PUUK, KURI VAIM

PUUK, KURI VAIM

Lätlaste vaim – just sellise nimega õnnistas 1636. aastal Kura piiskop Paul Einhorn oma raamatus „Reformatio gentis Letticae“ teatavaid meie metsades ringi luusivaid elukaid. Keda Tema Pühadus silmas pidas? Õige, puuke!

Tekst: KAIDO TAMM

Lätlaste kurjast vaimust saab Eestis igal aastal vaevatud tuhatkond inimest. Ei hooli see kurjam ohvri veregrupist ega -toonistki. Jah, isegi presidendi vere imemisest ei kohku nad tagasi. Väidetavalt olla Abja-Paluoja kiirabis terve stend sealkandis ringi asjatanud president Ilvesest välja sikutatud puukidest.

Kuidas ennast puukide eest kaitsta?

Et ennast vaenlase vastu tõhusalt kaitsta, peab teadma tema käitumisharjumusi – seda, mis talle meeldib ja mis mitte. Sama kehtib puukidest hoidumiselgi. Puugid ei talu pikaajalist kuivust ega palavust. Seega eelistavad nad varjulisi või niiskeid kohti.

Puugioht on kõige suurem kohtades, kus on tihe, madalakasvuline taimestik, nagu rohi, niiske sammal või madalad põõsad. Laias laastus võib öelda, et puugid varitsevad meid metsas, kus on suuremal või vähemal määral täidetud kõik nimetatud tingimused. Seega tuleks nendel aladel enda kaitsmiseks puukide eest rõivastuda saabastesse, pikkadesse pükstesse ja pikkade varrukatega särki.

Riskipiirkonnas viibides on hädavajalik ennast iga päev kontrollida – äkki on mõni elukas ikkagi kaitseriietusest läbi tunginud. Kontrollida tuleb ennast just seepärast, et puukborrelioosi edasiandmiseks peab puuk olema naha küljes pikemat aega, vähemalt öö läbi. Seega on puukborrelioosi võimalik vältida isegi siis, kui ennast keha külge imenud puuk seda kannab.

Iga neljas meie metsades varitsev puuk kannab borreeliabakterit. Puukentsefaliidiviirust kannab aga vaid kuni viis puuki sajast

FOTO: PIXABAY

Tõsi, puukentsefaliidi vastu end sedasi ei kaitse. See viirus kandub nakatunud puugisüljega edasi minutite jooksul. Küll aga, erinevalt puukborrelioosist ehk Lyme`i tõvest, on puukentsefaliidi vastu olemas vaktsiin.

Tore on ka teada, et mitte kõik puugid ei ole haigusetekitajatega nakatunud. Terviseameti instituudi hinnangul on Eestis Borrelia perekonna bakterite suhtes positiivseid puuke u 25% ehk iga neljas. Puukentsefaliidiviiruse suhtes positiivseid puuke on looduses veelgi vähem. Seda viirust kannab vaid kuni viis puuki sajast.

Puukide eemaldamine

Puugid ei kinnitu alati esimesele kokkupuutekohale, milleks on sageli jalalaba või -säär. Nad otsivad inimese pealt niiskust ja soojust ning eelistavad karvadega kaetud kohti. Sageli võib puugi hammustusi leida ka paindekohtadest (kaenlaalused, põlveõndlad) või peanahalt, samuti kõrvatagustest, tuharatelt jne. Puugi hammustust üldjuhul ei tunta, sest salakaval mutukas eritab oma süljega ka valu tuimestavat ainet.

Ent kui te puugi oma nahalt leiate, tuleb see eemaldada nii ruttu kui võimalik. See ei pruugi olla kõige lihtsam toiming. Esiteks on nad väga väiksed – kõige sagedamini inimest hammustavate puukide pikkus ulatub kõigest millimeetrini, täiskasvanud puuk võib olla kuni nelja millimeetri pikkune. Teiseks kinnituvad puugi kärsa kidad tugevasti nahka.

Foto: PIXABAY

Puuki on kõige parem eemaldada puugipintsettide või puugieemaldajatega. Nendega saab puugist õrnalt, teda liiga kõvasti pigistamata kinni haarata ning putukas tervena eemaldada. Võtke puugist kinni võimalikult naha lähedalt ning tõmmake teda aeglaselt ja ettevaatlikult ülespoole. Püüdke puuki võimalikult vähe pigistada ja ta tervena kätte saada. Pärast puugi eemaldamist oleks hea puhastada hammustuspiirkond desinfitseeriva ainega.

Kuidas nakkust ära tunda

Puugihammustus ei vaja ravi, välja arvatud siis, kui teil tekivad haigussümptomid. Kui aga hammustuse

kohal levib lööve või ilmnevad n-ö gripinähud, nagu valu, palavik ja väsimus, pöörduge arsti poole. Need võivad olla puukborrelioosi tunnused. Tavaliselt ilmuvad need 3–30 päeva pärast puugihammustust. Tüüpiline varane haigustunnus on laienev lööve või mitmed punased laigud, mis asuvad sageli keha painutuspindadel või karvadega kaetud piirkondades. Infektsioon võib põhjustada ka lümfisõlmede turset. Laienev lööve võib olla täiesti valutu või sügeleda ja olla tundlik. Kõigil patsientidel ei ole lööve ringjas, see võib olla ka teistsuguse kujuga.

Puukentsefaliit, mida esineb harvem kui puukborrelioosi, võib samuti alata gripilaadsete sümptomitega, järgnevad haigusnähud on aga sageli rasked ja kauakestvad. Algus võib olla tagasihoidlik – kerge palavik, halb enesetunne, peavalu, lihasevalud, iiveldus, isutus, seedehäired, ülemiste hingamisteede katarri nähud. Nädala jooksul need kaebused kaovad, haige paraneb. Ühel kolmandikul nakatunutest tekib 2–8 päeva jooksul, vahel ka kuni 20 päeva hiljem uus kehatemperatuuri tõus, millega kaasnevad tugev peavalu, iiveldus, oksendamine, valgusekartus, kuklakangestus, uimasus ja üldine halb enesetunne. Kujuneb välja peaaju- ja ajukelmepõletik. Puukentsefaliidile ei ole ravi, kuid selle sümptomeid saab leevendada. Haiguse läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse, mistõttu tulekski lasta end vaktsineerida.

Müüdimurdja

Rahvapäraseks võtteks on puugi määrimine enne väljatõmbamist näiteks petrooleumi, tärpentini, bensiini või õliga. Sellega aga põhjustatakse puugile hapnikupuudus, mis sunnib teda hammustusavasse oksendama, suurendades borrelioosi nakatumise ohtu.

Puuki ei tohi tagakehast pigistada ega kõrvetada, samuti ei ole vaja puuki väljatõmbamise ajal kruvida ega keerata. Sellega võib samuti suurendada haigustekitajate sattumist hammustuskohta.

On levinud valearusaam, et puugid kukutavad ennast ohvrile puu otsast. Puugid varitsevad tavaliselt pikematel rohukõrtel, ent ei roni puudele ega põõsastele. Need pisikesed parasiidid ootavad kannatlikult, et mõni loom lähedusse satuks. Puuk tunneb liikuva keha soojust ning ilmselt ka lõhna ja ronib kiiresti ohvrile.

Vahel arvatakse, et borrelioosi võib nakatuda ka talupiima juues, niisamuti sääsehammustusest või lemmiklooma paitades. Seegi ei vasta tõele.