Metsavendlus Eestis – rahvuslik vastupanu parimas mõttes

Metsavendlus Eestis – rahvuslik vastupanu parimas mõttes

Oleme oma ajarännakul käsitlenud Leedu ja Läti metsavendlust ning jõudnud kodumaale. Mis on meie metsavendluses lõunanaabritega võrreldes teistmoodi?

Tekst: MARTIN ANDRELLER, ajaloolane

Esiteks teatakse metsavendlusest Eesti ühiskonnas ja rahvuslikus mälus rohkem. Kuid erinevusi on ka sisus. Ajaloolane ja Eesti metsavendluse grand old man Tiit Noormets on ammuilma sõnastanud, et Eestis oli tegemist parimas mõttes rahvusliku vastupanuga, ja sellega saab vaid nõustuda.

Eesti metsavendlus, mille juured on juba tsaariajal rabadesse varjunute tegudes ja ellujäämisviisides, leidis 1930. aastate lõpul põgusat kirjalikku käsitlust Mihkel Aitsami kirjasulega, kuid rahva mälus olid metsa varjumine ja metsas hakkamasaamine jätkuvalt olemas. Viimase kohta võiks öelda, et alles viimastel kümnenditel on hakanud eestimaalastes maad võtma metsapelgus ja metsaelu müstifitseerimine.

Nõukogude võimu tegevus Eestis 1940–1941 pakkus reljeefseid näiteid sellest, kuidas käituti uue režiimi vastastega. Inimesed, kes olid pääsenud juuniküüditamisest ja arreteerimistest ning nendega kaasnenud hukkamistest-hukkumistest, ei soovinud mingil juhul langeda süsteemi ohvriks.

Pealegi elas rahvas 1944. aastal ikkagi kindla usu ja sooviga, et sõja- ja terroriaeg saab kohe läbi. Esmalt väljendas seda meeleheitlik vastupanu edasiliikuvate punaarmeeüksuste takistamiseks ja veidi hiljem juba eneste varjamine ning relvade ja inimeste koondamine vastupanuks.

Küllap on inimese loomuses raskel hetkel näha või loota parimat, nii on mõistetav seegi, et metsavendade lahingud nõukogude võimu esindajatega on rahvasuus muutunud kangelaslikeks lahinguteks, kus punaseid kümnete kaupa looja karja saadeti. Lahingud ja vastuhakk ülekaalukale vastasele-vaenlasele oligi kangelaslik, kuid mis puutub hukkunud vastaste arvu, siis siin on soovid siiski palju suuremad kui reaalsus. See aga ei muuda mingitki pidi metsavendluse sisulist olemust ega tähendust Eesti kultuuriruumis. Metsavennad ei suutnud küll Eestit vaenlasest vabastada, kuid ilma nendeta ei oleks tänast Eestit.

Vastuhakk ülekaalukale vastasele ja elamine metsapunkrites, soosaartel ja rabakõrgendikel on miski, mis saab olla romantiline ja tore vaid paadunud matkajale ja sedagi ilmselt lühema perioodi vältel. Segame võrrandisse aga teadmatuse, miljonid kuulujutud ja lootusekübemed, mure oma lähedaste turvalisuse pärast ja ka hirmu iseenda elu pärast, saame koosluse, mis ei ole kadestamisväärne. Tänases Eestis on väga raske mõista või aru saada, kuidas need inimesed üldse hakkama said. Kuidas nad julgesid. Selle kohta käibib aga hea lause – julgete päralt on maailm.

Loomulikult küsitakse tihti, kui palju meil siis mehi metsas oli. Kõige täpsem number, mida me saame kasutada, on 15 000 inimest. Seda tuleb pidada suurusjärguks – tegelik arv võis mõnesaja piires kõikuda –, kuid ega me kõiki ja kõike enam teada saagi.

MARTIN ANDRELLER

Elati valdavalt maapealsetes punkrites, mis olid lihtsad palkehitised, enamasti kiiresti rajatavad, sest kunagi ei teadnud, kauaks saab sellesse kohta jääda või millal võib mõni kahtlane isik peale sattuda. Ehitusetapp oli kõige kriitilisem – punker polnud siis veel maskeeritud, ehitus ise tekitas müra ning materjali vedu võis kergesti silma jääda. Kuivemas piirkonnas ja soodsates oludes oli võimalik kaevata ja rajada ka maa-aluseid punkreid, mis olid muidugi avastamise seisukohast kindlamad ja mida oli lihtsam peita, kuid millest oli lahingu ajal raskem elusalt välja murda kui maapealsetest.

Peamiseks tegevuseks oli vaenlase heidutamine, häirimine, vajadusel ka otsene ründamine ning n-ö tapva jõu rakendamine. Metsavendade tegevuse tõttu leidis oma otsa tuhatkond nõukogude võimu teenistujat või kollaboranti. Muidugi on see ka peamine põhjus, miks mõned üksikud inimesed tänaseni raiuvad, et metsavennad olid bandiidid ja tapsid või kiusasid näiteks nende vanemaid, sugulasi või kedagi teist lähedast. Eeskätt tuleb vaadata, millega metsavendade käe läbi pihta saanud inimesed tegelesid. Hävituspataljoni aktiivne liige, julgeoleku nuhk või aktiivne miilits oli siiski vaenlane, mis sellest, et ta võis rääkida pesuehtsat eesti keelt. Paljuski jäid aga toimunu lood ja asjaolud selgeks rääkimata nii sellel perioodil kui ka 1990. aastate taasiseseisvunud Eestis, sestap põrkume nende tagajärgedega nii täna kui tulevikus.

Metsavendluse aktiivsem periood algas vahetult pärast II maailmasõja lõppu, kuid asendus aegamööda pessimismiga maailmas toimuva suhtes ja riikide suhtes, kellest asjata loodeti appitulijaid. Märtsiküüditamine, milles nähti vastupanu murdvat operatsiooni, tegelikult just aktiveeris metsavendi paariks järgmiseks aastaks. Osaliselt suunas see metsa ka uusi inimesi, eeskätt neid, kes olid massirepressioonist kuidagi pääsenud või kõrvale jäänud, aga ka neid, kes kartsid, et järgmine kord viiakse nemad. Mõne järgneva aasta jooksul metsavendlus üldiselt aga likvideeriti, suruti maha, hääbus – kuidas keegi seda nimetada soovib. Mõned üksikud metsavennad jäid vabadusse veel paariks aastakümneks. Teadaolev metsavendluse lõpp saabus 1970. aastate lõpul, kui kaheaastase vahega hukkus August Sabbe ja leiti surnuna Johannes Lillenurm, kes mõlemad olid end mitu aastakümmet varjanud ja vastupanu osutanud.

Eesti parimas mõttes rahvaliku vastupanu tulemit väljendas aga 1991. aasta 20. august. Vastupanu osutamine, oma rahva julgustamine, lootuse ülalhoidmine, et tulevik on parem ja Eesti saab ükskord taas vabaks, ei olnud küll ainuüksi metsavendade tegevuse tulemus, kuid nemad olid ühed esimestest, kes selle nimel tegutsesid. Nemad rajasid sellele vundamendi.