Kaks ema Kõige tähendusrikkam inimene lapse elus on ema ja Jaagul oli neid koguni kaks. Oma emapoolset vanaema Aliidet hakkas poiss üsna varakult kutsuma Emmeks, lihast ema Helgit hüüdis pigem eesnime pidi. Ja mingil määral võistlesid need kaks naist oma elupäevade lõpuni selle nimel, kummale neist mõtles see hõbedase hääle ja heledate lokkidega poiss, kui laulis kunagi kooliaktusel „Ema südant”.
Samal päeval, kui Jaak sündis, hakkas tema vanaema Aliide Jaakson päevikut pidama. Hoolega hoitud, pealtnäha nii tavaline hallide kaantega klade peidab endas keerulist lugu, mille keskmes seisab väike poiss, kes sageli ei osanud oma kahe emaga midagi mõistlikku peale hakata. Ei osanud poolt valida. Vanaema päeviku hüüumärgid ja mõttekriipsud võimendavad ja selgitavad tema vaatenurgast sündmusi, mis nende kolme elus olid pöördelise tähtsusega.
Viljandis, 26. juunil 1950. a.
Pisipoiss sündis täna kell 15.30, nii teatati haiglast. Oli pisi-pisikene, kaalus 2 kg 640 grammi, pikkust 47 cm. Kangesti tahaks näha pisipoissi!
➝ Ema Helgi pisipojaga oktoobris 1950. Jaak on neljakuune.
11
3. juulil 1950. a.
Täna tuleb pisi-poisikene koju. Olen kraaminud, puhastanud kogu öö, et kõik oleks puhas tema vastuvõtuks. Poisukene on kodus! Küll on ta pisike ja kõhnake! Olen mures tema pärast, millal ta kosub ja kasvab! 27. juulil 1950. a.
Jaagukene, nii pandi talle nimeks, on juba kosunud ja kasvanud, hää on teda vaadata. Naeratab unes …
Leheküljed Aliide päevikust.
12
Nime valisid pojale ema Helgi ja isa Arno. Jaagust kaheksateist aastat noorem poolõde Epp kinnitab, et emale meeldisid lihtsad, ühesilbilised eesti nimed, nagu Jaak ja Epp. Keerulised või koguni võõrapärased ei tulnud keeletundliku Helgi puhul kõne allagi. Kuna värske ema õppis poja sündimise ajal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis ja oli vaid 21-aastane, siis oli loomulik – ja algusest peale selge –, et Aliide saab tütart lapsekasvatamisel tublisti aidata. Aga seda, et Jaagust kujuneb vanaema päevade sisu ja üsna kiiresti ka kogu järgneva elu keskpunkt, ei võinud tol 1950. aasta varasuvel veel keegi aimata. Mõned kuud hiljem, 26. septembril kirjutab Aliide:
Mu poisu on juba 3-kuune. Jah, päris trullakene juba! Nüüd on ta siis päris minu poeg. Ema sõitis Tallinnasse – kooli. Kahju, et pole sääl korterit, kuhu me kõik võiks elama asuda! (…)
Neli põlvkonda: vanaema Aliide Jaakson, Helgi koos Jaaguga, vanavanaema Miina Laul ja Arno Joala. Foto Tarmo Malbe erakogust.
13
Emme Aliide Jaakson (Laul) ehk Emme sündis 18. märtsil 1908 ja suri 88-aastasena 1996. aastal, vaid kolm aastat enne oma tütart Helgit. Maetud on mõlemad Helme kalmistule. Aliidele jäi Lõuna-Eesti armsaks ja oluliseks kandiks elu lõpuni. Maale, sugulastele külla sõitis ta sageli ka siis, kui ise juba Tallinnas elas, ning võttis enamasti kaasa ka Jaagu. Aliide õppis Tõrva ühisgümnaasiumis ja abiellus 1927. aastal sama kooli matemaatika- ja füüsikaõpetaja Ernst Jaaksoniga, kes oli temast 11 aastat vanem. Abielus jõuti olla lühikest aega, sest 1938. aastal suri Ernst tuberkuloosi ja Aliide jäi 30-aastaselt leseks. Just sellepärast oli tütrepoja sünd 12 aastat hiljem noore naise jaoks võimalus oma elu justkui teist Aliide Laul kodukandis Viljandimaal. korda uuesti otsast alustada. Tiiu Velleste, kellele Aliide oli tädi ja kes kasvas koos Jaaguga üles „peaaegu nagu õde ja vend“, mäletab Jaaku vanaemale ütlevat: „Emme, kui sina uuesti abiellud, siis ma rohkem sinu juures ei ela!“ Seda lapsemeelset ähvardust ei pidanud poiss kunagi kasutama, sest Aliide ellu ei tulnud pärast Jaagu vanaisa Ernsti surma enam ühtegi meest. Emme paigutas kogu oma kasutamata jäänud armastusekapitali tütrepoega. 1951. aasta aprillis kolis Aliide koos pisikese Jaaguga Tallinna: otsus, mida ta hiljem mitut puhku kibedasti kahetses.
14. aprillil 1951. a.
Oleme Tallinnas. Kuidagi ei harju siinse eluga, siinse kliimaga! Vahetasin oma Viljandi korteri Tallinna korteri vastu – tahtsin, et poisukene saaks ikka oma ema ja isa juurde, mis on ju loomulik ja vajalik lapse kasvatamisel. (…)
14
Tiiu Velleste meenutab: „Jaak oli kogu Emme elu ja seda kuni lõpuni välja. Keegi ei saa öelda, et poiss oleks olnud unarusse jäetud või et tal oleks olnud raske lapsepõlv. Emme valis töökohtigi selle järgi, et saaks võimalikult palju lapselapsega koos olla: läks Seevaldi lähedal asuvasse lasteaeda söögitädiks, hiljem kooli sekretäriks-masinakirjutajaks. Kui Jaak oli juba kuulus ja raadiost kostis tema hääl, siis pidid kõik ümberringi vait jääma. Ma arvan, et vanaema armastusest kujunes ajapikku isegi teatud tüüpi klammerdumine.“ Esimesel kolmel eluaastal hoolitseski Jaagu eest põhiliselt vanaema ja näib, et ka tema noored vanemad olid olukorraga rahul. Hoopis teistsuguse, kriipiva noodi leiab Emme päevikust 1954. aasta algusest, kui kolme ja poole aastane Jaak oli haiglas polüübioperatsioonil.
25. jaanuaril 1954.a.
Käisime pisi-poissi vaatamas – mina, Helgi ja Arno. Kui läksime tema juurde, tahtis kohe mulle sülle ja roniski. Helgi oli sellest solvunud. Polnud ju mina süüdi selles! Su ema ja su isa vahekord on halb, kardan, et lähevad lahku.
Jaak koos vanaema ja vanaema vennatütre Tiiuga.
15
Sellest sissekandest alates süüdistab vanaema sageli ka ennast selles, et on tütre eest kõik ära teinud ja andnud talle liiga palju vabadust, liiga palju aega ringi liikuda. 1955. aasta maikuus kirjutab Aliide:
Tegin suure vea, et tulin Viljandist ära! Ja võib-olla sellepärast puruneski su ema ja isa abielu. Kui ei oleks mind siin olnud, siis ei oleks ju su ema saanud nii ringi lennata, ega ta sind üksi ikka koju poleks jätnud. Kahju, et see nii läks!
Tumedapäisest 7,5-kuusest nööpsilmast sai esimeseks sünnipäevaks heledate lokkidega ingel.
16
Aliide j채i hingelt maainimeseks.
Vanaema ja Jaak n채채ripeol.
17
18
Jaagu ema Helgi, hilisema perekonnanimega Ridamäe, ja isa Arno Joala elasid koos vaid mõned aastad, kuigi ametlikult lahutasid alles 1958. a. Ja kuigi mõlemad leidsid endale uued elukaaslased, tegelesid nad jõudumööda poja kasvatamisega siiski edasi.
Helgi „Minu ema oli meie pere kõige koloriitsem kuju – särav naine, tõeline seltskonna hing, kelle ümber tiirles alati palju austajaid. Absoluutselt kõik armastasid teda! Ema meeldis kõigile!“ Nii kirjeldab enda ja Jaagu ema poolõde Epp. Helgi oli musikaalne naine, kes sündis 15. mail 1929. a, käis Viljandis koolis ja lõpetas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis koolimuusika osakonna. Tema kirglikke loenguid mäletatakse muusikaringkondades tänaseni. Ta oli omapärane ja kaunis, aga ka väga erudeeritud. Helgi Ridamäe kolm suurt kirge olid kohv, sigaretid ja raamatud. Epp mäletab ema sohval lamamas, suits ees ja raamatud ümberringi laiali. „Ta oli üldse kuidagi teistmoodi inimene: emotsionaalne ja kirglik, erialaliselt ürgandekas, samas boheemlane,“ maalib Epp emast pildi. „Ta viitsis tohutult rääkida, tundis ja teadis paljusid teemasid. Oma elu ta muidugi eriti hästi planeerida ei osanud, sõitis ringi, pidas loenguid – see oli tema missioon. Ja oma emaga, minu vanaemaga ka kuigi hästi ei klappinud – nad olid täielikud vastandid. Millegipärast kõik arvavad, et koos suitsu ja kohviga tarvitas ema ka ohtralt alkoholi, aga tegelikult see nii ei olnud. Mina mäletan ema täiskarsklasena.“ Üks lugu, mida Helgi armastas jutustada ja mis kirjeldab tema suhet alkoholiga, juhtus stipipäeval, kui nad koos Arnoga ostsid pudeli maasikalikööri ja jõid selle rongis kahe peale ära. Järgneva sõidu ajal hoidis Arno kallimal kõvasti ümbert kinni, et too peapöörituse ja iivelduse pärast aknast välja ei kukuks. Pärast seda Helgi enam alkoholi ei armastanud. 1950.–1960. aastatel pühendus Helgi Ridamäe jäägitult tööle: kirjandus ja loomulikult muusika võlusid teda. Oma lektoritööd tegi Helgi sügavast missioonitundest ja suure kirega ning kuna tol ajal oli ka laupäev tööpäev, siis jäi emal lapse jaoks aega tõesti väheks. Jaaksonite sugulane Tarmo Malbe, kelle vanaema oli Jaagu vanaisa Ernsti õde, suhtles nooruses Aliide, Helgi ja Jaaguga tihedalt. Seepärast oskab ta ka nende kolme suhteid ausalt kirjeldada. „Helgi ei olnud üldse
➝ Vastabiellunud Helgi ja Arno Joala 1949. aastal.
19
kanaema tüüpi, erinevalt oma emast. Ja kuna Aliidel oli palju vaba hellust ning suur hoolitsemisvajadus, siis mingi aeg olid mõlemad sellise lahenduse üle õnnelikud, et vanaema vaatas Jaagu järele ja Helgi pühendus tööle! Aga tasahilju hakkas poiss emast võõrduma ja Aliide teda oma lapseks pidama. Suhted läksid keeruliseks ja kogu see allhoovustega pereelu peegeldus otseselt tagasi Jaagu hinnetelehtedelt.“ Omas ajas ja omal kombel olid nii Jaagu vanaema Aliide kui ka tema ema Helgi vapustavad naised. Aliide surmatunnini triksis-traksis, hea perenaine, kes pidas kodu ja lastekasvatamist naise esimeseks pühaks kohuseks. Helgi tõeline femme fatale, kes elas sajaga ja tegi tööd nii kirglikult, et kui ta oma teadmiste – ja sarmiga! – seltskonda sattus, siis polnud talle seal võrdset. Väike Jaak pidi otsustama, kumma poole ta hoiab, ja see oli lapse jaoks ränk valik, millest jäid paratamatult armid. Need tegid Jaagule haiget kuni elu lõpuni.
Ema õpetas Jaagu muusikat armastama.
Aliide ja Helgi elasid hiljem koos Lasnamäel.
20
Saatuslikud numbrid Jaagu ema Helgi suri 26. septembril 1999. aastal ja täpselt viisteist aastat hiljem, 2014. aastal plaanisid Tõrva sugulased minna kalmistule, et panna 15. surma-aastapäeval Jaagu ema hauale küünlad. Hommik algas aga traagilise uudisega, et lahkunud on Jaak ise. Üks päev vähem kui 15 aastat lahutas ema ja poja surma, kusjuures mõlemad maeti 1. oktoobril. Jaak Joala puhkab Tallinnas Metsakalmistul. Jaagu vanaema Aliide suri tütrepojaga samuti sarnase numbrikombinatsiooniga päeval, 25.04.1996.
Legend Jaak Joala kängurunahkse voodriga sinelist ehk Jaaksonite dünastia Nooruses käis Jaak mõnikord seltskonnas veidi ümberõmmeldud sineliga, millel oli kängurunahkne vooder. Selle päritolust ta ei rääkinud, aga võib oletada, et sineli oli talle „pärandanud“ üks kahest vanaonust, kas August või Aleksander Jaakson, kes olid Jaagu vanaisa Ernst Jaaksoni vennad.
Kapten August Jaakson.
21
22
Jaagu vanaisa peres kasvas viis poega ja üks tütar. Kaks vanemat poega, Aleksander ja Jaagu vanaisa, lõpetasid vallakooli ning läksid edasi õppima Tartusse Õpetajate Seminari. Kui vennad seminari lõpetasid, määrati nad algkoolidesse õpetajaks. Hiljem, juba koolmeistri ametis, tutvus Jaagu vanaisa Ernst ka oma tulevase naise Aliidega, kes oli tema õpilane. Aliide jättis armastuse pärast isegi kooli lõpetamata. Onu Aleksander võitles hiljem vabatahtlikuna Vabadussõjas, astus Tallinna ja pärast Pariisi sõjakooli. Tal oli kindrali aukraad, ta oli Tallinna sõjakooli ülem ja kaks korda ka Eesti haridusminister. Oma viimaselt ametikohalt Eesti kindralstaabi ülemana vabastati Aleksander Jaakson siis, kui Eesti okupeeriti. Kindral Jaakson arreteeriti 1940. aastal oma talus Pokardis, mille ta oli riigilt saanud autasuks suurte teenete eest. 1942. aastal lasti Aleksander Kirovi vangilaagris maha. Ka August Jaaksoni sõjaväeline karjäär oli muljetavaldav – tema teenis aastaid kindral Johan Laidoneri adjutandina. Nii võis kängurunahkne sinel olla Jaaksonite perekonnareliikvia ja kuuluda emmale-kummale kahest Jaagu kõrge sõjaväelise auastmega vanaonust. Muide, Pokardi (Bocardi) mõis on alles tänaseni, kuigi selle endisest hiilgusest pole enam kahjuks palju järel.
➝ Vasakult: Aleksander, Hendrik, August ja Ernst (Jaagu vanaisa) Jaakson vanematega.
23