Armee kaitsevestidest III - USA kaitsevestid Vietnamist Afganistanini

Armee kaitsevestidest III - USA kaitsevestid Vietnamist Afganistanini

Meenutame, et Korea sõja ajal võtsid ameeriklased kasutusele killuvesti M1952, mille 12 nailonikihile oli lisatud kõvu plastik- ja alumiiniumplaate. Vestid kaalusid alla 4 kilo.

Tekst: HEIKKI KIROTAR, Snaiprigild

Sarnane merejalaväevest oli mudel M1955. Esimesed tehniliselt kuulikindlad kaitsevestid olid Vietnami sõjas peamiselt USA maaväe helikopterimeeskondade kaitseks kasutatud vestiseeria T65 mudelid 1 ja 2. 15 kilo kaaluvate vestide kaitseplaadid olid valmistatud alumiiniumist, ränist ja boorist ning suutsid peatada 90 m kauguselt lastud soomustläbistava kuuli kaliibriga 7,62 mm.

Soovitatav oli kanda pehmet killuvesti M1952 selle kuulikindla vesti peal, too aitas kinni püüda kõvast plaadist rikošetiga eemale lennanud või purunenud kuulide tükke, mis võisid helikopteris ringi lennates tekitada sekundaarseid vigastusi. Vietnami sõja ajal täiendati killuvesti kaelusega, uue mudeli koodiks sai M1969.

Suur tehniline läbimurre kaitsematerjalide arengus, mida küll selle avastamise ajal ei osanud keegi aimata, sai teoks 1971. aastal DuPonti laboratooriumis, kui poola juurtega Ameerika keemik Stephanie Louise Kwolek avastas hiljem kevlarina tuntuks saanud materjali, kui ta koos teiste teadlastega uuris, milliseid kergeid ja vastupidavaid kiudusid oleks võimalik kasutada rehvide valmistamisel.

Peamiselt politseile mõeldud vestid, näiteks American Body Armori 15 kihist koosnev K-15 (1975) ja Second Chance Body Armouri mudel Y, jõudsid turule sama aastakümne keskel. USA armee sai esimesed kevlarist killuvestid nimega Improved Conventional Munitions Vest samuti aastal 1975. See ei levinud siiski kuigi laialt, 1980ndate alguses kasutusele tulnud killuvest on palju laiemalt tuntud.

Personnel Armor System for Ground Troops ehk PASGT

Personnel Armor System for Ground Troops võiks maakeelde tõlgituna olla maaväelase isiklik soomuskomplekt. Püüan edasises tekstis kasutada võimalikultpalju originaalseid nimetusi ja lühendeid, neid mõne sõnaga lahti seletades.

Eestlase kõrvus ropuvõitu tunduva lühendiga PASGT tähistati USA kevlarkiivrist ja killuvestist koosnevat kaitsevarustust, mis võeti kasutusse 1980ndatel ning oli kasutuses kuni käesoleva sajandi esimeste aastateni. Lahingus kasutasid ameeriklased neid esimest korda Grenada vallutamisel 1983. aastal ja viimast korda paarkümmend aastat hiljem. Neid kiivreid ja kaitseveste kasutab ka Eesti kaitsevägi koos mitmekümne teise mitte nii heal järjel riigi armeega, lähtudes põhimõttest, et ükskõik milline kaitsevest on parem kui mitte midagi.

PASGTi vest eestvaates

EVERYDAYSURVAIVAL.US

Järgnevalt natuke täpsemalt PASGTi komplekti kuulunud killuvestist. Kaitsevesti ametlik nimetus oli Body Armor, FragmentationProtection Vest, Ground Troops, ameeriklased kutsusid seda vanade nailonvestide eeskujul flak vest. Lõikelt sarnanes see vanemate USA killuvestide ja Eesti kaitseväes hästi tuntud Iisraeli killuvestiga ning kaitses ülakeha kildude ja püstolikuulideeest. Vesti kaitsematerjaliks oli kevlar 29 ja seda aramiidkangast oli 13 kihti. Vesti kandev osa oli tehtud nailonist ja välimine pool oli tavaliselt USA maaväe välimundrit imiteerivalt laiguline, sisemine vooder roheline. 1990ndatel tuli kasutusele ka killuvesti kõrbetoonides kandev osa.

PASGTi vest avatuna seestpoolt

WARRELICS.EU

Vestil oli ees kaks taskut ja kinnitused käsigranaatidele. Vestil oli krae kaela kaitseks ja vest ise koosnes neljast osast: kahest esimesest plaadist, seljakaitseplaadist ja õlakaitsest. Seljatükk kinnitati esitükkide külge laiade kummipaeltega. Võrreldes vanemate vestidega peeti uusi veste mugavamaks.

Kuulikindlate plaatide kandja PASGTi vesti juurde

FAS.ROG

Vanad nailonist killuvestid olid piiratud kasutuses kuni 1990ndate lõpuni. Nailonvestid olid lõpuks väga ebapopulaarsed, sest kaalusid sama palju kui kevlar, kuid materjali erineva tugevuse tõttu oli nende kaitsetase vaevu pool uute vestide omast. Kuigi uus vest oli loodud killuvestina, suutis see enamasti peatada ka 9 Para püstolikuuli. Sama perioodi kasutatud Bundeswehri killuveste omavahendite eest ostnud kaitseliitlased lasid prooviks selle pihta 9 Para kaliibriga püstolist ja kuul ei läbinud kevlarit. PASGTi veste valmistati kuues suuruses ja need kaalusid 3–6 kilo.

Ranger Body Armour

USA maavägede 75. ranger’ite rügemendi tarbeks vajati kaitsevesti, mis oleks PASGTi vestist kergem, kuid kaitseks ka 5,56 ja 7,62 NATO kuulide eest. Selleks töötatigi 1990ndate alguses välja Ranger Body Armour (RBA), millele kinnitati kuulikindlad plaadid. Eestis kasutusel olevad Hollandi kaitsevestid on peaaegu RBA koopiad.

Ranger Body Armor’i pilt eest ja tagant

WIKIPEDIA.ORG

RBA-l puudub kaela ja õlgade kaitse, seetõttu on see PASGTi vestist kergem, kuid kaitseb ka väiksemat osa võitleja rindkerest. Kaaluvahe on näiteks keskmise suurusega vestidel pool kilo: PASGTi oma kaalub 4 ja RBA 3,5 kilo. Kuid RBA alusvesti kaitsetase on NIJ IIIA, samas PASGTi oma päriselt selleni ei küüni. RBA kõhu- ja seljataskutesse saab paigutada alumiiniumoksiidist kuulikaitseplaadid mõõtmetega 25x30 cm. Vesti esimesel mudelil oli kuulikaitseplaat ainult ees, vest oli küll kergem, kuid lahingus eluohtlik, näiteks 1993. aastal Somaalias Muqdisho tänavalahingutes hukkus üks ranger tema selga läbi alusvesti tabanud kuulist. Paraku kaalusid mõlemad kaitseplaadid sama palju kui põhivest ja see kokku 10–11 kg kaaluv vest oli sõduritele raske kandam.

Ranger Body Armor’i kuulikaitseplaadid

WIKIPEDIA.ORG

Ka ülejäänud USA sõjavägi märkas kuulikaitseplaatide vajalikust ja 1996. aastal telliti 4000 komplekti plaadikandjaid Interim Small Arms Protective Overvest (ISAPO), mida sai vajadusel kanda PASGTi killuvesti peal. ISAPO plaadikandjaid kasutati vähe, sest neid jagatigi välja ainult vähestele üksustele, lisaks hakati aastatuhandevahetusel kasutama uut kaitsevesti Interceptor, milles on RBA eeskujul nii pehme kevlarist alusvest kui ka kuulikaitseplaadid.

Interceptor ja SAPI

1998. aastal alustati USA maaväe ja merejalaväe uut tüüpi kaitsevesti valmistamist, mida nimetatakse Interceptor Multi-Threat Body Armor System (IBA). IBA alusvesti kutsuti Outer Tactical Vest (OTV) ja kuulikaitseplaate Small Arms Protective Insert (SAPI). Tegemist oli moodulvestiga, sest kasutaja sai alusvestile lisada hulgaliselt lisakaitseplaate vastavalt ohule ja oma kandevõimele. Sellest ajast nimetatakse kaitseplaate sageli SAPI plaatideks.

Interceptor Body Armor kolme kamuflaažiga

COMMONS.WIKIMEDIA.ORG

Peamiseks eesmärgiks oli luua RBAst kergem vest, mis ka saavutati. RBA kaalus koos kuulikaitseplaatidega kuni 11 kilo, millest alusvest 3,5 kilo ja kõvad plaadid kumbki 3,5 kilo. IBA alusvest OTV kaalus 3,8 kilo ja uued SAPI kuulikaitseplaadid kaalusid sama kaitsetaseme NIJ III juures poole vähem, 1,8 kilo, mis vähendas vesti kogukaalu 7,5 kiloni. IBA on eest ja tagant kaetud Pouch Attachment Ladder Systemi (PALS) kinnituslintidega.

SAPI kuulikindlad plaadid NIJ III eest ja tagant

ARMSLIST.COM

Aastal 2000 kasutusele võetud IBA vestile oli võimalik vastavalt ohtudele ja võitleja kandevõimele lisada palju erinevaid kaitseelemente, mis suurendasid aga oluliselt kaitsevesti kaalu. Kui SAPI plaat kaalus 1,8 kg ja kaitses tasemel NIJ III ehk 7,62 M80 täismantelkuuli eest, siis kuulipilduja PKM ning täpsuspüssi SVD kuulide, sh soomustläbistava moona eest kaitsev IV klassi plaat ESAPI kaalus 700 grammi rohkem ehk 2,5 kilo. Keskmine ESAPI plaat oli 24 x 32 cm suurune ja vesti külgedele sai lisada veel ühekilosed küljeplaadid ESBI, mis katsid 15x20 sentimeetri suurust ala. Raskemad kaitseplaadid koos kubeme-, kaela- ja õlakaitsmetega kahekordistasid baasvesti kaalu ja hakkasid sõdureid oluliselt aeglustama, sest kaitsevest kaalus 15–16 kg.

Improved Outer Tactical Vest (IOTV)

OTVi arendust nimetati IOTV ja see tuli kasutusele 2006. aastal suuresti Afganistani ja Iraagi sõja kogemuse tõttu ning on USA maavägede peamine kaitsevest. OTV on samuti jätkuvalt kasutuses ja osa lisakaitseplaate on nendel vestidel ühised. Vanad vestid vahetatakse IOTVi ja teiste uuemate mudelite vastu välja loomuliku kulumise käigus. Paar tuhat IBAd kingiti 2014. aastal Ukraina valitsusvägedele.

IOTV kokkupanduna tagant

DEFENCEINDUSTRYDAILY.COM

Arendustegevuse eesmärgiks oli muuta kaitsevest kergemaks ja suurendada kaitstavat kehapinda. Iraagi ja Afganistani sõjas vastaste poolt laialdaselt kasutatud IEDd ehk isevalmistatud lõhkekehad tähendasid hulgaliselt killuhaavu. USA sõdurite säästmiseks soositi pehmest materjalist krae,kubemekaitse ja varrukate kandmist, mille kogukaal oli jalastunud võitlejatele vähemvaba liigutamise ja kerge ülekuumenemise kõrval suur koorem. Keskmise suurusega IOTV kaalus 1,6 kilo vähem kui sama suurusega OTV, kuid koos lisakaitseplaatidega oli kaal ikkagi 13,6 kilo, suuremal vestil isegi 16 kilo.

IOTV kokkupanduna eest

DEFENCEINDUSTRYDAILY.COM

OTV toetas kogu raskusega kandja õlgadele ja võis kaaluda koos varustustaskutega 25–30 kilo, mis on pikematel rännakutel ja patrullides väga suur koormus ka tugevale inimesele. Sama olukord tekib seljakotiga. Halva ehitusega või lihtsalt valesti pakitud seljakott soonib õlgadesse, tekitades vereringeprobleeme ja valu, ning väsitab kandjat. Et õlgade koormust vähendada, püütakse raske seljakott toetada kandja alaseljale ja puusadele.

IOTV osadena

DEFENCEINDUSTRYDAILY.COM

Meenutame, et ajaloolise kogemuse najal ei tohiks sõduri varustus kaaluda oluliselt rohkem kui 20– 25 kg, üle selle muutub samm töntsiks ja inimesed väsivad kiiresti. Tegelikult on enamik võitlejaid tänapäeval ülekoormatud. IOTV-le lisati õlgade säästmiseks puusavöö, mis tõmmati pärast vesti selgapanemist kõhu ümber pingule. Teine oluline uuendus on kiiravamiskaabel, mis asus vesti ees võitleja rinnal. Kaablist tõmmates sai kogu vesti kiiresti avada ja maha võtta. Kiiravamiskaabel oli tähtis meedikutele, kes said kiiremini hakata vigastusi otsima ja ravima.

IOTV osadena

DEFENCEINDUSTRYDAILY.COM

IOTV oli küll hea ja kaitses enamikku elutähtsaid organeid kildude eest, kuid soojas kliimas tekkis sõduritel neid kandes ülekuumenemisoht. Ülekuumenemist püüti leevendada, kandes kaitsevesti all hästi hingavat võrksärki. Lisaks olid OTV ja IOTV liiga rasked pikemates jalgsipatrullides.

Modular Body Armor Vest (MBAV) ja Soldier Plate Carrier System (SPCS)

Kõrbetes ja mägedes taliibe jahtivate eriüksuslaste, ranger’ite ja langevarjurite kandami kergendamiseks testiti mitmesuguseid kaitseveste. Jättes moodulvestist välja kõik peale alusvesti ja kuulikaitseplaatide saadi Modular Body Armor Vest (MBAV) ja Soldier Plate Carrier System (SPCS), millega kaetud kehapind oli vanade vestidega kaetust oluliselt väiksem, kuid vest ise märgatavalt kergem: MBAV kaalus 7,3 kg ja oli 6 kilo kergem kui IOTV. Maksimaalse killukaitse asemel kaeti rindkere kuulikaitseplaatidega. Vajadusel sai kergetele vestidele kinnitada IOTVi lisakaitseplaate.

USA sõdur IOTViga

WIKIPEDIA.ORG

Minimaalset kaitsevesti nimetatakse plate carrier’iks ehk plaadikandjaks, tavaliselt tähendab see kaitsevesti, kus ongi ainult III või IV klassi kaitseplaadid. Kõvu kuulikaitseplaate valides ja kasutades peab arvestama, kas need on mõeldud pehme kaitsevesti peal või ilma kaitsevestita kandmiseks. Esimesed vajavad lubatud kaitseklassi saavutamiseks pehme kaitseplaadi tuge, ilma selleta võib kõva plaat murduda ja kandja saab vigastada kuuli või kaitseplaadi tükkidega. Stand alone ehk ilma pehme plaadi toeta üksi kasutatav kuulikaitseplaat on mõnevõrra raskem: kui IV klassi plaat alusplaadi peale kaalub 2,8 kg, siis üksi kasutatav kuulikaitseplaat kaalub 3,4 kilo.

Soldier Plate Carrier System (SPCS) eest

Soldier Plate Carrier System (SPCS) tagant