Willys on võimeline kõigeks, ainultkooki ei küpseta

Willys on võimeline kõigeks, ainultkooki ei küpseta

Willys-Overlandi MB on lihtne sõiduk, ent nimetades teda lihtsalt sõidukiks, alahindaksime seda suurepärase inseneritöö, vastupidavuse ja usaldusväärsuse etaloni.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Teise maailmasõja aegne reklaamleht esitas küsimuse: „Ent mis siis on Willys Jeep?“ Kas see on sõjast inspireeritud inseneritöö meistriteos, mis ühendab endas jõu, kiiruse ja sitkuse? „Jah, tõepoolest,“ annab seesama infoleht vastuse. „Willys Jeep on kõike seda. Aga isegi veel rohkem nende meeste jaoks, kes selles sõjas sõdivad.“

See on vastus hääletule palvele noore ameeriklanna poolt, kelle lapse isa kõri külmavereliselt irvitav jaapanlane läbi lõikas ajal, mil ta palmipuusse takerdununa abituna langevarjus rippus. See on mehaaniline armeemuul jõust pulbitseva mootoriga, mille hellitusnimi on Go-Devil. Päästeingel kõrbeliivases augus varjuvale haavatud sõdurile. Taeva kingitus Tuneesia rannikul kabiinini mutta vajunud veoautole. See on jõud, kiirus ja jonnakas vastupidavus, mis on valmis tormama ükskõik millisesse lahingusse, seisma silmitsi ükskõik kui võimsa vaenlasega.

Willyse katsemudel tähistusega MA testimisel kõrbetingimustes 1942. aastal

Idee universaalsest sõjaväeautost pandi idanema 1939. aastal, mil USA armee soovis välja vahetada Esimeses maailmasõjas kasutusel olnud mootorrattad ja Ford T-d, mis ei vastanud enam armee vajadustele. Nõnda esitatigi Ameerika autotootjatele nimekiri, millele tulevane armeeauto peab vastama.

1. See peab olema võimeline kandma vähemalt 270 kg

2. Esimese ja tagumise ratta kaugus teineteisest ei tohi ületada 190,5 cm

3. Auto kõrgus peab jääma alla 91,4 sentimeetri.

4. Mootor peab jooksma sujuvalt kiirusevahemikus 5–80 km/h.

5. Autol peab olema täisnurkne kerekuju.

6. Autol peab olema neljarattavedu.

7. Autol peab olema allavolditav tuuleklaas.

8. Autos peab olema kolm eraldiseisvat istet.

9. Autol peavad olema nii varjestatud kui ka tavalised sõidutuled.

Ülesande võttis lahendada 135 autotootjat, kuid ainult kolmel neist õnnestus etteantud tingimused täita. Need olid Ford Motor Company, Willys- Overland ja American Bantam Car Company.

Ford üritas oma Willyse mudeli põhjal ehitada ka amfiibauto, kuid loobus sellest plaanist üsna ruttu, sest sõiduk kippus juba katsetamise ajal tihti uppuma

Neist viimane, kõige väiksem tootja, suutis esitada oma joonised kõigest viie päevaga. Seevastu Willys jäi oma lahenduse näitamisega hiljaks. Ka maksis nende lahendus Bantami omast rohkem. Nii sõlmitigi esimene leping 70 maasturi valmistamiseks Bantamiga. Paraku selgus katsete käigus, et Bantami toodang ei töötanud reaalses elus sugugi nii hästi kui paberil.

Et aga sõda oli selleks ajaks juba Euroopa piiridest väljunud ja armee vajas usaldusväärset sõidukit, lasti ka Willysel ja Fordil oma prototüübid valmistada. Willys tuli välja mudeliga Willys Quad. Ford esitles uhkusega Ford Pygmyt. Need esialgsed nimed asendati küll õige pea. Willyse prototüübi nimeks sai MA ning Ford Pygmy nimetati GP-ks.

On üsna levinud versioon, et nimi Jeep tulenebki sellestsamast tähekombinatsioonist GP (general, mõnedel andmetel ka goverment purpose). Neid tähti koos lugedes kõlab jeep. On ka teoreetikuid, kes usuvad, et sõna jeep ristiisaks on hoopis Aafrika juurtega nähtamatu elukas Eugene the Jeep Elzie C. Segari Popeye-koomiksist. Samas on ka teada, et sõna jeep kasutati armeeslängis, iseloomustamaks laiska sõdurit või kasutut mehaanilist seadet.

Pommi- ja lollikindel

Ent kui ka vastab tõele, et nimetus Jeep on seotud Fordiga, ei olnud mitte Ford Motor Company see, kellega armee esindajad 1941. aasta juulis tootmislepingu sõlmisid, vaid Willys-Overland. Nende MA kasuks rääkisid nii jõuline mootor (Go Devil), kerekuju, odav hind (738,74 dollarit auto eest) ja seegi, et Willyse tehased olid võimelised tootma maastureid suurtes kogustes.

Tõsi küll, esialgne versioon MAst kaalus liiga palju, nii et Willyse insenerid pidid armee nõudmisel sõiduki saleduskuurile panema. Poldid lõigati lühemaks, paks metall vahetati õhema vastu ja neli kilo värvi nühiti maha. Veel enne, kui läks masstootmiseks, muutus ka auto nimi. Et Willys võttis mõned kujunduselemendid üle ka Bantamilt ja Fordilt, nimetati Willyse MA ümber Willys MBks. Lisaks sai Ford õiguse toota samu maastureid nime all MBW, kus W-täht viitas Willys-Overlandile.

American Bantam Car Company „Blitz Buggy“ prototüübi staatusest palju kaugemale ei jõudnudki, sest Ameerika sõjaministeerium otsustas nende tellimistest erinevatel põhjustel loobuda

Nii sisult kui vormilt on Willys MB väga lihtne neljakohaline maastur, mille manuaalkäigukastil oli neli käiku (üks neist tagasikäik). Kuuevoldine aku toitis esilaternaid, mis olid paigutatud pööratavate hoobade otsa, võimaldades tulesid keerata nõnda, et ka öösel oleks võimalik mootorit remontida.

Lahtivõetav kere ja istmeraamid olid valmistatud lehtterasest ning rooliratas plastist. Kõik mudelid olid laiade põrkeraudade ja väliste käepidemetega auto käsitsi lükkamiseks puhuks, kui see kuhugi kinni peaks jääma. Indikaatorid armatuuril, nagu õlirõhk, kütusehulk, ampermeeter, veetemperatuur ja spidomeeter, olid sõjamasinatele omaselt üksteisest eraldi, mustade sihverplaatide ja välise valgustusega. Tuuleklaasi võis vajaduse korral alla lasta ja halva ilma puhuks oli olemas lõuendist kokkuvolditav katus, mida oli lihtne kiiresti paigaldada ja eemaldada.

Rattad olid varustatud lehtvedrude ning hüdrauliliste piduritega, autol oli ka käsipidur. Uksed kui sellised puudusid, kuid need asendati lõuendist katetega, mille tegelikuks ülesandeks oli sõitja küünarnuki toetamine.

Willysele kaaluti ka kuulipildujatest raskema relvastuse pealepanemist, kuid mõte ei õigustanud end ja sellest loobuti

Relvastust tavaliselt ei paigaldatud, kuid mõned luurevariandid võisid kanda 7,62 mm või 12,7 mm kuulipildujat. Ajakirja Tarkade Klubi andmetel nägid nii ameeriklased kui ka inglased tükk aega vaeva, et ehitada maasturi baasil tankihävitaja. Selleks asendati üks iste 37 mm kahuriga, kuid kuigi edukad need katsed polnud.

Ford tootis ka Willyse amfiibvarianti GPA, mis ebaõnnestus täielikult, sest kippus vähegi kõrgema lainetuse korral põhja minema. Sama kurb saatus oli Suurbritannias Morrise toodetud minidžiibil, mida kavatseti lennukilt langevarjuga alla heita.

Ustavad nagu koerad

Veel enne, kui USA sõtta sekkus, kasutati kõnealuseid maastureid Inglismaa pinnal sõdurite transportimiseks. 1943. aastal jõudsid maasturid Willys MB juba sõjategevuse piirkonda Vaikse ookeani ümbruses. Esiti kasutasid neid küll põhiliselt pioneeriüksused sildade ja teede ehitamisel rindejoonte vahel. Tõsiselt pandi maasturi vastupidavus aga proovile Hiinas. Riisipõldude vahel müdistades sikutasid need teisi masinaid mudast välja, põiklesid snaiprikuulide eest, tassisid laskemoona.

Ka järgnenud sõjaaastatel tõestas MB oma vastupidavust ja mehaanilist võimekust kõige raskematel maastikel, ronides üles mööda Šveitsi kiviseid mäekülgi ja laskudes Belgias mööda lumiseid mägiteid. Või nagu märkis Teise maailmasõja aegne ohvitser Ernie Pyle: „Püha taevas, ma ei usu, et saaksime sõda jätkata ilma džiipideta. Need on võimelised kõigeks. Nad lähevad kõikjale. Need on ustavad nagu koerad, tugevad nagu muulad ja väledad nagu kaljukitsed. Need tassivad kaks korda raskemat koormat kui ette nähtud ja liiguvad ikka. Ja sõidumugavus ei olegi nii hull, kui sa sellega lõpuks ära harjud.“

Neid kasutati ka treilerite ja kahurite vedamiseks ning isegi veduritena raudteel. Selleks puhuks tuli rattad vahetada raudteel liikumiseks sobivate silindrite vastu, misjärel suutis maastur vedada 25-tonnist raskust ja liikuda seejuures kiirusega 32 km tunnis.

Nõukogude modifikatsioon Willys MBst kandis tähistust GAZ-69, mida sarnasuse tõttu algallikale hakati rahvasuus kutsuma lihtsalt villiseks

Autode lamedad kapotikaaned teenisid kaplaneid altari ja sõdureid kaardimängulaudadena. Džiibist sai sümbol, embleem ja Ameerika sõjaväeauto alter ego.

Maasturid kandsid ühtviisi nii lihtsõdureid kui ka kindraleid, kihutaid haavatutega meditsiiniüksuste juurde, üllatasid vaenlast varitsustes. Ei olnud praktiliselt ülesannet, kuhu ei oleks saanud mõnda neist sõidukitest kaasata. „Willys saab kõigega hakkama, ainult kooki ei küpseta,“ märkis üks ohvitseridest. Teinekord mindi masina piiride kompamisega liiale. On öeldud, et vähem džiipe hävis otseses lahingutegevuses kui juhtide käe läbi, kes panid maasturite võimed proovile liiga ekstreemsetes tingimustes.

Igatahes kiindusid ameeriklased MBsse sedavõrd, et kasutasid seda igal võimalikul juhul, mida iseloomustavad ka mitmed sõjalood. Näiteks Prantsusmaal jalutanud kolm Ameerika sõdurit positsioone ümbritseva valvepunktini ja teatanud vahisõdurile, et nad on eksinud. Mispeale võttis prantslane nad sihikule ja käskis alistuda. Tuligi välja, et tegemist polnud ameeriklaste, vaid maskeerunud sakslastega. Kui siis üllatunud spioonid küsisid, kuidas valvur sellest aru sai, vastanud valvur, et noh, ameeriklased sõidavad igal pool ja alati džiipidega, mitte ei jaluta.

Analoogne juhtum leidis aset Belgias. Seal olid Ameerika vormi kandnud sakslased küll maasturiga, ent jäid ometi vahele kohe, kui vahisõdur märkas, et roolis istub tavaline reamees, ent tagumisel istmel rapub kolonel. Nagu sõdur hiljem selgitas, on ameeriklaste puhul asi alati vastupidine – ohvitser keerab rooli ja sõdurid on tagumistel istmetel.

Venemaal sai Willysest villis

Kokku tootsid Willys-Overland ja Ford aastatel 1941–1945 kahasse 361 339 MB maasturit. Nõukogude Liitu jõudis neid sõja-aastate jooksul üle 51 000. Sama maatikuauto eeskujul toodeti sõjaajal ja vahetult pärast seda Willys MB koopiaid GAZ-64 ja GAZ-67. Aastatel 1952–1972 valmistati Gorkinimelises autotehases juba Willys MB modifikatsiooni GAZ-69, mida sarnasuse tõttu USA autoga hakati rahvasuus nimetama samuti villiseks.

GAZ-69 „Villis“ ja tema modifikatsioonid olid laialdaselt kasutusel sõjaväes, piirivalves, miilitsas, põllumajanduses, metsanduses ja mujal. Aastatel 1972–1985 toodeti uuendatud maastikuautot Uljanovski autotehases (UAZ-469). Ka seda kutsuti rahvasuus villiseks.

Aastate jooksul muutus ka Willys MB ehitus mõnevõrra. Kui varased MB mudelid kandsid vasakul tagumisel paneelil Willyse logo, siis sõjaministeeriumi nõudmisel eemaldati see 1942. aasta kevadel. Muutus ka tuuleklaasi ehitus. Esimesed 3500 mudelit kasutasid tuuleklaasil veel MA raami, mistõttu tuuleklaas oli madalam. Ka olid esimeste MBde kütusepaakide alumised nurgad erinevalt hilisematest versioonidest kandilised.

1942. aastal vahetati MB tavalised, keevitatud veljed spetsiaalsete lahinguvelgede vastu. Need olid raskemad ja sellise konstruktsiooniga, et võimaldasid autol liikuda ka tühjade rehvidega.

Kaitseliit kasutab tänini

Sõja järel püsis suur nõudlus maasturite järele. Mehed, kes olid Willysega sõjapäevadel sõitnud, olid sellest nii vaimustatud, et tahtsid sama autoga ka tsiviilelus sõita. 1950. aastal tutvustas Willys oma uut mudelit M38. Maailmasõjajärgne maastur järgis, nagu sõjaaegsed mudelidki, armee standardeid, nagu allavolditav tuuleklaas, klaasi allosas asuvad kojamehed, kärukonks pukseerimiseks ja kütusepaagi luuk juhipoolsel küljel. Pioneerivarustus – kirves ja labidas – olid kinnitatud reisijapoolsele küljele. Lisaks olid M38-le iseloomulikud esileulatuvad kaitsevõrega valgustid, õhu ventilatsiooniava tuuleklaasi allosas, pimendustuled ja pesad erinevatele tööriistadele.

Et tõsta auto põhja kõrgust maapinnast, ei olnud M38-l, erinevalt selle mudeli tsiviilversioonist CJ-3A, välist astmelauda. Ka olid armeeauto vedrustus ja raam tugevamad. Mõned M38d olid varustatud vintsiga. Toodeti ka nn talvepaketti metallist piiretega kõvakatusega.

M38 juhtpaneel, nagu ka selle eelkäijate oma, oli lihtsuse supernäidis. Instrumendid paiknevad paneeli keskosas ja neid valgustab väline valgusti. Paneeli paremas servas asub kindalaegas, vasakus tooreklapp koos tulede lülitiga ja kõige vasemas ääres käsipiduri kang.

M38t toodeti kuni aastani 1952, misjärel sai järgmiseks viieks aasaks armee standardmudeliks M38-A1. Võrreldes robustsete MB ja M38ga pöörati M38-A1 juures rohkem tähelepanu disainile, näiteks vahetati kandilised poritiivad kaarjate vastu. Muudatusi oli teisigi, nagu kahest osast koosnev tuuleklaas ja erinevalt varasematest mudelitest klaasi ülaossa paigutatud klaasipuhastid. Seni teeninud Go- Devil-mootorid asendati uuemate ja teist tüüpi Hurricane mootoritega.

Ent olemuselt sarnanes M38-A1 täpselt oma eelkäijatele: tugev ja usaldusväärne sõjaratsu. Seitse sellist maasturit on praegu kasutuses Kaitseliidu Harju maleva Keila malevkonna tuletoetusrühmas, kus nendega veetakse 90 mm tankitõrjekahureid.

Willys MB järeltulija M38-A1 nägi lahingutegevust Vietnamist Kongoni

WILLYS MB TEHNILISED ANDMED

Tühimass: 1040 kg

Mõõtmed: 3,33 x 1,58 x 1,83 m

Telgede vahe: 2,03 m

Kliirens: 220 mm

Mootor: nelja silindriga vesijahutusega reasmootor Willys L134 „Go Devil“ (60 hj, maht 2,2 l)

Kiirus: 104 km/h

Kütusekulu: 11—18 l/100 km

Sõidukaugus: kuni 475 km

Koormus: kuni 250 kg