SILD ÜLE VAEVAVETE

SILD ÜLE VAEVAVETE

Käimas on II maailmasõja viimased päevad. Ootamatult avastavad mõlemad sõdivad osapooled viimase õhkulaskmata silla. Remageni silla.

Tekst: GUNNAR VASEMÄGI

Loomulikult hakkavad nii sakslased kui lääneliitlased mainitud sillakese vastu elavat huvi tundma. Üks pool on vägagi huvitatud silla sodikslaskmisest, teine aga alalhoidmisest. Ja siis lähebki lahti ... Kogu aktsiooni valgustatakse nii sakslaste kui liitlaste poolt vaadelduna, mis on huvitav. Väga paljud filmid seda rada ei käi. Ikka on üks pool „hea” ja teine „paha”.

„The Bridge at Remagen“ on valmis saanud 1969. aastal, režissööriks John Guillermin. Stsenaariumi kirjutasid Richard Yates, William Roberts ja Roger Hirson. Suuremates rollides astuvad üles George Segal (leitnant Phil Hartman), Robert Vaughn (major Paul Kreuger), Ben Gazzara (seersant Angelo) ja paljud teised selle aja näitlejad.

George Segal on elu jooksul korjanud nii Kuldgloobuseid kui ka muid auhindu, sama on suutnud Vaughn ja Gazzara. Kõik nad teevad ka selles filmis suurepäraseid osatäitmisi. Guillermin režissöörina on samuti olnud küllalt viljakas – 40 filmi kontol. Eesti kinodesse on tema töödest kindlasti jõudnud paar King Kongi filmi ja tõenäoliselt veel ühtteist. Aga sõjafilme teha mees oskas, kasuks võisid tulla ka kogemused teenistusest RAFis, kus ta tegeles dokumentaalülesvõtetega.

Nagu eespool juba mainitud, püüab film näidata asjade kulgu küllaltki ausalt mõlema poole vaatekohast. Nii ei ole osapooled päris mustad ja valged, head ja pahad. Võib täiesti aru saada Saksa poole motiividest, aga ka lääneliitlaste askeldamisest. Valitsevad elulised pooltoonid ja vaataja võib valida selle poole, kumb talle meeldib.

Kogu mürgel keerleb niisiis ühe silla ümber. Ühest küljest on sakslastel suur huvi sild vastu taevast lasta, teisalt uitab suur ports germaani sõdalasi täiesti valel pool jõge ning väga mõistlik oleks need mehed kuidagiviisi vastaskaldale toimetada. Ja selleks sobib sild. Viimane, mida pole veel õhku lastud. Liitlastel ei ole siinjuures mingeid kahtlusi ega kõhklusi, sild tuleb enda kätte võtta nii kiiresti, kui kannatab, muidu teevad sakslased silla katki. Saksmannidel jällegi on mõttetööd maa ja ilm. Tahaks kangesti silla puruks lasta, aga tahaks nagu ka sõdureid evakueerida. Senikaua oleks silda justkui vaja kaitsta, kuid kõik, kes vähegi said, on jalga lasknud või kuhugile kadunud. Ornungist pole suurt midagi järel, kui major Kreuger ühel hetkel avastab, et paberil on tal silla kaitsmiseks 1600 meest, aga tegelikult nii 200 tuuris. Ühesõnaga, keeruline. Paari kuu pärast pole ka Saksamaad enam olemas, aga sel hetkel seda veel ei teata. Samuti pole veel välja tulnud see, millega kuskil sõjamoonavabrikus on hakkama saanud kiuslikud poolakad, ja kõik muu, mis kangesti kipub metsa poole minema. Asjade käigule annab vunki juurde sakslaste staap, kus asjameestel on toimuva kohta oma arvamus. Üldiselt leitakse, et ühest major Kreugerist on silla juures askeldamiseks maa ja ilm ning mingeid reserve talle ei anta. Las mõtleb omale ise reservid välja.

Kuigi filmis on hulgaliselt näha mitmesugust sõjatehnikat (ja nende masinavärkide autentsuse kohta ei oska ma väita mitte kui midagi), on filmiloojad leidnud mahti stsenaariumisse sisse kirjutada piisavalt psühholoogilisi momente. Näiteks episood, kus läbi binoklite põrnitsevad teineteist kaks vastast: silla kaitset organiseeriv major Kreuger ja äsja oma pundiga jõe äärde saabunud leitnant Hartman.

Mitmetitõlgendatavaid seiku filmis jätkub. Kasvõi see, kui linna tunginud ameeriklasi hakkab tulistama väike poiss ning ameeriklased lasevad ta maha. Eks võta siis kinni, kes on siin hea, kes paha. Ka on selles filmis ilmselge, et kui keegi tormab lahingu käigus tasku ajama hästi läikivat portsigarit, saab ta tina. Ning seda pigem varem kui hiljem.

Oma osa saavad ka suuremad sõjaväelised ülemused ja seda mõlemalt poolelt. Kes demonstreerib ennast ogarate otsuste generaatorina, kes saab rumaluste vatramise eest omade käest lihtsalt natuke tappa. On nii vaprust, agarust kui ogarust nii ühel kui teisel poolel. Filmi teeb heaks soov näidata olukorda mõlema vastase silme läbi. Ei ole nii, et kes võidab, see ongi hea. Ja üldiselt on meeldiv, et kangelased ei ole kuulikindlad, kuigi kohati kipub leitnant Hartman tõestama vastupidist.

Tegemist on ikkagi sõjafilmiga, aktsiooni ja möllu on üksjagu. Sõidetakse tankiga, tehakse kahurist pauku – nii, nagu peab. Ei ole küll spetsialist, kuid alguskaadrites nähtav tankikolonn rallis ringi ikka väga suure kiirusega. Tundub, et originaalkiirus jäi filmimeestele lahjaks ja keegi kaval pani filmilindi selle koha peal väheke kiiremini käima. Noh, ega ma tegelikult väga täpselt ei tea, kui kiiresti need asjandused sõita suudavad, ja spetsiaalselt filmivigu üles otsida ning näpuga rida ajada ei viitsinud ka.

Film on nauditav. Väga hea film, ütleksin isegi. Stsenaarium pole laita, lavastaja on teinud korraliku töö, ka näitlejad pole seanahka vedanud. Kokku peaaegu kaks tundi kvaliteetselt veedetud aega.

„Omad või vaenlased?” küsib major Kreuger filmi lõpus taevas lennukeid silmitsedes.

„Vaenlased.”

„Aga kes ikkagi on vaenlased?” jätkab Kreuger.

Ning liitlaste poolel:

„Härra Hartman, kellelt saite selle portsigari?”

„Sõbralt.”

Tegu on aga Kreugeri portsigariga, mille viimane kuhugi maha pillas ning Hartman juhuslikult leidis.

Selliseid kahetiolekuid tekib põhivastastel Kreugeril ja Hartmanil järjepanu. Sel ajal, kui ülejäänud tegelased sõdivad või omi asju ajavad, kipuvad need kaks selli aegajalt filosoofi nägu pähe tegema. Mis parata, ikkagi peategelased.

Viskaks siis paar punkti ka. Kuigi film on hea, isegi väga hea, ei pannud siiski maksimumi. Mõnest asjast jääb siin-seal pisut puudu, kuid puudujäägid on minimaalsed.

Bridge at Remagen (1969)

Osades: George Segal, Robert Vaughn, Ben Gazzara

Lavastanud: John Guillermin

1 tund ja 55 minutit

Punktid filmile kümne palli skaalas:

Idee: 9

Teostus: 9

Näitlejatööd kokku: 9

Lavastajale: 9

UNITED ARTISTS