AASTA NAISKODUKAITSJA RUTH MAADLA: „MIS VÕIKS VEEL PAREM OLLA SELLEST, KUI SU TÖÖ ON SU HOBI?“

AASTA NAISKODUKAITSJA RUTH MAADLA: „MIS VÕIKS VEEL PAREM OLLA SELLEST, KUI SU TÖÖ ON SU HOBI?“

Tänavusest aasta naiskodukaitsjast on saanud Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna instruktor, kelle tööks ja hobiks ongi Naiskodukaitse.

Tekst: MARELI NIELSON

Naiskodukaitse rändkarikas rändas ühest Lõuna ringkonnast teise, nimelt valiti nüüd selle aasta naiskodukaitsjaks Võrumaa ringkonna Võrujaoskonna liige Ruth Maadla, kellele Naiskodukaitse on nii töö kui ka hobi.

Kui naiskodukaitsja miinimumnõudeks on osaleda 48 tundi aastas, siis aasta naiskodukaitsja vabatahtlikud osalustunnid jäävad 500 ja 600 vahele. Ruth ütleb, et tema ainsaks ja suureks kireks ongi Naiskodukaitse ning muudeks hobideks tal eraelu kõrvalt enam aega ei jätku. Naise sõnul on organisatsioon nii multifunktsionaalne, et suudab kompenseerida kõik vaba aja tegevused. Küsimusele, kuidas tal aasta jooksul nii palju osalustunde kogunes, vastab Ruth, et ta on alati nõus osalema, kui kuskil on inimene puudu, aga tema ajakavaga see kuupäev ja kellaaeg klapib.

Varem töötas Ruth Kaitseliidus valvurina, kuid juunikuu algusest on ta Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna instruktor. „Ma niikuinii panustasin vabatahtlike tundidega nii palju, on nagu kaks ühes,“ sõnab Ruth. „Saan veel rohkem panustada ja selle eest makstakse palka kah. Mis võiks veel parem olla kui see, et su töö on ka sinu hobi?”

Instruktori töökohta iseloomustab ta kui väga põnevat, paljude erinevate süsteemide ja andmebaaside ning rohke paberitööga ametit, mis on kummutanud tema varasema arusaama, et instruktorid käivad ainult üritustel kaasas, täidavad mõne paberi ja annavad natukene ülespoole aru ka. Ometigi meeldib talle uus amet väga ja naljatledes ütleb ta, et üritab anda endast parima, et motiveerida liikmeid nii piitsa kui ka präänikuga. Naise sõnul on väiksema ringkonna eelis, et igaühega saab personaalselt suhelda ja talle tema olulisust organisatsioonis meelde tuletada. „Inimestel on vaja pidevat teadmist, et nad on kasulikud. Kõigil on motivatsioon olemas, aga seda tuleb aidata välja tuua,“ sõnab Ruth.

ORGANISATSIOONI KÜLGETÕMBEJÕUD

Ruth soovis juba ammu organisatsioonis kaasa lüüa, kuid ometigi kulus tal pikalt aega, et esitada avaldus, tervisetõend ja leida soovitajad. Tema sõnul vajavad sellised asjad eraldi tegutsemist, mida on aga kiire elutempoga inimesel kooli kõrvalt raske leida. Ruth ütleb, et motivatsioon peab olema endal olemas, kuid seda tuleb natuke utsitada. Kuus aastat tagasi saigi temast naiskodukaitsja. „Ma olen üpris patriootlik inimene olnud, Eesti riigi püsimajäämine on tähtis meile kõigile ja meil ei ole teisi selliseid organisatsioone, kus oma patriotismi rakendada. Naiskodukaitses on selleks võimalus. Võimalus uusi asju õppida ja vaba aega sisustada – muidugi kui seda on.“

Kui avaldust esitades ei teadnud ta veel täpselt, millega organisatsioon tegeleb, teeb ta nüüdseks väga hästi vahet jaoskonna ja ringkonna erinevustel, teab, millisest relvast ta parasjagu laseb või kuidas organisatsiooni ja tegevuste tehnilisi sõnu õiges kontekstis kasutada. Naiskodukaitse on andnud talle uusi teadmisi militaarvaldkonnas, inimestega suhtlemises, teiste motiveerimises, lisandunud on oskust ise hakkama saada ja koduste varudega arvestada ning organisatsioon on loonud talle ka võimaluse õppida ja praktiseerida asju, milleks tavainimesel võimalus puudub.

Naine meenutab eelmise aasta suurt tormilainet Võrumaal, kui elektrijaamal lendas katus pealt ja tema pidi oma metsas asuvas majas kolm päeva ilma elektrita vastu pidama. Ruthi sõnul suutsid nad selles olukorras väga hästi toime tulla, sest tänu Naiskodukaitsele on tal alati eluks vajalikud varud olemas.

NAISKODUKAITSE KUI KUTSUMUS

Aasta naiskodukaitsjat motiveerib aina uute teadmiste saamine ning tegevused, mida Naiskodukaitse pakub. Ruth alustas toitlustamisest, aga ta on ise aktiivne olnud ja jõudnud nüüdseks tegutseda päris mitmes valdkonnas. Ta on osalenud paljudel õppustel ja õppepäevadel ning löönud kaasa spordivõistlustel.

„Sporditeema ei kõnetanud mind alguses üldse, ma ei tegelenud spordiga. Siis tekkisid tutvused spordigrupis ja kui oli vaja, et keegi ringkonna eest võistlema läheks, läksin. Alguses tulemusi ei tulnud, aga sedamööda, kuidas kohad paranesid ja teadmised lisandusid, tekkis hasart ennast uuesti proovile panna,” räägib ta.

Ta meenutab kõige õudsemat kogemust, oma esimest võistlusmatka, milleks oli külma ja lumise ilmaga Utria dessant. Siiani mõtleb ta endamisi, mida nad küll seal tegid ja mida pidid läbi elama, et täita oma peamine eesmärk ja lõpuni jõuda. Samuti jõuti fi nišisse Admiral Pitka luurevõistlusel, kus saavutati naiste seni parim koht, 10.

„Siin on see vahe, et paljud mehed lähevad rajale mõttega nui neljaks esimeste hulka jõuda,“ ütles Ruth. „Meie, naised ei eelda, et tuleme esikolmikusse – kahjuks. Äkki kunagi tulevikus. Meil on põhiline, et me peaksime lõpuni välja, seetõttu oleme alguses jõuvarudega arvestavamad.“ Naise sõnul on eriti kurb vaadata, kuidas mehed alguses pingutavad liialt palju ja lõpuks energiapuuduse tõttu katkestavad.

Alates 2018. aasta õppusest Siil kuulub Ruth rohelisse üksusesse ja on nüüdseks läbinud nii sideõppe kui ka laskur-sanitari koolituse. Meditsiini ei loe ta küll oma meelistegevuseks, sest suure empaatiavõimega inimesena oli tal esialgu raske vaadata veriste haavatute pilte ja videoid, kuid ometigi peab ta seda oskuseks, mida ta vajadusel kindlasti rakendaks.

„See, et ma kedagi mingi nõelaga torgin – see on ju valus, see on nii valus! Pigem eelistaksin süüa teha või relvaga metsas olla, aga kui vajadus tekib, siis tuleb neid oskusi rakendada,” kinnitab Ruth.

Kuigi aktiivsed naiskodukaitsjad jõuavad igale poole, tuli Ruthile suure üllatusena, et tema jõudis lausa Eesti Vabariigi aastapäevapidustustele. Naine ütleb, et sellisel üritusel osalemisest ei oleks ta osanud unistadagi, veel vähem sellest, et olla üks presidendi kutsututest. Eesti Vabariigi presidendi kätt suruda ja kohapeal kontserti vaadata oli äge ja uhke tunne. Pealegi kohtas ta vastuvõtul ka tuttavaid, kellega paar sõna juttu vesta.

„Mulle väga meeldis, kontsert oli väga ilus. Nägime seda küll video vahendusel, sest Viljandis pole suurt saali. Kuid sai ennast lille lüüa ning naistele see ikka meeldib,“ meenutab Ruth presidendi vastuvõttu.

KOOSTÖÖD TEHES SAAME ALATI HAKKAMA

Ruth väärtustab Naiskodukaitset ja siinseid inimesi ning peab lugu igaühest, kes leiavad aega organisatsiooni panustamiseks. Naise sõnul saavutavad naiskodukaitsjad kõik soovitu, kui nad teevad omavahel koostööd ja üksteist toetavad. Ta hindab üle kõige inimesi, kes kuuluvad organisatsiooni ja sellesse väga palju panustavad.

Ruthi sõnul annavad just teiste naiskodukaitsjate tegemised ja saavutused talle motivatsiooni, mis ajendab teda veelgi enam pingutama.

Aasta naiskodukaitsja hinnangul on tähtis ka see, et su oma lähedased mõistaksid organisatsiooni panustamise tähenduslikkust. Ruthi sõnul on temal täpselt selline elukaaslane olemas ja ta tänab teda kogu südamest.

Foto: Mareli Nielson