väljaõppele ja sealt põhjarannikule. Amblas sain veel sugulase Eduard Viiraltiga kokku, enne kui ta Pariisi ära läks. Põhjarannikul jõudsime Saka ja Tagadi kanti. Käisime Orus, seal Pätsu suvilas Oru lossis. Sealt viidi meid Vasknarva ja Permisküla alla. Vasknarva all oli võrdlemisi rahulik võrreldes sellega, mis oli Narva suunal ja Permisküla pool. Mina olin seal lisaks ordonants – allohvitser, kes vastutas ka langenute matmise eest. Kassinurmes ühe matmise ajal tulin läbi metsa Jaamaküla staabi poole ja sõin seal marju. Püss oli mätta peal. Tulid ühed Saksa mundris mehed ja võtsid mu kinni kui Vene piiluri, kes on Saksa vormis. Tuli välja, et need olid Permisküla poolt tulnud Alfons Rebase mehed. Mõõtsime siis üksteist ja saime ikka aru, et oleme ühel teel.

Sealt Vasknarva rindelt ma panin siis septembris nii-öelda plagama.

Kuidas teil Eesti rindelt äraminek toimus ja kuhu sa lõpuks välja jõudsid?

Öeldi, et tuleb tulla. Hakkasime sealt koos meestega astuma. Tulek oli organiseeritud, aga mehed muudkui kadusid ära. Ma tulin mõne aja meestega ühes, siis hüppasin ka ära ja käisin oma kodukohast läbi, kuid sisse ei läinudki. Tahtsin minna Rootsi või Soome. Aga no noor inimene ei mõtle ju täielikult. Soome minna enam ei saanud.

Sain ühendust Pitkaga. Olime lõpuks Läänemaal ja meil oli üks grupp Ristil. Mäletan, et Pitka pidas 23. septembri varahommikul (1944) kella kuue ajal kõnet ja pidi meestega minema Keila-Joale. Ta pidi minema Tallinna kaitsele, aga ei jõudnud sinna. Mis juhtus, ei tea. Meie hulgas oli aga üks mees, kes oli olnud Nõukogude armees. Üks ohvitser, selline erariietes mees. Ma ei tea, kas ta tundis Pitkat, aga nad vaidlesid kõvasti. Mina olin nii väsinud, et jäin seal kõrval magama. Ärkasin laskude peale. Eespool käisid paugud või revolvrilasud. Siis juba räägiti, et see mees oli spioon, kes tuli ja likvideeris Pitka ära. Olen teiste Pitka meeste käest küsinud, aga keegi ei ole Pitkat näinud pärast kella kuut 23. septembril. Mina arvan, et Pitka lasti seal Harudevahe teel maha. Sest eest tulid tankid ja ta läks sinna. Aga mida sa otsima lähed, kui juba tankid ees, ja me jäime sinna taha. Mehed olid kõvasti vindised ja vähem vindised. Kuidas sa venelast niimoodi puruks lööd. Kirjutatakse, et Pitka jäi tanki alla koos vintpüssiga. No ega Pitka olnud mingi vettepeeretaja mees, tal polnudki vintpüssi. Relv tal kindlasti oli, aga see oli tal taskus. Minul polnud siis enam vinti, oli ainult 6.35 kaliibriga püstol. See ju daamide relv. Ma olin siis juba erariides ja pääsesin sealt metsa. Elasin veltveebel Kruusimäe kodus Käru külas. Kuu aega olin seal, alles siis tulin kodukülla.

Toila laagris 1944. aasta suvel. Ees Lepik, tema kohal Lembit Pilv ja keskel Robert Volk

Kas Pitkat tundsid juba varasemast ajast?

Tundsin varem, jah. Pitka vanem vend Antsu-Mardi Pearu langes koos minu ema vennaga ilmasõja ajal sakslaste kätte vangi. Kas nad siis hävitati või langesid lahingus, aga kadunuks nad jäid. Minu ema käis pärast tihti Pitka talusse külla ja ema teine vend käis ka pärast Vabadussõda sageli Pitka juures jutul. Käisime pereti läbi. Kui Pitka sai Kiltsi suurema talu, siis jäi läbikäimine harvemaks. 1938. aastal tuli Pitka Tarbijate Keskühenduse esimeheks ja me käisime vanema vennaga koos Pitka juures Tallinnas. Olin siis juba kaitseliitlane. See Pitka, keda ma noorena nägin, oli hoopis teine mees kui Harudevahe teel. Kohe vaks vahet. Metsas oli ta vana ja kortsus.

Kui sõda lõppes ja Vene aeg peale tuli, mis sinust siis sai?

Paberitel on mul kirjas, et olin Viljandi fi lterlaagris. Veretööd mul ei tuvastatud. Ma ei ole andnud kuhugi allkirja, et ma üldse Saksa armees olin. Õnn on mind vist saatnud. Kui hiljem dokumendid kätte sain ja vabanesin, siis tulin 1948. aastal Tartusse. Sain koha samasse korterisse, kus ma olin elanud oma tudengiõpingute ajal.

Skulptor Anton Starkopfi ateljees 1962. aastal Tartus. Ees Starkopf prillide ja baretiga, Robert-Rudolf kõige tagumine

KUNSTNIKU ELU

Olid pikki aastaid Tartu Kunstikooli õpetaja. Räägi, kuidas kunstniku tee leidsid.

Ma kahetsen, et ei eiranud oma vanema venna juttu ega läinud 1942. või 1943. aastal Pallasesse õppima. Vend polnud suurt kunstiinimene, ikka sõjaväelase vaimuga. Mul oli aega küll, et oleks saanud minna.

Siis tahtsin 1948. aastal minna endisesse Pallasesse (Eesti NSV Tartu Riiklik Kunstiinstituut) skulptuuriosakonda, kuid enam ei võetud vastu. Tegin küll eksamid koos Ilmar Malini ja Olev Subbiga kenasti ära, aga mineviku pärast ei võetud. Vastuvõtul oli mandaatkomisjonis Tartu Ülikooli komsorg Kalits, kes ütles mulle, et ei ole ustav, ei saa võtta. Sõjaväes käimise pärast ei saanud.

Sain siis Tartus skulptor Anton Starkopfi juurde. Kunstnik Eduard Viiralt, mu ema onupoeg, oli ka Starkopfi juures õppinud. Viiralt oli omamoodi mees. Starkopf ütles tema kohta, et kui viin sai otsa, siis sõi klaasi ka kõrinal ära. Saksamaal tegid nad ka koos koerust nii, et sattusid politseisse.

Starkopfi juurde tööle sain venna kaudu, kes oli ehitusel kipsliistutõmbaja. Ta tegi Roosna-Alliku mõisa ehitusel kipsitöid, ehiskapiteele ja kipsliiste. Sealt oli mul natuke algust olemas. Kivide lõhkumist õppisin samuti algul kodus, kui käisime isaga põllul kive kantimas. Ütleme nii, et olin juba eelneva kooli saanud.

Hiljem sain tööle Kunstnike Liidu kunstifondi. Seal oli skulptuuriosakond. Aga see oli ju Vene aeg – valati kõvasti ainult Lenini ja Stalini kujusid. 1975. aastast võttis Tartu Kunstikooli maalikunstnikust direktor Harri Pudersell mind tehnilise kiviraide õpetajaks. Olin kunstikoolis 25 aastat kuni 90ndate alguseni. Sinu (artikli autori – toim.) õpetaja ma vist enam ei olnud? Olin siis vist juba pensionil... (muheleb). Praegu pole muud, kui käin näitustel ja iga nädal saunas ja lahendan ristsõnu.

Mis sa arvad, kas militaarne taust ja kunstniku hing on teineteist kuidagi toetanud?

No eks ta ikka ole. Füüsiliselt juba. Ma tunnen, et mu käed on tugevamad kui jalad. Kivi raidumine on kõva töö. (Härra Volk näitab piltlikult muskleid.)

Mida tahaksid öelda praegustele kaitseliitlastele ja noortele, kes alles Kaitseliitu tulevad?

No mis... tuleb kaitsta kodumaad! (Väga resoluutselt.) Tuleb selle eest seista! Ega praegu on ka kibe aeg. Ma leian, et ei saa teiste peale loota, tuleb ikka ise teha.