5 minute read
Üle 125 aasta Belgia relvi
Üle 125 aasta Belgia relvi
Möödunud aasta 3. juulil möödus Belgia firma FN Herstal asutamisest 125 aastat. Väikesest vintpüssivabrikust on selle ajaga välja kasvanud Euroopa suurim relvatööstus, millel on pika ajaloo jooksul olnud sidemeid ka Eestiga.
Tekst: KARRI KAAS
Firma FN (Fabrique Nationale d’Armes de Guerre) asutasid väikese Herstali linna kohalikud ettevõtjad 1889. aastal eesmärgiga toota Belgia valitsuse tellimusel 150 000 vintpüssi Mauser mudelit 89.
Kuna ainult ühe relva tootmine erilist kasumit ei pakkunud, otsustas firma tootevalikut laiendada. Esimese hooga hakati valmistama sport- ja vintpüsse ning jalgrattaid, kuigi need tehase võimsust päris ära ei kasutanud (FN Herstal… 2014).
Browningu ajajärk
Muutuse tõi kohtumine John M. Browninguga, kes pakkus belglastele oma uut haavlipüssi, millest kuulsa relvadisaineri endine tööandja Winchester oli ihnsuse tõttu loobunud. Fabrique Nationale’i juhtkond seevastu taipas head võimalust ning võttis ameeriklase relva tootmisesse. Selle tulemusena nägi 1905. aastal ilmavalgust esimene edukas poolautomaatne haavlipüss Browning Auto-5.
Umbes samal ajal hakkas FN välja laskma ka Browningu loodud poolautomaatseid püstoleid. Esimeseks pääsukeseks oli FN Browning M1900, mis põhines relvameistri 1896. aasta disainil. Seda, esimest seeriatootmisse jõudnud kelguga püstolit, toodeti kuni 1911. aastani ligikaudu 700 000.
FN Browning M1903 jõudis tootmisesse 1903. aastal ning saavutas tänu oma usaldusväärsusele ja täpsusele kiiresti suure populaarsuse mitme riigi korrakaitseorganites ning sõjavägedes. Ka Eesti tellis belglastelt oma kaitseväelastele üle nelja ja poole tuhande püstoli, mis hiljem müüdi Hispaaniasse (Vanderlinden 2011).
Kuigi püstolit M1903 peetakse tihtipeale Colti mudeli 1903 koopiaks, on sisuliselt tegu ühe ja sama relvaga, mille töötas välja Browning, kuid valmistasid eri firmad. Arvestades eri riikides kehtinud seadusi, kasutasid mõlemad tootjad oma püstolite juures ameerika leiduri lahendusi.
Kõige kurikuulsam FNi püstol on küllap Browningu loodud mudel 1910, millega mõrvati 1914. aastal Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinand ning 1932. aastal Prantsusmaa president Paul Doumer. Sellest hoolimata oli tegemist hinnatud relvaga, mida väidetavalt kasutasid vabadussõjas ning pärast sõda ka eestlased (Nõmm 2015). Relv võeti tootmisest maha alles 1983. aastal.
Ilmselt kõige edukam püstol, mis Browning tegi Fabrique Nationale’ile, oli Browning Hi-Power. Siiski ei kuulu kogu relva loomise au kuulsale ameeriklasele, vaid osa sellest langeb ka belglasele Dieudonne Saive’ile, kes oli pärast Browningu surma sunnitud püstoli üksi lõpetama.
Browning Hi-Powerit toodetakse 1935. aastast tänaseni ning see on olnud kasutusel rohkem kui viiekümne riigi relvajõududes, sealhulgas Eestis (Arnold 2010). Kuigi püstoli nimi näib viitavat suurele võimsusele, tähistab Hi-Power hoopis salve mahutavust, mille kolmeteistkümne padruniga ei suutnud enne II maailmasõda võistelda ükski teine relv (Browning Hi-Power 2015).
FN pärast teist maailmasõda
Teises maailmasõjas kasutasid FNi toodangut mõlemad pooled. Sakslastel õnnestus tehas koos sisseseadega kätte saada kohe sõja alguses ning nad jätkasid seal relvade tootmist oma üksustele. Näiteks valmistati ajavahemikus 1940–44 vabrikus Fabrique Nationale üle 300 000 Pistole’i 640 (b) (Arnold 2010) (Waffenamti poolt ümber nimetatud Browning Hi-Power), mis läksid põhiliselt Waffen-SSi ja Fallschirmjägerite kasutusse (Browning Hi-Power 2015).
Liitlased seevastu said ainult sõjariistade joonised ning pidid vabrikud ise püsti panema. FNi hea maine tõttu seda ka tehti ning hinnatud püstolit Browning Hi-Power hakati kahes versioonis tootma Kanada ettevõttes John Inglis & Co. Õlatoega relvad läksid hiinlastele ning tavalised võeti kasutusele Briti eriüksustes.
Pärast II maailmasõda koondus FNi tegevus taas kodumaale, kus asuti välja arendama uusi relvi. Mõne aja pärast nägi ilmavalgust automaadi FN FALi (Fusil Automatique Léger, e. k ’kerge automaatne vintpüss’) esimene prototüüp. 1954. aastal läks relv tootmisesse ning selle võtsid kasutusele paljud äsjaloodud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni riigid. Erandiks kujunes vaid USA, kes eelistas kodumaist poolautomaatset vintpüssi M14.
FN FAL kujunes külma sõja ajal üheks populaarsemaks relvaks, naljatlemisi kutsuti seda laia leviku tõttu isegi „vaba maailma paremaks käeks“. 1988. aastal lõpetati enam kui kahe miljoni ühikuni jõudnud automaadi tootmine, kuigi teenistust jätkab see eri variantides ja modifikatsioonides mitmete maade relvajõududes veel tänapäevalgi.
Sama võib öelda ka FNis 1950. aastatel väljatöötatud kuulipilduja MAG (Mitrailleuse d'Appui Général, e. k ’üldkasutatav kuulipilduja’) kohta. Brittidel on see praegu kasutusel markeeringuga L7A2, ameeriklastel aga tähistusega M240. Ka eestlastel on relvaga oma seos, meil tuntakse seda nime all Ksp 58 B, mida rootslased valmistavad FNilt ostetud litsentsi alusel.
Külma sõja võidurelvastumise toel algas ettevõttel möödunud sajandi keskpaigas kasvuperiood, mis viis suure osa tegevusest sõjatööstusest väljapoole. Alustati lennukimootorite tootmisega, omandati kalastustarvete ning spordivarustuse kaubamärke ning prooviti siseneda isegi põllumajandustehnika turule (Gruppe Herstal 2015).
Kõik see tõi kaasa suured võlad, mida firma polnud 1990. aastatel alanud ülemaailmse kaitsekulutuste kärpimise tuhinas enam suuteline tasuma. Ettevõte jaotati tükkideks ning müüdi maha. Paraku ei aidanud seegi FN Herstalit jalule ning kuulsat relvatootjat ähvardas sulgemine (Gruppe Herstal 2015). Pöörde firma käekäiku tõi Valloonia piirkonna omavalitsuse sekkumine. Ettevõte läks nende valdusesse, kus see püsib tänase päevani.
FN tänapäeval
Kui varem üritas Herstal laiendada haaret väljaspool relvatööstust, tootes lisaks paljule muule näiteks mootorrattaid ning lennuki- ja autoosi, siis tänapäeval nihutab ettevõte piire oma põhitegevusala siseselt.
Tsiviilturule suunatud tooted on koondunud Herstal Grupi Ameerika allüksuste Browning Arms Company ja Repeating Arms Company (endine Winchester) ning ülejäänud sõjatehnika FN kaubamärgi alla.
Firma on välja toonud terve rea uusi püstoleid, millest üks populaarsemaid on 40 riigi jõustruktuurides kasutust leidnud Five-seveN. Samuti on hästi vastu võetud bullpup-disainiga FN P90 ning Ameerika eriväelaste tarbeks arendatud FN SCAR (Special Operations Forces Combat Assault Rifle) ja selle modifikatsioonid, rääkimata kergekuulipildujast Minimi (Mini Mitrailleuse, e. k ’minikuulipilduja’), mis tagas 2000. aastate alguses ettevõttele ellujäämise.
Lisaks eelmainitule on FNile edu toonud sisenemine Ameerika turule. USA relvajõudude hangetes osalemiseks loodud tütarfirma kaubavalikus on peale oma FN MAG ja Minimi Ameerika derivaatide ka litsentsi alusel toodetavad automaadid M16 ja raskekuulipildujad Browning M2. Viimased eestlastele erilist tutvustamist ei vaja, sest on kasutuses ka meie kaitseväes.
Kuigi nimi Fabrique Nationale ei kõla kohe tuttavalt, on kuulus Belgia relvatootja olnud läbi oma pika ajaloo seotud ka Eestiga.
Allikad:
FN Herstal – 125 years of excellence. 2014. IHS Jane’s Defence Weekly, Vol. 51 (24).
Vanderlinden, A. 2011. The FN Browning Model 1903. American Rifleman. (http://www.americanrifleman.org/ articles/2011/7/21/the-fn-browning-model-1903/) 04. 03. 2015.
Nõmm, T. Eesti Kaitseväe relvad 1918– 1940 (http://www.hot.ee/vabadus000/ relvad_00.htm) 09. 03. 2015.
Arnold, D. W. 2010. Classic Handguns of the 20th Century: The Browning HI-Power. Handguns Magazine. (http:// www.handgunsmag.com/handguns/featured_handguns_browning_hi_power/) 09. 03. 2015.
Browning Hi-Power. Wikipedia. (http:// en.wikipedia.org/wiki/Browning_Hi- Power) 09. 03. 2015.
Gruppe Herstal S.A. History. (http://www. fundinguniverse.com/company-histories/groupe-herstal-s-a-history/). 18. 08. 2015.