Sõda või rahu, võit või kaotus - sõltub kaitseliitlasest

SÕDA VÕI RAHU,VÕIT VÕI KAOTUS –SÕLTUB KAITSELIITLASEST

On populaarne kujutlus igast Eesti põõsast, mille taga varjab ennast pika püssiga habemik kaitseliitlane, kes teeb agressori elu kibedaks. Omal moel on see üsna tugev pilt, ent tegelikkuses mitte alati efektiivne. Reaalsus, ja sellest tulenevad vajadused ning ootused Kaitseliidule, on märksa mitmekihilisem.

Tekst: ILMAR RAAG, kapten, Toompea malevkonna pealik

Arvestatakse ka ju Eesti strateegilise juhtimise tasandil mitte ainult ühe, vaid terve rea erinevate ohustsenaariumitega. Nende stsenaariumite ühes servas leiame massilised rahutused ja teises servas täismahulise sõja. Sinna vahele jääb kogu see spekter mis seob rahuaegse „turbulentsi“ sealt väljakasvava kriisiga, mis omakorda võib areneda nn halliks sõjaks, et lõpuks välja jõuda päris sõjani.

Käsitleme hüpoteetilise vastasena Vene Föderatsiooni (VF), mille praeguse heidutusretoorika eesmärgiks näib olevat vältida täismahulist sõda USA-ga, üldisest vastasseisust loobumata.

Seega ütleme ohuprognoosi keeles: VF-i täismahuline konventsionaalne sõda NATO vastu on vähem tõenäoline kui katsed täita oma strateegilisi eesmärke väiksemate eraldi konfliktide kaudu.

EESTI KAITSEVÄGI/ARDI HALLISMAA

Eestis tähendab see, et tõsine sõjaline rünnak Eesti vastu toimub siis, kui VF eeldab, et Lääne toetus jääb ära või hilineb oluliselt. Sel puhul tuleb mõista, et Venemaa suurem strateegiline eesmärk, vastavalt tema riikliku julgeoleku strateegiale, on NATO ja Euroopa Liidu lagundamine.

PINGE KASVAB

Klassikaliste VF-i erioperatsioonide mõttes on võimalikud erinevad stsenaariumid. Üks kõige lihtsamaid on hädaolukordade provotseerimisega riigi haldussuutlikkus üle koormata. Kui näiteks organiseerida suuremaid metsatulekahjusid, siis langeb Eesti päästevõimekus üle kogu riigi.

Me ju teame, et tubli eesti mees on korraga vabatahtlik päästja, abipolitseinik, kaitseliitlane ja veredoonor. Mitmesuunaliste kriiside ajal ähvardab taoline ristkasutus ressursside süsteemi kokku jooksutada.

Spetsiifilisemad vastase tegevuskavade stsenaariumid näeksid ette rahutuste organiseerimist. Üks rahutuste tulemus on riigi korrakaitseressursside sidumine, aga see ei ole enamasti omaette eesmärk.

Gruusia ja Ukraina näite varal võime eeldada, et VF-i esimese faasi peamine taktikaline ülesanne Eestis oleks eksisteeriva sotsiaalse pinge kruvimine. Juba praegu näeme soovi arendada eesti-vene etnilist konflikti, kus vene rahvusvähemus on ohvri positsioonis. Siia sobib väga hästi legaalse valimiskampaania ajal eesti-vene vastandustele rõhumine, sest selline tegevus konsolideerib vene kogukonda.

On ju teada, et ka Läänes suhtutakse rahvuskonfliktidesse väga ebalevalt, kuna maailma lähisajalugu on täis etnilise puhastuse ja genotsiidi sõjakuritegusid. Üldine hoiak eeldab, et riik peab need probleemid ise lahendama ja NATO ei sekku. Meie peame ometi arvestama, et kuna tegemist on „halli alaga“, siis ei ole midagi garanteeritud.

RADIKAALID: HÜBRIIDSÕJA ETTURID

Kriisisotsioloogia ütleb, et igas kogukonnas on alati vähemalt 1% lepitamatuid rahulolematuid ja 10% nende toetajaid. Normaalsel rahuajal on need tegelased küll „pahurad“, aga ei ületa seda radikaliseerumise joont, millest teisele poole jäävad vägivaldsed sammud. Ent mis saab kriisiolukorras?

Rakendades seda rahvusvahelist üldreeglit Eesti venekeelse elanikkonna kohta, tähendaks see umbes 3000 lepitamatut „pahurat“. Aga nii palju ei ole riigi destabiliseerimiseks vajagi.

Alustades IRA-st Põhja-Iirimaal kuni Talibanini Afganistanis on kokku loetud, et ülestõusnud moodustavad partisanisõja faasis elanikkonnast enamalt jaolt alla 0,1%.

Eestis tähendaks see jämedalt võttes ehk 300 inimest, mida võiks võrrelda ka kahe GRU spetsnaz’i rooduga. Selline suhteliselt väike hulk organiseerunud inimesi on võimelised tekitama intsidente, millel on kogu ühiskonda halvav mõju.

Tuleb aga arvestada ka eesti poole radikaalidega, kelle vastandumine kõigele, mis tuleb Toompealt, võib samuti viia radikaliseerumiseni.

Veelahe jookseb seaduste täitmises. Näiteks Kaitseliit on andnud vande kaitsta põhiseaduslikku korda ja tegutseda seaduste raames, aga eesti „pahurad“ on valmis oma ükskõik millise „püha ürituse“ nimel ka seadusi rikkuma.

EESTI KAITSEVÄGI/ARDI HALLISMAA

Igal juhul toimib igas kriisiühiskonnas dünaamika, kus ühe poole radikaalid tekitavad vastaspoole radikaale ja nii tekib täiendav surve konflikti eskaleerumisele.

Selle käigus tugevneb alati narratiiv „riik ei ole piisavalt jõuline kriisi lahendamiseks“, mis aga tähendab otseselt ukse avamist kaosele. Eesti olukorras tugevdab see alati Vene Föderatsiooni argumenti, mille kohaselt Eesti riik ei ole suuteline olukorda kontrollima, ja seetõttu tõestub Vene Föderatsiooni poole „õigus sekkuda humanitaarsetel kaalutlustel.“

Hübriidfaasis on Vene Föderatsioon väga huvitatud Eesti radikaalide olemasolust. Täna näeme seda Euroopas olukorrast, kus Venemaa on toetanud ühtemoodi nii äärmusparempoolseid kui äärmusvasakpoolseid liikumisi. Ideoloogia ei ole Vene Föderatsiooni seisukohalt tähtis, oluline on vaid rühmituse funktsionaalne võime tekitada riigis kaost.

Sealt edasi algaks juba erioperaatorite põhileib, milleks on kohalike radikaalide relvastamine ja väljaõpetamine.

TEGUTSEMINE HÜBRIIDFAASIS

Lühidalt öeldes on Eesti strateegiline eesmärk selles faasis seotud piirangutega: me peame kontrollima olukorda, aga tegema seda nii, et elanikkonna radikaliseerumine oleks võimalikult väike ja et me oma tegevusega ei kaotaks peamiste liitlaste toetust. Niipea, kui viimane on kadunud, algab kriisi eskalatsiooni järgmine faas.

Riigiõiguslikus mõttes antakse hübriidsõja varastes faasides kriisi juhtimine tõenäoliselt siseministeeriumi alluvusse. Võimalik, et mingil hetkel kuulutatakse välja eriolukord, mille raames on võimalik kehtestada inimestele liikumispiiranguid, sundvõõrandamisi, avalike ürituste pidamise piiranguid jne.

Vastavalt eriolukorra seadusele võib kaitseväge ja Kaitseliitu siis kasutada „turvalisuse tagamiseks eriolukorra piirkonnas.“ Aga kaitseväe ja Kaitseliidu üksused antakse seejuures politseija piirivalveameti alluvusse, kellega tuleb protseduurid ühtlustada.

Politsei loogika on lihtne – paneme Kaitseliidu kaitsma objekte või kontrollima liiklust teatud lõikudel, samal ajal kui politseijõud oleksid manööverdavaks üksuseks, kes tegeleb pättidega.

Enamik objekte, mida Kaitseliit turvama asub, paiknevad hoonestatud alal. Väga tõenäoline on vajadus suhelda kohaliku elanikkonnaga, kelle hulgas võib olla vaenulikult meelestatud inimesi.

Kõik see kokku tähendab valmisolekut tegutseda relvastatud politsei ehk sandarmina. Kaitseväelises mõttes tegutsetakse stabiliseerimisoperatsioonide loogika alusel, kus 155 mm haubitsast ja isegi tankitõrjerühmast on vähe kasu.

Samal ajal võivad rünnakud oma mitmekesisuses ulatuda mädamune loopivatest poisikestest kuni eemalt lastud snaiprikuulide või raadio teel juhitud pommautodeni.

Seega tuleb arvestada, et kontrollpostidele pandud kaitseliitlased on enamasti nähtavad märklauad vastaspoole asümmeetrilistele erioperaatoritele.

Kõige olulisem järeldus hübriidsõja faasist on see, et Kaitseliitu nähakse selles faasis kui instrumenti, mis peab lappima kõiki neid auke, kus riigi ressurssidest enam ei piisa. Tema ülesanded on väga mitmekesised ja suunatud pigem elanikkonna julgestamisele kui aktiivsele vastasekesksele võitlemisele. Samal ajal on just Kaitseliit väga erinevate rünnakute sihtmärgiks, mis ulatuvad provotseerivatest infooperatsioonidest kuni füüsilise ründeni. Ja selle olukorra lahendamisest võib sõltuda, kas kriis eskaleerub sõjaks või mitte.

KAITSELIIT TAGALAS

VF-i maavägede doktriin näeb ette sõjategevuse kandmist vastase tagala sügavusse. Eesti strateegilise sügavuse puhul võib eeldada, et niipea, kui Narva jõgi ületatakse, hakatakse mõjutama ka Tallinna, Ämarit, Paldiskit jne. Seda tehakse nii rakettide ja lennuväe toel, aga päris kindlasti ka eriväelaste abil.

Meie kaitseväeline planeerimisloogika saab sel puhul olla üsna ainuvõimalik ja seob konventsionaalse sõja faasi „halli sõja“ faasiga. Kuna politsei ei jõua kõiki taristuobjekte kaitsta, siis kasutatakse selleks kaitseliitlasi, kellel täna tihti ei ole nagunii reaalseid võimalusi kusagil rindel VF-i tanke peatada.

Iroonia peitub kahtlemata selles, et nende kaitseliitlaste tõenäoliseks vastaseks saavad VF-i spetznaz’i üksused, kelle rünnakrühmade relvastuses on granaadiheitjad AGS-17, leegiheitjad, miinid, erinevad snaiperrelvad ja seejärel spekter erinevaid relvi, mis täidavad nii kaugelt, kui väga lähedalt võitlemise eripärasid.

Lõviosa kaitstavatest objektidest asuvad hoonestatud alal, mis eeldab, et seda kaitsvad kaitseliitlased on linnalahingute eksperdid. Kas oleme?

Igatahes, nii Ukraina kui ka Iraagi kogemus on meile näidanud, et konventsionaalse armee vastu on võimalik sõdida vähemalt mingi aja vältel küll, kui piisavalt kiiresti kohaneda oludega ja valida vastase mõjutamiseks parim vorm ja vahendid.