D-päeva radadel

D-päeva radadel

Ajaloo suurim dessantoperatsioon Kirde-Prantsusmaal on oma mastaabiga paelunud paljusid. Ka siinkirjutajal tekkis soov ajaloo ühe dramaatilisema pöördepunkti kohta rohkem teada saada. Nii suundusimegi veidi eelinfot kogununa viieliikmelise seltskonnaga suvel Normandiasse.

Tekst: JAANUS OTS

D-päevaga seonduv ei piirdu arvukate punkrite ja suurtükipatareidega. Sellest rääkides ei saa jätta puudutamata ka sündmuse eellugu ja ajaloolist tausta nii ründajate kui kaitsjate poole pealt.

Pöördeline operatsioon maailma ajaloos

Sõjalise lühendina tähistab D ajagrupis DTG lihtsalt üht kuupäeva, millal mingi operatsioon toimub, kuid tänu teise maailmasõja suurimale pöördepunktile 6. juunil 1944 seostatakse terminit D-day just selle kuupäevaga.

Mis siis sõltus sellest pöördelisest operatsioonist? Saksa Wehrmachti poolelt vaadatuna oleks liitlaste dessandi tagasitõrjumine andnud sakslastele reservaega kaitse kindlustamiseks Euroopas ja Punaarmee peatamiseks idarindel. Liitlastele oli see aga vältimatu samm, toomaks pööret pikaleveninud sõjas, lõpetamaks Saksa okupatsiooni Euroopas ja hoidmaks ära kogu Euroopa langemist punavõimu alla.

Otsuse läbi viia operatsioon „Overlord” tegid liitlased juba aasta varem, 1943. aasta mais Washingtonis toimunud konverentsil „Trident“. Kuid ka Hitler oli selle võimalusega arvestanud ja juba märtsis 1943 oli otsustatud algust teha kaitseliini „Atlandi vall” rajamisega Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi rannikule. Wehrmachtil oli Prantsusmaa kaitseks võimalik rakendada 60 diviisi, millest piisanuks ka reaalselt „Overlordi” jõudude tagasilöömiseks. Liitlaste poolelt toodi D-päeval Normandias maale 156 000 meest. Kuid ei sakslased ega liitlased olnud oma võidus kaugeltki kindlad. „Overlordi” juhil kindral Dwight Eisenhoweril oli koostatud asjakohane pöördumine ka kaotuse puhuks. Saksa vägede Lääne ülemjuhataja kindralfeldmarssal von Rundstedt pooldas paindliku kaitse taktikat, samas nentis rannikukaitse eest vastutav kindralfeldmarssal Erwin Rommel, et ainus võimalus on dessant tagasi lüüa 24 tunni jooksul otse rannikul, loovutades sealjuures nii vähe territooriumi kui võimalik.

Foto: Jaanus Ots

Vaatamata sellele, et liitlastel oli kõik detailselt läbi kaalutud ja tehtud põhjalikud ettevalmistused, ei õnnestunud kõik sugugi nii, nagu plaaniti. Esmalt mängis vingerpussi väga halb ilm. Dessandi algust nihutati päeva võrra edasi, enne kui ajaloo massiivseim õhudessant ja 5000 laevaga armaada koos 2000 pommitajaga sai ülesandele asuda.

Halbade ilmastikutingimuste tõttu suurem osa dessantüksusi hukkus või maandus hoopis mujal kui pidi, pommitajad heitsid pomme sakslaste positsioonide taha ning palju võitlejaid ja tehnikat uppus juba enne kaldale jõudmist.

Et kogu lahinguplaan oli väga ranges ajalises järjestuses ja iga järgmine faas sõltus eelmisest, jõuti ainult tänu meeste ülimalt kangelaslikule tegutsemisele esimesel päeval siiski hõivata suurem osa planeeritud maabumisaladest. Seda tohutute kaotuste hinnaga, 6. juunil 1944 oli haavatute ja hukkunute koguarv liitlasvõitlejate seas umbes 10 000.

Liitlaste massiivne pettemanööver teostus edukalt. OKW-ni jõudis desinformatsioon, et dessantoperatsioon toimub hoopis Pas de Calais’s, Inglismaad ja Prantsusmaad lahutava väina kitsamas osas. Saksa rannakaitseüksuste isikkoosseis koosnes peamiselt vanematest ja tervislikel põhjustel sõjaväeteenistuseks kõlbmatutest meestest, idarindel vangilangenud sõduritest ja sundvärvatutest. Lisaks puudusid Normandia üksustel strateegilised reservid, mereväe ja õhujõudude tegevus toetuse tagamisel oli praktiliselt olematu. D-päeva õhtuks andsid lahingumoonata, motivatsiooni kaotanud või vangilangemises vabanemist näinud sõdurid end massiliselt liitlastele vangi. Saksa poole kaotustest D-päeval pole konkreetseid andmeid, kuid suurusjärguks on arvatud 4000–9000 võitlejat.

Ühtlasi võimas ja masendav

Kuid nüüd ka meie reisist. Pariisist alustatud teekond viis meid läbi kaunite Normandia maastike ja rohelusse uppuvate uniste külakes- te, kus miski ei viidanud 71 aasta tagustele sündmustele. Minu üllatuseks olid terved või taastatud isegi keskaegsete katedraalide ja kirikute tornid – snaiprite ja tulejuhtide lemmikpositsioonid, mis üldiselt esimeses järjekorras puruks lastakse.

Meie esimeseks sihtpunktiks oli rannikust 15 km kaugusel asuv Caeni linn. See väike ja rahulik linnake sai Normandia lahingutes ja õhurünnakutes rängalt kannatada, sest sakslased osutasid seal kuu aja vältel väga tugevat vastupanu. Üllatusena ei näinud me ka siin mingeid erilisi jälgi suurest sõjategevusest, isegi Caeni katedraal ja kunagisele Inglismaa alistajale William Vallutajale kuulunud kindlus olid täies hiilguses külastajatele avatud.

Selgust saime alles Caeni infopunktis. Saime teada, et linn on uuesti üles ehitatud ja taastatud, et linnas on vaid üks dessandile pühendatud memoriaal ja muuseum ning suurem osa sõjaajaloolisi paiku, mida tasuks kindlasti külastada, asub rannikul.

Foto: Jaanus Ots

Paraku oleks olulisemaga tutvumiseks kulunud vähemalt paar nädalat, meil oli aga ainult kolm päeva. Seetõttu haarasime kaasa pataka brošüüre ja flaiereid ning tegime kiire nõupidamise prioriteetide asjus.

Kuna meeste hääl jäi peale, siis jäid ajakavasse Omaha Beach koos ameeriklaste surnuaia ja memo- riaaliga, muuseum Overlord; Ponte du Hoc’i suurtükipatarei; Normandia tankimuuseum Carentanis; De Longues sur Mer’i suurtükipatarei; De Maisi suurtükipatarei ja punkrid; Arromanche’i Gold Beachil asunud ajutise, nn Mulberry sadama detailid ja De Merville’i patarei. Kõik need põnevad paigad sai ka läbi käidud: võimsad, üllatavalt hästi säilinud kaitserajatised ja meeletutes kogustes eksponeeritud sõjatehnikat soomukitest tankideni, kuulipildujatest raskesuurtükkideni, amfiibautodest dessantalusteni – igal kohal rääkida oma põnev lugu D-päevast.

Kõige võimsama mulje jättis mulle Omaha Beach. Imekaunis valge liivaga ja rohelusse mattunud kõrgendikega rannik, kus püüdsin oma fantaasiat rakendades ette kujutada D-päeval toimunut. Siiski ei suutnud ma endale tõetruult silme ette manada vai-, miini- ja traattõketest kammitsetud rannajoonel lainetes loksuvaid hukkunuid, karjuvaid haavatuid, plahvatavat ja suitsevat sõjatehnikat. Ammugi mitte pidevat kuulirahet kuulipildujatest ega kahuri-, raketiseadmete ja miinipildujatuld, mis paiskus järjekindlalt ründajate pihta ülevalt kõrgendikult.

Jah, selle rannariba läbimine sellistes tingimustes tundus ilmvõimatu. Kõrvalasuva ameeriklaste kalmistu, kus sirgete lõppematute ridadena seisis valgest marmorist riste, mõjus ühtaegu võimsalt ja masendavalt. Ameeriklased ei ole unustanud oma võitlejaid, kes saabusid teiselt kontinendilt liitlastena Euroopasse ja andsid elu hinnaga oma panuse sõja kulgu. Suurem osa rannikul hukkunutest olid väga noored mehed, vaid mõned kuud enne operatsiooni sõjaväega liitunud reservistid.

Läheduses asuv Ponte du Hoc’i rannapatarei köitis aga oma tragikoomilise looga. Plaani kohaselt pidid 225 maabunud rangerit ronima siin haardekonksude ja köisredelitega 30 meetri kõrgustest rannakaljudest üles ning hävitama patarei. Kuid dessantlaev oli ekslikult kaldunud kolm miili ida poole, mistõttu nad jäid ilma ülimalt hädavajalikust tuletoetusest ja maha ajagraafikust. Ometi suutsid nad oma ülesande H-hetkeks täita ja positsioonid vallutada. Kuid liitlaste poolt kardetud suurtükke seal polnudki. Viiest suurtükist koosnev maskeeritud patarei leiti tulistamisvalmina hoopis miil kaugemalt. Sellest rünnakuüksusest hukkusid rohkem kui pooled mehed. Sarnaseid lugusid ebaõnnestumistest ja sõduriõnnest oli ilmselt sadu. Kõige üllatavam oli minu jaoks see, et kogu Ponte du Hoc’i patarei ümbrus nägi välja nagu kuumaastik, ümberringi pommilehtrid, kuid punkrid on terved ja püsivad ajaloo meenutajatena tänaseni!

Kindlasti tagasi

Reisikirjeldused on alati väga individuaalsed ja emotsionaalsed kogemused, seetõttu oli loo põhirõhk ajalool.

See looduslikult imekaunis ja täna rahulik puhkusepiirkond ei meenuta esmapilgul küll millegagi D-päeva ega Normandia lahinguid. Kuid huvilised saavad avastada palju põnevat selle suurejoonelise dessantoperatsiooni kohta Normandia arvukatest muuseumidest, memoriaalidest ja kogu rannikul kulgevatest kaitserajatistest.

Kolm päeva Normandias jäi kogu toimunu hoomamiseks ilmselgelt väheseks. Võimalusel läheme sinna veel kord, siis ootavad juba järjekorras Utah Beach, Contentini poolsaar, Cherbourg ja mitmed teised põnevad paigad.

Foto: Jaanus Ots

Et seda enam ei juhtuks

Tavaliselt veedan oma puhkuse matkaradadel või maakodus, et võtta aega endale ja endasse vaatamiseks. Selle aasta puhkuse pühendasin aga militaarekskursioonile ja vaatamata eelarvamusele sain erilise eneseavastusliku kogemuse osaliseks.

Tekst: JANA OTS

Selleks, et oma lugu rääkida, pean alustama tunnistusest, et olen ajalooteaduses suur võhik. Vastupidi minule innustuvad mu kaitseliitlasest mees ja noorkotkast poeg aga ajaloost sedavõrd, et planeerivad ka puhkusereise, kus ammutada sügavamaid teadmisi. Minule piisaks täiesti Mika Waltari raamatust „Sinuhe“, et saada ülevaade Egiptuse ajaloost, või Steven Spielbergi filmist „Reamees Ryani päästmine“, kujutlemaks D-päeval juhtunut. Kuid oma meest ja poega toetava naise ja emana reisisin kaasa ka sõjaekskursioonile Normandiasse.

Esimesed päevad veetsime Pariisis, siis algas teekond Normandiasse. Esimene, muuseumi Overlord külastus tekitas sisemaailma sassi ajavaid tundeid, millest mul seni aimugi ei olnud. Selle muuseumi looja oli üks kohalik mees, kes alustas omaenda algatusel sõjakraami kogumist.

Pimedasse muuseumiruumi sisenedes tundsin kasvavat ängi, veel aru saamata, millest see tuleb. Väljapanekud olid väga heal tasemel – iga tanki, soomuki või roomuki juurde olid kujundatud võitlevad või haavatud sõdurid. Kõik tundus nii ehe, ka taustaks kostev lahingumüra, et mul hakkas lihtsalt halb. Püüdsin end teadlikult kaitsta nö naiselike fantaasiatega. Prantsuse omakaitset kujutava toa seinal nägin vahvat pottide ja kohvikannu komplekti – selline riiul võiks meie maakodus olla...

Palju oli eksponeeritud kõiksugu sõjatehnikat ja varustust: soomukid, tankid, amfiibautod, kahurid ja käsirelvad. Kui selline roomikutega transportöör meil maakodus oleks, siis ei jääks me Abjas kinni ei paduvihma ega lumemölluga ja naisi saaks hästi vedada NKK laagrisse.

Paadid, millega meredessant Normandias maabus, nägid välja nagu metallist kastid, kuhu mahtus neljas reas kükitama rühmajagu mehi. Üks selline oli ka „medpaat“. Hetkeks tärkas fantaasia rannakaitserühma parameedikuna... ja siis hõivas kogu mu tähelepanu paadi sisu. Haavatud ... palju haavatuid. Kõik mu fantaasiad tundusid ühe hetkega haledate, nõmedate, lausa sadistlikena. Enam ei päästnud mind miski, äng kasvas ja pigistas, tekitades rinnus lausa füüsilist valu. Kannatasin, kuni meestel sai jälle kõik viimseni läbi loetud ja vaadatud.

Edasi, Normandy American Memorial. Esmalt käisime vaatamas merd, mis oli ilus, kuid mõeldes, mis siin toimus 6. juunil 1944, ühtaegu ängistav. Tõus oli fantastiline, ma pole iial näinud nii kiiresti kerkivat merd. Jalutasime edasi, kuni jõudsime kalmistule, mida olin näinud ka filmis, aga tegelikkus oli hoopis midagi muud. 9387 täiuslikesse ridadesse paigutatud risti. Ükskõik millise suuna pealt vaadata – risti, rööbiti või diagonaalis –, ikka sirgelt kulgevad read. Number pani vere soontes tarduma. Siin sümboliseerib iga rist vaid USA langenud sõdurit ja see pole liitlasvägede ainuke matmispaik. Mis see number võis siis kokku olla? Enamik noored, selleks operatsiooniks eritreeningu saanud mehed. Mida pidid tundma emad ja naised, kes oma mehi ja poegi sellesse sõtta saatsid? Äng oli nii kohutav, et ei saanud hingata, klimp oli kurgus. Seda tunnet on võimatu sõnadesse panna.

Järgmise muuseumi (Normandy Tank Museum) jätsin oma psüühika kaitseks vahele. Istusin autos ja vaatasin, kuidas autod minu kõrval parkisid, inimesed muuseumi külastasid ja lahkusid. Tulid uued autod, kordus sama, aga minu kamraade polnud ikka kusagil. Ma ju tean, kui sügav huvi militaarajaloo vastu on minu meestel, seetõttu mõistsin seda aja kulgu.

Pärast käisime veel vaatamas Ponte du Hoc’i betoonist kaitserajatisi, mis on iga sorti ja suurust kahuripositsioonid ja punkrid. Selline kelder võiks olla maakodus, saaks hoidiseid säilitada ületalve. Aga ma pole ju kunagi hoidiseid teinud... Tundsin, kuidas mõtted muutuvad järjest jaburamaks. Jaanus, mõistes minu ängi, soovitas mul vaadata kaunist maastikku. Maastik ... pommiauk augus kinni. Korraga kangastusid mu ees laibad, haavatud, veri. Tekkis paanikahoog – hirm, et kohe jätab terve mõistus mind maha ja ma lähen hulluks. Ka seal tegid ameerika rangerid rünnaku, ronides püstloodis kaljudest köitega üles. 225 mehest jäi kahepäevase lahingu tagajärjel ellu 90.Tumedad päikeseprillid varjasid pisaraid, mis tahtejõule vaatamata jooksma hakkasid.

Õhtul niitis Bordeaux’ punane vein maha ego viimase kaitse ja ma nutsin häbenemata korraliku peatäie, millele järgnes kosutav uni.

Järgmisel päeval ei külastanud ma enam ühtegi muuseumi. Sellegipoolest jõudis info minuni – mehed vestlesid ju nähtust autosõidu ajal elavalt edasi. Tegemist oli Merville’i suurtükipatareiga, mille hävitamiseks tegid britid õhudessandi. 750 meest treeniti välja üheotsalennuks. Eriväljaõppe saanud meestest jõudis kogunemispunkti ainult 150. Ülesanne otsustati sellegipoolest lõpuni viia ja viidigi. 750 teelesaadetud mehest jäi ellu ainult 227. Okastraat mu kõri ümber poos üha enam ja enam.

Et mõista, millist tähtsust omab 6. juunil 1944 toimunud Normandia dessant maailma ajaloos, ei pea olema ajalooteadlane. Jah, see päev tõi pöörde ja liitlasväed võitsid Euroopale vabaduse. Suuremale osale Euroopast märkis see ka pääsu „punase katku“ eest, sest ida poolt rühkisid kiirelt edasi Vene väed.

Paljud riigid tähistasid suurt võitu, mõned said osalise vabaduse, mõned riigid maksid veel aastakümneid võitjale sõjavõlga. Aga Eesti, Läti, Leedu? Meie jaoks jätkusid küüditamised ja massimõrvad. Maailmakodanikuna võin ma mõista, et üleüldise rahu huvides oli mõistlik ohverdada paar väikeriiki. Ohvriks toodud väikeriigi kodanikuna ei mõista ma seda kunagi.

Nüüd, kui olen reisilt tagasi, olen vähestega suutnud kogetut jagada. Ja nad küsivad, miks sa ise siis Kaitseliidus toimetad? Eks ma sellepärast käingi kogu oma vaba aja metsas end vasakule ja paremale rullimas, et ei peaks kunagi teada saama, mis tunne on oma meest ja poegi sõtta saata. Riik, kellel puudub kaitsevõime, pühitakse maailmakaardilt. See on minu panus, et midagi sellist, mis juhtus Normandias, kunagi ei korduks.