Saed – palju erinevaid, kuid mõeldud siiski üheks

Saed – palju erinevaid, kuid mõeldud siiski üheks

Saag on teadaolevalt üks iidsemaid tööriistu, sest jubakiviajal mõistis inimene hambuliseks nakitsetud ränikiviserva lõikeriistana kasutada. Tänapäeval eksisteerib kümneidtüüpe saage ja saemasinaid ning igaühel neist on omatäpsem otstarve.

Tekst: MEHIS BORN, KRISTJAN PRII

Üldine kasutuseesmärk on kõigil saagidel loomulikult üks – lõigata materjali. Kuna meie teemaks on üleelamisoskused, siis keskendume alljärgnevalt välioludes kasutatavatele käsisaagidele.

Traatsaed

Peenikest trossi meenutava kujuga, otstes rõngad või sangad. Traate on tavaliselt mitu ja nad on omavahel põimitud. Üldjuhul on traatsaagide punutises olevad traadid teravate servadega ja tänu sellele toimubki lõikamine. Mõnel mudelil on lõikehammastega traat põimitud tavatraatide vahele. Leidub ka mudeleid, mille trossikiud on kaetud teemantvõi metallipuruga.

Kristjan Prii

Tänu oma väikestele mõõtmetele on traatsaag leidnud tee paljudesse üleelamiskarpidesse. Samuti saab tarviku lihtsalt taskusse pista või hoopis püksirihma sisse õmmelda. Traatsaagide suurimaks miinuseks on haprus. Nad ei kannata murdmist, järske tõmbeid ega ka ülekuumenemist. Samuti kipuvad need väga kergesti saematerjali kinni jooksma.

Kristjan Prii

Kettsaed

Kettsaed on sarnaselt mootorsae kettidega koostatud lõikehammastega lülidest. Erinevus seisneb üksnes selles, et kettsae lõikehammaste paigutus võimaldab lõiketõmbeid mõlemas suunas.

Kristjan Prii

Kahtlemata on kettsaag võrreldes traatsaega kordades tõsisem tööriist. Kui viimastega üle 15 cm diameetriga puid enam nii lihtsalt ei lõika, siis kettsaagidega seda probleemi ei teki. Kettsaed on üldiselt väga purunemiskindlad, kuid paraku ei kannata nad keti kõverdumist põhjustavat tugevat väänamist. Samuti jäävad nad traatsaele märkimisväärselt alla kaalult ja pakkimise efektiivsuselt. Tülikas on just toote kokku- ja lahtikäänamine, sest kettühendus on pahatihti jäik ning lülid takerduvad üksteise taha kinni.

Kristjan Prii

Kettsaagide levikule militaarses maailmas aitas suuresti kaasa viimane ilmasõda, kui liitlased viskasid Euroopas tegutsevale vastutegevusele lennukitelt alla tööriistakaste, mille seest võis leida ka elektri- ja telefonipostide kiireks langetamiseks mõeldud kettsaage. Nii mõnedki toonastest riistadest on siiani hästi säilinud ning kasutuses.

Vibusaed

Vibusaage tuntakse vibukujulise kaarja raami järgi, mille otste vahel on saeleht. Kaar on mõeldud saelehe pingutamiseks. Tänu pingutamise võimalusele saab saeleht olla väga

Kristjan Prii

õhuke ja kerge. Kui saeleht ei ole korralikult pingestatud, on sirgelt saagida peaaegu võimatu. Samuti ei kannata vibusae õhemad lehed painutamist ja võivad kehva pingutamise korral kõverduda või suisa puruneda.

Kristjan Prii

Nagu traatsaele, nii võib ka vibusaelehele teha vöörihma sisse eraldi tasku. Sellel lahendusel on üks tugev pluss – kui kaotate mingil põhjusel oma seljakoti või rakmed, on teil üks oluline tööriist siiski alles. Saelehe kasutamiseks tuleb vibukaar mõistagi ise painutada (hästi sobib selleks näiteks kuusk). Iseenesest ei ole see suur töö ja vibukaare ettevalmistamine on võimalik ära teha sellesama saelehe abil.

Saelehe valikul tasub võimalusel eelistada tsaari-, eesti- või okupatsiooniaegset saelehte, sest need on paraku tänapäevastega võrreldes kvaliteetsemast materjalist. Samuti ei ole nende hambad karastatud, mis tagab nende korduvterituse võimaluse. Kaasaegsematega seda kahjuks väga teha ei saa.

Voldiksaed

Voldiksaed on liik kokkupandavaid saage. Voldiksaag võib olla iseseisev toode või näiteks osa taskunoast. Saelehti on mitmes pikkuses, kuid olemuselt jäävad need siiski oksasaagideks. Väheste voldiksaagidega saab saagida üle 12 cm diameetriga puitu. Samas on voldiksaag tänu oma kompaktsusele ja kaalule ääretult mugav seljakotti või lihtsalt taskusse pistmiseks. Voldiksaed on väga tiheda hambumisega ja alguses väga teravad. Peamiseks miinuseks on jällegi tera karastatus, mis võtab meilt ära sae hilisema teritamise võimaluse. Voldiksaagidest loe lähemalt lk 78.

Kristjan Prii

Vukssaed

Vukssaed on publikule vahest kõige tuttavamad ja kõige harjumuspärasema välimusega saed. Seda tüüpi saage ja nende sihtotstarvet eristatakse hammaste järgi. Kõige levinumad on võrdhaarsete hammastega saeterad, mille hambad on vaheldumisi mõnekraadise nurga all kergelt väljapoole painutatud ehk räsatud. Räsamine tagab, et kuumuspaisumisel ei jää saag saematerjalisse kinni, ka hõlbustab räsatud hammaste vahele jääv tühimik saepuru väljatoomist sisselõikest.

Kristjan Prii

Keerukamatel saagidel on ka eraldi lõikehambad – ühed lõikavad lükates ja teised tõmmates. Lisaks veel kõrguse- ja saepuruhambad. Kõrgusehammaste töö on määrata, kui sügavale lõikehammas minna saab, sellest oleneb töö efektiivsus ja kiirus. Saepuruhammaste eesmärk on tuua lõikejoonest välja saepuru.

Mõnedel vukssaagidel on saelehe esiosas väiksemad ja tihedamad hambad – nende abil on lihtsam ja täpsem rajada saagimisele eelsoont. Samuti on olemas saed, mille lõikehambad on saetera otsa või käepideme poole kaldu. Need tööriistad on mõeldud piki puitu saagimiseks.

Kahemehesaed

Kahemehesaagi ehk suursaagi kasutatakse suuremate puude lõikamiseks, kasutamise ajal on sae mõlemas otsas saagi enda poole tõmbav saemees või -naine. Rõhk on sõnal tõmbamine, sest lükates jookseb saag vältimatult kinni. Kahemehesaagidest on samuti versioone nii puidu piki- kui ka ristisaagimiseks.

Mehis Born

Varasematel aegadel leidis laialdast kasutust ka plokksaag, mille abil lõigati puutüvest välja lauamaterjali. Plokksae leht näeb välja nagu kahemehesae oma, kuid käepidemed on vahetatavad. Näiteks saab sellele külge panna nii tõmbelati kui ka vukssae käepidemeid. Plokksaag on samuti mõeldud kasutamiseks kahele inimesele.

Lõpetuseks jääb veel lisada, et nagu iga terariistaga, nii ei tohi ka saagidega hetkekski unustada ohutust. Seega hoidke lisaks saehammastele teravad ka oma meeled ja püüdke tükeldamine ellu viia, ise ühte tükki jäädes. Jõudu tööle!

LISATEAVE

Saagide hooldus

Saagide hooldus ei erine suuresti teiste lõikeriistade hooldusest ja kõige olulisem on siin loomulikult teritamine.

Nürist saest annab tunnistust saepuru välimus – kui see on peenike tolm, on saag nüri, kui aga saagimisel eralduvad korralikud pikad ribad või laastud, on saag korras.

Teritada tasub nii-öelda ette ehk siis võimalusel kodustes tingimustes. Iga saehamba tüübi jaoks on omad tööriistad ja meetodid. Kui saag ei võta, ei pruugi alati viga olla nüriks läinud teras, vaid hoopis vales räsas. Seega tasub ka seda regulaarselt kontrollida.

Kui saeleht läheb rooste, siis on ka nürinemine kiire tulema. Selle vastu aitab sae kuivas hoiustamine ning saelehe kuivatamine ja õlitamine pärast kasutamist. Vähesel määral võib õli panna ka sae kattesse.