VIIS PÄEVAAJAKIRJANDUST

VIIS PÄEVAAJAKIRJANDUST

Esimese hooga ei osanudki oodata, mis siis saama hakkab. „5 Days of War“ on filmi nimeks, tootjaks sildi peale vaadates nii USA kui Gruusia, väljastusaasta 2011, sisuks ajakirjanike töö konfliktipiirkondades.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Lugu räägib siis Ameerika žurnalistist, kes on lugusid teinud nii ühest kui teisest konfliktikoldest. Mees on näinud kolleege-ajakirjanikke tule all pihta saamas ja suremas, kõike, mis selle eluohtliku tööga paratamatult kaasas käib. Nii satub mees Vene- Gruusia konflikti selle algusfaasis. Tema ja kaameramehe toimetamistega liitub kohalik tibi ning omi asju ja reportaaže tootev konkureeriv ajakirjanik Dutchman.

Kirjade järgi on tegu jah USA–Gruusia ühistööga, kuid väga huvitaval kombel on kogu produktil kõva soome taust. Režissööriks on Renny Harlin (Renny Lauri Mauritz Harjola), stsenaristiks Mikko Alanne, mõlemad eht soome mehed, kes on leidnud Ameerikas kinematograafilise varjupaiga.

Idee on olnud režissööril ju hea ja aus: teha film ajakirjanike raskest tööst keset sõjapidamist. Alustatud on idee vormimisega pildiks, kuid valmis on saanud segane virvarr. Kõige segasemad olid lahingustseenid, kus käis üks igavene rahmeldamine, milles polnud ei aru ega otsa. Lisaks on lavastajale kangesti meeldinud suuremat sorti sõjatehnika. No seda ikka on. Lennumasinad kuuluvad ilmselt tegijate eriliste lemmikute hulka, neid on lendama pandud ikka hulgim. Nii lennukeid kui koptereid, mida vaid soovid. Tehnikahuvilistel igav ei hakka. Mi-24 on ju igavesti tänuväärne lennumasin, millelt rakette tulistades on tore üksikut inimest küla vahel taga ajada.

Ajakirjanike tegevus on tunduvalt paremini lahti kirjutatud, lisaks valgustatakse peategelase Thomas Andersi (Rupert Friend) traagilist elusaatust. Kõik on üsna okei, kuni mister Anders muutub mingitel hetkedel natuke liiga surematuks. Ma mõistan, see on üks tõsine peategelane, kes kannatab tünnide viisi alkoholi sisse kallata ega jää purju, aga mis liig see liig. Pealegi askeldab kogu möllus ringi Andersi hea tuttav grusiinist sõjamees kapten Avaliani (Jonathon Schaech), kelle kujul on kõvemast puust hea tegelane juba olemas, milleks siis Andersit veel koormata.

Val Kilmerit näeme filmis kehastamas Dutchmani. Oma suureks üllatuseks leidsin, et osa inimesi on pool internetti täis kirjutanud sellest, kuidas näitleja Kilmer on enese „käest lasnud“ ja pole üldse see. No muidugi „ei ole see“! Arvestage, et „Batman Forever“ tuli kinodesse 1995, „The Doors“ 1991! „5 Days of War“ tehti ikkagi aastal 2011. Ei saagi enam „see“ olla, ei peagi. Minu meelest teeb Kilmer kogu jõugust isegi kõige parema etteaste. Küllaltki episoodilise, tõsi, kuid üldse mitte viletsa.

Ajakirjanikele on vastandumas kolonel Demidov (Rade Serbedzija) ja ultrapaha Daniil (Mikko Nousiainen). Koloneli kuju on tegijatel kamba peale päris hästi õnnestunud, kuid Daniil oleks tahtnud kindlasti suuremat lahtikirjutamist. Oma värskelt pealekleebitud tätoveeringute ja alatiselt morni näoga Daniil oli suurepäraselt klassikaline mustvalge sisuga möllufilmide kõige kurjem pahalane. Siin oleks võinud juba stsenarist natuke rohkem vaeva näha, mitte ainult režissöör. Daniil jäi kahjuks mõnevõrra hämaraks kujuks, tema roll võinuks olla suurem. Noh, see on minu arvamus, filmi loojad arvasid teisiti.

Üks asi, mida Hollywood ja meelelahutustööstus üldse kangesti tegema kipub ja millest ameeriklased kuidagi üle ei saa, on mitmekeelsete filmide surumine ingliskeelseks. Üks koledamaid variante, mida edukalt kasutavaimuvaene takse ka siin, on lasta peategelastel rääkida sel hetkel, kui peaks kõlama võõrkeel, arusaamatut päritolu aktsendiga inglist. Las räägivad normaalselt, kes keelab? Teine variant, las räägivad seda keelt, mis peab kõlama, kui ei oska, las oskajad loevad peale, tõlge alla ja olemas! Muidugi on veel jubedam versioon – sundida ingliskeelseid näitlejaid rääkima võõrkeelt, mida nad kopika eest ei mõista.

Siinse filmi lavastaja paistab aga silma sellega, et on kasutanud ära suurema jao eelmainitud variante. Lavastuslikult on seetõttu välja kukkunud täielik segadus. President Šaakasvili (Andy Garcia) räägib oma kaaskonnaga kummalise aktsendiga inglise keelt, sõdurid ja muu rahvas ikka gruusia kohalikku kõnepruuki. Tasunuks jääda ühele variandile kindlaks – kui nii, siis nii, mitte et kasutame eri variante, nagu parajasti tuju tuleb.

Üldiselt võib filmi vaadates aru saada, mida stsenarist ja režissöör on taotlenud, kuid miskipärast takerduvad nad kusagile detailidesse ja pingutavad nii mõneski kohas üle. Film on ette võetud ameerikalikult laia joonega, rahast pole vististi väga kahju olnud, tehnikat ja statiste on platsile kuhjatud ikka mehiselt. Samas ei jõua lõppidee nagu õieti kuhugi. Ühest küljest on soovitud näidata, kui räme ikkagi on toota uudiseid momendil, kui püssikuule lendab ringi rohkem kui kärbseid. Teisalt püütakse mingil kombel kajastada üht konflikti. Kolmandast nurgast pressib jällegi peale üsna

Üks asi, mida Hollywood ja meelelahutustööstus üldse kangesti tegema kipub ja millest ameeriklased kuidagi üle ei saa, on mitmekeelsete filmide surumine ingliskeelseks. Üks koledamaid variante, mida edukalt kasutavaimuvaene „jookseme ja tulistame“ stiil. Kogu kompott tammub paigal nagu kana takus. Midagi vaataja ju näeb, paraku nõuab see temalt häid taustateadmisi ja fantaasiat.

Näitlejatest teeb paraku kõige niruma etteaste peategelast Andersit kehastav Rupert Friend. Kas pole leitud rolli õiget näitlejat või ei ole osatäitja suutnud mängitud tegelast piisavalt elama panna, ei tea. Anders jätab tuima mulje, midagi pole teha. Kilmer saab oma tegelase eest internetis, nagu eelpool mainitud, ilmaaegu nüplit. Dutchman on küll episoodiline kuju, kuid näitlejale midagi ette heita ei saa. Teised pea- ja mitte nii peaosalised teevad piisavalt head tööd, võib täitsa rahule jääda. Ja ikka ei saa ma üle hüperpahast Daniilist (Nousiainen), keda oleks võinud rohkem näha. Potentsiaali oleks olnud kõvasti rohkemaks, ehk oleks filmgi väheke huvitavam saanud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et võtteplatsidel on vaeva nähtud küll, seda on märgata. Ka rahakoti paksust on kenasti märgata. Kui millegi kallal põhjalikult iriseda, siis tundub, et stsenarist ja režissöör ei ole asja enda jaoks piisavalt lahti mõelnud või lahti kirjutanud. Filmi hädad tunduvad olevat lonkavas käsikirjas, ei kuskil mujal. Soome mehed on küll olnud pumba juures ja pole Harlin nii kehv tegija midagi, kui pealt paistab, aga „Tundmatu sõduri“, mis on puhas Soome omatoode, taset ikka välja ei vea.

„5 DAYS OF WAR“

Osades: Rupert Friend, Andy Garcia, Val Kilmer

Lavastanud: Renny Harlin

2 tundi

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee 8 – võimalik, et enne kirjapanekut oli kõik parem kui lõpptulemus

Teostus 4 – vaadatav, kuid mitte meeldiv

Näitlejatööd kokku 5 – oli häid, oli mittemidagiütlevaid

Lavastajale 5 – lonkas kogu see värk

ANCHOR BAY ENTERTAINMENT