Sild üle vaevavete Käimas on II maailmasõja viimased päevad. Ootamatult avastavad mõlemad sõdivad osapooled viimase õhkulaskmata silla. Remageni silla.
George Segal on elu jooksul korjanud nii Kuldgloobuseid kui ka muid auhindu, sama on suutnud Vaughn ja Gazzara. Kõik nad teevad ka selles filmis suurepäraseid osatäitmisi. Guillermin režissöörina on samuti olnud küllalt viljakas – 40 filmi kontol. Eesti kinodesse on tema töödest kindlasti jõudnud paar King Kongi filmi ja tõenäoliselt veel ühtteist. Aga sõjafilme teha mees oskas, kasuks võisid tulla ka kogemused teenistusest RAFis, kus ta tegeles dokumentaalülesvõtetega. Nagu eespool juba mainitud, püüab film näidata asjade kulgu küllaltki ausalt mõlema poole vaatekohast. Nii ei ole osapooled päris mustad ja valged, head ja pahad. Võib täiesti aru saada Saksa poole motiividest, aga ka lääneliitlaste
GUNNAR VASEMÄGI
filmiarvustus
Tekst: GUNNAR VASEMÄGI
Loomulikult hakkavad nii sakslased kui lääneliitlased mainitud sillakese vastu elavat huvi tundma. Üks pool on vägagi huvitatud silla sodikslaskmisest, teine aga alalhoidmisest. Ja siis lähebki lahti ... Kogu aktsiooni valgustatakse nii sakslaste kui liitlaste poolt vaadelduna, mis on huvitav. Väga paljud filmid seda rada ei käi. Ikka on üks pool „hea” ja teine „paha”. „The Bridge at Remagen“ on valmis saanud 1969. aastal, režissööriks John Guillermin. Stsenaariumi kirjutasid Richard Yates, William Roberts ja Roger Hirson. Suuremates rollides astuvad üles George Segal (leitnant Phil Hartman), Robert Vaughn (major Paul Kreuger), Ben Gazzara (seersant Angelo) ja paljud teised selle aja näitlejad.
70
7 | 2017
