Armee kaitsevestidest II - Vene vestid 1950ndatest Krimmi "roheliste mehikesteni"

Armee kaitsevestidest II - Vene vestid 1950ndadest Krimmi „roheliste mehikesteni“

Artikli esimeses osas oli juttu sõdurit kaitsevestide arengust alates antiikajast. Teine osa keskendub külma sõja aegsetele NSV Liidu vestidele.

Tekst: HEIKKI KIROTAR, Snaiprigild

Mõned olulised põhimõtted, mida tuleb arvestada armee kaitsevestidest rääkides: tänapäevased armee kaitsevestid jagatakse 3–4 kilo kaaluvateks killuvestideks ehk põhivestideks ja 6–25-kilosteks kuulivestideks, olenevalt lisaelementide arvust; kaitsevestid on reeglina moodulvestid, põhivestile lisatakse kaitseelemente vastavalt ohutasemele; armee kaitsevestide jäigad kuulikaitseplaadid on tavaliselt NIJ tasemel III ja IV ning iga plaat kaalub 1,5–3,5 kg; kaitsevestide kasutamist piirab keskmise sõduri kandevõime, mis on 20–24 kg.

Esimesed vestid ameeriklaste eeskujul

Tänu koostööle Hiina, Korea ja Vietnami kommunistidega ei saanud Nõukogude Liidus märkamatuks jääda, et ameeriklased kasutasid Korea ja Vietnami sõdades laialdaselt kaitseveste. Koos sõjasaagiks saadud lääne varustusega jõudsid Nõukogude inseneride kätte ka ameeriklaste kaitsevestid. Nagu ikka, asuti ideid usinalt kopeerima ja edasi arendama. Meenutame, et nii Koreas kui ka Vietnamis kasutasid ameeriklased tugevast nailonist kaitseveste, millele olid õmmeldud sisse väikesed kõvad plaadid.

1957. aastal võeti Nõukogude Liidus piiratud kasutusele kaitsevest 6B1, mis ei osutunud eriti edukaks. Nailonist ja osaliselt kattuvate väikeste alumiiniumplaatidega tugevdatud veste toodeti erinevatel andmetel 1000–1500 komplekti. Need pidid kaitsma kandja ülakeha eest ja tagant kildude ning 50 m kauguselt lastud püstolkuulipilduja PPŠ kuulide eest. Neid vestekasutati Afganistanis sõdinud Nõukogude armee üksustes veel 1980ndatel, kuid masstootmist ei alustatudki. 1950ndatel ja 1960ndatel valmistati veel mõned kaitsevestide katsepartiid, peamiselt KGB ja riigi tippjuhtide tarbeks. 8–12 kg kaaluvaid ja parimal juhul püstolkuulipilduja kuuli eest kaitsvaid kaitseveste peeti sõduritele liiga raskeks ja kohmakaks ning võib-olla oli üksikvõitleja kaitsmine ebaoluline olukorras, kus sõda kavatseti pidada massihävitusrelvadega.

6B3flora vestid Vene dessantväe harjutusel 2008. aastal

RU.SPETSNAZ.SU

Vestid miilitsale

1970ndatel hakati otsima siseministeeriumile ehk miilitsatele ja sisevägedele sobivat kaitsevesti, mille esimene mudel sai koodi ä ZT-71 ja täiustatud mudel koodi ä ZL-74. Neid veste jäi pärast NSV Liidu lagunemist vähesel hulgal ka Eesti politseile ja need leidsid parema puudumisel ka esimestel aastatel kasutamist.

Miilitsa kasutuses olnud vestid olid tavaliselt halli kattega nagu miilitsamunder. Uuemat vesti valmistati ka rohelisena, sest sõjavägi hakkas selle vastu huvi tundma ja rohelist tooni peeti armeele sobivamaks. Tegelikult kasutasid rohelisi veste ka miilits ning siseväed. Vest kaalus 10 kilo ja aramiidkangale oli needitud hulgaliselt väikesi ümmargusi titaanplaate.

Ehituselt meenutas uus kaitsevest keskaegseid soomusveste, kus rõngassärkidele kinnitati metallplaate. Ka see vest pidi kaitsma rindkeret löökide, kildude, torgete ja TT-püstoli kuulide eest.

1957. aastal võeti Nõukogude Liidus piiratud kasutusele kaitsevest 6B1, mis ei osutunud paraku edukaks

RA.SPETSNAZ.SU

Uusi kaitseveste Afganistani sõjaks

Pärast Afganistani sõja algust saadi aru, ei vägedele on kiiresti vaja kaitsevesti. Mudel 6B2 töötati välja paari kuu jooksul. Kaitsevest koosnes mitmekihilisest aramiidkangast ja selle peale kinnitatud õhukestest, 1,25 mm paksustest titaanplaatidest ning pidi pakkuma kaitset kildude ja püstolikuulide eest. Sõjas saadi kiiresti aru, et kaitse ei olnud piisav, sest alla 5 kg kaalunud vest ei suutnud peatada isegi mõnesaja meetri kauguselt lastud automaadi AKM kuuli.

Pärast Afganistani sõja algust saadi aru, ei vägedele on kiiresti vaja kaitsevesti. Paari kuu jooksul töötati välja mudel 6B2, mis paraku ei pakkunud sõdurile lahingutegevuses piisavat kaitset

RED-ALLIANCE.NET

Kiiresti korraldati uute kaitsevestide 6B3 ja 6B4 tootmine. 6B3 kaitseplaadid vahetati ümber oluliselt tugevamate, 6,5 mm paksuste titaanplaatide vastu, mis kaitsesid 10 m kauguselt lastud automaadi AKM kuuli eest. Kuulikaitseplaadid muutsid vesti oluliselt raskemaks, endise 5 kg asemel kaal kolmekordistus. Põhivest kaalus alla 4 kilo, kuid selle peale kinnitati 24–28 titaanplaati, millest igaüks kaalus 380 grammi. Vesti kogukaal oli seega 12–14 kg. See oli kuumas kliimas ja nappivate joogiveevarudega võitlejatele ränk koorem ning sõdurid hakkasid koorma kergendamiseks omavoliliselt seljakaitseplaate eemaldama või vahetama.

1970ndatel hakati otsima siseministeeriumile ehk miilitsale ja sisevägedele sobivat kaitsevesti, mille esimene mudel sai koodi ŽZT-71

RA.SPETSNAZ.SU

Huvitav detail nende Nõukogude kaitsevestide juures oli väikeste metallist või keraamiliste kaitseplaatide eelistamine. Kergelt kaardus titaanplaadid olid mõõtmetega 120x105 mm ja need olid paigutatud ühekaupa vesti peale väikestesse taskutesse. Titaan on teatavasti terasest kergem tugev metall, kuid titaanplaatide tootmisel oli probleeme materjali kvaliteediga. Ilmselt metallivalu või töötlemise käigus tehtud vigade tõttu olid eri partiide plaadid erineva tugevusega. Plaatide tegelik vastupidavus kuulitabamusele oli erinev. Afganistani sõjast on teada juhtumeid, kus kuul läks kaitsevestist läbi, kuid aastakümneid hiljem on võimatu öelda, kas viga oli plaadi materjalis või tulistati näiteks sama kaliibriga vintpüssist, mille kuuli kineetiline energia on oluliselt suurem.

Kõvad kuulikaitseplaadid olid osaliselt kattuvad ja katsid koos 30x40 cm suuruse kilbi, suuremal vestil oli veel kaks lisaplaati alaselja ja -kõhu kaitseks. Seega rippus kaitsevesti esi- ja tagakülgedel 4,6–5,3 kg titaani ning mõned kilod padruneid ja käsigranaate. Kui 6B2 oli ainult kaitsevest, siis vestile 6B3 lisati ette neli salve- ja selja peale neli käsigranaaditaskut lahingumoona hoidmiseks. Vesti rinnal ja seljal oli veel kaks suuremat varustusetaskut. Rinnatasku oli algselt mõeldud gaasimaski ja seljatasku raadiosaatja kandmiseks, kuid sõdurid kasutasid neid loominguliselt. Tavaline oli panna esimesse taskusse veepudel ja kuivikuid, et pikemal rännakul oleks neid hea võtta, ning tagumises taskus kanti näiteks suuremat toidupakki, telkmantlit või vahetusriideid.

Rohelise kattega vesti 6B3 eestvaade. Võrreldes oma eelkäijaga kaalus uus mudel kolm korda rohkem

RA.SPETSNAZ.SU

Head vestid olid sõduritele liiga rasked

1985. aastal valminud kaitsevesti 6B3 järgmine versioon 6B3TM ja katsevest 6B4 püüti muuta kergemaks, vähendades aramiidkangakihte seljal ja asendades kuulikaitseplaadid oluliselt õhemate ja kergemate, 1,25 mm paksuste ja 80 grammi kaaluvate titaanplaatidega. Vesti tagaosa kaitses kandjat praktiliselt ainult kildude eest. Selg kaeti plaatidega ainult osaliselt (üksnes selgroog ja neerud), sest kasutati seitset kerget plaati endise 12 raske asemel.

6B3 vesti titaanplaatide taskud. Et vest oli võrdlemisi raske, meeldis sõduritele Afganistani sõjas plaate omavoliliselt taskutest eemaldada

RA.SPETSNAZ.SU

Sellega kergendati vesti mitme kilo võrra (9–10 kiloni), kuid selja kaitse oli oluliselt nõrgem, mida vastased peatselt teada said ja võimalusel selga sihtisid. Afganistani veteranid meenutavad, et kaitsevestid istusid selga suhteliselt halvasti. Esiosa oli seljaosast mitu kilo raskem tugevama soomuse ja salvetaskutesse topitud laskemoona pärast ning kui vesti küljerihmasid ei pandud korralikult kinni, rippus vest lühematel võitlejatel põlle kombel põlvini.

Miilitsale ja sisevägedele mõeldud kaitsevesti ŽZT-71 täiendatud mudeli ŽZL-74 titaanplaadid

FOORUM.GUNS.RU

Moodulvest 6B5

Aastal 1986 leiti, et kõige mõistlikum on luua ühtne kaitsevest, millel ühele põhivestile kaitseplaate lisades saab koostada erineva kaitsetaseme ja kaaluga kaitseveste. Sama üldpõhimõte on nende kaasaegsetel lääne vestidel. Loodi mudel 6B5, millel on üheksa väikeste erinevustega versiooni. Neid veste toodeti 1998. aastani. Kui varem olid kaitsevestid rohelised, toodeti nüüd rohkem laigulisi veste, et need sobiksid paremini laiemalt kasutusele võetud laigulise mundriga.

Modifikatsioonid olid: 6B5-11 oli 3 kg kaaluv kerge killuvest tagalateenistusele; 6B5-12 oli 5 kg kaaluv kerge kaitsevesti 1,25 mm paksuste titaanplaatidega tagalateenistusele ja suurtükiväelastele; 6B5-13 kuni 6B5-15 olid 11-kilosed tavalised jalaväelase kaitsevestid, kaitsesid nii eest kui ka tagant automaadi AK-74 kuulide eest; 6B5-16 kuni 6B5-19 olid 6–7 kg kaaluvad vestid titaanist või keraamiliste plaatidega. Neid jagati peamiselt eriüksustele, õhudessantvägedele ja merejalaväele.

Vesti 6B4 eestvaade, õlapealsed granaaditaskud, kubemekaitse avatuna, tagantvaade ning keraamiline plaat ja plaaditaskud

RU.SPETSNAZ.SU

Vesti 6B4 eestvaade, õlapealsed granaaditaskud, kubemekaitse avatuna, tagantvaade ning keraamiline plaat ja plaaditaskud

RU.SPETSNAZ.SU

Vesti 6B4 eestvaade, õlapealsed granaaditaskud, kubemekaitse avatuna, tagantvaade ning keraamiline plaat ja plaaditaskud

RU.SPETSNAZ.SU

Vesti 6B4 eestvaade, õlapealsed granaaditaskud, kubemekaitse avatuna, tagantvaade ning keraamiline plaat ja plaaditaskud

RU.SPETSNAZ.SU

Vesti 6B4 eestvaade, õlapealsed granaaditaskud, kubemekaitse avatuna, tagantvaade ning keraamiline plaat ja plaaditaskud

RU.SPETSNAZ.SU

Aastal 2000 lõpetati kaitsevestide 6B5 jagamine allüksustele. Nende tootmine oli lõppenud juba 1998. aastal, kuid veste kasutatakse kuni nende kulumiseni ja need on kindlasti ka praegu mõnes tagalaväeosas kasutusel. Kõikidel vanematel Nõukogude kaitsevestidel olid küljed lahtised ja paljudel ka seljaosa halvemini kaitstud, mida vastased püüdsid ära kasutada, sihtides võimalusel selga ja külgedesse.

Sama perioodi lääne kaitsevestide kaitsetase ja lisaplaadid olid sarnase kaalu ja kaitseastmega. Näiteks Ameerika ranger’ite 1990ndatel kasutatud Ranger Body Armour kaitsevesti III klassi kuulikindel plaat kaalus 3,5 kg ja kaitses 25x30 cm suurust pinda. Vest koos lisaplaatidega kaalus küll vaid

11 kg ehk oli 2–4 kg kergem, kuid kattis oluliselt vähem. Ranger’id kogesid Muqdisho tänavalahingutes, nagu Nõukogude väed Afganistanis, et selja kaitse peab olema korralik.

Kaitsevest 6B5 oli kasutusel Itškeerias

RU.SPETSNAZ.SU

Krimmi vallutamise halvad üllatused

Venemaal algas suurem armee moderniseerimine 2008. aastal. Koos uute vormielementidega on võetud kasutusele ka uued kaitsevestid, mis tekitavad lääneriikide armeedes palju murelikke mõtteid. Kui senini elati teadmisega, et Vene kaitsevestid olid lääneriikide omadest halvema kaitsetasemega, siis enam see nii ei ole. On isegi väiteid, et venelaste uued kaitsevestid ja -kiivrid on lääneriikide varustusest paremad, st tugevamad ja kergemad.

Laigulisest kangast kaitsevesti 6B5-19 eestvaade

RU.SPETSNAZ.SU

Uue kaitsevesti 6B43 kõvad kaitseplaadid on kuni GOSTi 6. klassi omad ehk võrdsed NIJ IV klassiga ja Vene vestid kaitsevad lääne vestidest suuremat kehapinda.

1986. aastal leiti, et kõige mõistlikum on luua ühtne kaitsevest, nii et ühele põhivestile kaitseplaate lisades saaks koostada erineva kaitsetaseme ja kaaluga kaitseveste. Loodi mudel 6B5, millel oli üheksa väikeste erinevustega versiooni

RU.SPETSNAZ.SU

USA vestide arengust ja tänapäevast kirjutan pikemalt järgmises Kaitse Kodus!, ka ootavad käsitlemist uuemad Vene kaitsevestid.

Sisevägede luurajad 2008. aastal Lõuna-Osseetias. Tagumisel mehel seljas kaitsevest 6B4

RA.SPETSNAZ.SU