Metsavendlus Eestis – rahvuslik vastupanu parimas mõttes Oleme oma ajarännakul käsitlenud Leedu ja Läti metsavendlust ning jõudnud kodumaale. Mis on meie metsavendluses lõunanaabritega võrreldes teistmoodi?
MARTIN ANDRELLER
Tekst: MARTIN ANDRELLER, ajaloolane
Esiteks teatakse metsavendlusest Eesti ühiskonnas ja rahvuslikus mälus rohkem. Kuid erinevusi on ka sisus. Ajaloolane ja Eesti metsavendluse grand old man Tiit Noormets on ammuilma sõnastanud, et Eestis oli tegemist parimas mõttes rahvusliku vastupanuga, ja sellega saab vaid nõustuda. Eesti metsavendlus, mille juured on juba tsaariajal rabadesse varjunute tegudes ja ellujäämisviisides, leidis 1930. aastate lõpul põgusat kirjalikku käsitlust Mihkel Aitsami kirjasulega, kuid rahva mälus olid metsa varjumine ja metsas hakkamasaamine jätkuvalt olemas. Viimase kohta võiks öelda, et alles viimastel kümnenditel on hakanud eestimaalastes maad võtma metsapelgus ja metsaelu müstifitseerimine. Nõukogude võimu tegevus Eestis 1940–1941 pakkus reljeefseid näiteid sellest, kuidas käituti uue režiimi vastastega. Inimesed, kes olid pääsenud juuniküüditamisest ja arreteerimistest ning nendega kaasnenud hukkamistest-hukkumistest, ei soovinud mingil juhul langeda süsteemi ohvriks. Pealegi elas rahvas 1944. aastal ikkagi kindla usu ja sooviga, et sõja-
ja terroriaeg saab kohe läbi. Esmalt väljendas seda meeleheitlik vastupanu edasiliikuvate punaarmeeüksuste takistamiseks ja veidi hiljem juba eneste varjamine ning relvade ja inimeste koondamine vastupanuks. Küllap on inimese loomuses raskel hetkel näha või loota parimat, nii on mõistetav seegi, et metsavendade lahingud nõukogude võimu esindajatega on rahvasuus muutunud kangelaslikeks lahinguteks, kus punaseid kümnete kaupa looja karja saadeti. Lahingud ja vastuhakk ülekaalukale vastasele-vaenlasele oligi kangelaslik, kuid mis puutub hukkunud vastaste arvu, siis siin on soovid siiski palju suuremad kui reaalsus. See aga ei muuda mingitki pidi metsavendluse sisulist olemust ega tähendust Eesti kultuuriruumis. Metsavennad ei suutnud küll Eestit vaenlasest vabastada, kuid ilma nendeta ei oleks tänast Eestit. Vastuhakk ülekaalukale vastasele ja elamine metsapunkrites, soosaartel ja rabakõrgendikel on miski, mis saab olla romantiline ja tore vaid paadunud matkajale ja sedagi ilmselt lühema perioodi vältel. Segame võrrandisse aga teadmatuse, miljonid kuulujutud ja lootusekübe-
