9 789949 953325
ISBN 978-9949-9533-2-5
Vendade Grimmide muinasjutud
Vendade Grimmide muinasjutud
2
Vendade Grimmide muinasjutud
Illustreerinud Werner Klemke Saksa keelest t천lkinud Merlin Laansoo
3
Originaal: Die Kinder- und Hausmärchen der Brüder Grimm © 2012 Beltz | Der Kinderbuch Verlag in der Verlagsgruppe Beltz • Weinheim Basel Esmaväljaanne: 1962 Eestikeelne väljaanne: © Berta 6 OÜ | kirjastus Kakaduu, 2014 Kõik õigused kaitstud.
Pildid joonistanud Werner Klemke Kujundanud ja küljendanud Ervin H. Seppel Tõlkinud Merlin Laansoo Toimetanud Ave Mattheus Korrektuuri lugenud Margit Raias Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN 978-9949-9533-2-5
Kirjastus Kakaduu kirjastuskakaduu@gmail.com www.facebook.com/kirjastuskakaduu
4
KONN-KUNINGAS JA RAUDNE HEINRICH
5
6
7
8
Kord ammusel ajal, kui soovide täitumine polnud haruldane, elas kuningas, kellel olid imeilusad tütred. Neist noorim oli lausa nii kaunis, et päikegi, kes ometi nõnda palju näinud, iga kord talle näkku paistes imestas. Kuningalossi lähedal oli suur sünge mets ja selles metsas ühe vana pärnapuu all asus kaev. Väga palava ilmaga käis noorim kuningatütar metsas jaheda kaevu äärel istumas. Kui igav hakkas, võttis ta kuldse kuuli, loopis seda õhku ja püüdis kinni. See oli tüdruku armsaim mänguasi. Kord juhtus aga nii, et kuldne kuul ei maandunudki kuningatütre väljasirutatud käekesse, vaid kukkus tema kõrvale maha ja veeres otseteed kaevu. Kuningatütar vaatas kuulile järele, kuid see kadus silmist. Kaev oli sügav, nii sügav, et põhja polnud näha. Tüdruk puhkes nutma, nuttis üha kõvemini ega suutnud kuidagi lohutust leida. Kui ta seal nõndaviisi halas, hõikas keegi: „Mis lahti, kuningatütar? Sa kisad nii, et kivilgi sinust hale hakkab.” Tüdruk vaatas sinnapoole, kust hääl kostis, ja märkas konna, kes oli oma jubeda paksu pea veest välja pistnud. „Ah, see oled sina, vana pladistaja,” ütles ta. „Ma nutan taga oma kuldset kuuli, mis kaevu kukkus.” „Rahune ja ära nuta,” vastas konn. „Küll mina juba lahenduse leian. Aga mida ma selle eest saan, kui su lelu üles toon?”
9
„Mida iganes soovid, kallis konn,” lausus tüdruk. „Mu rõivaid, pärleid ja kalliskive või koguni mu kullast krooni?” Konn vastas: „Su rõivaid, pärleid ja kalliskive ning sinu kullast krooni ma ei ihalda. Aga kui sa mind armastad ning oma seltsiliseks ja mängukaaslaseks võtad, kui ma sinu kõrval lauakeses istuda, sinu kuldselt taldrikult süüa, sinu peekrikesest juua ja sinu voodikeses magada võin – kui sa seda tõotad, siis ma sukeldun ja toon su kuldse kuuli veest välja.” „Muidugi,” ütles tüdruk, „ma tõotan sulle kõike, mida soovid, kui vaid kuuli välja tood.” Ise aga mõtles, et mida see lihtsameelne konn seal õige patrab. Konnad istuvad ju vees omasuguste seas ja krooksuvad ega saa olla inimeste seltsilised. Lubaduse kätte saanud, tõmbas konn pea vee alla. Ta sukeldus ja tõusis veidikese aja pärast, kuul suus, pinnale ning viskas selle rohu sisse. Taas oma kaunist mänguasja nähes oli kuningatütar väga rõõmus, võttis selle maast üles ja hüples minema. „Oota, oota!” hüüdis konn. „Võta mind kaasa! Ma ei jaksa niimoodi joosta nagu sina.” Aga mis kasu sellest oli, et ta kuningatütrele nii kõvasti järele krooksus, kui vähegi suutis. Tüdruk teda ei kuulanud, ruttas koju ja unustas peagi vaese konna, kes pidi kaevusügavusse tagasi ronima. Järgmisel päeval, kui printsess oli kuninga ja kõikide õukondlastega laua äärde istunud ning oma kuldselt taldrikukeselt sõi, ronis miski plirts-plärts, plirts-plärts mööda marmortreppi üles. Pärale jõudnud, koputas tulija uksele ja hüüdis: „Kuningatütar, noorim, ava mulle uks!” Tüdruk jooksis vaatama, kes seal on. Avades selgus, et ukse taga on konn. Kiiresti lõi neiu ukse kinni ja istus tagasi lauda, ise hirmust kange. Kuningas märkas, et tütre süda taob, ja küsis: „Mu laps, mida sa kardad? Kas ukse taga seisab hiiglane ja tahab sind kaasa võtta?” „Oh, ei,” vastas tüdruk, „pole seal mingit hiiglast, ainult üks vastik konn.” „Mida see konn sinust tahab?” „Ah, armas isa, kui ma eile metsas kaevu ääres istusin ja mängi-
10
sin, kukkus mu kuldne kuul vette. Ja kuna ma hirmsasti nutsin, tõi konn selle välja. Konna pealekäimisel lubasin ta enda kaaslaseks võtta. Ma ei osanud ealeski aimata, et ta veest välja saab. Nüüd on ta ukse taga ja tahab minu juurde tuppa.” Samal hetkel koputati teist korda ja ukse tagant kostis: „Kuningatütar, noorim, ava mulle uks! Kas see, mis kaevu ääres eile lubasid, ei meenu sulle täna enam kuidagi? Kuningatütar, noorim, ava mulle uks!” Seepeale lausus kuningas: „Mida oled lubanud, sellest tuleb kinni pidada. Mine tee talle lahti.”
Kuningatütar läks ja avas ukse. Konn hüppas sisse, tuli printsessi kannul tema toolini ja hüüdis: „Tõsta mind üles enda juurde!” Tüdruk tõrkus seda tegemast, kuni kuningas tal seda teha käskis. Kui konn juba toolil oli, tahtis ta lauale. Sinna istuma saanud, ütles ta: „Nüüd nihuta oma kuldne taldrikuke mulle lähemale, et saaksime koos süüa.” Seda printsess ka tegi, aga oli näha, et vastumeelselt. Konn lasi toidul hea maitsta, tüdrukul jäi aga pea iga suutäis kurku kinni.
11
447
448