Metsaasukad osutuvad harva ohtlikeks

Metsaasukad osutuvad harva ohtlikeks

Linnakesksest elust-olust tüdinud inimesi tõmbab sageli metsa – niisama uitama või metsaande korjama, jahile või metsatööle. Vabas looduses ringi liikudes võib kohata loomi ja muid metsaasukaid, mistõttu kerkib täiesti õigustatud küsimus: ega nad ohtlikud ole?

Tekst: HELJA KAPTEIN

Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialisti ja ulukiasjatundja Peep Männili sõnul on parim kaitse rünnak, nii et metsloom ründab inimest enamasti enese, oma poegade või saagi kaitseks või siis, kui inimene on tulnud loomale nii lähedale, et võimalus põgeneda tundub tollele liiga väike.

Poegade kaitseks võivad inimest rünnata karu, põder ja metssiga, aga sedasama teevad ka paljud linnud. Hundi ja ilvese puhul pole niisugust käitumist tähele pandud. Karu võib rünnata ka juhul, ul, kui inimene tema puhkepaigale ootamatult väga lähedale satub.

Üldiselt aga pelgavad kõik metsloomad inimest ja vad võimalusel kontakti tema- väldiga. Inimeste suhtes vähem pelglikud võivad olla inimkaaslejad ehk urbaniseerunud loomad, sest neil on oma elukeskkonnas kontakt inimestega olemas.

Poegade kaitseks võivad inimest rünnata karu, põder ja metssiga, kellest esimene võib kallale tungida ka juhul, kui inimene tema puhkepaigale ootamatult väga lähedale satub

PIXABAY.COM

Seda, et metsloomad inimest harva ründavad, kinnitavad ad ka terviseameti andmed. Eelmisel aastal tuli paaril korral teateid, et inimest on hammustanud kährik, nirk või siil. Aastas korra on pöördutud abi saamiseks arsti juurde ka metssea, muti, nahkhiire, rebase, saarma ja jänese ründe tõttu.

Metsloomad pole ohtlikud

Hiiumaa Metsaseltsi juhatuse liige Aira Toss, kes väga tihti metsas töötab, rääkis, et peamiselt näeb ta ikka rohusööjaid: metskitsi, punahirvi, põtru. Kiskjatest on tal nägemata üksnes ahm, aga neid ongi Eestis vaid üksikuid.

Karu kohtas ta lapsepõlves Raplamaal Eidaperes. „Ma olen rahuliku loomuga, seisin ja vaatasin.“ Hunte nägi ta Hiiumaal Laasi metsas tol ajal, kui neid elaski saarel vaid kaks, ja seda läbi autoakna. „Seisid tee peal ja neid nähes oli kohe selge, et kellegi kodukutsud nad ei ole,“ ütles Toss.

Ta meenutas oma kummalist trehvamist ilvesega. Ilvest nägi Toss mõne aasta eest päevasel ajal oma Õunaku külas asuva kodu aknast, kui loom vaid 5 meetri kaugusel tema majast mööda jalutas. Ilves tuli täpselt samalt rajalt, mida mööda tavaliselt käivad üle Õunaku mäe kitsed. „Ilvese liikumise ilu on võrratu, hästi nõtke, nii nagu kaslastel ikka,“ kirjeldas ta.

Rebaseid-kährikuid kohtab alatihti, kährikuid üldjuhul ikka kahekaupa. Muidugi näeb ka metssigu, nii autoga sõites kui metsas ringi liikudes, sest neid on lihtsalt nii palju.

Tossi sõnul on suurem osa tema kohtumisi olnud rahulikud, võrdne võrdsega, kus kumbki osapool ei ole teisele ohtlik. „Üldiselt on ikkagi loom see, kes lahkub esimesena, kui sina paigale jääd,” ütles ta ja lisas soovituse, et suurem tõenäosus on loomi kohata värskel raielangil. „Seal on ju laud kaetud – oksad ja puukoor kohe võtta.“ Ta kinnitas enda kogemustele tuginedes, et meie metsade loomad ei kujuta tavaliselt inimesele ohtu. Kohtumised roomajatega pole ehk nii toredad ja nauditavad. „Õiged jalanõud tuleb valida ja ikka vaadata, kuhu astud või marju korjates oma käe pistad. Õnneks annab rästik sisinaga märku, kui talle liiga lähedale sattusid.”

Kaitseliitlased kohtuvad tihti metsaasukatega

Naiskodukaitsja Merle Soone Lääne malevast rääkis, et eelmisel koormusmatkal Põlvamaal põrkasid nad metsas kokku metssigade ja karuga. „Pükse me täis ei lasknud, aga palju puudu ka polnud,“ nentis ta. Soone jutustas, et nad olid kusagil pärapõrgus ja vahtisid kompassi, kui üks neist märkas üle lagendiku metsa ääres mingeid kogusid. Need olid metssead. „Jäime rahulikuks, liikusime üle sihi edasi ja taas paistis mingi kogu,“ meenutas Soone. Nad arvasid, et jälle metssiga, ja kõndisid edasi. Siis vaatasid uuesti – ei olnudki siga, oli hoopis karu. „Seisis seal ja vahtis meid, meie seisime ja vahtisime vastu, püsisime paigal ega liigutanud,” meenutas Soone. Karu vaatas neid hindava pilguga ja läks edasi oma teed, võistlejad ohkasid kergendatult.

Nad said padrikus astuda mõnikümmend meetrit, kui kostis jube röögatus. „Ei puudunud palju, et oleksime infarkti saanud: tardusime kui kivisambad ja kisasime eespool sammunud Ivika tagasi,“ rääkis Soone. Naised jooksid hirmunult tagasi paika, kus esmalt karuga kohtusid. „Kuidagi jõuetu tunne oli seista silmitsi loodusega ehk karudega, kes võivad varakevadel nälja peletamiseks inimese ära süüa,“ nentis Soone. Edasi tegid nad oma liikumises suure ringi, sest karudega samas suunas nad minna ei soovinud.

Ka Pärnumaa naiskodukaitsja Maret Kommer kohtus eelmisel aastal noore karuga. „Mõlemale oli kohtumine ootamatu, sest karu kartis sama palju kui mina,“ rääkis Kommer. Paarikümne meetri kaugusel asunud karu alustas pagemist esimesena, ka naine keeras otsa ringi ja hakkas hinge kinni hoides aeglaselt eemalduma. „Hirm oli suur, aga õnneks keegi mind murdma ei tulnud,“ oli temagi lool õnnelik lõpp.

Kaja Luik meenutas aga vestlust inimesega, kes metsas üraskeid korjates sattus karu ja tema kahe poja vahele. See kohtumine lõppes mehele haiglas ja eluga pääses ta vaid tänu rahulikule ja teadlikule käitumisele. Mees viskas pikali ja hakkas selili karust eemale liikuma.

Siis õnnestus tal haarata puuoks ja see karule ninasõõrmetesse torgata, mille peale karu eemaldus.

Marutaud paneb ettearvamatult käituma

Levinuim haigus, mis võtab loomadelt ettevaatlikkuse ja muudab nad agressiivseks, on metsamarutaud. Marutaudi võivad nakatuda kõik lihasööjad loomad ja koduloomad, kes omakorda võivad tõveviiruse hammustuse kaudu edasi anda inimesele.

Hiiumaa veterinaarkeskuse juhataja Jüri Lauter rääkis, et marutaudis looma käitumine on liigile mitteomane. „Haige loom ei pelga inimest ja võib eriti lapsele tunduda sõbralik,“ ütles ta. Esmapilgul rahulik käitumine võib aga muutuda agressiivseks. „Arvamusel, et marutaudis looma välimus on alati hirmuäratav, et tema karv on pulstunud ja suust tilgub sülge, ei ole alust,“ lisas Lauter.

Üldiselt ründab metsloom inimest enese, oma poegade või saagi kaitseks ning siis, kui inimene on tulnud nii lähedale, et võimalus põgeneda tundub loomale liiga väike

MARET KOMMER

Metsloomadest esineb marutaudi enim rebasel ja kährikul, koduloomadest koeral ja kassil. Lauter lisas, et nakkust võib saada ka hundilt, ilveselt, nahkhiirelt, metskitselt, oravalt, hamstrilt, veiselt ja teisteltki loomadelt. Ka linnud on haigusele vastuvõtlikud, kuid haigestuvad harva.

Lauter soovitas metslooma sõbralikkuses alati kahelda ja selgitada seda ka lastele. „Sellisest loomast tuleb eemalduda,“ on tema nõuanne.

Eestis pole marutaudi enam mitu aastat diagnoositud tänu metsloomade vaktsineerimisele, mida praegu tehakse ainult riigi piirialadel. Samas on jätkuvalt kohustuslik vaktsineerida koerad ja kassid marutaudi vastu iga kahe aasta järel. „Marutaudirisk on praegu väike, aga mitte olematu,“ ütles Jüri Lauter.

Pisike, kuid ohtlik puuk

Suurtest metsloomadest märksa ohtlikum on pisike putukas – puuk. Kui puukentsefaliiti esineb Eestis harilikult vaid aasta soojematel kuudel, siis puukborrelioosi avastavad arstid inimestel aasta ringi. Terviseameti ülevaatest selgub, et tänavu 8. augustiks oli puukide levitatavasse borrelioosi nakatunud 428 inimest ja puukentsefaliiti 23 inimest. Esimene nakatumine puukentsefaliiti registreeriti maikuus, juulis oli juba 13 haigusjuhtumit. Borrelioosi nakatumise kõrgaeg saabus samuti kesksuvel, kuid ka jaanuarist märtsini haigestus iga kuu üle 30 inimese.

Kui entsefaliiti haigestumist saab ära hoida vaktsineerimisega, siis borrelioosi vastu pole ravimitööstus seni vaktsiini leidnud. Puukentsefaliidi vastu spetsiifilist ravi pole, kuid haiguse läbipõdenud omandavad eluaegse immuunsuse. Terviseameti avalike suhete juht Iiris Saluri selgitas, et puukentsefaliidi viirus jõuab inimese organismi kiiresti pärast hammustust. Seevastu borreeliabakteriga nakatumiseks kulub enamasti kaks ööpäeva, kuni haigustekitajad nahka imendunud puugilt inimesele üle kanduvad. Borrelioosi tundemärgid ilmnevad veelgi hiljem – ühe kuni nelja nädala pärast.

Puugiohtlik aeg kestab tavaliselt aprillist oktoobrini, kuid pehme talv võib seda pikendada. Puuk muutub aktiivseks, kui maapinna temperatuur on 5–7 kraadi.

Kui metsloom ei karda inimest, võib olla tegu:

• väga noore loomaga, kes ei oska veel inimese ees hirmu tunda;

• haige või vigastatud metsloomaga, kes ei suuda põgeneda-varjuda või ei ole võimeline endale ohtu teadvustama;

• harjunud (habituated) metsloomaga, kes määratleb ennast liigiliselt korrektselt, kuid ei pelga teisi liike, keda ta tavapäraselt peaks kartma (inimesi, koeri jne);

• vermitud (imprinted) metsloomaga, kes määratleb ennast liigiliselt mõne teise liigi esindajaks (inimeseks, koeraks jne).

Allikas: Eestimaa looduse fond ELF