Armee kaitsevestidest I

Armee kaitsevestidest I

Sõduri kaitsevarustuse ajalugu on sama pikk kui inimkonna sõdade ajalugu. Kõik osapooled püüavad oma võitlejat vastase relvade eest kaitsta, sest koolitatud sõdur on väärtuslik ja haavatu ravimine kulukas, rääkimata langenu asemele uue sõduri koolitamisest.

Tekst: HEIKKI KIROTAR, Snaiprigild

Esimeses artiklis annan ülevaate sõdurite kaitsevestimaterjalide ja kaitsevestide enda arengust ning tutvustan esimeste põlvkondade kaitseveste Esimesest maailmasõjast Vietnami sõjani. Teises osas keskendun tänapäevaste kaitsevestide ehitusele ja võimalustele ning arutlen ka kaitsematerjalide tuleviku teemal.

Parim kaitsevest on see, mis tabamuse hetkel seljas

Kaitsevestide peamiseks eesmärgiks on kaitsta sõduri elutähtsaid kehaosi vastase relvade eest. Ükski kaitsevest ei tee sõdurit täiesti haavamatuks, kaitse on alati kompromiss ohtude ja sõduri kandevõime vahel. Kui peamiseks ohuks on kaudtuli, piisab kergemast killuvestist, kuid linnalahingus on vaja kaitset ka kuulide eest.

Väiksemate kaotustega üksus püsib kauem võitlusvõimeline, sest kaitsevarustusel on lisaks sõduri otsesele kaitsmisele ka tugev psühholoogiline mõju. Puudulik kaitsevarustus suurendab hirmu vastase relvade ees, eriti kui vastane on paremini kaitstud ja relvastatud, sest ükski inimene ei taha saada vigastada. Liigne ettevaatlikkus muudab aga sõduri aeglasemaks ning pärsib tema agressiivsust ja võitlusvõimet, sest ta keskendub võitlemise asemel peamiselt enda varjamisele ohtude eest. Lahingu võidab tavaliselt kiiremini ja ohtudele vaatama agressiivsemalt tegutsev pool. Võitlejate moraali hävitab ka haavatud kaaslaste nägemine ja evakueerimine ning surijate korin. Kaitsevestist on kasu isegi siis, kui kild või kuul sellest läbi tungib. Kaitsematerjali kihte läbides kaob suur osa kineetilisest energiast ning võitleja vigastused on oluliselt väiksemad ja kergemini ravitavad kui ilma kaitsevestita saadud vigastused. Automaatrelvade kuulide energia on tuhandeid džaule ja ülehelikiirusel liikuv kuul tekitab tabamuse korral lisaks püsivale haavakanalile ka ajutise, oluliselt suurema haavakanali, kui kuulitabamusest saadud löök kudedesse sumbub, rebides lihaseid ja veresooni. Ka kaitseb vest mingil määral kukkumiste ja löökidest tekkivate põrutuste eest.

Turviste ajaloost

Turviste valmistamiseks on alati kasutatud oma ajastu parimaid materjale ja käsitööoskusi. Egiptuses kasutati krokodillinahast turviseid kaitseks vasest ja pronksist relvade löökide eest. Tugevast riidest või nahast alusvestile kinnitati luust, puidust või metallist lisaplaate roomajate soomuse eeskujul, punuti tugevast metalltraadist rõngassärke või valmistati kogu kaitsevarustus metallplaatidest.

Vanim tänapäevani säilinud metallist turvis kaevati välja Kreekas ja see pronksist rüü kaitses enamja see pronksist rüü kaitses enam kui kolme ja poole tuhande aasta eest elanud sõdurit

WIKIPEDIA.ORG

Vanim tänapäevani säilinud metallist turvis kaevati välja Kreekas ja see pronksist rüü kaitses enam kui kolme ja poole tuhande aasta eest elanud sõdurit kui kolme ja poole tuhande aasta eest (15. sajandil eKr) elanud sõdurit kaelast põlvedeni torgete ja löökide eest. Turvises võitlejaid on kujutatud ka 12. sajandist eKr pärineval Kreeka vaasil.

Turvised arenesid kuni hiliskeskaja ratsarüütli mõnikümmend kilo kaaluvate kaitserüüdeni. Keskaegsed ratsarüütlid olid peaaegu haavamatud, kuid väga kohmakad. Näiteks vajasid nad abi nii riietumisel kui ka hobuse selga tõusmisel. Teiseks olid tellija mõõtude järgi käsitööna valmistatud turvised väga kallid, sest nõudsid mahukat tööd, ega sobinud juba seetõttu massiarmee varustamiseks. Kuigi väepealikud kandsid 18. sajandi alguseni lahingut juhtides metallplaatidest kaitseveste, hakkasid turvised seoses tulirelvade laiema levikuga taanduma juba 15. sajandil. Järgmine suurem laine turviste kasutamises lahinguväljal algas koos Esimese maailmasõjaga.

Ilmasõja kaevikus

Esimeses maailmasõjas massiliselt kasutatud suurtükivägi tekitas lahinguvälja kohale tapva killurahe ja uus relv kuulipilduja põhjustas hiiglaslikke kaotusi. Lisaks olid kaevikutes passivad tunnimehed ja hooletud sõdurid vastase täpsuslaskuritele lihtsad märklauad.

Esimese maailmasõja ajal valmistati kuni pool miljonit kaitsevesti Infanterie Panzer mudelit 1916 ja 1918

WIKIPEDIA.ORG

Vägedele jagatud teraskiivrid kaitsesid pead kildude ja püstolikuulide eest, kuid ülakeha kaitsmiseks hakati enamikus sõdivates riikides valmistama kaitseveste. Üks õnnestunuimaid oli inglaste valmistatud Dayfi eldi kaitsevest, mis koosnes tugeva kanga sisse õmmeldud metallplaatidest, millest üks kaalus 3–4 kg, seega oli võitlejat eest ja tagant Kaitsevestist on kasu isegi kaitsval vestil raskust 6–8 siis, kui kild või kilo. Vormi all kandmiseks mõeldud vest kaitses kand- kuul sellest läbi jat täägitorgete, mürsukil- tungib. dude ja kergemate kuulide eest. Ajalooliselt peetakse seda üheks õnnestunuimaks kaitsevestiks. Neid valmistati paarkümmend tuhat. Oluline oli ka selle vesti märkamatus, mistõttu ründaja ei näinud kaitsevesti ja suunas oma rünnaku enamasti vestiga kaitstud kohta, mitte ei sihtinud kuuli või torget vestist mööda.

Esimese maailmasõja üks õnnestunuimaid kaitseveste oli inglaste valmistatud Dayfield

MONSMILITARYANTIQUES.CO.UK

Sama teooria alusel valmistatakse tänapäeval kergeid kuuliveste politseinikele ja turvameestele. Kerget vesti on mugav kanda ja see kaitseb väiksemate ohtude eest elutähtsaid elundeid. Briti armee arvestuste kohaselt oleks sellise kaitsevesti kandmine aidanud vältida ¾ eluohtlikest vigastustest, mis teatavasti tekkisid peamiselt killutabamustest. Paraku ei antud selliseid veste kunagi suurematele üksustele, vaid neid ostsid endale peamiselt varakad võitlejad või saatsid rindele nende sugulased.

Terasest nailonini

Kõige laialdasemalt kasutasid turviseid sakslased. Esimese ilmasõja jooksul valmistati kuni pool miljonit kaitsevesti Infanterie Panzer (mudelid 1916 ja 1918) ja neid sattus sõjasaagina ka lääneliitlaste kätte, kes need tänulikuna kasutusele võtsid. Võitleja esikülge kuni kubemeni ja õlgu torgete, mürsukildude ja püstolikuulide, väidetavalt ka 450 m kauguselt lastud vintpüssikuulide eest kaitsev turvis oli tavaliselt valmistatud 3 mm paksustest soomusterasest plaatidest. (Võrdluseks: kaevikukilbid, mille laovarudest ehitati Vabadussõjas kasutatud Eesti kaitseväe soomusautod ja -rongid, olid 6–7 mm paksused ja pidid kaitsma 200 m kauguselt lastud püssikuuli eest.) Sakslaste turvis kaalus olenevalt mudelist ja suurusest 8–10 kilo ehk oli kaks korda raskem brittide kaitsevestist ja kattis küll alakeha, kuid jättis selja täiesti kaitseta.

Punaarmees kasutati alates 1942. aastast lahingupioneeride ja tankidel lahingusse sõitvate jalaväelaste kaitsmiseks turvist SN 42

Teises maailmasõjas jätkus kaitsevestide kiire areng. Lisaks erinevatest terasesulamitest kaitse- Turviste valmistamiseks on plaatide valmistamisele alati kasutatud hakati kasutama ka oma ajastu pari1935. aastal USA fi rmas maid materjale ja DuPonti leiutatud nailonit. Tugevat nailonkiudu käsitööoskusi. nimetatakse inglise keeles tänapäevani ballistiliseks nailoniks. Lääneliitlased märkasid, et sõjalendurite eluohtlikud vigastused tekkisid tihti õhutõrjekahurite mürskude väikestest kildudest, mitte kuulitabamustest. Seetõttu telliti väärtuslike lendurite säästmiseks Inglise ja Ameerika pilootidele alates 1943. aastast mitmekihilisest nailonist pehmed killukaitsevestid (inglise keeles flak jacket, mis tulenes õhutõrjekahuri saksakeelse nime Flugzeugabwehrkanone lühendist flk).

Samal viisil lähenes võitlejate kaitsmise vajadusele Punaarmee, kus kasutati alates 1942. aastast lahingupioneeride ja tankidel lahingusse sõitvate jalaväelaste kaitsmiseks turvist SN (Stalnoi Nagrudnik; eesti k ‘terasest rinnakaitseplaat’) 42. 2 mm paksune terasplaat kaalus 3,5 kilo ja kaitses võitlejat ainult eestpoolt torgete, kildude ja 100 m kauguselt lastud 9 mm kuulide eest.

Kombineeritud materjalidest kaitsevestid

1945. aastal kasutasid ameeriklased lahingutes Okinawa pärast kombineeritud materjalidest killukaitseveste, nimelt olid nailonile lisatud kõvad plastikplaadid. Korea sõja ajal võtsid ameeriklased kasutusele killuvesti M1952, milles oli 12 nailonikihile lisatud kõvu plastikust ja alumiiniumist plaate. Vestid kaalusid alla 4 kilo. Samasugune merejalaväevest kandis tähistust M1955.

Korea sõja ajal võtsid ameeriklased kasutusele killuvesti M1952, milles oli 12 nailonikihile lisatud kõvu plastik- ja alumiiniumplaate. Samasugune merejalaväevest kandis tähistust M1955

USMILITARIAFORUM.COM

Esimesed tehniliselt kuulikindlad kaitsevestid olid Vietnami sõjas peamiselt USA maaväe helikopterimeeskondade kaitseks kasutatud T65 mudelid 1 ja 2. Helikopterid olid soomustamata ja lendasid tihti puulatvade kõrgusel, mis muutis nad vietnamlastele väga headeks sihtmärkideks, ent tavaline killuvest ei kaitsnud meeskonda kuulide eest. 15 kilo kaaluvate vestide kaitseplaadid olid valmistatud alumiiniumist, ränist ja boorist ning suutsid peatada 90 m kauguselt lastud soomustläbistava kuuli kaliibriga 7,62 mm. Soovitav oli kanda pehmet killuvesti M1952 kuulikindla vesti peal, see aitas kinni püüda kõvast plaadist rikošetiga eemale lennanud või purunenud kuuli tükid, mis võisid helikopteris ringi lennates tekitada sekundaarseid vigastusi. Vietnami sõja ajal täiendati killuvesti kaelusega, uue mudeli koodiks sai M1969.

Oluline tehniline läbimurre kaitsematerjalide arengus, mille tähtsusest selle avastamise ajal küll Üks õnnestunuimaid veel aru ei saadud, leidis kaitseveste oli aset 1971. aastal DuPonti inglaste valmis-laboratooriumis, kui poola juurtega Ameerika keemik tatud Dayfi eld. Stephanie Louise Kwolek avastas hiljem kevlarina tuntuks saanud materjali, kui ta koos teiste teadlastega uuris, milliseid kergeid ja vastupidavaid kiude oleks võimalik kasutada autorataste ehituses.

Vietnami sõjas kasutati peamiselt USA maaväe helikopterimeeskondade kaitseks kaitsevesti T65 mudeleid 1 ja 2

USMILITARIAFORUM.COM

Peamiselt politseile mõeldud vestid jõudsid turule sama aastakümne keskel, näiteks American Body Armori 15 kihist koosnev K-15 (1975) ja Second Chance Body Armouri mudel Y (1976).

Võitleja kandevõime versus vesti pakutav kaitse

Tänapäeva armee kaitsevestid jagunevad üldjoontes 3–4 kilo kaaluvateks killuvestideks ehk põhivestideks ja 6–25-kilosteks kuulivestideks. Kaitsevestid on enamasti modulaarsed, koosnedes 3–4 kg kaaluvast põhivestist ja võimalusest lisada sellele erinevaid kaitseplaate, nii et võitleja saab oma vesti komplekteerida vastavalt ohutasemele.

Kaitsevestide kasutamise puhul tuleb väga tõsiselt kaaluda nende pakutavat kaitset ja vesti raskuse mõju võitleja liikuvusele. Uuemate moodulvestide põhivesti kaitseklass on tavaliselt piisav kildude ja püstolikuulide vastu ning lisaplaatidega suudetakse kaitsta rindkeret ka vintpüssi soomustläbistava kuuli eest, kuid sellega kaasneb kaitsevarustuse kaalu kasv inimese kandevõime piirile.

Keskmise võitleja kehakaal on 80–85 kg ja keskmiselt jõuab ta kanda 25–30% oma kehakaalust ehk 20–24 kg varustust ning marssida selle koormaga ööpäevas 20–25 kilomeetrit. Kaitseressursside ameti kodulehe andmetel kaalub ajateenija täisvarustus, milles sooritatakse näiteks sõduri baaskursuse lõpprännak, 31,6 kg. Sõduril seljas olev varustus koos kiivri ja põlvekaitsmetega kaalub 6,8 kg, seljakotis on 17,5 kg ja rakmetes 7,3 kg lahinguvarustust. Lisaks tuleb kaasa võtta 4 kg kaaluv relv, laskemoona ja vajadusel ka muud tarvilikku, näiteks sideseadmed, kuulipildujalindid jao kuulipildujale, miinid jne. Seega ületab ajateenija isikliku varustuse kaal 10 kiloga jalaväelasele sajandeid optimaalseks peetud varustuse kaalu.

Vietnami sõja ajal täiendati killuvesti kaelusega, uue mudeli koodiks sai M1969

USMILITARIAFORUM.COM

Leitnant Artur Zirul on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli lõputöös aastal 2010 mõõtnud ja analüüsinud, kuidas mõjutab sõduri varustuse kaal liikumiskiirust maastikul. Tema jagab varustuse võitlusvarustuseks lühemate lahinguülesannete täitmiseks ja rännakuvarustuseks (vt tabel 2). Täpse kaaluga kaalutud võitlusvarustus kaalub 16 ja rännakuvarustus 29 kg.